Lääne-Rooma keisririik

Allikas: Vikipeedia


Lääne-Rooma keisririik
285476
Western-Roman-Empire-AD395.png
Pealinn Mediolanum (285–402)
Ravenna (402–476)
Religioon kristlus

Lääne-Rooma keisririik oli Rooma impeeriumi jagunemise järel viimase läänepoolses osas eksisteerinud riik. Nimetus Lääne-Rooma riik on hilisem, kaasaegsed ei tajunud riiki kui Rooma riigi lagunemise järel kujunenud eraldiseisvat riiki, kui ühist Rooma riiki, mida valitsesid kaks erinevat valitsejat oma õukonnaga.

Lääne-Rooma riigi moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-Rooma riik tekkis Rooma hilise keisririigi ajal, keiser (284–305) Diocletianuse Rooma kodusõdade 3. sajandi kriisi (235-284) järgse otsusega, et Rooma impeerium on liiga suur ühele inimesele valitseda, ning ta jagas 285. aastal impeeriumi kaheks, pannes teist poolt valitsema asekuningad. Diocletianuse asutatud ja aastail 293313 kehtinud Tetrarhia-valitsemiskorraldus, kus kumbagi Rooma riigiosa (Ida ja Läänt) valitses ülemkeiser (augustus) ja temale alluv alamkeiser (caesar), keda on nimetatud ka abikeisriteks. Keiser Diocletianus nimetas väejuhi Maximianuse 285. aastal oma kaasvalitsejaks (augustus). 293. aastal nimetas ta Galeriuse ja Constantius Chloruse abikeisriteks (caesar). Diocletianus suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses.

Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia, rajati sõjaväeline ja bürokraatlik monarhia (dominaat). Mõjukaimaks kihiks said koloone ja patronaadi all olevaid talupoegi ekspluateerivad suurmaaomanikud. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a. üks) olid kristlased.[1] Vana-Rooma keiser (306–337) Constantinus Suur nõrgestas oluliselt Lääne-Roomat, viies pealinna üle Konstantinoopolisse. Ida-Rooma (Bütsants), kus oli esile kerkinud ristiusk ja õitses kaubandus.

Rooma impeerium 271. aastal

Tetrarhia kodusõdades (306-324), mis algasid Maxentiuse poolt võimu usurpeerimise ja Severuse lüüa saamisega ja lõppesid sellega kui Constantinus Suur aastal 324 Liciniuse alistas. Need sõjad tõid kaasa Diocletianuse rajatud tetrarhia lagunemise. Tetrarhiasüsteemist loobuti, kuid säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.[2]

Keiser Julianus Apostata ja lõplik lahkulöömine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma riigi alad 395. aastal

Vana-Rooma keiser (361–363) Flavius Claudius Julianus (hüüdnimi Julian Apostata, "Usutaganeja") oli viimane keiser, kes toetas hellenistliku paganluse taastamist Rooma riigiusuna ning ristiusu väljatõrjumist valitseva klassi hulgast.

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

332 aastal Konstatinoopolis sündinud Julianus oli hea väejuht ning edukas filosoof. Innustatuna Aleksander Suure vallutustest alustas ta sõda Pärsia vastu. Tema väed said õige pea lüüa ning Julianus hukkus Samarra lahingus. Surmahetkel olevat ta öelnud: "Vicisti, Galilaee!" ("Sa oled võitnud, galilealane!") Julianus nimetas kristlasi galilealasteks. Seda on tõlgendatud kui Julianuse heakskiitu ristiusu riigiusuks saamisele.

Lääne-Rooma keisririik 460. aastal

Theodosius Suur aga jäi viimaseks, kes valitses nii Rooma ida- kui lääneosa, kuna aastal 395 pKr lõi Lääne-Rooma täielikult Ida-Roomast lahku.

Lääne-Rooma riigi territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-Rooma riigi territoorium moodustasid Rooma impeeriumi kõrgajal vallutadud piirkonnad: Hispaania (Baetica, Lusitinia, Tarraconensis), Gallia (Akvitaania, Gallia Aquitania, Gallia Belgica, Narbonensis, Gallia Cisalpina jt), Britannia, Noricum, Illüüria jt.

3. sajandi lõpuks olid frangid asunud Reini Rooma-poolsele kaldale ja hõivasid pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist suure osa Galliast. 4. sajandi II poolel süvenes impeeriumi kriis veelgi, provintsides tekkisid lahkulöömistaotlused ja aastail 395476 kaotas Rooma enamiku oma provintsidest. Puhkes koloonide, talupoegade ja orjade ülestõuse (bagaudid).

Lääne-Rooma keisrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lääne-Rooma keisrite loend

Viimane keiser ja keisririigi langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Riiki ründasid hunnid, kes ületasid 451. aastal Reini, tungisid Gallias Orleans'ini, Katalaunia lahing Lääne-Roomaga jäi viiki, aasta hiljem rüüstasid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia.

476. aastal kukutas viimase keisri Romulus Augustuse tema ihukaitseülem barbari päritolu Odoaker, kellest sai Itaalia esimene roomlaste võimu järgne kuningas. Odoaker oli keisri Romulus Augustuluse ihukaitseülem ning 476. aastal otsustas ta viimase kukutada. Odoaker ei soovinud enam valitseda varikeisri varjus, vaid saada Itaalia otseseks isandaks. Nii kuulutas ta end ametlikult Ida-Rooma keisrile Zenole alluvaks, ent tegelikult valitses ta Itaaliat üksinda. Aastal 480, pärast 475. aastal kukutatud ja 475–480 Dalmaatsias valitsenud Lääne-Rooma keisri Julius Nepose surma, liitis Odoaker oma kuningriigiga ka kunagise Illüüria provintsi. Ent hiljem läks ta Zenoga tülli ning nii saatis too Itaaliat vallutama Theoderich Suure ja idagoodid. Aastaks 493 jõudsid Theoderich ja Odoaker kokkuleppele, et jagavad võimu, kuid pidusöögil tappis Theoderich ta ilmselt isiklikult.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 182-183.
  2. Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 211-212.