Armeenia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; laeva kohta vaata artiklit Armenija; linna kohta vaata artiklit Armenia (Colombia)

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Armeenia Vabariik
armeenia Հայաստանի Հանրապետություն
(Hajastani Hanrapetuthjun)
Armeenia lipp Armeenia vapp
Armeenia lipp Armeenia vapp
Armeenia asendikaart
Riigihümn Mer hajrenikh (Meie Isamaa)
Pealinn Jerevan
Pindala 29 743[1] km²
Riigikeel(ed) armeenia keel
Rahvaarv 3 026 900 (1.01.2013)[1]
Rahvastikutihedus 102 in/km²
President Serž Sargsjan
Peaminister Hovik Abrahamjan
Iseseisvus 23. september 1991
Rahaühik dramm (AMD)
Ajavöönd maailmaaeg +5
Tippdomeen .am
ROK-i kood ARM
Telefonikood 374

Armeenia (armeenia keeles: Հայաստան (Hajastan [hɑjɑsˈtɑn]), ametlikult Armeenia Vabariik (Հայաստանի Հանրապետություն (Hajastani Hanrapetuthjun, [hɑjɑstɑˈni hɑnɾɑpɛtuˈtʰjun])), on merepiirita riik Ees-Aasias Musta mere ja Kaspia mere vahelisel maakitsusel Lõuna-Kaukaasias. Armeenia piirneb põhjas Gruusiaga, idas Aserbaidžaaniga (ning ainult Armeenia poolt tunnustatud riigi Mägi-Karabahhi Vabariigiga), lõunast Iraaniga, edelast Aserbaidžaani eksklaavi Nahhitševaniga ja läänest Türgiga, hõlmates ajaloolisest Armeeniast vaid idaosa.

19. sajandil langes Ida-Armeenia, sealhulgas Armeenia ja Mägi-Karabahhi ala, teise Vene-Pärsia sõja järel Venemaa võimu alla. 28. mail 1918 kuulutati välja iseseisev Armeenia Demokraatlik Vabariik. 29. novembril 1920 kehtestati nõukogude võim ja moodustati Armeenia NSV, mis kuulus Nõukogude Liidu koosseisu 1922–1936 Taga-Kaukaasia SFNV koosseisus ning alates 5. detsembrist 1936 väikseima pindalaga liiduvabariigina. 23. septembril 1991 võttis vabariigi Ülemnõukogu Armeenias 21. septembril läbiviidud referendumi tulemuste põhjal vastu "Deklaratsiooni Armeenia riiklikust iseseisvusest".[2] Nõukogude Liidu lagunemine 1991 tõi kaasa Armeenia iseseisvumise. (Üks ÜRO liige, Pakistan, ei ole Armeeniat tänini tunnustanud, sest ta toetab Mägi-Karabahhi konfliktis Aserbaidžaani. See konflikt tekkis 1980ndatel Aserbaidžaani valdavalt armeenia rahvastikuga piirkonna Mägi-Karabahhi pärast.) 22. märtsil 1992 võeti Armeenia Vabariik vastu ÜRO-sse, 25. jaanuaril 2001 Euroopa Nõukogusse.[3]

Pärast Mägi-Karabahhi konflikti ja Nõukogude Liidu lagunemist tabas Armeenia majandust tõsine tagasilöök. Sisemajanduse kogutoodang oli 2012. aastal 19,73 miljardit USA dollarit, sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 6645 USA dollarit. Rahaühik on Armeenia dramm (2012. aasta keskmistatud kurss 412 drammi 1 USA dollari eest).

Armeenia Vabariik moodustab väikese osa ajaloolisest Armeeniast, mis hõlmab 300 kuni 400 tuhat km² Türgi idaosast Kaspia mereni.

Armeenia pindala on 29 743 km², rahvaarv on 3 027 600 (1. aprill 2013).

Pealinn on Jerevan, riigikeel on armeenia keel.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dareios I Behistuni raidkiri, millel mainitakse Armeeniat. 6. sajand eKr.

Kohanimi "Armeenia" pärineb Armeenia mägismaal praeguse Malatya lähedal paiknenud piirkonna Armi- hurrikeelsest nimest. Aramea kuju ˊarmǝn-āiē vahendusel läks see üle vanapärsia keelde ning esineb lokatiivivormis Arminiyaiy kuus korda Behistuni raidkirjal 6. sajandist eKr.[4] Teistel andmetel on see nimi moodustatud Armeenia mägismaal elanud rahva armeenide (arim) nimest.[5]. Vanakreeka keeles võttis nimi kuju Ἀρμενία[6]. Seda nime mainis esmakordselt Hekataios Mileetoselt.

Enne nime Ἀρμένιοι levikut kitsuti armeenlasi vanakreeka keeles Μελιττήνιοι[7].

Armeenia armeeniakeelne nimi on Հայք (Hajkh). 5. sajandi ajaloolase Movses Khorenatsi järgi andis selle Armeenia legendaarne patriarh Hajk, kelle järglase Arami, Urartu kuninga nimest sündis omakorda nimi Armeenia.[8] Legendi järgi lõi Hajk 2492 eKr lahingus Assüüria kuningat Beli ning hiljem moodustas esimese Armeenia riigi. See aasta on Vanaarmeenia ajaarvamise algusaasta. Teine versioon seostab seda nimetust Ḫajaša riigiga[9]. Kolmanda versiooni järgi pärineb see praeguse Malatya urartukeelsest nimest Ḫāti[7][10].

Keskajal asendus armeenia kohanimejärelliide -kh pärsia keelest laenatud järelliitega -stan.[11] ja Armeeniat hakati kutsuma Հայաստան (Hajastan).

Asend, piir ja suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia paikneb Ees-Aasia põhjaosas Väike-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia piirialal põhjalaiuste 38°51' ja 41°16' ning idapikkuste 43° 29' ja 46° 37' vahel Armeenia mägismaa kirdeosas Väike-Kaukasuse lõunaserval. Põhjast ja idast raamistavad Armeeniat Väike-Kaukasuse ahelikud. Riik jääb Euroopa ja Aasia piiriks peetavast Suur-Kaukasuse Peaahelikust lõunasse[12], paiknedes selle kriteeriumi järgi loodusgeograafiliselt Aasiasse. Poliitiliselt ja kultuuriliselt on ta tihedalt seotud Euroopaga.

Piir[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigipiiri kogupikkus on 1254 km. Armeenia piirneb põhjas Gruusiaga (164 km), idas Aserbaidžaaniga (566 km), kagus Iraaniga (35 km), lõunas Aserbaidžaani eksklaavi Nahhitševaniga (221 km) ning edelas ja läänes Türgiga (268 km).[12]

Piir Türgi ja Aserbaidžaaniga on suletud, Gruusia ja Iraaniga avatud.

Pindala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia pindala on 29 743 km².[1] Ta on riikide seas pindalalt 138. kohal (vt Riikide loend pindala järgi).

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia pinnamood

Armeenia on väga mägine. Umbes 90% riigi pindalast on üle 1000 m üle merepinna. Keskmine kõrgus on 1800 m üle merepinna.

Põhja poolt ulatuvad Armeeniasse Väike-Kaukasuse üle 3000 m kõrgused harud.

Kõrgeim tipp on kustunud vulkaan Aragats (4090 m) Ararati lähedal. Madalaim punkt (375 m) paikneb Araksi jõe ääres Iraani ja Aserbaidžaani piiril. Need kohad paiknevad teineteisest umbes 80 km kaugusel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Geoloogiline ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia paikneb kurdmäestikus Euraasia laama ja Araabia laama kokkupõrkekohal. Seetõttu on ta väga maavärinaohtlik.

Kivimid on sageli vulkaanilised.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia mägismaal Jerevanist idas paiknev Sevani järv on maailmas suuruselt teine järv oma kõrgusel – umbes 1900 m üle merepinna. Sevan on Armeenia suurim järv pindalaga 1276 km².[1]

Pikimad jõed on Ahhurjan, Araks, Vorotan, Khasahh, Hrazdan ja Debed.

Vaade üle Sevani järve

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Armeenia kliima

Kuigi Armeenia paikneb subtroopikas, on kliima suurte kõrgusvahede ja pinnamoe liigestatuse tõttu eri paigus väga erinev. Merede lähedus on tasakaalustav, kuid ümbruse kõrgmäestikud kutsuvad esile suuri kõikumisi. Kaukasuse kõrged tipud takistavad külma õhu juurdepääsu põhjast.

Armeenia kliima on orgudes ja madalikel tugevalt kontinentaalne. Suved on kuivad ja päikselised ning kestavad juunist septembri keskpaigani. Õhutemperatuur kõigub 22–36 °C vahel. Madal õhuniiskus leevendab siiski kõrge temperatuuri mõju. Õhtuti puhub mägedest alla jahe tuul, mis toob palavusele leevendust. Kevaded on lühikesed, sügised seevastu pikad. Armeenia sügis on tuntud puude ereda ja kireva lehestiku poolest. Talved on suhteliselt külmad ja ohtra lumega, õhutemperatuur jääb −10 ja −5 °C vahele. Talispordihuvilised naudivad suusatamist Tsakhkadzori mägedes, milleni on Jerevanist poole tunni tee.

Mägedes on kliima jahedam, Iraani piiri ääres subtrooopiline ja väga kuiv.

Elusloodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia territoorium on liigirikas. On palju endeeme. Armeenias on tuvastatud ligi 17 000 liiki selgrootuid, 388 liiki vetikaid, 4166 seeneliiki, 2600 samblikuliiki ja 430 liiki lehtsammaltaimi.[13] Armeenias on 3500 taimeliiki, 500 liiki selgroogseid, rohkem kui 300 linnuliiki, 50 roomajaliiki, 8 liiki kahepaikseid ja rohkem kui 20 kalaliiki ning 83 imetajaliiki.[14][15]

Seened[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teatakse 4166 seeneliiki. Leidub nii limakuid kui seeni- hõimkondadest Mastigomycotina, ikkesseened, kottseened, kandseened ja teisseened. [16]

Söögiseened[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenias kasvavad söögiseened: kukeseen, suur sirmik, aedšampinjon, arušampinjon, Agaricus silvaticus, Pleurotis eryngii, austerservik, porgandriisikas, kevad-võluheinik, mesi-külmaseen, Suillus lutens, lambatatik, lilla ebaheinik, Lepista personata, Macrolepiota excoriata.[17]

Taimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Araksi orus kasvavad halofüüdid.

Kuni 1400 m kõrgusel on väga levinud pujud.

Mägedes kasvab palju okaspõõsaid ja teisi ogadega taimi. Kõrgmäestikus on palju kserofiilseid taimi.

1900. aasta paiku oli puude ja põõsastega kaetud umbes 25% Armeenia pindalast, aastal 1964 umbes 15%, aastal 2005 veel ainult 8...10%.

Maa lõunaosas Sangesuris on puudepiir 2400 m. Kõrgemal on taimkate sarnane Alpide omale.

Armeenias kasvab ligi 120 liiki söödavaid metsamarju, tarbepuid, marjapõõsaid, viljapuid ning pähkleid: kreeka pähklipuud, sarapuud, harilikud mandlipuud, ahtalehised hõbepuud, idapöögid, euroopa karusmarjad, harilikud astelpihlakad, haralised ploomipuud (alõtša), harilikud granaadipuud, pirnipuud, õunapuud , kirss-kontpuud, põldmarjad ja vaarikad ja sõstrad jpt.[18][19]

Hariliku aprikoosipuu ladinakeelne teaduslik nimetus Prunus armeniaca tähendab 'armeenia ploomipuu'. Aprikoos on üks Armeenia sümboleid, mistõttu ka Armeenia lipu alumine laid on aprikoosi värvi.

Endeemsed liigid on : Crataegus armena, Galanthus artjuschenkoae, Tulipa sosnovskyi, Merendera mirzoevae, Gundelia aragatsi, Papaver roseolum, Scorzonera gorovanica, Astragalus aparanensis, Centaurea caroli-henrici, Alcea grossheimii, Ornithogalum gabrielianae, Ranunculus aragazii, Poa greuteri, Allium vasilevskajae ja Sambucus tigranii.[20]

Meditsiinilisel otstarbel kasutatavatest ravimtaimedest kasvavad Armeenias[21] : harilik raudrohi, harilik kalmus, harilik orashein, karulauk, harilik altee, [takjas]], aed-mädarõigas, koirohi, ida-aarum, harilik aspar, Astragalus microcephalus, harilik kukerpuu, kolmisruse, harilik koeranaeris, rukkilill, harilik vereurmarohi, harilik sigur, viirpuu, võrm, harilik näsiniin, roostepruun sõrmkübar, Echinops spherocephalus, põldosi, Fragraria vesca, hobumadar, Helichrysium plintocalix, harilik astelpaju, harilik humal, liht-naistepuna, aedvaak, kadakas, südamerohi, ürt-penimünt, kollane mesikas, münt, haisev jooksjarohi, terav kroonohakas, harilik pune, harilik harmal, suur teeleht, Polygonatum Adans, Polygonum carneum, nurmenukk, laukapuu, Pulsatilla Adans., tamm, kibuvits, harilik punavärvik, Rubus armeniacus, põldmurakas, harilik vaarikas, must leeder, ürt-punanupp, harilik seebilill, Senecio rhombifolius, harilik võilill, nõmm-liivatee, pärn, paiseleht,kõrvenõges, harilik palderjan, vägihein, Viscum album .

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sisalik (Darevskia armeniaca)
Roomajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajaid on palju. Sealhulgas sisalikulised: Darevskia armeniaca, Darevskia dahli, Darevskia portschinskii, Darevskia praticola, Darevskia raddei, Darevskia rostombekovi, Darevskia unisexualis, Darevskia valentini ning maolised.

Armeenias elab ligi 23 maoliiki. Colubridae sugukonna liikidest: oliivjas vilbasnastik, erivärviline vilbasnastik, harilik silenastik, Dolichophis schmidti, armeenia eirenis, kaeluseirenis, vagur eirenis, pärsia eirenis, tagakaukaasia roninastik, kassmadu, harilik nastik, veenastik, Elaphe sauromates, Hemorrhois nummifer ja Rhynchocalamus melanocephalus. Boalastest lääne-liivaboa, pimemadulastest vagelpimemadu ning sugukonnast Lamprophiidae harilik sisalikumadu. Rästiklastest on esindatud armeenia rästik (1985), gürsa, Vipera darevskii, Vipera eriwanensis, Vipera raddei.[22][23]

Inimese suhtes mürkmadudeks loetakse peamiselt kaht madu: gürsat ja Vipera raddeid.[24]

Linnud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenias on tuvastatud üle 300 linnuliigi, paljud on paigalinnud kuid on ka rändlinde. [25]

Linnuliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Accipiter badius, Accipiter brevipes, Accipiter gentilis, Accipiter nisus, Acrocephalus agricola, Acrocephalus arundinaceus, Acrocephalus melanopogon, Acrocephalus palustris, Acrocephalus schoenobaenus, Acrocephalus scirpaceus, Actitis hypoleucos, Aegithalos caudatus, Aegolius funereus, Aegypius monachus, Alauda arvensis, Alcedo atthis, Alectoris chukar, Anas acuta, Anas clypeata, Anas crecca, Anas penelope, Anas platyrhynchos, Anas querquedula, Anas strepera, Anser albifrons, Anser anser, Anser erythropus, Anthropoides virgo, Anthus campestris, Anthus cervinus, Anthus pratensis, Anthus spinoletta, Anthus trivialis, Apus apus, Apus melba, Aquila chrysaetos, Aquila clanga, Aquila heliaca, Aquila nipalensis, Aquila pomarina, Ardea alba, Ardea cinerea, Ardea purpurea, Ardeola ralloides, Arenaria interpres, Asio flammeus, Asio otus, Athene noctua, Aythya ferina, Aythya fuligula, Aythya marila, Aythya nyroca, Bombycilla garrulus, Botaurus stellaris, Bubo bubo, Bubulcus ibis, Bucephala clangula, Burhinus oedicnemus, Buteo buteo, Buteo lagopus, Buteo rufinus, Calandrella brachydactyla, Calandrella rufescens, Calidris alba, Calidris alpina, Calidris ferruginea, Calidris minuta, Calidris temminckii, Caprimulgus europaeus, Carduelis cannabina, Carduelis carduelis, Carduelis flavirostris, Carduelis spinus, Carpodacus erythrinus, Carpospiza brachydactyla, Cercotrichas galactotes, Certhia familiaris, Cettia cetti, Charadrius alexandrinus, Charadrius asiaticus, Charadrius dubius, Charadrius hiaticula, Charadrius leschenaultii, Chettusia gregaria, Chettusia leucura, Chlamydotis undulata, Chlidonias hybridus, Chlidonias leucopterus, Chlidonias niger, Ciconia ciconia, Ciconia nigra, Cinclus cinclus, Circaetus gallicus, Circus aeruginosus, Circus cyaneus, Circus macrourus, Circus pygargus, Clamator glandarius, Coccothraustes coccothraustes, Columba livia, Columba oenas, Columba palumbus, Coracias garrulus, Corvus corax, Corvus corone, Corvus frugilegus, Corvus monedula, Coturnix coturnix, Crex crex, Cuculus canorus, Cygnus columbianus, Cygnus cygnus, Cygnus olor, Delichon urbica, Dendrocopos leucotos, Dendrocopos major, Dendrocopos medius, Dendrocopos syriacus, Dendrocopus minor, Dryocopus martius, Egretta garzetta, Emberiza buchanani, Emberiza citrinella, Emberiza hortulana, Emberiza leucocephalos, Emberiza melanocephala, Emberiza schoeniclus, Eremophila alpestris, Erithacus rubecula, Eudromias morinellus, Falco biarmicus, Falco cherrug, Falco columbarius, Falco naumanni, Falco peregrinus, Falco subbuteo, Falco tinnunculus, Falco vespertinus, Ficedula albicollis, Ficedula hypoleuca, Ficedula parva, Ficedula semitorquata, Francolinus francolinus, Fringilla coelebs, Fringilla montifringilla, Fulica atra,Galerida cristata, Gallinago gallinago, Gallinago media, Gallinula chloropus, Garrulus glandarius, Gavia arctica, Gavia stellata, Glareola nordmanni, Glareola pratincola, Grus grus, Gypaetus barbatus, Gyps fulvus, Haematopus ostralegus, Haliaeetus albicilla, Hieraaetus pennatus, Himantopus himantopus, Hippolais icterina, Hippolais languida, Hippolais pallida, Hirundo daurica, Hirundo rustica, Hoplopterus spinosus, Irania gutturalis, Ixobrychus minutus, Jynx torquilla, Lanius collurio, Lanius excubitor, Lanius isabellinus, Lanius minor, Lanius senator, Larus armenicus, Larus cachinnans, Larus canus, Larus fuscus, Larus genei, Larus ichthyaetus, Larus melanocephalus, Larus minutus, Larus ridibundus, Limicola falcinellus, Limosa lapponica, Limosa limosa, Locustella fluviatilis, Locustella luscinioides, Locustella naevia, Loxia curvirostra, Lullula arborea, Luscinia luscinia, Luscinia megarhynchos, Luscinia svecica, Lymnocryptes minimus, Marmaronetta angustirostris, Melanitta fusca, Melanocorypha bimaculata, Melanocorypha calandra, Mergus albellus, Mergus merganser, Merops apiaster, Merops persicus, Miliaria calandra, Milvus migrans, Milvus milvus, Monticola saxatilis, Monticola solitarius, Montifringilla nivalis, Motacilla alba, Motacilla cinerea, Motacilla citreola, Motacilla flava, Muscicapa striata, Neophron percnopterus, Numenius arquata, Numenius phaeopus, Nycticorax nycticorax, Oenanthe deserti, Oenanthe finschii, Oenanthe hispanica, Oenanthe isabellina, Oenanthe oenanthe, Oenanthe pleschanka, Oenanthe xanthoprymna, Oriolus oriolus, Otis tarda, Otus scops, Oxyura leucocephala, Pandion haliaetus, Panurus biarmicus, Parus ater, Parus caeruleus, Parus cristatus, Parus lugubris, Parus major, Passer domesticus, Passer hispaniolensis, Passer montanus, Pelecanus crispus, Pelecanus onocrotalus, Perdix perdix, Pernis apivorus, Petronia petronia, Phalacrocorax carbo, Phalacrocorax pygmaeus, Phalaropus lobatus, Phasianus colchicus, Philomachus pugnax, Phoenicopterus ruber, Phoenicurus erythrogaster, Phoenicurus ochruros, Phylloscopus collybita, Phylloscopus sibilatrix, Phylloscopus sindianus, Phylloscopus trochiloides, Phylloscopus trochilus, Pica pica, Picus viridis, Platalea leucorodia, Plectrophenax nivalis, Plegadis falcinellus, Pluvialis apricaria, Pluvialis squatarola, Podiceps auritus, Podiceps cristatus, Podiceps grisegena, Podiceps nigricollis, Porphyrio porphyrio, Porzana parva, Porzana porzana, Porzana pusilla, Prunella collaris, Prunella modularis, Prunella ocularis, Pterocles alchata, Pterocles orientalis, Ptyonoprogne rupestris, Pyrrhocorax graculus, Pyrrhocorax pyrrhocorax, Pyrrhula pyrrhula, Rallus aquaticus, Recurvirostra avosetta, Regulus ignicapillus, Regulus regulus, Remiz pendulinus, Rhodopechys githaginea, Rhodopechys mongolica, Rhodopechys sanguinea, Riparia riparia, Saxicola rubetra, Saxicola torquata, Scolopax rusticola, Serinus pusillus, Sitta europaea, Sitta neumayer, Sitta tephronota, Stercorarius longicaudus, Stercorarius parasiticus, Stercorarius pomarinus, Sterna albifrons, Sterna caspia, Sterna hirundo, Sterna nilotica, Streptopelia decaocto, Streptopelia senegalensis, Streptopelia turtur, Strix aluco, Sturnus roseus, Sturnus vulgaris, Sylvia atricapilla, Sylvia borin, Sylvia communis, Sylvia curruca, Sylvia hortensis, Sylvia mystacea, Sylvia nisoria, Tachybaptus ruficollis, Tadorna ferruginea, Tadorna tadorna, Tetrao mlokosiewiczi, Tetraogallus caspius, Tetrax tetrax, Tichodroma muraria, Tringa erythropus, Tringa glareola, Tringa nebularia, Tringa ochropus, Tringa stagnatilis, Tringa totanus, Troglodytes troglodytes, Turdus iliacus, Turdus merula, Turdus philomelos, Turdus pilaris, Turdus ruficollis, Turdus viscivorus, Upupa epops, Vanellus vanellus, Xenus cinereus.

Imetajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imetajaliikide arv varieerub ka tänapäeval, on uusi liike ja ka liike kes on tõenäoliselt välja surnud nagu vööthüään (Hyaena hyaena) ja hiireliik Sicista caucasica.

Ohustatud liikide hulka arvatakse Armeenias: tagakaukaasia mägilammas (Ovis orientalis gmelini), kreeta besoaarkits (Capra aegagrus), Vormela peregusna, saarmas (Lutra lutra), Felis manual ja pruunkaru (Ursus arctos).[26]

Kaslastest elavad Armeenias metskassid (Felis silvestris), leopardid (Panthera pardus) ja ilvesed (Felis lynx). Koerlastest hundid (Canis lupus).

Armeenias on levinud imetajaliigid ka kapi jänes (Lepus capensis), rebane (Vulpes vulpes), hallsuslik (Citellus citellus), valgesaba-okassiga (Hystrix indica), metskits (Capreolus capreolus), metssiga (Sus scrofa) ja liivahiirlastest Meriones vinogradovi.[27]

Käsitiivalised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käsitiivaliste (Chiroptera) sugukondadest on Armeenias esindatud: mopsninalased (Molossidae), nahkhiirlased (Vespertilionidae) ja sagarninalased (Rhinolophidae).[28]

Paljud käsitiivaliste liigid on haruldased. Tuvastatud (2006) on järgmised liigid: Barbastella barbastella, Barbastella leucomelas, Eptresicus bottae, Eptresicus serotinus, Hypsugo savii, Miniopterus schreibersii, Myotis bechsteini, Myotis blythi, Myotis emarginatus, Myotis hajastanicus, Myotis mistacinus, Myotis natereri, Myotis schaubi, Nyctalus leisleri, Nyctalus noctula, Pipistrellus kuhlii, Pipistrellus nathusii, Pipistrellus pipistrellus, Pipistrellus pygmaeus, Plecotus auritus, Plecotus austriacus, Rhinolophus blasii, Rhinolophus euryale, Rhinolophus ferrumequinum, Rhinolophus hipposideros, Rhinolophus mehelyi, Tadarida teniotis, Vespertilio murinus.

Vastupidiselt madudele, kes elavad inimasustustele väga lähedal kohtab imetajaid väga harva.

Armeenia selgrootuid on vähe uuritud. Näiteks ämblikulisi on seni kindlaks tehtud vaid 150 liiki. Ämblikulaadsete seas on ka skorpionid.

Loodusvarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõestatud maavarade seas on tähtsaimad mitmesugused vase oksiidid, millega käivad kaasas ka molübdeen, raud ja kuld, ning uraan, mitmesugused poolmetallid, vääriskivid, tuff, basalt ja marmor.

Leidub ka mineraalvett.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Armeenia riigikord

Armeenia on presidentaalne esindusdemokraatlik unitaarne vabariik.

Armeenia konstitutsiooni järgi on president valitsusjuht, ta valitakse 5 aastaks ning võib olla ametis kuni 2 ametiaega järjest.

Täidesaatvat võimu teostab valitsus, seadusandlik võim jaguneb valitsuse ja ühekojalise parlamendi (Rahvuskogu vahel.

Rahvuskogu (Azgajin Žoghov) on 131-liikmeline. Liikmed valitakse neljaks aastaks.

Kohtusüsteem on kolmeastmeline: esmane, teisene ja apellatsioonikohus, president juhib Justiitsnõukogu tööd. Põhiseaduslikkuse järelevalvega tegeleb Konstitutsioonikohus, mille liikmed määratakse eluajaks.[12]

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

President on aprillist 2008. aastast Serž Sargsjan. Veebruaris 2013 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi.

Rahvuskogu kontrollib nelja partei koalitsioon, millesse kuuluvad konservatiivne Armeenia Vabariiklik Partei[12]), Õitsva Armeenia Partei, Seaduslikkuse Partei[12]) ja Armeenia Revolutsiooniline Liit([12]). Suurim opositsioonipartei on Raffi Hovhannisjani Pärandipartei, mis toetab Armeenia tulevast liikmestaatust Euroopa Liidus ja NATO-s.

25. mail 2003 toimunud valimiste tulemusena moodustasid parlamendi koosseisu 6 parteid:

Armeenia valitsuse eesmärk on ehitada üles läänelik parlamentaarne demokraatia. Alates 18. eluaastast on kõigil hääleõigus.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Halduslikult jaguneb Armeenia 10 maakonnaks (marz) ja üheks keskalluvusega linnaks (khaghakh). Maakonnad jagunevad omakorda rajoonideks (šrdžan) ja nendega võrdsustatud linnadeks.[29]

Armeenia maakonnad

Maakonnad:

Keskalluvusega linn:

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilised näitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvaarv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia Riikliku Statistikaameti andmetel oli rahvaarv 1. jaanuari 2013 seisuga 3 026 900.[1] Armeenia on elanike arvult maailma riikide seas 135. kohal (vt Riikide loend rahvaarvu järgi).

2006. aastal oli elanikke Eesti Entsüklopeedia andmeil 2 967 000[12].

2011. aasta Armeenia rahvaloenduse (12. oktoober) esialgsetel andmetel oli Armeenias 3 018 854 alalist elanikku (kaasa arvatud ajutiselt (mitte üle aasta) ära olijad) ning 2 871 771 kohal viibibat elanikku.[30]

Asustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnastumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. jaanuari 2013 seisuga oli Armeenias linnaelanikke 1 917 500 ja maaelanikke 1 109 400.[1]

Suuremad linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia peamised asulad
2012. aasta andmed[31]
# Linn Maakond Elanikke # Linn Maakond Elanikke
1 Jerevan 1 127 300 11 Charentsavan Kotajkh 25 200
2 Gjumri Širak 145 900 12 Sevan Gegharkhunikh 23 500
3 Vanadzor Lori 104 900 13 Goris Sjunikh 23 100
4 Vagharšapat Armavir 57 800 14 Masis Ararat 22 700
5 Hrazdan Kotajkh 53 700 15 Aštarak Aragatsotn 21 700
6 Abovjan Kotajkh 47 200 16 Ararat Ararat 21 000
7 Kapan Sjunikh 45 500 17 Idževan Tavuš 20 700
8 Armavir Armavir 34 000 18 Arthik Širak 17 400
9 Gavar Gegharkhunikh 25 700 19 Sisian Sjunikh 16 800
10 Artašat Ararat 25 600 20 Alaverdi Lori 16 400

Rahvuslik koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastiku valdava enamiku moodustavad armeenlased (97,9% rahvastikust). Kurde on 1,3%, venelasi 0,5%, kreeklasi ja teisi kokku 0,3% (2001. aasta seisuga).[viide?] 2007. aastal ilmunud "Eesti Entsüklopeedia" andmeil on armeenlasi 96%[12].

Armeenia kurdidest suur osa on jeziidid. Nad kõnelevad üht kurdi keele kurmandži murde haru, mida ise peavad enamasti siiski iseseisvaks jeziidi keeleks.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Religioon Armeenias

Valdav usund on kristlus: 94,7% rahvastikust loetakse kuuluvaks Armeenia Apostlikku Kirikusse[32], 4% elanikest on muud kristlased.[33] Armeenia venelased ja kreeklased on õigeusklikud. 1,3% elanikest on jeziidid.[34]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Armeenia majandus

Pärast Mägi-Karabahhi konflikti ja Nõukogude Liidu lagunemist tabas Armeenia majandust tõsine tagasilöök. Sisemajanduse kogutoodang kahanes ligi 60% võrra. Majanduskasvu näitaja oli 2000ndate aastate keskpaigas kahekohaline. Ajakirja Forbes andmeil oli Armeenias 2011. aastal maailma halvemuselt teine majandus: "Armeenia majandus kahanes 2009. aastal 15%, kuna välisarmeenlaste rahastatud ehitusbuum haihtus koos ülemaailmse majanduslangusega. Järgnevate aastate kasvuennustused on kesised. See merepiirita endine Nõukogude vabariik, mis sõltub oma energiavarustuses pea täielikult Venemaast ja Iraanist, püüab pidada sammu ülejäänud maailmaga. SKP inimese kohta on Armeenias 3000 USA dollarit ehk vähem kui kolmandik naaberriigi Türgi omast ja inflatsioon 7%. Kõigele lisaks piiras Venemaa teemandivarusid, lüües valusalt Armeenia kunagi õitsenud teemanditöötlemistööstust."

Sisemajanduse kogutoodang oli 2012. aastal 19,73 miljardit USA dollarit, sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 6645 USA dollarit.

Armeenia majandusele on halvasti mõjunud suletud piir Türgi ja Aserbaidžaaniga. Suurem osa kaubavahetusest käib Gruusia kaudu. Majandus sõltub tugevalt välisarmeenlaste saadetavast abist.

Enamik energiatootmisest sõltub Venemaalt imporditud kütustest (maagaas ja tuumakütus). Armeenia ainus tuumajaam on 1980. aastal tööd alustanud Metsamori tuumaelektrijaam, mis asub Jerevanist 30 kilomeetri kaugusel seismiliselt aktiivses piirkonnas ja toodab umbes 40% riigis tarbitavast elektrienergiast. 2017. aastaks loodetakse see asendada uue jaamaga. Oluline osakaal on ka hüdroenergeetikal.

Rahaühik on Armeenia dramm (2012. aasta keskmistatud kurss 412 drammi 1 USA dollari eest).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Armeenia ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Armeenia kronoloogia

Esiaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Armeenia esiajalugu

Ürgasustuse jälgi on leitud mitmes Armeenia mägismaa piirkonnas: Arznist, Nurnusist ja mujalt on leitud peatuspaiku kivist tööriistadega. Hrazdani jõe kuristikust, Lusakertist ja mujalt on leitud koobaseluasemeid. Kõige vanemad leitud kivist tööriistad on 800 000 aastat vanad.

On leitud neoliitikumi aegsete inimeste peatuspaiku. Mägedest on leitud arvukalt jahistseenidega kaljujooniseid.

Esimesed maaharijate ja karjakasvatajate asulad Armeenia alal ilmusid Ararati jõeorgu Širaki maakonna alale.[35].

Areni koopast (Areni-1) leiti septembris 2008 kõige vanem teadaolev nahast king (Areni-1 king): see on üle 5500 aasta vanune[36]. Leid dateeritakse eneoliitikumi (3600—3500 eKr). See on pehme teravate otstega nahkking (tšarohh). See on vanim jalatsileid Euroopas ja Aasias. Asjatundjate arvates kanti armeenia asulates praktiliselt samasuguseid jalatseid. Samuti leiti sealt seelik[37] ja veinitöökoda[38] (Areni-1 veinitöökoda).

Jerevani alalt Šengavithist leiti pronksiaja alguse asula, mis pärineb 5.3. aastatuhandest eKr[39][40].

"Kõikjal, kus looduslikud tingimused olid külviks ja karjatamiseks soodsad, paiknesid sugukondade või suurperede asulad. Mägipiirkondades valiti selliste asulate jaoks kõrgendikud; tasandikul kasvas kunstlik küngas tasapisi mitme sajandi jooksul, mil samas kohas oli asula. Need asulad koosnesid lõunapiirkondades kivivundamendile toortellistest ehitatud majadest. Tüüpiline elamu oli ümmarguse põhiplaaniga hoone läbimõõduga 5—7 m, posti tugikiviga keskel. Nähtavasti toetas post lage.[41].

Arheoloogiliste väljakaevamiste andmed kinnitavad, et Armeenia mägismaal tunti juba iidsel ajal paljusid käsitöid. Juba 5.—4. aastatuhandel eKr osati sulatada vaske ning 2. aastatuhandel eKr rauda.[42].

Vanaaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia ja armeenlaste päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia mütoloogia seostab Armeenia ja armeenlaste päritolu kangelase Hajkiga, kelle nimega seostatakse armeenlaste endanimetust. 5. sajandi armeenia ajaloolane Movses Horenatshi jutustab üksikasjalikult Arami vägitegudest. Armeenlaste (armeenide) ja Armeenia nime seostatakse Aramiga.

Urartu kuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Urartu
Urartu riik

Urartu kuningriik sai alguse Vani järve äärest. Et kaitsta oma riiki Assüüria eest, sõlmis kuningas Arzaškuni kuningas Arama umbes 850 eKr liidu aramea linnriigi Bit Agusiga.[43] Aastal 848 eKr leidis aset kaks Salmanassar III rasket rünnakut Arzaškuni vastu, mille käigus hävitati ka ümberkaudsed asulad ja Arama põgenes mägedesse. Aastatel 844–832 eKr võttis Salmanassar III ette veel sõjakäike Nairi vastu. Sarduri I ajal rajati umbes 832 eKr Nairisse Vani järve äärde kuninga- ja pealinn Tušpa (praeguse Van'i lähedal).

Tema järglased laiendasid riiki ja viisid selle õitsengule. Rajati palju uusi kindlustusi (tõenäoliselt vallutatud alade kindlustamiseks). Menua valitsemise ajal (umbes 810–785 eKr) arenesid käsitöö ja põllumajandus. Rajati ladusid ja viljaaitu. Samuti rajas ta 70 km pikkuse kanali Güzelsu orust Tušpasse, et linna mageveega varustada (Vani järv on soolane). Tänapäeval seostatakse seda kanalit ekslikult legendaarse kuninganna Semiramisega.

Sarduri II ajal (umbes 765–733 eKr) jõudis Urartu territoorium maksimumini. Püüdes murda Assüüria ülemvõimu, pingutas ta üle ja sai assüürlastelt hävitavalt lüüa.

Rusa I (umbes 733–714 eKr) ajal sai Urartu hinge tõmmata. Assüüria kuningas Sargon II (721–704 eKr) hävitas aastal 714 eKr Musasir. Rusa I sooritas väidetavalt enesetapu. Tema järglased püüdsid riiki uuesti kindlustada. Kuni aastani 609 eKr jäi Urartu]] edasi. Pärast Assüüria lõppu järgnes uus tõus. Pärsia kuningas Kyros II kohustas Urartut jälle andameid maksma.

Armeenia teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suur-Armeenia

Suur-Armeeniasse ulatus mitme suurriigi võim, nende seas olid Hetiidi impeerium, Mitanni ja Hayasa-Azzi (1500–1200 eKr). Armeenia mägismaal asusid 12.-9. sajandil eKr Nairi ja 1000–600 eKr Urartu riik. Tänapäeva Armeenia pealinna Jerevani rajas 782 eKr kuningas Argišti I.


600. aasta paiku lõi Orontiidide (armeenia keeles Ervanduni) dünastia Armeenia kuningriigi.

Armeenia nimi esineb esimest korda (Urartu sünonüümina) Behistuni raidkirjal umbes aastast 520 eKr. Suurimate antiikajaloolaste ja -geograafide kaartidel on Armeenia tähistatud kõrvuti Pärsia, Süüria ja teiste antiikaja riikidega.[44][45].

Pärast Aleksander Suure surma aastal 323 eKr muutus Armeenia Suur-Süüria Seleukiidide riigi vasalliks. Kui viimased said lüüa roomlastelt Magnesi lahingus (190 eKr), tekkis korraga kolm armeenia riiki – Väike-Armeenia Eufrati jõe läänekaldal, Sophena sama jõe idapoolsel kaldal ja Suur-Armeenia keskusega Ararati tasandikul.

Pärast Aleksander Suure impeeriumi lagunemist tekkisid armeenlaste kuningriigid Ajrarati riik (Armeenia satraapia) ja Tsophkhi riik (Sophene riik). Hiljem vallutas Seleukiidide riik need riigid. Pärast Seleukiidide riigi purustamist Rooma riigi poolt 2. sajandil eKr tekkis kolm armeenia riiki: Suur-Armeenia, Väike-Armeenia ja Sophene. Tigran II ajal (95—55 eKr) muutus Suur-Armeenia vägevaks riigiks, mis laius Palestiinast Kaspia mereni.[46]; ent pärast seda, kui Tigrani äi ja liitlane Pontose kuningas Mithridates VI sai 66 eKr Rooma väejuhilt Pompeiuselt lüüa, ei suutnud liitlasteta jäänud Tigran kahel rindel võidelda ning kaotas Rooma-Partia liidule ja jäi ilma kõigist vallutatud aladest peale päris Suur-Armeenia.[47] ning osa Partialt vallutatud maadest. Hiljem muutus Suur-Armeenia Partia ja Rooma riigi vaheliseks puhverriigiks ja veel hiljem (3.—4. sajandil pKr) Rooma ja Sassaniidide Iraani vaheliseks puhverriigiks.

Artašesiidide dünastia valitsemisajal laiendas Suur-Armeenia oma territooriumi vahetult kuni Kaspia mereni. Armeenia kuningriigi õitseaeg oli Tigran II Suure valitsusajal 95-66 eKr, mil see oli piirkonna üks võimsamaid kuningriike, alistades Sophena ning kasutades ära pikka sõda Rooma ja Partia vahel. Sellal ulatus Armeenia võim Väike-Kaukasusest Palestiina piirini. Järgnenud sajandeil kuulus Armeenia peamiselt Pärsiale. Ajaloos vaheldusid Armeenia iseseisvusajad autonoomiaga suurriikide võimu all. Armeenia strateegilise asendi tõttu kahe kontinendi piiril tungisid sinna paljud rahvad, nende seas assüürlased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, mongolid, pärslased, türklased ja venelased.

Armeenia Tigran Suure valitsemiseajal

Ajalooliselt valitses Armeenias masdaistlik zoroastrism (erinevalt Pärsia zurvanistlikust Sassaniidide riigist), mille kultuse keskmes oli Mihr (avesta Mithra). Kristlus jõudis maale vähemalt 40 pKr. Kuningas Tiridates III (238–314) kuulutas kristluse 301. aastal riigiusuks. Sellega sai Armeeniast maailma esimene ametlikult kristlik riik, 10 aastat enne kristlusele sallivuse kehtestamist Roomas Galeriuse ajal ning 36 aastat enne Constantinus Suure ristimist.

Aastal 387 jagasid Rooma ja Pärsia omavahel Suur-Armeenia. Pärast Armeenia kuningriigi langemist 428. aastal liideti enamik Armeeniast Sassaniidide riigiga. Pärast Armeenia ülestõusu 451. aastal jäeti kristlikele armeenlastele usuvabadus ja Armeeniale autonoomia. 640. aastal tungisid maale araablased, kes muutsid selle vasalliriigiks, kus valitsesid araablastest asevalitsejad.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seoses araabia Kalifaadi nõrgenemisega tekkis Armeenias mitu kuningriiki (9.-11. sajandil). Neist kõige võimsam oli Bagratiidide riik, mille pealinn oli Ani (884–1045). Ajapikku Bagratiidide riik lõhenes, sellest lõid lahku mitu riiki, mis siiski tunnistasid Bagrationi dünastia ülevõimu. Üks selline kuningriik asus Ararati mäe lääneküljel keskusega Karsas (962–1064) ja teine Armeenia põhjaosas keskusega Loris (982–1090). Samal ajal tekkis ka Vaspurakani kuningriik Vani järve orus, Sjunikhid aga asutasid kuningriigi tänapäevases Sjunikhi maakonnas Sevani järvest lõuna pool (970–1166).

Kiliikia 1199–1375

1045. aastal vallutas Bagratiidide Armeenia Bütsants, kes alistas peatselt teisedki Armeenia riigid. Bütsantsi keisrite võim jäi siiski lühikeseks, kuna juba 1071. aastal tungisid Armeeniasse seldžukid, kes Manzikerti lahingu järel rajasid Seldžuki suurriigi. Türklaste võimu alt põgenes Tarsusesse Kiliikias hulk armeenlasi. Nende eesotsas oli Roupen, kelle sugulane oli tapetud Ani kuningas Gagik II. Põgenikele andis varju Bütsantsi kuberner, ajapikku tekkis Kiliikias uus Armeenia riik. See oli ristisõdijate tugev toetaja ning nägi end kristluse kantsina Idas. Kiliikia Armeenia püsis 1375. aastani, mil selle alistasid Egiptuse mamelukid.

1230. aastail vallutasid Armeenia mongolid, neile järgnesid teised Kesk-Aasia hõimud. 14. sajandil vallutasid ja rüüstasid Armeenia Tamerlani (Timuri) hordid. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Ottomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kui Türgi võimu all anti armeenlastele ulatuslik autonoomia ning nad elasid suhteliselt rahumeelselt oma enklaavides, siis ‘Abbās I Suur rakendas 1604. aastast oma riigi loodepiiril põletatud maa taktikat, mis viis paljude armeenlaste küüditamiseni kodumaalt.

Rahvusliku ärkamise ajajärk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gulistani rahulepingu järgi ühendas Venemaa endaga 1813. aastal Karabahhia alad, aga Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid. Vene-Türgi sõja tulemusena 1877–1878 vallutas Venemaa Türgi võimu all olnud Armeenia alad.

Kristlastena olid armeenlased Ottomani riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan ‘Abdu’l-Hamid II 1894–96 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000 kuni 300 000 inimest. Veresauna tõttu pälvis valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan". Pärast noortürklaste revolutsiooni lootsid armeenlased olukorra paranemist, ent kuna Vene armees oli hulgaliselt armeenia vabatahtlikke, suhtus ka uus valitsus neisse umbusuga.

Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid türklased peagi lahendama nn armeenia küsimust, pagendades armeenlased Väike-Aasiast. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–17 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000 kuni 1 000 000 inimest. Paljud armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse.

Venemaa Armeenia kuulutati avalikult iseseisvaks Armeenia Demokraatlikuks Vabariigiks 28. mail 1918. aastal. Septembris 1920 alustas Türgi sõjategevust Armeenia vastu ja vallutas Armeenia territooriumist kaks kolmandikku. Novembris tungisid Armeeniasse aga Punaarmee väeosad ja 29. novembril 1920 kuulutati avalikult välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Nõukogude Armeenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

12. märtsil 1922. aastal sõlmis Armeenia Aserbaidžaani ja Gruusiaga lepingu, mille kohaselt loodi Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, millest moodustati omakorda Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik 13. detsembril 1922. aastal. Seejuures säilitas iga vabariik oma iseseisvuse. Föderatsioon astus NSV Liidu koosseisu 30. detsembril.

Stalini valitsusajal oli riigis kehtestatud diktatuur, millega kaasnes põllumajanduse kollektiviseerimine, industrialiseerimine (suunaga rasketööstusele ja sõjatööstusele), urbaniseerumine, religiooni tagakiusamine ja "parteilise liini" ametlik kehtestamine kõigis eluvaldkondades.

Aastal 1936 deporteeriti Kesk-Aasiasse umbes 25 000 armeenlast, kes võitlesid kollektiviseerimispoliitika vastu. Stalinistlike puhastustööde käigus hukkusid Armeenia kompartei esimene sekretär Agasi Handžjan, katoolikos Horen Muradbekjan, rida valitsuse ministreid, silmapaistvad armeenia kirjanikud ja poeedid (Jeghiše Tšarents, Axel Bakunts ja teised). Aastal 1936 likvideeriti Taga-Kaukaasia SFNV, aga selle koosseisu kuulunud Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan kuulutati iseseisvateks liiduvabariikideks NSV Liidu kooseisus.

Sõja lõppedes tegi Stalin katoolikosele ettepaneku pöörduda välismaal elavate armeenlaste poole kutsega pöörduda tagasi kodumaale Nõukogude Armeeniasse, võttes arvesse, et Armeenia diasporaas välismaal on palju raha ja kvalifitseeritud spetsialiste.

1945–1948 pöördus kodumaale tagasi umbes 150 000 armeenlast, enamik neist Lähis-Ida riikidest. Selle tulemusena paljud neist represseeriti. Juulis 1949 küüditati armeenia intelligents koos peredega Kesk-Aasia maadesse, kus enamik neist hukkus.

Iseseisev Armeenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990. aasta mais toimusid Armeenia Ülemnõukogu (ÜN) valimised, mille koosseisu said nii kommunistid kui ka opositsiooni esindajad – Armeenia üldrahvusliku liikumise (AÜRL) liikmed. Augustis valiti Ülemnõukogu esimeheks AÜRL-i esimees Levon Ter-Petrosjan.

23. augustil 1990. aastal võeti Ülemnõukogu esimesel istungil vastu Armeenia iseseisvusdeklaratsioon, mille alusel likvideeriti Armeenia NSV ja moodustati iseseisev Armeenia Vabariik.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia kultuuri ja identiteedi tähtis osa on armeenia kiri, mille lõi Mesrop Maštotsh umbes 4. sajandil pKr.

Kultuuris on olulised ka vanaarmeenia panteon ja vanaarmeenia kalender.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Statistical Yearbook of Armenia 2013. POPULATION OF THE REPUBLIC OF ARMENIA BY MARZES AND YEREVAN CITY,as of January 1, 2013
  2. Сергей Маркедонов. Самоопределение по ленинским принципам , apn.ru, 21. september 2006.
  3. Armeenia lehekülg Euroopa Nõukogu saidil.
  4. R. Schmitt. ARMENIA and IRAN i. Armina, Achaemenid province., Encyclopædia Iranica, arhiveeritud aadressil [1]
  5. Поспелов Е. М. Географические названия мира: Топонимический словарь, М.: Русские словари 1998, lk 160, ISBN 5-89216-029-7
  6. Фасмер М. [http://dic.academic.ru/dic.nsf/vasmer/35265/армения Этимологический словарь русского языка, Прогресс 1964, kd 1, lk 87: "Арме́ния, vanakreeks sõnast Ἀρμενία. Juba vanapärsia Armaniya-, Armina- 'Armeenia'; vt Бартоломэ, Air. Wb. 197; Хюбшман, IF 16, 205. Vt армяни́н.
  7. 7,0 7,1 Дьяконов И. М. Малая Азия и Армения около 600 г. до н.э. и северные походы вавилонских царей. – Вестник древней истории, 1981, nr 2, lk 34—63.
  8. Мовсес Хоренаци "История Армении", arhiveeritud [2]
  9. Hrach K. Martirosyan. Etymological dictionary of the Armenian inherited lexicon, Brill Academic Publishers 2009, lk 382–385, ISBN 978-90-04-17337-8
  10. A. E. Redgate. The Armenians, Oxford: Blackwell 1998, lk 24, ISBN 0-631-14372-6
  11. Капанцян Г. Хайаса--колыбель армян: этногенез армян и их начальная история, Изд-во Академии наук Армянской ССР 1947, lk 10 Google'i raamat
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 "Eesti Entsüklopeedia" 15. kd "Maailma maad", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007; artikkel "Armeenia" (lk 48–51)
  13. Nicholas Holding,Armenia with Nagorno Karabagh, 3 ed, lk 9, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 10.12.2013) (inglise keeles)
  14. Ramesha Chandrappa, Sushil Gupta, Umesh Chandra Kulshrestha,Coping with Climate Change: Principles and Asian Context, Springer Science, lk 311, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 10.12.2013) (inglise keeles)
  15. Nicholas Holding,Armenia with Nagorno Karabagh, 3 ed, lk 6, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 10.12.2013) (inglise keeles)
  16. L. J. L. D. Griensven (Van.),Science and Cultivation of Edible Fungi 2000 -, lk 784, Volume 2, Mushroom Science XV, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 31.12.2013)
  17. [3], Veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)
  18. Species of Economic Importance, Veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)
  19. [4],Veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)
  20. [5], Veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)
  21. Medicinal Plants of Armenia, Veebiversioon (vaadatud 31.12.2013)
  22. Nicholas Holding,Armenia with Nagorno Karabagh, 3 ed, lk 8, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 10.12.2013) (inglise keeles)
  23. [6], Veebiversioon (vaadatud 10.12.2013)
  24. How to provide first aid and use an antidote in case of a snake bite, Veebiversioon (vaadatud 18.12.2013) (inglise keeles)
  25. Acopian Center For The Environment, Field Guide to Birds of Armenia, Veebiversioon (vaadatud 15.12.2013) (inglise keeles)
  26. [7], Veebiversioon (vaadatud 15.12.2013) (inglise keeles)
  27. Nicholas Holding,Armenia with Nagorno Karabagh, 3 ed, lk 6, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 10.12.2013) (inglise keeles)
  28. Eduard Yavruyan, Mark Kalashyan, Margarita Harutunyan,REPORT ON THE IMPLEMENTATION OF THE EUROBATS AGREEMENT IN THE REPUBLIC OF ARMENIA, Yerevan, 2006, Armenia Inf.EUROBATS.MoP5.43 REPUBLIC OF ARMENIA, Veebiversioon (vaadatud 15.12.2013) (inglise keeles)
  29. Riikide haldusüksused ja nende koodid Eesti Keele Instituut: Kohanimede andmebaas, 18.02.2010 (vaadatud 29.12.2011)
  30. 12.–21. oktoobril läbi viidud Armeenia Vabariigi rahvaloenduse esialgsed tulemused (armeenia keeles).
  31. www.armstat.am - GENERAL DESCRIPTION - ОБЩИЙ ОБЗОР
  32. CIA Factbook
  33. CIA Factbook
  34. CIA Factbook
  35. {История Цивилизаций Ближнего Востока 2 Г. История Армений "Великая Армения" [www.webcitation.org/659qYQsYI Arhiveering]
  36. Tom Watkins, cnn-com, 9. juuni 2010.Armenian cave yields what may be world's oldest leather shoe
  37. 5,900-year-old women’s skirt discovered in Armenian cave, news.am, 13. september 2011
  38. James Owen. Earliest Known Winery Found in Armenian Cave, news.nationalgeographic.com, 10. jaanuar 2011
  39. Shengavit, Shengavit a Kura Araxes Culture Site in Yerevan on the Ararat hills, Republic of Armenia. In those trenches he (Hakop Simonyan) isolated four distinct strata, the earliest from the late fifth millennium and the latest from the early to mid-third millennium BC.
  40. Земледельцы Северного Кавказа и Закавказья Arhiveering
  41. Круглые дома Араратской долины Arhiveering
  42. История Армении Arhiveering]
  43. Oletuse, et järgnes ühinemine Nairi maadega, kummutab Salmanassar III sõjakäik Nairi maadesse 7. ja 15. valitsemisaastal. Samuti mainitakse Nairit Tiglat-Pileser III ajal; vt Bertold Spuler. Handbuch der Orientalistik. Teil 1: Einleitung in die assyrischen Königsinschriften, Teil 2: 934–722 v. Chr. von Wolfgang Schramm -, Brill, Leiden 1973, lk  85.
  44. ][http://vashaktiv.ru/texts/maps/ptolemey.jpg Карта Птолемея. [[Ptolemaoise kaardil on "Armen." Meediast vasakul ja Mesopotaamiast ülalpool.Arhiveering
  45. Карта Геродота. Ka Herodotose kaardilt võib leida Armeenia, kuid veidi rohkem lõunas kui Ptolemaiosel. [8]
  46. Академия Наук СССР. Всемирная История, kd 2, М. 1956, lk 421
  47. К. Рыжов. Все монархи мира. Древний Восток. М., "Вече". 2001.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Karl August Hermann "Wanad poisid: Teadusline lugemine rahwa elust. Abessinia maa ja rahwas. Armenlased ja kurdlased. Korea" Tartu: Postimees, 1896
  • H. Aasamaa "Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1950
  • Marietta Šaginjan "Matk läbi Nõukogude Armeenia" (tõlkinud E. Roomet) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954
  • Garnik Isaakjan "Armeenia NSV" (tõlkinud E. Hiiemäe) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962
  • Aira Kaal "Esimest korda Armeenias: reisikiri" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
  • "Armeenia NSV" (koostanud K. Laigna) Tallinn: Eesti Raamat, 1986
  • Lembo Tanning "Armeenia probleem" Tallinn: L. Tanning, 2005
  • "Armeenlaste väited ja ajaloolised faktid: küsimused ja vastused" Ankara: Strateegiliste Uuringute Keskus, 2005
  • "Armeenlased" (koostanud Armenui Kazarjan ja Ita Serman, tõlkinud Ita Serman) Tallinn: Ilo, 2009
  • Brigitta Davidjants "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia" Tallinn: Go Group, 2010

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

40.3833333344.95