Nisu

Allikas: Vikipeedia
Nisu
Illustration Triticum aestivum1.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond: Kõrrelised Poaceae
Alamsugukond: Nurmikalised Pooideae
Perekond: Nisu Triticeae
Ladinakeelne nimetus
Triticum
Linnaeus
Idandid
Viljaterad
Nisupead
Nisust valmistatud bulgur
Nisutooted

Nisu (Triticum) on kõrreliselaadsete seltsi kõrreliste sugukonda kuuluv taimede perekond. Selle liike kasvatatakse üle maailma kultuurtaimena.

Nisu on sööda - ja toiduteravili. Kasvatatakse saia ja leiva küpsetamiseks. Nisust valmistatakse teisigi jahutooteid, sealhulgas makarone ja kooke. Nisust valmistatakse ka mitmesuguseid alkohoolseid jooke alates õllest kuni viinani. Viimasel ajal on nisu hakatud kasutama biokütusena. [1]

Nisu kasutatakse ka loomasöödaks. Õlgi kasutatakse punumistöödel ja alates pronksiajast kuni 19. sajandini oli see levinud katusekattematerjal. [1]

Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liikidest umbes pooli kasvatatakse teravilja saamiseks. Kultiveeritavad nisuliigid jaotatakse paljasteralisteks ja sõkalteralisteks, millest tähtsamad on paljasteralised, kuna nende terad vabanevad kergemini sõkaldest. Tähtsaimad liigid on harilik nisu (toodangumaht moodustab üle 90% maailmas kasvatavast nisukogusest) ja kõva nisu.[2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiljutised botaanilised, geneetilised ja arheoloogilised uuringud tõid välja väikese teraviljakasvatuse tuumikala Eufrati ja Tigrise ülemjooksul (Süüria põhjaosa ja Türgi kaguosa).[3]

Nisu oli juba vanaajal tähtsaim leivavili [4]. Tema kultiveerimine hakkas levima väljapoole Viljakat poolkuud umbes 10 tuhat aastat tagasi. Ta jõudis Kreekasse, Küprosele ja Indiasse umbes 6500 eKr, Egiptusesse pisut pärast 6000 eKr ning Saksamaale ja Hispaaniasse 5000 eKr. Inglismaale ja Skandinaaviasse jõudis ta 3000 eKr ja Hiinasse 2000 eKr [1]

Vana-Kreekas oli nisu pühendatud maaviljelusjumalannale Demeterile. Müütide järgi pärines nisu Sitsiiliast Henna nurmedelt. Theophrastos kirjeldas ohtelist suvinisu, millest hiljem aretati talinisu. Vilja kasutati toiduks harilikult jahvatatult, mõnikord ka teradena. Kreeka ei suutnud ise oma viljavajadust rahuldada ning sellepärast veeti seda Sitsiiliast ja Musta mere äärest sisse, vahetades seda eeskätt keraamika vastu. [4]

Vana-Roomale piisas algul Itaalias kasvatatud nisust. Hiljem veeti seda ka sisse: Sitsiiliast ja eriti Egiptusest. [4]

Viljasaagi suurendamiseks on tehtud palju leiutisi. Üks esimesi neist oli kündmine, mis leiutati umbes 3000 eKr ja toimus peamiselt hobuse abil. 18. sajandil leiutati seemnesõelad, mille abil oli võimalik seemneid suuruse järgi sortida. Nii sai seemneviljaks valida kõige suuremad seemned. 19. sajandil leiutati viljalõikusmasinad, mis oluliselt vähendasid vilja koristamiseks kuluva tööjõu hulka. 19. sajandil leiutati ka künnimasinad, mis suutsid rohkem tööd teha kui hobused. Välja on töötatud ka väetisi, mis taimedele täiendavaid toitaineid annavad.

Viimasel sajandil on nisu saagikuses toimunud hüppeline kasv. Keskaegsel Inglismaal pidid talupojad veerandi saagist uueks seemneks kõrvale panema. 1999. aastal läks uueks seemneks üksnes 6% saagist. Selle põhjuseks oli niihästi säilitustingimuste paranemine, saagi suurenemine kui seemnete idanemisvõime paranemine. [1]

20. sajandil on maailma nisutoodang viiekordistunud. Kuni 1955. aastani olid selleks peamiselt ekspansiivsed põhjused ehk nisu külvipinna laiendamine, kuid alates 1955. aastast on nisu saagikus kümnekordistunud, mis võimaldab isegi väiksemalt külvipinnalt suuremaid saake saada. [1]

Tänapäeval ei suuda paljud nisusordid inimese abita püsima jääda. Metsikul nisul varisesid seemned pärast küpsemist viljapeast ise välja. Kodustamise käigus püüti sellest omadusest lahti saada, et võimalikult vähe teri kaotsi läheks. Selle tulemusena tänapäevastel nisusortidel terad ise viljapeast õieti välja ei kukugi, mistõttu nad ei ole võimelised ise paljunema.

Suvi- ja talinisu botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Narmasjuurestik areneb 3–4 idujuurest. Kõrre pikkus on tavaliselt 60–80 cm. Lehtedel on lehetupp, lehelaba ja karvased kõrvakesed. Õisikul on pea, lüliline peatelg ja pähikud on kahe liblega, 3–5 õit välis- ja sisesõkal, õitel on emakas ja 3 tolmukat. Viljadeks on paljasteralised terad.[5]

Metsik nisu on diploidse kromosoomistikuga. Sellest aretatud liigid ja sordid on üldiselt suurema kromosoomide arvuga, tetraploidsed ja heksaploidsed. [1]

Genoomi sekveneerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aastal anti teada nisu genoomi sekveneerimisest. Kuna see on tohutult suur ja koosneb 17 miljardist aluspaarist (inimese genoom koosneb natuke enam kui 3 miljardist aluspaarist), siis on nisu seetõttu tähtsamate toidutaimede seas viimane, mille genoom järjestada õnnestus.[6]

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nisu kvaliteedi üks tähtsaimaid näitajaid on kleepevalgu ehk teraliimi moodustavate valkude (peamiselt gliadiini ja gluteiini) sisaldus. Mida suurem on teraliimi hulk nisujahus ja selle elastsus, seda paremad on pagaritoodete küpsetusomadused. Kleepevalgu kogus jahus sõltub omakorda teravilja sordist. Eestis kasvatatud nisuterad sisaldavad keskmiselt 66% tärklist, 2,9% suhkruid, 9,9% kiudaineid, 15% valke, 2,3% lipiide, 1,95% toiteelemente ja 14% vett.[2]

Hariliku nisu idude toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.

Toitained[7]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Vesi 11,12 g
Kalorsus 360,0 kcal
Valgud 23,15 g
Lipiidid 9,72 g
Tuhk 4,21 g
Süsivesikud 51,80 g
Kiudained 13,20 g
Toiteelemendid[7]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaltsium (Ca) 39,0 mg
Raud (Fe) 6,26 mg
Magneesium (Mg) 239,0 mg
Fosfor (P) 842,0 mg
Kaalium (K) 892,0 mg
Naatrium (Na) 12,0 mg
Tsink (Zn) 12,29 mg
Vask (Cu) 0,80 mg
Mangaan (Mn) 13,30 mg
Seleen (Se) 79,20 μg
Vitamiinid[7]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
C
B1 1,88 mg
B2 0,50 mg
B3 6,81 mg
B5 2,26 mg
B6 1,30 mg
Foolhape 281,0 μg
1 g = 1000 mg, 1 mg = 1000 μg
Aminohapped[7]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Glutamiinhape 4,00 g
Aspartaamhape 2,07 g
Arginiin 1,87 g
Leutsiin 1,57 g
Alaniin 1,48 g
Lüsiin 1,47 g
Glütsiin 1,42 g
Proliin 1,23 g
Valiin 1,20 g
Seriin 1,10 g
Treoniin 0,97 g
Fenüülalaniin 0,93 g
Isoleutsiin 0,85 g
Türosiin 0,70 g

Nisu kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurimad tootjad 2009. aastal[8]
Riik Toodang Osakaal
Hiina Hiina 114 950 296 t 16,9%
India India 80 680 000 t 11,8%
Venemaa Venemaa 61 739 750 t 9,1%
USA USA 60 314 290 t 8,8%
Prantsusmaa Prantsusmaa 38 324 700 t 5,6%
Kanada Kanada 26 514 600 t 3,9%
Saksamaa Saksamaa 25 190 336 t 3,7%
Pakistan Pakistan 24 033 000 t 3,5%
Austraalia Austraalia 21 656 000 t 3,2%
Ukraina Ukraina 20 886 400 t 3,1%
Maailm kokku 681 915 838 100

Tänapäeval kuulub nisu koos riisi, maisi ja kartuliga maailma kõige tähtsamate kultuurtaimede hulka. Nisu kasvatatakse 67° põhjalaiusest (Norra, Soome, Venemaa) kuni 45° lõunalaiuseni (Argentiina, Tšiili). Nisu moodustab umbes 30% kogu maailma teraviljasaagist ja on väga oluline valguallikas.[3]

2009. aastal toodeti maailmas 681,9 miljonit tonni nisu, millega on see teisel kohal (maisi järel ja riisi ees). Nisupõldude kogupindala oli 225,4 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud tõusnud natuke üle kahe korra. 90–95% nisu kogutoodangust moodustab harilik nisu, millele järgneb kõva nisu (Triticum durum).[8]

1999. aastal tarbiti maailmas 101 kg nisu iga inimese kohta. Kõige suurem oli see näitaja Taanis (623 kg inimese kohta), aga enamus, 81% sellest läks loomasöödaks. [1]

Kasvukoha tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt kasvatatakse nisu merepinna kõrgusest kuni 3000 m kõrguseni, kuid Tiibetis võib nisupõldude kõrgus olla kuni 4570 m. Nisu kasvatamisel on kasvuperioodi optimaalne õhutemperatuur ligi 25° C. Erinevad liigid ja sordid kasvavad õhutemperatuuridel alates 3...4° C (talinisu) kuni 30...32° C (suvinisu). Nisu võib kasvatada seal, kus aastane sademete hulk on vahemikus 250...1750 mm. Kasvuperioodil on taimedele oluline piisava niiskuse olemasolu, liigne niiskus muudab taimed haigustele vastuvõtlikuks ning saagikus väheneb oluliselt. Nisusaagi koristusaeg on lõunapoolkeral tavaliselt oktoobrist jaanuarini ning põhjapoolkeral aprillist septembrini.[9] Kasvukohas eelistab nisu parasniisket viljakat mulda, mille pH on suurem kui 5,0.[10]

Eksport ja import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi suurem osa kasvatatud nisust tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 20% toodangust ekspordiks. Suurimad nisu eksportijad olid 2008. aastal USA (30,1 miljonit tonni), Prantsusmaa (16,3), Kanada (15,8), Venemaa (11,7) ja Argentiina (8,8). Suurimad importijad olid Egiptus (8,3 miljonit tonni), Alžeeria (6,9), Brasiilia (6,0), Jaapan (5,8) ja Itaalia (5,4).[11]

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis kasvatatakse nisu alates teisest aastatuhandest eKr[10] ning tänapäeval kasvatatakse meil nisu ja otra teraviljadest kõige rohkem. 2010. aastal toodeti Eestis 338 500 tonni nisu, mis vähenes eelmise aastaga võrreldes 1,2%. Nisutoodang moodustas teraviljade kogutoodangust 45,2%. Nisule järgnesid 297 300 tonniga oder, 61 300 tonniga kaer ja 29 500 tonniga rukis. Talinisu kasvatati 40 800 hektaril ja selle saagikus oli 3022 kg/ha, suvinisu vastavad näitajad olid 81 000 ha ja 2736 kg/ha.[12] Viimastel aastatel on nisukasvatamine oluliselt laienenud: 1988. aastal oli nisupõldude külvipinna suuruseks vaid 12 100 ha, mis on ligi kümme korda vähem kui aastal 2010.[13]

Eestis kasvatatavad suvinisusordid on:[14]

  • varajased sordid 'Manu', 'Helle', 'Meri' – valmivad keskmiselt 102–104 ööpäevaga;
  • hilised sordid 'SW Estrad', 'Monsun', 'Triso' – valmivad keskmiselt 108–109 ööpäevaga.

Pildid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Wheat Artikkel nisust Citizendiumis. Vaadatud 27. jaanuaril 2011 (inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 Heino Kiik. "Maailma viljad", Tallinn: Valgus, 1989.
  3. 3,0 3,1 Brett F. Carver. "Wheat: Science and Trade", Wiley-Blackwell, 2009. ISBN 978-0-8138-2024-8.
  4. 4,0 4,1 4,2 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 36
  5. "Suvinisu botaaniline iseloomustus". www.pikk.ee, Eesti põllu- ja maamajanduse infoportaal. Kasutatud 29.12.2010.
  6. Siim Sepp: "Nisu genoom sai lõpuks sekveneeritud" Novaator, 3. september 2010
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov, Kasutatud 29.12.2010. (inglise)
  8. 8,0 8,1 "Food and Agriculture Organization of the United Nations: Production". faostat.fao.org, Kasutatud 23.12.2010. (inglise)
  9. "Wheat in the world". Food and Agriculture Organization (FAO), Kasutatud 29.12.2010. (inglise)
  10. 10,0 10,1 Eesti Entsüklopeedia, 6. köide, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995.
  11. "Food and Agriculture Organization of the United Nations: Trade". faostat.fao.org, Kasutatud 29.12.2010. (inglise)
  12. "Teraviljaturu ülevaade". www.epkk.ee, Eesti Triticum durumi Põllumajandus-Kaubanduskoda. (PDF) Kasutatud 29.12.2010. (inglise)
  13. "Taimekasvatussaaduste tootmine". Statistika andmebaas, Kasutatud 06.01.2011.
  14. "Suvinisu sordid". www.pikk.ee, Eesti põllu- ja maamajanduse infoportaal. Kasutatud 29.12.2010.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: