Põhja-Aafrika

Allikas: Vikipeedia
Põhja-Aafrika ÜRO liigituse järgi.

Põhja-Aafrika on Sahara kõrb ja sellest põhja poole jääv Aafrika osa, millesse kuuluvaks arvatakse kitsamas mõttes Magrib ja Egiptus, mõnikord ka Sudaan. Laiemas mõttes kuuluvad Põhja-Aafrikasse ka Mauritaania, Etioopia ja Eritrea.

Kuigi Põhja-Aafrika rahvastel on juured nii Aafrikas kui ka Lähis-Idas, on enamik kitsamas mõttes põhja-aafriklasi kas araabia keelt või berberi keeli kõnelevad muslimid (erandiks on koptid, kes on kristlased).

Mõned Põhja-Aafrika riigid, eriti Egiptus ja Liibüa, arvatakse pidevate kontaktide tõttu Lähis-Idaga mõnikord Lähis-Ida maade hulka. Peale selle asub Egiptusele kuuluv Siinai poolsaar Aasias ning on vaieldamatult osa Lähis-Idast.

Aafrika satelliidilt. Selgesti eristub heledam Sahara Aafrika põhjaosas.

ÜRO liigituse järgi Põhja-Aafrika koosseisu kuuluvad:

Põhja-Aafrika riigid ja territooriumid tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okupeeritud riigid

Flag of Spain.svg Hispaania territooriumid

Mõnikord arvatakse Põhja-Aafrikasse kuuluvaks ka

Etioopia Etioopia, Eritrea Eritrea ja Mauritaania Mauritaania.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esiajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neoliitikumi kaljumaalid Liibüas annavad tunnistust sellest, et Põhja-Aafrika kuivades rohtlates elas jääajal küttide-korilaste kultuur.

Nagu näitavad kogu piirkonnas levinud kaljukunst, on suuremas osas Põhja-Aafrikast algselt elanud mustanahalised aafriklased. Ent paistab, et Magrebis ja Alam-Egiptuses elasid valgenahalised aafriklased, kes kõnelesid afroaasia keeli. Pärast Sahara kuivamist rändas enamik mustanahalisi aafriklasi Ida- ja Lääne-Aafrikasse.

Praeguse Sahara piirkonnas tekkis üks esimesi maaharijate ühiskondi. Sedamööda kuidas kõrb laienes, suruti need ühiskonnad Niiluse orgu ning nendest sai alguse Vana-Egiptus.

Põhja-Aafrika ajalugu käsitletakse tavaliselt eraldi Saharast lõuna poole jääva Aafrika ajaloost, sest kõrbe tõttu arenesid nad teineteisest eraldi. Põhja-Aafrika elanikel oli siiski kontakte Kesk- ja Lõuna-Aafrika asukatega. Kaubateed läbisid ka Saharat, kuid kulgesid põhiliselt siiski piki Aafrika ida- ja läänerannikut. Egiptusel olid Niiluse kaudu kontaktid Nuubiaga. Nii kestis see kuni araablaste ekspansiooni ja islami levimiseni.

Antiikaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Aafrika kirjapandud ajalugu pärineb põhiliselt Euroopast ja Aasiast, mille asukad puutusid kõigepealt kokku Vahemere ja Punase mere rannikualadega.

Selles piirkonnas oli Etioopia ainuke riik, millel õnnestus kogu ajaloo vältel säilitada iseseisvus (välja arvatud lühem periood Teise maailmasõja ajal.

Põhja-Aafrika Vahemere-ranniku koloniseerisid kõigepealt foiniiklased umbes 1000 eKr, ning Kartaagost, mille nad rajasid 800 eKr, sai kiiresti Vahemeremaade võimsaim jõukeskus.

Allutades berberid, kes moodustasid suurema osa Põhja-Aafrika rahvastikust, said foiniiklased oma võimu alla kogu Aafrika ranniku lääne pool Surti lahte ning saavutasid kontrolli Vahemere-kaubanduse üle. See pani aluse nende tohutule rikkusele.

Kreeklastel omakorda õnnestus kinnitada kanda Egiptuses ja praeguse Liibüa territooriumil, kus nad umbes 631 eKr asutasid Küreene linna, kuid need rannikulinnad olid täiesti isoleeritud kõrbest ega mõjutanud ülejäänud Aafrikat.

Hellenismiajal, kui Aleksander Suur oli rajanud Aleksandria (332 eKr, üritasid Ptolemaiosed ekspansiooni lõuna poole. Selle tulemusel on meie käsutuses pisut andmeid tolle aja Etioopiast.

Võimuvõitlus Vahemere ääres katkes varsti, sest 146 eKr võitis Rooma Kartaagot ning järgmisel sajandil inkorporeeris oma impeeriumi kreeka kolooniad (sealhulgas Egiptuse) ning koguni Kreeka enda.

Rooma ajal Põhja-Aafrika rannikualad õitsesid, ent kuigi roomlased alistasid Fazzāni Liibüas, pidasid nad Saharat ületamatuks tõkkeks, ja keiser Nero katse laiendada impeeriumi Sudaani ja kaardistada |Niiluse lätteid ebaõnnestus.

Antiikaegsed teadmised Aafrika kohta leiduvad Ptolemaiose kirjutistes. Teataval määral tundis ta Ida-Aafrika riftivööndi suuri järvi ning ta mainib ka Nigeri jõge. Siiski samastati antiikajal Aafrikat põhimõtteliselt Vahemere rannikualadega.

Europa omandas Põhja-Aafrikale suure tähtsuse alles roomlaste pideva sõja tõttu berberi hõimudega. Järgnesid kristluse levik, vandaalide sissetung umbes 400 pKr ning võimu üleminek Bütsantsile.

Islam[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. sajandil toimus dramaatiline muutus ning islam vallutas kiiresti Põhja-Aafrika Egiptusest kuni Atlandi ookeani rannikuni ning suundusid oma ekspansiooniga edasi Hispaaniasse.

Kristlus tõrjuti Põhja-Aafrikast täielikult välja, kui mitte arvestada kopti kirikut Egoptuses ning mõningaid piirkondi Nuubias ja Etioopias.

Järgneval kolmel sajandil moodustasid araablased Põhja-Aafrikas väikesearvulise valitseva eliidi. Ent 11. sajandil leidis aset suur araablaste sisseränne, mille tulemusel berberid assimileerusid, kuigi nad olid juba varem suurelt jaolt omaks võtnud araabia kultuuri, sealhulgas islami.

Islam ja araabia kultuur hakkasid levima ka lõuna poole – Saharasse ning kaugemale Kesk- ja Ida-Aafrikasse. Kuni 14. sajandini oli eurooplastel ja Põhja-Aafrika araablastel üsna ebamäärane ettekujutus araabia, pärsia ja india linnadest Ida-Aafrika idarannikul.

Esimesed araablastest vallutajad allusid Bagdadi kalifaadile ning Põhja-Aafrikat valitses kalifaadi vasallidena Aglabiidide dünastia. 10. sajandil tuli Egiptuses võimule Fatimiidide dünastia ning valitses Kairost, mis rajati 968, kogu Põhja-Aafrikat.

Järgnesid Almoraviidide ja Almohaadide dünastia, kuni türklased vallutasid 1453 Konstantinoopoli js 1517 Egiptuse, kust neil oli 15191551 kontroll ka Alžeeria, Tuneesia ja Tripoli üle.

Marokos olid berberid 13. sajandil rajanud Mariniidide riigi, mis säilitas oma sõltumatuse türklastest.

Samal ajal kui varased araabia ja mauri dünastiad saavutasid tolle aja kohta kõrge kultuuritaseme, hakkasid muslimid Aafrikat süstemaatilisemalt uurima. Pärslastest vallutajad Egiptuses olid varem Aafrikasse toonud kaameli ning nüüd sai seda kasutada Sahara ületamiseks. Nõnda tekkisid Senegambial ja osalt Nigeril varakult kontaktid araablastega ja berberitega, kuid 11. sajandil rajatud Timbuktu (Tombouctou) võttis islami vastu alles 1591. Sellesse linna jõudis kuulus rändur Ibn Baţţūţah 1352. aastal ning tema reisid Mombasasse praeguses Kenyas ja Kilwasse praeguses Tansaanias annavad meile kõige varasemad teated riiklikest moodustistest Ida-Aafrikas. Araablased said Ida-Aafrika ranniku koloniseerida India ookeani kaudu, kuid Aafrika sisemaal ekspansioon lõunasse peatus tihedate džunglite tõttu, mis ulatusid umbes kümnenda põhjalaiuskraadini.

Viimane suur araabia vallutus Aafrikas oli Nuubia, mis jäi kristlikuks 14. sajandini.

Vahepeal olid araablaste vallutused teinud Vahemere peaaegu araabia sisemereks, kuid 11. sajandil ajasid normannid saratseenid välja Sitsiiliast ja Lõuna-Itaaliast. Edasi püüdsid nad Tuneesiat ja Tripolit rünnates jõudude tasakaalu muuta. Pärast seda tekkis Venezial, Pisal, Genoval ja teistel Põhja-Itaalia linnadel elav kaubavahetus Aafrika rannikualadega.

15. sajandi lõpuks oli peaaegu kogu Pürenee poolsaar mauridelt tagasi vallutatud. Samal ajal kui muslimitest valitsejad ikka veel kontrollisid Granadat, oli Portugal saanud piisavalt tugevaks, et pidda sõda Aafrikas. 1415 vallutasid portugallased Ceuta Aafrika rannikul ning umbes samal ajal hakkas Potugal regulaarselt sekkuma Maroko asjadesse ning Hispaania omandas sadamad Alžeerias ja Tuneesias.

Portugal sai vahepeal (1578) ränga kaotuse osaliseks Abd el Malek I-lt Ksar el-Kebiri lahingus ning selleks ajaks oli Hispaania juba kaotanud suurema osa oma tugipunktidest Aafrikas. Võitudele Marokos järgnesid sisetülid, mille tõttu hispaanlased ja portugallased kaotasid mõju kaubanduse Vahemere-kaubanduse üle.

Kontaktid Euroopa ning muslimitest valitsejate vahel 16001900 iseloomustab eelkõige piraatide tegevus, millele vastati vastuabinõudega. Alžeerias ja Tuneesias oli tol ajal tuhandeid kristlastest orje.

Pärast keskaega oli Põhja-Aafrika, välja arvatud Maroko, Osmanite riigii lõdva kontrolli all.

Pärast 19. sajandit koloniseerisid piirkonna Prantsusmaa, Suurbritannia, Hispaania ja Itaalia.

Vajab täiendamist ja täpsustamist

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]