Nisu

Allikas: Vikipeedia
Nisu
Illustration Triticum aestivum1.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Üheidulehelised Liliopsida
Selts Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond Kõrrelised Poaceae
Alamsugukond Nurmikalised Pooideae
Perekond Nisu Triticum
Ladinakeelne nimetus
Triticum
Linnaeus
Idandid
Viljaterad
Nisupead
Nisust valmistatud bulgur
Nisutooted

Nisu (Triticum) on kõrreliselaadsete seltsi kõrreliste sugukonda kuuluv taimede perekond. Selle liike kasvatatakse üle maailma kultuurtaimedena.

Nisu on sööda- ja toiduteravili. Seda kasutatakse nisujahu ja jahutoodete valmistamiseks. Nisust valmistatakse ka mitmesuguseid alkohoolseid jooke. Viimasel ajal on nisu hakatud kasutama biokütusena.[1]

Nisu kasvatatakse ka loomasöödaks. Õlgi kasutatakse punumistöödel, pronksiajast 19. sajandini olid nisuõled levinud katusekattematerjal.[1]

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Liikidest umbes poolt kasvatatakse teravilja saamiseks. Kultiveeritavad nisuliigid jaotatakse paljasteralisteks ja sõkalteralisteks, millest tähtsamad on paljasteralised, kuna nende terad vabanevad kergemini sõkaldest. Tähtsamad liigid on harilik nisu (toodangumaht moodustab üle 90% maailmas kasvatavast nisust) ja kõva nisu.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseimad teraviljakasvatusele viitavad leiud pärinevad aastast 8000–10 000 eKr. Hiljutised botaanilised, geneetilised ja arheoloogilised uuringud on välja toonud väikese teraviljakasvatuse tuumikala Eufrati ja Tigrise ülemjooksul (tänapäeva Süüria põhjaosas ja Türgi kaguosas).[3]

Nisu oli juba vanaajal tähtsaim leivavili.[4] Tema kultiveerimine hakkas levima väljapoole Viljakat poolkuud umbes 10 000 aastat tagasi. Nisu jõudis Kreekasse, Küprosele ja Indiasse umbes 6500 eKr, Egiptusse pisut pärast 6000 eKr ning Saksamaale ja Hispaaniasse 5000 eKr. Inglismaale ja Skandinaaviasse jõudis ta 3000 eKr ja Hiinasse 2000 eKr. [1]

Vana-Kreekas seostati nisu maaviljelusjumalanna Demeteriga. Müütide järgi pärines nisu Sitsiiliast Henna nurmedelt. Theophrastos kirjeldas ohtelist suvinisu, millest hiljem aretati talinisu. Vilja kasutati toiduks harilikult jahvatatult, mõnikord ka teradena. Kreeka ei suutnud ise oma viljavajadust rahuldada ning sellepärast veeti seda Sitsiiliast ja Musta mere äärest sisse, vahetades seda eeskätt keraamika vastu.[4]

Vana-Roomale piisas algul Itaalias kasvatatud nisust. Hiljem veeti seda sisse Sitsiiliast ja eriti Egiptusest.[4]

Viljasaagi suurendamiseks on välja töötatud erinevaid tehnoloogiaid. Üks esimesi neist oli kündmine, mis võeti kasutusele umbes 3000 eKr ja toimus peamiselt hobuse abil. 18. sajandil leiutati seemnesõel, mille abil oli võimalik seemneid suuruse järgi sortida. Nii sai seemneviljaks valida kõige suuremad seemned. 19. sajandil leiutati viljalõikusmasin, mis oluliselt vähendas vilja koristamiseks kuluvat tööjõudu. 19. sajandil leiutati ka künnimasin, mis suutis teha rohkem tööd kui hobused. Kasutusele on võetud erinevaid väetisi, mis taimedele täiendavaid toitaineid annavad.

Viimastel sajanditel on nisu saagikuses toimunud hüppeline kasv. Keskaegsel Inglismaal pidid talupojad veerandi saagist uueks seemneks kõrvale panema. 1999. aastal läks uueks seemneks üksnes 6% saagist. Selle põhjuseks oli nii säilitustingimuste paranemine, saagikuse suurenemine kui seemnete parem idanemisvõime.[1]

20. sajandi jooksul viiekordistus maailma nisutoodang. Kuni 1955. aastani olid selleks peamiselt ekspansiivsed põhjused ehk nisu külvipinna suurenemine, kuid alates 1955. aastast on nisu saagikus kümnekordistunud, mis võimaldab isegi väiksemalt külvipinnalt suuremaid saake saada.[1]

Tänapäeval ei suuda paljud nisusordid inimese abita püsima jääda. Metsikul nisul varisesid seemned pärast küpsemist viljapeast ise välja. Kodustamise käigus püüti sellest omadusest vabaneda, et võimalikult vähe teri kaotsi läheks. Selle tulemusena tänapäevastel nisusortidel terad ise viljapeast õieti välja ei kukugi, mistõttu nad ei ole võimelised ise paljunema.

Botaanilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Nisu narmasjuurestik areneb 3–4 idujuurest. Kõrre pikkus on tavaliselt 60–80 cm. Lehtedel on lehetupp, lehelaba ja karvased kõrvakesed. Õisikud koosnevad peast, lülilisest peateljest ja kahe liblega pähikutest. Pähikus on 3–5 õit, mida ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Õitel on emakas ja 3 tolmukat. Nisu viljadeks on terad.[5]

Metsik nisu on diploidse kromosoomistikuga. Sellest aretatud liigid ja sordid on üldiselt suurema kromosoomide arvuga, tetraploidsed ja heksaploidsed.[1]

Genoomi sekveneerimine[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal sekveneeriti nisu genoom. Kuna see koosneb 17 miljardist aluspaarist (võrdluseks inimese genoom koosneb natuke enam kui 3 miljardist aluspaarist), siis oli nisu tähtsamate toidutaimede seas viimane, mille genoom järjestada õnnestus.[6]

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Nisu kvaliteedi üks tähtsamaid näitajaid on kleepevalku ehk teraliimi moodustavate valkude (peamiselt gliadiini ja gluteiini) sisaldus. Mida suurem on teraliimi hulk nisujahus ja mida elastsem see on, seda paremad on pagaritoodete küpsetusomadused. Kleepevalgu kogus jahus sõltub omakorda teravilja sordist. Eestis kasvatatud nisu sisaldab keskmiselt 66% tärklist, 2,9% suhkruid, 9,9% kiudaineid, 15% valke, 2,3% lipiide, 1,95% toiteelemente ja 14% vett.[2]

Hariliku nisu idude toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.

Nisus sisalduv gluteen tekitab tsöliaakiat põdevatel inimestel allergiat.[7] Hinnanguliselt üks inimene tuhandest põeb gluteeniallergiat, gluteeni suhtes tundlikke on rohkem.[8] Gluteeni suhtes allergilistel inimestel soovitatakse vältida nisu sisaldavat toitu. Sellise toitumisviisi mõjud pole päris selged, kuna nisu on kasulik selles sisalduvate mikrotoitainete tõttu.[9]

Toitained[10]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Vesi 11,12 g
Kalorsus 360,0 kcal
Valgud 23,15 g
Lipiidid 9,72 g
Tuhk 4,21 g
Süsivesikud 51,80 g
Kiudained 13,20 g
Toiteelemendid[10]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaltsium (Ca) 39,0 mg
Raud (Fe) 6,26 mg
Magneesium (Mg) 239,0 mg
Fosfor (P) 842,0 mg
Kaalium (K) 892,0 mg
Naatrium (Na) 12,0 mg
Tsink (Zn) 12,29 mg
Vask (Cu) 0,80 mg
Mangaan (Mn) 13,30 mg
Seleen (Se) 79,20 μg
Vitamiinid[10]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
C
B1 1,88 mg
B2 0,50 mg
B3 6,81 mg
B5 2,26 mg
B6 1,30 mg
Foolhape 281,0 μg
1 g = 1000 mg, 1 mg = 1000 μg
Aminohapped[10]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Glutamiinhape 4,00 g
Aspartaamhape 2,07 g
Arginiin 1,87 g
Leutsiin 1,57 g
Alaniin 1,48 g
Lüsiin 1,47 g
Glütsiin 1,42 g
Proliin 1,23 g
Valiin 1,20 g
Seriin 1,10 g
Treoniin 0,97 g
Fenüülalaniin 0,93 g
Isoleutsiin 0,85 g
Türosiin 0,70 g

Nisu kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Suurimad tootjad 2012. aastal[11]
Riik Toodang
(tonni)
Osakaal
(%)
Hiina Hiina 121 023 000 18,0
India India 94 880 000 14,1
USA USA 61 677 387 9,2
Prantsusmaa Prantsusmaa 40 300 800 6,0
Venemaa Venemaa 37 719 640 5,6
Austraalia Austraalia 29 905 009 4,5
Kanada Kanada 27 205 200 4,1
Pakistan Pakistan 23 473 000 3,5
Saksamaa Saksamaa 22 432 000 3,3
Türgi Türgi 20 100 000 3,0
Maailm kokku 671 496 872 100

Tänapäeval kuulub nisu koos riisi, maisi ja kartuliga maailma kõige tähtsamate kultuurtaimede hulka. Nisu kasvatatakse 67° põhjalaiusest (Norra, Soome, Venemaa) kuni 45° lõunalaiuseni (Argentina, Tšiili). Nisu moodustab umbes 30% kogu maailma teraviljasaagist ja on väga oluline valguallikas.[3]

2012. aastal toodeti maailmas 671,5 miljonit tonni nisu, millega on see kultuurtaimede seas maisi ja riisi järel kolmandal kohal. Nisupõldude kogupindala oli 217,3 miljonit hektarit. 90–95% nisu kogutoodangust moodustab harilik nisu, millele järgneb kõva nisu (Triticum durum).[11]

1999. aastal tarbiti maailmas 101 kg nisu iga inimese kohta. Kõige suurem oli see näitaja Taanis (623 kg inimese kohta), kuid enamik sellest (81%) tarvitati loomasöödaks.[1]

Kasvutingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt kasvatatakse nisu merepinnast kuni 3000 m kõrgusel, kuid Tiibetis kasvatatakse nisu kuni 4570 m kõrgusel. Nisu kasvuperioodi optimaalne õhutemperatuur on ligi 25° C. Erinevad liigid ja sordid kasvavad õhutemperatuuridel alates 3–4° C (talinisu) kuni 30–32° C (suvinisu). Nisu saab kasvatada seal, kus aastane sademete hulk on vahemikus 250–1750 mm. Kasvuperioodil on taimedele oluline piisava niiskuse olemasolu, kuid liigne niiskus muudab taimed haigustele vastuvõtlikuks ning saagikus väheneb oluliselt. Nisusaagi koristusaeg on lõunapoolkeral tavaliselt oktoobrist jaanuarini ning põhjapoolkeral aprillist septembrini.[12] Kasvukohas eelistab nisu parasniisket viljakat mulda, mille pH on suurem kui 5,0.[13]

Eksport ja import[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nisu eksportivate riikide loend.

Kuigi suurem osa kasvatatud nisust tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 20% toodangust ekspordiks. Suurimad nisu eksportijad olid 2011. aastal USA (32,8 miljonit tonni), Prantsusmaa (20,3), Kanada (16,3), Austraalia (17,7) ja Venemaa (15,2). Suurimad importijad olid Egiptus (9,8 miljonit tonni), Alžeeria (7,4), Jaapan (6,2), Itaalia (7,3) ja Brasiilia (5,7).[14]

Kasvatamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kasvatatakse nisu alates teisest aastatuhandest eKr[13] ning tänapäeval kasvatatakse siin nisu ja otra teraviljadest kõige rohkem. 2010. aastal toodeti Eestis 338 500 tonni nisu, mida oli eelneva aastaga võrreldes 1,2% vähem. Nisutoodang moodustas teraviljade kogutoodangust 45,2%. Nisule järgnesid 297 300 tonniga oder, 61 300 tonniga kaer ja 29 500 tonniga rukis. Talinisu kasvatati 40 800 hektaril ja selle saagikus oli 3022 kg/ha, suvinisu vastavad näitajad olid 81 000 ha ja 2736 kg/ha.[15] Viimastel aastatel on nisukasvatamine oluliselt laienenud: 1988. aastal oli nisupõldude külvipinna suuruseks vaid 12 100 ha, mis on ligi kümme korda vähem kui 2010. aastal.[16] 2014. aastal oli Eesti nisusaak juba 615 500 tonni ja saagikus 3988 kg/ha.

Eestis kasvatatavad suvinisusordid on:[17]

  • varajased sordid "Manu", "Helle", "Meri" – valmivad keskmiselt 102–104 ööpäevaga;
  • hilised sordid "SW Estrad", "Monsun", "Triso" – valmivad keskmiselt 108–109 ööpäevaga.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Wheat Artikkel nisust Citizendiumis. Vaadatud 27. jaanuaril 2011 (inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 Heino Kiik. "Maailma viljad", Tallinn: Valgus, 1989.
  3. 3,0 3,1 Brett F. Carver. "Wheat: Science and Trade", Wiley-Blackwell, 2009. ISBN 978-0-8138-2024-8.
  4. 4,0 4,1 4,2 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 36
  5. ""Suvinisu botaaniline iseloomustus"". www.pikk.ee. Eesti põllu- ja maamajanduse infoportaal. Kasutatud 29.12.2010.
  6. Siim Sepp: "Nisu genoom sai lõpuks sekveneeritud" Novaator, 3. september 2010
  7. Cutting-edge issues in celiac disease and in gluten intolerance
  8. Reactivity to dietary gluten: new insights into differential diagnosis among gluten‑related gastrointestinal disorders
  9. Non-celiac gluten sensitivity: literature review
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 ""USDA National Nutrient Database"". www.nal.usda.gov. Kasutatud 29.12.2010. Inglise.
  11. 11,0 11,1 ""Food and Agriculture Organization of the United Nations: Production"". faostat.fao.org. Kasutatud 23.12.2010. Inglise.
  12. ""Wheat in the world"". Food and Agriculture Organization (FAO). Kasutatud 29.12.2010. Inglise.
  13. 13,0 13,1 Eesti Entsüklopeedia, 6. köide, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995.
  14. ""Food and Agriculture Organization of the United Nations: Trade"". faostat.fao.org. Kasutatud 08.01.2015. Inglise.
  15. ""Teraviljaturu ülevaade"". www.epkk.ee. Eesti Triticum durumi Põllumajandus-Kaubanduskoda. Failitüüp: PDF. Kasutatud 29.12.2010. Inglise.
  16. ""Taimekasvatussaaduste tootmine"". Statistika andmebaas. Kasutatud 06.01.2011.
  17. ""Suvinisu sordid"". www.pikk.ee. Eesti põllu- ja maamajanduse infoportaal. Kasutatud 29.12.2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]