Lääne-Rooma keisririik

Allikas: Vikipeedia
Lääne-Rooma keisririik
285476
Western-Roman-Empire-AD395.png
Pealinn Mediolanum (285–402)
Ravenna (402–476)
Religioon kristlus
Rooma impeerium 271. aastal

Lääne-Rooma keisririik oli Rooma impeeriumi jagunemise järel selle läänepoolses osas eksisteerinud riik. Nimetus "Lääne-Rooma riik" on hilisem, kaasaegsed ei tajunud riiki kui Rooma riigi lagunemise järel kujunenud eraldiseisvat riiki, vaid kui ühist Rooma riiki, mida valitsesid kaks erinevat valitsejat oma õukonnaga.

Lääne-Rooma riigi moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Rooma riik tekkis Rooma hilise keisririigi ajal, keiser (284–305) Diocletianuse Rooma kodusõdade 3. sajandi kriisi (235–284) järgse otsusega, et Rooma impeerium on liiga suur ühele inimesele valitseda, ning ta jagas 285. aastal impeeriumi kaheks, pannes teist poolt valitsema asekuningad.

Diocletianuse asutatud ja aastail 293313 kehtinud Tetrarhia-valitsemiskorraldus, kus kumbagi Rooma riigiosa (Ida ja Läänt) valitses ülemkeiser (augustus) ja temale alluv alamkeiser (caesar), keda on nimetatud ka abikeisriteks. Keiser Diocletianus nimetas väejuhi Maximianuse 285. aastal oma kaasvalitsejaks (augustus). 293. aastal nimetas ta Galeriuse ja Constantius Chloruse abikeisriteks (caesar). Diocletianus suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses.

Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia, rajati sõjaväeline ja bürokraatlik monarhia (dominaat). Mõjukaimaks kihiks said koloone ja patronaadi all olevaid talupoegi ekspluateerivad suurmaaomanikud. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.[1] Vana-Rooma keiser (306–337) Constantinus Suur nõrgestas oluliselt Lääne-Roomat, viies pealinna üle Konstantinoopolisse Ida-Rooma (Bütsants), kus oli esile kerkinud ristiusk ja õitses kaubandus.

Tetrarhia kodusõdades (306–324), mis algasid Maxentiuse poolt võimu usurpeerimise ja Severuse lüüa saamisega ja lõppesid sellega kui Constantinus Suur aastal 324 Liciniuse alistas. Need sõjad tõid kaasa Diocletianuse rajatud tetrarhia lagunemise. Tetrarhiasüsteemist loobuti, kuid säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.[2]

Vana-Rooma keiser Theodosius Suur aga jäi viimaseks, kes valitses nii Rooma ida- kui ka lääneosa, kuna aastal 395 pKr lõi Lääne-Rooma täielikult Ida-Roomast lahku.

Lääne-Rooma keisrid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lääne-Rooma keisrite loend

Lääne-Rooma riigi territoorium[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma riigi alad 395. aastal
Rooma riigi jagunemine u 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Lääne-Rooma riigi territooriumi moodustasid Rooma impeeriumi kõrgajal vallutatud piirkonnad: Hispaania (Baetica, Lusitinia, Tarraconensis), Gallia (Akvitaania, Gallia Aquitania, Gallia Belgica, Narbonensis, Gallia Cisalpina jt), Britannia, Noricum, Illüüria jt.

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Riiki ründasid hunnid, kes ületasid 451. aastal Reini, tungisid Gallias Orleansini, Katalaunia lahing Lääne-Roomaga jäi viiki, aasta hiljem rüüstasid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia.

Frangid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Frangid

Germaani hõimurühm frangid asusid 3. sajandil eKr Reini jõe paremal kaldal. Frangid moodustusid 2.3. sajandil Magna Germania ääremail paljude väikeste hõimude liitudest. 3. sajandi lõpuks olid frangid asunud Reini Rooma-poolsele kaldale ja hõivasid pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist suure osa Galliast. Saali frangid läksid umbes 4. sajandi keskpaiku üle Reini, hõivasid sealsed alad ja vallutasid Kölni. Üle Toxandria läksid nad edasi Gallia. Ripuaari frangid läksid üle Reini keskjooksu läbi Moseli jõe piirkonna lõunasse ning Gallia Belgicasse. Vana-Rooma keiser (361–363) Julianus Apostata asundas frangid Maasi ja Schelde jõe vahelisele alale.

Next.svg Pikemalt artiklis Frangi riik

Läänegoodid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Läänegoodid, Alarich I

Läänegoodid, üks kahest gooti rahvuse põhiharust olid osa germaani hõimude hulgast, kes liikusid läbi Rooma riigi hilisantiikajal või Suure rahvasterände ajal. Läänegoodid sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus aastal 378. Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ning hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi. 418. aastal asusid läänegoodid Lõuna-Galliasse kui Rooma föderaadid. Theoderich II ajal (450. aastad) asusid läänegoodid Akvitaaniasse kui Lääne-Rooma riigi föderaadid. Aastal 462 andis keisririik, läänegootidele asustada Gallia Narbonensise provintsi lääneosa. Läänegoodid hõivasid ka Provence'i (idapoolne Narbonensis) ja alles aastal 475 loovutas läänegootide kuningas Eurich selle keisririigile lepinguga, millega keiser Julius Nepos tunnistas läänegootide täielikku sõltumatust.

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania ajalugu, Läänegootide kuningriik, Septimaania, Akvitaania

Vandaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vandaalid

Aastal 400 või 401 hakkasid hasdingid (võib-olla hunnide rünnakute tõttu) koos oma germaanlastest (sueebid) ja sarmaatidest (alaanid) liitlastega liikuma lääne poole. Hiljem ühines nendega osa silingidest. Vandaalid liikusid eriliste raskusteta mööda Doonaud lääne poole, ent Reini jõeni jõudes kohtasid nad vastupanu frankidelt, kes asustasid ja kontrollisid Rooma valdusi Põhja-Gallias. Oktoobris 409 ületasid nad Püreneed ning jõudsid Hispaania aladele. Roomlased andsid vandaalidele Galicia ja Andaluusia (Vandaluusia); alaanid said Portugali ja Cartagena ümbruse. Sueebid, kelle kontrolli all oli osa Galiciast, ning läänegoodid, kes enne Lõuna-Prantsusmaal maade saamist tungisid Hispaaniasse.

Burgundid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Burgundid

Reini ületamisega aastal 406 asus idagermaani hõim burgundid föderaatidena Rooma provintsi Germania Secunda piki Reini keskjooksu. 430. aasta paiku alustas burgundide kuningas Gundahar mitmeid sõjakäike naabruses olevasse Gallia Belgicasse, mis viis rängale lüüasaamisele Rooma ja hunnide ühendatud vägede käest Flavius Aëtiuse juhtimisel aastal 436 Wormsi lähedal. Järelejäänud burgundid asusid aastast 443 Sapaudia (Savoia) piirkonda, taaskord föderaatidena, seekord Rooma Maxima Sequanorumi provintsis.

Viimane keiser[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Rooma keisririik 460. aastal

476. aastal kukutas viimase keisri Romulus Augustuse tema ihukaitseülem barbari päritolu Odoaker, kellest sai Itaalia esimene roomlaste võimu järgne kuningas. Odoaker oli keisri Romulus Augustuluse ihukaitseülem ning 476. aastal otsustas ta viimase kukutada. Odoaker ei soovinud enam valitseda varikeisri varjus, vaid saada Itaalia otseseks isandaks. Nii kuulutas ta end ametlikult Ida-Rooma keisrile Zenole alluvaks, ent tegelikult valitses ta Itaaliat üksinda. Aastal 480, pärast 475. aastal kukutatud ja 475–480 Dalmaatsias valitsenud Lääne-Rooma keisri Julius Nepose surma, liitis Odoaker oma kuningriigiga ka kunagise Illüüria provintsi. Ent hiljem läks ta Zenoga tülli ning nii saatis too Itaaliat vallutama Theoderich Suure ja idagoodid. Aastaks 493 jõudsid Theoderich ja Odoaker kokkuleppele, et jagavad võimu, kuid pidusöögil tappis Theoderich ta ilmselt isiklikult.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 182-183.
  2. Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 211-212.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]