Gaetano Donizetti

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lehekülg "Donizetti" suunab siia. Muude võimalike tähenduste kohta vaata lehekülge Donizetti (täpsustus)
Gaetano Donizetti

Domenico Gaetano Maria Donizetti (itaalia hääldus: doˈmeːniko ɡaeˈtaːno maˈriːa donidˈdzetti ( kuula); 29. november 1797 Bergamo8. aprill 1848 Bergamo) oli Itaalia helilooja, 19. sajandi bel canto koolkonna väljapaistev esindaja. Ta komponeeris 28 aasta jooksul (1816–1843) 69 ooperit. Tema tuntumad teosed on "Armujook", "Lucia di Lammermoor" ja "Don Pasquale".

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Gaetano Donizetti pärines Bergamo linna pandimaja puruvaese valvuri Andrea Donizetti 5-lapselisest perekonnast. 1807. aastal üritas Andrea Donizetti muusikat õppima panna nii Gaetanot (tollal 9-aastane) ja ka ta vanemat venda Giuseppet (18), kuid vanemat poissi peeti selleks liiga vanaks. Hiljem sai Giuseppe muusikuna tuntuks Konstantinoopolis sultan Mahmud II õukonnas. Giuseppe on ka Ottomani Impeeriumi esimese imperaatorliku hümni "Mahmudiye Marşı" autor.

Gaetano õppis tasuta Bergamos Simon Mayri muusikakoolis ja Bologna Liceo Musicales padre Stanislao Mattei juures. 1817–21 komponeeris peamiselt vaimulikku, kammer- ja keelpillimuusikat, salongilugusid ja vokaalteoseid (duette) klaveri saatel esitamiseks. Esialgu oli tugevalt Gioachino Rossini mõju all. Pärast seitsmendat ooperit "Zoraida di Granata" (1822) pälvis maineka Napoli impressaario Domenico Barbaia (Barbaja) tähelepanu, kes sõlmis noormehega 10-aastase lepingu. Napoli jäigi talle aastatel 1822–38 peamiseks, kuid mitte ainsaks tegevuskohaks. Komponeeris selle linna teatritele 30 ooperit ja seda sageli ilma igasuguse lepinguta. 1825–26 oli ka Palermo Teatro Carolino muusikaline juht.

Varasemast loomingust pälvisid mõningast tähelepanu koomilised ooperid "L’ajo nell'imbarazzo" ja "Olivo e Pasquale", kuid rahvusvaheline läbimurre tuli alles 31. ooperiga "Anna Bolena" (1830). Selle edukas ettekanne Milano Teatro Caracanos avas tee palju soodsamateks lepinguteks. Sentimentaalne komöödia "L'elisir d'amore" ("Armujook", 1832) ja romantiline "Lucrezia Borgia" (1833) olid juba meistriteosed. 1835 valmis Napoli Teatro San Carlole Donizetti tippteoseks peetav, järjekorras 47. ooper "Lucia di Lammermoor". Konkureerimine teise bel canto suurmeistri Vincenzo Belliniga 1830. aastate I poolel inspireeris teda looma 3–4 ooperit aastas. Nii mõnigi kord reageeris ta Bellini uuele ooperile operatiivselt oma vastukäiguga, mis tugevalt vähendas Bellini menu ja viis väga tundliku natuuriga konkurendi sügavasse depressiooni. Pärast Rossini tagasitõmbumist ja Bellini surma 1935 kuni Giuseppe Verdi "Nabucco" esietenduseni (1842) olid Donizetti ooperid Euroopa juhtivates ooperimajades suveräänsed ainuvalitsejad ning ta ise ooperikomponistide vennaskonna juhtfiguur.

Donizetti hauamonument Bergamos. Autor Adrian Michaeli

Kirjutas oopereid vaheldumisi Napoli ja Veneetsia teatritele ning sondeeris Rossini toetusel pinda ka Pariisis. Pariisi Opéra võttis ettekandmisele Napoli tsensuuri keelustatud "Poliuto". Alates 1840. aastast kuni surmani olidki tema loomingu peamiseks ettekandjateks Pariisi ja Viini teatrid. 1840 etendus Pariisi Opéra-Comique'is furoori tekitanud koomiline ooper "La fille du régiment" ("Rügemendi tütar"). Viini Kärntnertortheateris esietendus ülimenukas "Linda di Chamounix" (1842) ning vabalt komponeeritud ja suhteliselt lihtsakoeline "Maria di Rohan" (1843). Donizetti sai samal ajal pidada ka selle maineka Viini teatri muusikajuhi ja Austria kuningliku õukonna kapellmeistri kohta. Rossini valis ta oma "Stabat materi" Itaalia esiettekande dirigendiks Bolognas.

Uusi tellimusi laekus paljudelt teatritelt, kuid  Donizetti tervis oli siis juba väga kehv. Ta ei saanud palju reisida, et kõiki teatrite tellimusi täita. Raskest haigusest hoolimata sähvatas Donizetti talent veel kord. Sündis koomiliste ooperite üks väljapaistvamaid esindajaid "Don Pasquale" (Pariis, Théâtre-Italien, 1843). Ligi kolm aastakümmet kestnud tormiline loominguajastu lõppes Pariisi Opérale kirjutatud  "Dom Sébastien" (1843) läbikukkumisega.

Reisiv elulaad ei lubanud luua püsivat perekonda ega kodu. Nõbu Virginiat on peetud Donizetti abikaasaks, kuid nende suhted piirdusid peamiselt kirjavahetusega. Naised mängisid aga maestro elus väga olulist, lausa määravat ja inspireerivat rolli. Aktiivne sugueluline suhtlemine erinevate naistega tegi Donizetti liiga vara töövõimetuks ja viis ta 51-aastaselt süüfilisega hauda. Õieti oli ta juba 46-aastaselt töö- ning liikumisvõimetu. Elas elu lõpuaastad sünnilinnas Bergamos täielikult halvatuna, olles venna ja sõprade hooldada. Ta maeti Bergamo Valtesse kalmistule. 1875 paigutati tema maised jäänused Bergamo Santa Maria Maggiore katedraali, mille hauamonumendi autoriks on Vincenzo Vela.

Donizetti ca 1830. aastal

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Donizetti oli avala loomuga, sõbralik ja abivalmis ning suurepärase huumorimeelega. Teda on iseloomustatud kui kohusetundlikku ja täpset kolleegi, kellele oli tähtis jälgida nii libreto valmimist kui ka osaleda ooperiproovides ja dirigeerida oma oopuste esimesi etendusi. Ta oskas täpselt ja osavalt arvestada publiku maitsega ning uut ooperit tellinud teatri käsutuses olnud lauljate vokaalsete võimetega. Tal ei olnud mingeid probleeme lauljate sageli kapriissete nõudmiste täitmisega ning nende vokaalsete võimete arvestamisega. Paljud tema rollid sündisid mingit kindlat lauljat ja selle vokaalseid võimeid silmas pidades. Seetõttu on nii mõnegi ooperi kaasaegne ettekandmine komplitseeritud kuna pole nõutava häälematerjaliga lauljat. Donizetti ei komponeerinud klaverit kasutades, vaid kirjutas laua taga istudes noodipaberile. Tema partituurid on suhteliselt räpakad, paljude mahatõmbamiste, ümbertõstmiste ja tindiplekkidega.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Peamised ooperid: "Zoraide di Grenata" (Rooma, 1822), "Emilia di Liverpool" (Napoli, 1824), "Alahor in Granata" (Palermo, 1826), "Alina, regina di Golconda" (Genova, 1828), "Imelda de' Lambertazzi" (Napoli, 1830), "Anna Bolena" (Milano, 1830), "Ugo conte di Parigi" (Milano, 1832), "L'elisir d'amore" (Milano, 1832), "Parisina d'Este" (Firenze, 1833), "Torquato Tasso" (Rooma, 1833), "Lucrezia Borgia" (Milano, 1833), "Rosmonda d'Inghilterra" (Firenze, 1834), "Maria Stuarda" (Milano, 1834), "Lucia di Lammermoor" (Napoli, 1835), "Pia de' Tolomei" (Veneetsia, 1837), "Roberto Devereux" (Napoli, 1837), "Maria de Rudenz" (Veneetsia, 1838), "Poliuto" (komp 1838, esit II vers Pariis 1840, I vers Napoli, 1848), "La fille du régiment" (Pariis, 1840), "La favorite" (Pariis, 1840), "Maria Padilla" (Milano, 1841), "Linda di Chamounix" (Viin, 1842), "Caterina Cornaro" (Napoli, 1844), "Don Pasquale" (Pariis, 1843), "Maria di Rohan" (Viin, 1843).

Eestis on alates 1916. aastast esitatud viis Donizetti ooperit 18 lavastuses: "Armujook" (Töölisteater 1928, Vanemuine 1974, Estonia 1989, 2014), "Favoriit" (Vanemuine 1925), "Don Pasquale" (Estonia 1938, 1947, 1974, Estonia Talveaed 1992; Van 1943, 1957, 1987, 1992), "Lucia di Lammermoor" (Estonia 1970, 1984; Van 1999), "Rügemendi tütar" (Estonia 1916, 1979).

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Bergamos asutati temanimeline muusikakool (Istitutio Musicale G. Donizetti). 1897. aastast kannab Donizetti nime Bergamo ooperiteater. Sünnikodu Bergamo Via Borgo Canale tänaval on rahvuslik muinsusväärtus. Alates 1980. aastast korraldatakse Bergamos Donizetti festivali, kus esitatakse peamiselt tema vähem tuntud või kaua unustuses olnud teoseid.