Vulkaaniline tuhk

Vulkaanilise tuha näidis

Vulkaaniline tuhk on vulkaanist väljapaiskunud kuni 2 mm läbimõõduga püroklastid ning neist koosnev vulkaaniline sete.

Vulkaaniline tuhk tekib plahvatuslike vulkaanipursete käigus pihustunud magmast. Kivistunud vulkaaniline tuhk on tuff.

Vulkaanilisest tuhast suuremaid püroklaste nimetatakse lapillideks (2–64 mm) ning vulkaanilisteks pommideks (üle 64 mm).

Erinevalt tuhast ei ole vulkaanilise tuha puhul tegemist millegi põlemise jäägi, vaid lihtsalt peene kivipuruga. Termin on pärit ajast, mil usuti, et vulkaanid on põlevad mäed.

Õhkupaisatud tuhaosakesed võivad jõuda vulkaanist, millest nad pärinevad, tuhande kilomeetri kaugusele ja kaugemalegi. Vulkaaniline tuhk on kõva ja abrasiivne. Ta ei põle ega lahustu vees. Ta juhib elektrit, eriti kui märjaks saab.

Vulkaanilise tuha ümberkristalliseerumisel võib sellest saada bentoniit. Bentoniidi kihte leidub ka Eesti maapõues.

Vulkaanilist tuhka kasutatakse stratigraafilisel korreleerimisel markerkihina, see tähendab kihina, mille vanus on teada, nii et selle abil saab määrata teiste kihtide vanust.

Väga võimsate vulkaanipursetega kaasneb suure koguse vulkaanilise tuha paiskumine atmosfääri, mis võib mõjutada kliimat ja põhjustada kauneid päikeseloojanguid (näiteks Krakatau vulkaanipurse 1883. aastal.)

Vulkaanipurske ajal atmosfääri paiskuv vulkaaniline tuhk

454 miljonit vana vulkaanilise tuha kiht Eestis Laagris. Pildistas Ivo

Kui vulkaanist paiskub pika, geoloogilise aja jooksul välja vulkaanilist tuhka, võib see lõpuks moodustada vulkaanikoonuse.

Vulkaaniline tuhk võib ärritada limaskesti ja põhjustada probleeme näiteks astmahaigetele. Kontaktläätsede asemel tuleks vulkaanilise tuhaga kokku puutudes kanda prille. Kui koos vulkaanilise tuhaga sajab vihma, siis muudab see olukorra palju hullemaks, sest niiske vulkaaniline tuhk võib moodustada midagi vedela tsemendi sarnast, mille sissehingamine võib lõppeda surmaga.

Lennukitele võib vulkaanilise tuha pilvest läbisõitmine mootorite seiskumise tõttu lõppeda allakukkumisega.

Suure koguse vulkaanilise tuha mahalangemine võib kohaliku ökosüsteemi otsekohe hävitada. Kui näiteks rohi mattub täielikult tuhakihi alla, siis lakkab temas fotosüntees ja taime maapealne osa võib surra. Kui karjamaa saastub vulkaanilise tuhaga, siis võivad seal toitu otsivad kariloomad saada mürgistuse, näiteks fluoriidimürgistuse, kui tuhk sisaldab suures koguses fluoriide. 3 dm paksuse vulkaanilise tuha mahalangemisel hävib enamus taimestikust ja kariloomadest, samuti elustikust järvedes ja jõgedes. Kuid maailmas on ette tulnud niisuguseid vulkaanipurskeid, mis katavad väga suuri maa-alasid mitme meetri paksuse tuhakihiga.

Suure hulga vulkaanilise tuha langemisel majadele võivad katused sisse variseda. Tuhk on raske: juba 1 dm paksuse kihi all hakkavad nõrgemad katused kokku kukkuma. Vulkaanilise tuha sadu põhjustab voolukatkestusi ja häirib kõiki sideliine, alates maanteedest ja lõpetades elektrooniliste sideliinidega.

Vulkaanist väljuv tuhk on sageli segunenud põletavkuumade gaasidega. Sellist tuha ja gaaside segu nimetatakse lõõmpilveks. Lõõmpilv ei tõuse tavaliselt väga kõrgele ega levi üldjuhul vulkaani jalamist palju kaugemale, kuid tänapäeval on paljude vulkaanide jalamid tihedalt asustatud. Kui lõõmpilv tabab mõnda asulat, siis võivad kõik selle elanikud ühekorraga kuumas pilves surra. Lõõmpilve temperatuur võib olla isegi 1000 °C ja ta võib liikuda kiirusega mitusada kilomeetrit tunnis, nii et selle eest on võimatu põgeneda.

Vaata ka

• British Airwaysi lend 9