Merevaik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on mineraloidist; muude tähenduste kohta vaata Merevaik (täpsustus).

Merevaiku tardunud putukad naksurlaste sugukonnast.

Merevaik on taimse päritolu ja polümeerse ehitusega amorfne mineraloid.

Merevaik on mitmesuguste Paleogeeni ja Neogeeni okaspuude kõvastunud vaik. Vahel on merevaigu sees taimede ja putukate fossiile, need merevaigutükid on eriti väärtuslikud.

Merevaik koosneb peamiselt süsinikust (79%), vesinikust (11%) ja hapnikust (10%). Lisandina esineb väävlit ja rauda.

Merevaik on tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Teda tuleb kaitsta higi ja päikesevalguse eest.

Merevaiku on lihtne ära tunda, sest teisi sarnaseid mineraale ei ole.

Nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi, näiteks birmiit (Myanmar), retiniit (Hiina), sedariit (Kanada), sfauriit (Gröönimaa), ajkaiit (Ungari) ja rumeniit (Rumeenia).[1]

Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks helmesmänni (Pinus succinifera) järgi.

Leidumine[muuda | muuda lähteteksti]

Merevaiku leidub kõigil kontinentidel.[2]

Maailma kõige rikkalikumad merevaiguleiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul. Sinna toovad merevaiku tormilained, mis merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis.

Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased.

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Merevaik on tavaliselt meekollane, oranž, kollakasvalge, kollakaspunane, harva sinine, rohekas või must. Enamasti on ta läbipaistev või läbikumav. Ta läigib matilt või rasvaselt, mõnikord öeldakse selle kohta ka: vaiguläige.

Merevaigu kõvadus on Mohsi skaalal 2–2,5, tihedus 1050–1100 kg/m³. Merevaik pehmeneb 150 °C ja sulab 350–375 °C juures.

Murdepind on karpjas või tasane. Lõhenevus puudub. Kriipsu värvus on valge. Murdumisnäitaja on 1,537–1,545. Kaksikmurdumine puudub.

Iseloomulik on elektriseerumine näiteks villase riidega hõõrumisel. Merevaik on andnud nime elektronile ja elektrile.

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Merevaigust ehteid

Inimesed tundsid merevaiku juba paleoliitikumis. Teda kasutati ehtekivina ja isegi rahana. Merevaik oli väga hinnatud Vana-Kreekas. Talle omistati raviomadusi ja kasutati lõhnasegude koostisosana, sest põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.

Eestis hakkas merevaigu kasutamine levima koos kammkeraamika kultuuriga ja selle kasutamist jätkati kuni kiviaja lõpuni. Põhiliselt rakendati merevaiku ripatsite tegemisel[3], natuke on leitud ka pisiplastikat[4]. Pronksiaegsed merevaikehete leiud on haruldased[5].

Tuntud on Peterburi lähedal Tsarskoje Selos asunud merevaigutuba, mis valmistati 17011709 Preisimaal, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I jaoks ning kingiti Venemaa keiser Peeter I-sele. Peeter I lasi paigutada merevaigutoa alguses 1717. aastal Talvepaleesse, 1755. aastal viidi merevaigutuba üle Tsarskoje Selosse Venemaa keisrikoja suveresidentsi. 1917. aastal langes merevaigutuba enamlaste kätte, kes tapsid viimase keisri Nikolai II. Teise maailmasõja ajal leiti merevaigutuba sakslaste poolt. Sakslased viisid selle pärast Tsarskoje Selo vallutamist Königsbergi ja kui Punaarmee sellele lähenes, evakueerisid selle edasi. Oletatavasti läks merevaigutuba vedanud laev Läänemerel põhja. Tänapäeval saab näha merevaigutoa koopiat, mis on samuti merevaigust.

Merevaik on merevaikhappe, merevaiguõli, kampoli jms tooraineks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rudolf Ďud'a & Luboš Rejl. (1998). Väike vääriskiviraamat. Tõlge tšehhi keelest: Tõnis Oja. Sinisukk. ISBN 9985730399
  2. Mare Isakar: Merevaik
  3. Merevaigust helmed ja ripatsid
  4. Merevaifiguurid Tutulus.ee
  5. Merevaikehted Tutulus.ee

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]