Firenze Keskrahvusraamatukogu

Firenze Keskrahvusraamatukogu
Biblioteca Nazionale Centrale di Firenze
Vaade raamatukogule Ratsaväelaste väljakult
Riik	Itaalia
Tüüp	avalik raamatukogu, rahvusraamatukogu, keskraamatukogu
Asutatud	1714
Asukoht	Firenze
Kogud
Suurus	5 627 205 raamatut, 120 000 ajakirja, 29 000 16. sajandi väljaannet, 24 988 käsikirja ja 3715 hällitrükist
Juurdepääs ja kasutamine
Juurdepääs	avatud kõigile 18-aastastele ja vanematele
Muud andmed
Direktor	Maria Letizia Sebastiani

Firenze rahvusraamatukogu (itaalia Biblioteca Nazionale Centrale di Firenze, lühend BNCF) on avalik juhtiv rahvusraamatukogu Itaalias Firenzes.^[a]

Arno jõe ja Ratsaväelaste väljaku vahelisel alal asuv raamatukogu on Itaalia suuremaid ning täidab koos Rooma rahvusraamatukoguga keskse rahvusraamatukogu ülesandeid.

Raamaturiiulite kogupikkus on 150 km, pikkus suureneb iga aastaga enam kui poolteise kilomeetri võrra.

Kujunemine

Raamatukogu tuumikuks sai Itaalia erudiidi ja bibliofiili Antonio Magliabechi (1633–1714) umbes 30 000 teosest koosnev kogu, mille ta pärandas tervikuna Firenze linnale.

1737. aastal andis suurhertsogi valitsus korralduse iga Firenzes trükitud teose ühe eksemplari deponeerimiseks raamatukogus, 1743. aastal laienes korraldus kõigile Toscana suurhertsogkonnas välja antud trükistele.

Raamatukogu avati esimest korda avalikkusele 1747. aastal Biblioteca Magliabechiana ('Magliabechi raamatukogu') nime all. Järgnevatel aastatel täienesid raamatukogu fondid tänu mitmele annakule ja annetusele. Aja jooksul lisandusid sellele alates 1770. aastatest alla suruma hakatud religioossete ordude ja ühingute raamatukogud.

Magliabechi raamatukogu ühendati Lotringite paleeraamatukoguga (Biblioteca palatina Lorenese). Selle oli asutanud Lotringide dünastia, kes oli pärinud võimu Firenze üle pärast Medicite väljatõrjumist linnast. Kogud ühendas Toscana suurhertsog Leopold II ja raamatukogu pidamist jätkas tema järeltulija Ferdinando III. 1861. aastal hakati seda nimetama rahvusraamatukoguks, 1885. aastal lisati nimele täiend "kesk-" (centrale). 1869. aastal omandas raamatukogu õiguse saada sundeksemplare kõigist Itaalias avaldatud trükistest (Firenze oli 1865–1871 Itaalia kuningriigi pealinn).

Asukoht

Raamatukogu asus algul Uffizi palee ruumides. 1935. aastal koliti raamatukogu selle praegusesse asukohta Ratsaväelaste väljakul (Piazza dei Cavalleggeri). Raamatukogukompleksi ehitamist alustati arhitekt Cesare Bazzani projekti järgi 1911. aastal, projekti täiendas hiljem Vincenzo Mazzei.

Raamatukogu fondid said tugevalt kahjustada 1966. aasta 4. novembri Firenze üleujutuses, kui hoone kõrval asuv Arno jõgi tõusis üle kallaste.

• Eksterjöör
• 
  Arno jõe poolne külg
• 
• 
  Rotund

• Interjöör
• 
  Laenutussaal
• 
  Kataloogide ruum
• 
  Lugemissaal
• 
  Galileo kuppel

Vaata ka

• Rahvusraamatukogu
• Rooma Keskrahvusraamatukogu

Märkus

^a Ajaloolistest iseärasustest (riigi suhteliselt hiline ühendamine) tulenevalt on Itaalias palju rahvusraamatukogusid (Firenzes, Roomas, Napolis, Milanos, Palermos jm), kuid üksnes Roomas ja Firenzes asuvad raamatukogud on keskrahvusraamatukogud (biblioteca nazionale centrale).

Kirjandus

• Guido Ratti, "Dal libro alla biblioteca. Le biblioteche italiane", Alessandria, Dell'Orso, 1993
• "L'edificio della Biblioteca Nazionale di Firenze", Firenze, 1986
• Franco Borsi, "L'architettura dell'unità d'Italia", Le Monnier, 1966
• Mauro Cozzi, Gabriella Carapelli, "Edilizia in Toscana nel primo Novecento", Firenze, 1993
• Clementina Rotondi, "La Biblioteca nazionale di Firenze dal 1861 al 1870", Firenze, 1967
• Clementina Rotondi, "La Biblioteca nazionale di Firenze: dalla sua costituzione ai primi anni del '900", Firenze, 1985
• Grazia Gobbi, "Itinerari di Firenze moderna", Firenze, 1987
• Clementina Rotondi, "Progetti e polemiche per la nuova sede della Biblioteca Nazionale di Firenze tra la fine dell'800 e i primi anni del '900", Firenze, 1978
• Carlo Cresti, "Firenze capitale mancata. Architettura e città dal piano Poggi a oggi", Milano, 1995

Välislingid

• Koduleht