Valgevene

Allikas: Vikipeedia
Valgevene Vabariik
valgevene Рэспубліка Беларусь *
Respublika Biełaruś
* (Respublika Belaruss)
vene Республика Беларусь
(Respublika Belaruss)
Valgevene lipp Valgevene vapp
Valgevene lipp Valgevene vapp
Valgevene asendikaart
Riigihümn My biełarusy
Pealinn Minsk
Pindala 207 595 km²
Ametlikud keeled valgevene, vene
Rahvaarv 9 494 200 (1.10.2015)[1]
President Alaksandr Łukašenka
Peaminister Andrej Kabiakoŭ
Rahaühik rubla (BYR)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .by
ROK-i kood BLR
Telefonikood 375
Valgevene.png

Valgevene (valgevene keeles Беларусь, vene keeles Белоруссия[2] või Беларусь[3]) on merepiirita riik Euroopa idaosas. Piirneb Venemaa, Ukraina, Poola, Leedu ja Lätiga.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgevene järved

Valdav osa Valgevene pindalast on madal, 110-200 meetri kõrgune tasandik. Idast läände kulgeb Valgevene kõrgustik. Valgevene kõrgeim tipp on 345 meetri kõrgune Dziaržynskaja mägi.

Metsaga on kaetud 41% Valgevene pindalast.[4]

Valgevene on üks vähestest riikidest, kus euroopa piison looduses vabalt elab.

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

President on 1994. aastast alates Alaksandr Łukašenka, peaminister on detsembrist 2010 Michaił Miaśnikovič.

Valgevene Rahvavabariigi president eksiilis on Ivonka Surviłła.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene jaguneb oblastiteks (вобласць / voblasć). Lisaks on pealinnal eristaatus.

pealinn

oblastid

Oblastid jagunevad rajoonideks (раён).


Riigikaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene riigikaitse aluseks on maavägede 2 armeekorpust, Läänepiirkonnas, staap Hrodnas ja Loodepiirkonas, staap Barysaŭs, lisaks regulaarvägedele on Valgevene kaitsejõudude koosseisus ka territoriaalsed kaitseväed, mis on relvajõudude reserviks, mis mobiliseeritakse sõja alguses.

Sisejulgeolek[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene sisejulgeolekut tagavad asutused on: Valgevene Julgeolekunõukogu, Valgevene Vabariigi Riiklik Julgeoleku Komitee, Riiklik Majanduskuritegude Uurimiskomitee, Riigikaitse Peavalitsuse Presidendi Julgeolekuteenistus ja Valgevene Siseministeeriumi riigi juhtkonna valveteenistus ("Ахова"). Valgevene Tollikomitee, Riigikontrollikomitee ja Riiklik Piirivalvekomitee.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aasta 1. juuli seisuga oli Statistika- ja Analüüsiministeeriumi andmetel rahvaarv 9 698 100 inimest.

2009. aasta rahvaloenduse andmeil oli Valgevene rahvaarv 14. oktoobri seisuga 9 503 807 inimest. Valgevenelased moodustasid 83,7% elanikest, venelasi oli 8,3%, poolakaid 3,1%, ukrainlasi 1,7% ja juute 0,1%.

Suuremad linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgevene ajalugu

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa riigi majandusest on riigi kontrolli all. 51,2% Valgevene töötajatest töötab riigisektoris, 47,4% eraettevõtetes (neist 5,7% välisosalusega ettevõtetes) ja 1,4% välisettevõtetes. Valgevene sõltub Venemaast mitmete impordiartiklite osas, sealhulgas naftatooted.

2006. aastal oli Valgevene põhikaubanduspartneriks Venemaa, mille arvele langes ligi pool väliskaubanduse käibest. Euroopa Liidu arvele langes umbes 1/3 väliskaubandusest.

Tööstustoodangust moodustavad olulise osa traktorid ja muud põllumajandusmasinad, mootorrattad, veoautod, kodumasinad, väetised ja tekstiilid.

Valgevene rahaühik on Valgevene rubla (BYR), mis võeti kasutusele mais 1992. 23. mail 2011 devalveeriti Valgevene rubla 56% USA dollari suhtes. 1. juunil 2011 palus riik Rahvusvaheliselt Valuutafondilt päästepaketti. 2011. aastal oli riigis inflatsioon 109%.

Keskmine palk oli 2012. aasta mais 3,559 miljonit Valgevene rubla (umbes 350 eurot).

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.belta.by/society/view/chislennost-naselenija-belarusi-v-tekuschem-godu-vozrosla-na-133-tys-chelovek-do-9-mln-4942-tys-167962-2015.
  2. Traditsiooniline venekeelne nimi
  3. Valgevenepärane nimi, mida kasutatakse laialdaselt Valgevenes, Venemaal aga tavaliselt ametlikes dokumentides.
  4. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_mets/artikkel1285_1273.html

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]