Jalaväe lahingumasin

Allikas: Vikipeedia

Jalaväe lahingumasin (infantry fighting vehicle (IFV); боевая машина пехоты (БМП)) või lahingusoomuk on soomustatud lahingumasin, mille eesmärk on isikkoosseisu toimetamine lahingolukorda ja neile seal otsese tuletoetuse pakkumine. OSCE defineerib lahingusoomuki kui soomustatud lahingumasina, mis võimaldab sõduritel soomuskatte alt avada tuld vastase pihta ja millel on vähemalt 20 mm kaliibriga kahur ning vahel ka tankitõrjesüsteem[1]. Eestis on alternatiivse sõnana kasutusel ka termin rauter.

Jalaväe lahingumasinad erinevad soomustransportööridest, mille relvastus on mõeldud kõigest enesekaitseks ja mis pole mõeldud otseseks lahingkontaktiks, vaid ainult isikkoosseisu transpordiks. Lahingusoomukitel seevastu on raskem relvastus ja nendega varustatud soomusjalaväe üksused võitlevad tihti otse masinatelt.

Enamasti on jalaväe lahingumasinad relvastatud 20 kuni 40 mm kaliibrilise kahuriga,  kuulipildujatorni ja tankitõrjerakettidega. Enamik lahingusoomukeid sõidab roomikutel, kuid on ka ratastega variante. Soomuskiht on küll tunduvalt õhem kui lahingtankidel, kuid suurema kaliibrilise relvaga sõidukid on lahinguväljal ohtlikud pea kõigele muule.

Moodsas asümmeetrilises sõjas, kohalikes kriisides ja linnakeskkonnas on jalaväe lahingumasinad domineerivas positsioonis tänu heale tasakaalule tulejõust, kaitstusest ja mobiilsusest. Masinaid võib kasutada nii täielikus sõjas kui ka madalama intensiivsusega konfliktis või rahuvalvemissioonidel. Uuematel mudelitel on väliparanduste lihtsustamiseks suur rõhk modulaarsusel.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Jalaväe lahingumasina ülesandeks on soomusjalaväe allüksuse (dessant) või peale ehitatud relvasüsteemi transport lahinguväljale ja osalemine lahingutegevuses koostöös tankide ja muu lahingutehnikaga. Lahingumasinad paiknevad lahinguväljal oma soomusjalaväelastele võimalikult lähedal, toetades neid soodsalt positsioonilt oma pardarelvade tulega. Lähedus lahinguväljal võimaldab soomusjalaväelastel manöövriks kiirelt masinale asuda.

Jalaväe lahingumaisnaid on relvastatud vähemalt ühe kuulipilduja ja (automaat- või poolautomaat-) kahuriga. Lisaks kuulub nende relvastusse tavaliselt tankitõrjeraketikompleks, samuti suitsugranaadiheitjad. Uuemate masinate relvastuses võib olla automaatgranaadiheitja.

Neil on hea läbivus ja liikuvus maastikul, sealhulgas osad on ka amfiibsed. Roomikveermik võimaldab liikuda hõlpsalt ka ebatasasel pinnasel ja lumes, kus ratassoomukid võivad hätta jääda. See on vajalik lahinguväljal positsiooni valikuks ja jalastunud dessandile järgnemiseks. Kaitstuse suurendamiseks lahingus on lahingumasinatel tugevam soomuskaitse, kui soomustransportööridel, kuid hea liikuvuse säilitamiseks on see siiski nõrgem kui tankidel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene laialdaselt kasutatud jalaväe lahingumasin oli Lääne-Saksamaal toodetud Schützenpanzer 12-3, mis teenis Bundeswehris 1958. aastast kuni varaste 1980-ni. Pardarelvaks oli 20 mm kahur ja masin mahutas pooljao suuruse üksuse.

Nõukogude Liit avalikustas 1967. aastal lahingusoomuki BMP-1. Masinal oli madal profiil ja väga hästi kavandatud esisoomus, mis pakkus täielikku kaitset NATO standardse 12,7 mm kaliibrilise kuulipilduja vastu ja osalist kaitset ka 20 mm Oerlikon automaatkahuri vastu. Pardarelvastuseks oli BMP-1-l 73 mm siledatoruline kahur ja AT-3 Sagger juhitavad tankitõrjeraketid. Sellise relvastusega võis NSVL lahingumasin ohustada isegi NATO lahingtanke. Isikkoosseis võis astuda kontakti masinas, mis oli ise täiesti suuteline pidama lahingut, selle tulemusel oli kombineeritud rünnaku doktriin jõudnud kõige alumisele taktikalisele tasandile.

Lõuna-Aafrikas töötati 1971. aastaks välja esimene ratastel liikuv lahingusoomuk Ratel, mille põhieesmärk oli olla võimalikult mobiilne ja suure tulejõuga. Rõhku pandi just kiirusele, kuna masin pidi sammu pidama kiirete rünnakutega ja tihti liikuma vaenulikel aladel. Lõuna-Aafrika väed olid eelnevalt liikunud brittide Bedford MK veokites või saksa Unimogides, mis on soomustamata, kuid kumbki masin ei sobinud Aafrika keerulise maastikuga ega pakkunud kaitset miinide eest. Rateli kere oli seevastu mõeldud vastu pidama ka tankitõrjemiinide plahvatused. Lõuna-Aafrika piirisõjas kasutati mõningase eduga 90 mm pardakahuriga Ratelit ka tankide hävitajana.

Peale BMP ja Rateli edu võtsid ka teised riigid jalaväe lahingumasinad enda relvastusse. Ameerika Ühendriigid võtsid kasutusse M2 Bradley, Ühendkuningriigid Warriori, Lääne-Saksamaa Marderi, Jaapani 89FV, Hiina ZBD-97, India Abhay, Kanada LAV III, Hispaania ASCOD Pizarro, Itaalia Dardo, Prantsusmaa AMX-10P ja VBCI, Rootsi CV90. Enamik lääneriikide jalaväe lahingumasinaid ei kasuta enam BMP ja Rateli suurekaliibrilisi siledatorulisi kahureid, eelistades tankitõrjevõimekusele pigem suurema tulekiiruse ja parema täpsusega väiksemakaliibrilisi relvi[2].

2014. aasta detsembris allkirjastati Eesti ja Hollandi vahel lepe 44 jalaväe lahingumasina CV90 ostuks. Masinad on küll kasutatud, kuid vanim neist oli vaid 7 aastat vana. Ostetud lahingusoomukid kuuluvad Scoutspataljoni relvastusse, eesmärgiga tagada manöövrivabadus, suurem tulejõud ja parem kaitstustase. Masinad saabuvad Eestisse järk-järgult 2016-2018. aastal[3].

Disain[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt on jalaväe lahingumasinate kaitse suure liikuvuse tagamiseks kergem, õhem ja väiksema keerukusega kui tankidel. Siiski on soomus piisav, et kaitsta raskekuulipildujatule, mürsukildude ja käsirelvade tule eest. Vaatamata vastavale võimekusele pole lahingusoomuki eesmärk sõdida tanki vastu, selleks kasutatakse seda vaid hädaolukordades või teiste tankide toetusega, mille tõttu võib jalaväe lahingumasina soomus olla tunduvalt õhem. Soomus peab olema piisav, et kanda jalavägi lahingolukorda ja siis jalastunud elemendile pardarelvadega tuge pakkuda.

Soomuse paksus on erinevatel mudelitel erinev. Kergemad versioonid peatavad 12,7 mm kuule, raskemad masinad, näiteks Rootsi CV90 ja Venemaa BMP-3, peatavad esisoomusega 30 mm kahuri laske. Küljed, katus ja põhi on üldiselt vähem soomustatud. Samuti on tarvis meeskonda kaitsta nii tankitõrje- kui jalaväemiinide vastu.

Moodsamad lahingusoomukid nagu Soome Patria AMV on ehitatud modulaarsete soomusplaatidega, mis võimaldab masinaid vastavalt konflikti nõuetele ümber ehitada või õhutranspordiks kergemaks muuta. Venemaa BMP-3 uuemad mudelid kasutavad aktiivkaitset mis on suuteline õhkama rakette, mille lennukiirus on kuni 700 meetrit sekundis.

Kõige levinumad kaitsemeetmed on suitsugranaadid, mida võib kasutada visuaalse sihtimise vastu või ka oma jalaväedessandi katteks. Mõned mudelid, näiteks Prantsusmaa VBCI, kasutavad ka infrapunasensorite vastu mõeldud rakette, mis segavad soojusel põhinevaid sihtimissüsteeme.

Eristatakse ka rasket jalaväe lahingumasinat, mille soomus on võrdväärne tanki soomusega[4]. Sellised masinad on näiteks Venemaa T-15 Armata, mille kere põhineb T-14 lahingtankil. Iisraelis kasutusel olev Namer põhineb Merkava IV lahingtankil ja kuigi enamus mudeleid on ehitatud soomustransportöörideks, on masinale võimalik paigaldada kahuriga torn.

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Pearelv on enamikel lahingusoomukitel kahur, mille kaliiber jääb vahemikku 20 kuni 40 mm, kuigi Venemaa ja Hiina päritolu masinatel on tihti peal ka 100 mm siledatoruline kahur. Relvastus on efektiivne nii kergelt soomustatud masinate, jalaväe, helikopterite kui ka madalalt lendavate lennukite vastu. Laskemoona liigid on lisaks tavamoonale näiteks plahvatavad, süttivad või soomust läbistavad kuulid. Kasutusel on ka programmeeritava sütikuga õhus plahvatavad mürsud, mis on efektiivsed kindlustatud positsioonide ja helikopterite vastu.

Paljudel lahingusoomukitel on torni lisatud väiksema kaliibriga kuulipilduja, kõige levinum variant on 7,62 mm. Samuti on mudeleid, millel on rohkem kui üks taoline relv, näiteks Venemaa BMP-3, millel on kaks kuulipildujat masina esiotsas. Samuti on paljud lahingusoomukid ehitatud avadega, läbi mille jalavägi võib avada tule kaitsest loobumata.

Mõned jalaväe lahingumasinad on varustatud tankitõrje rakettidega. Enamikel juhtudel on tegu keskmaarakettidega (2000–4000 m), kuid on ka suurema ulatusega variante[5]. Samuti võivad masinad kanda õhutõrjerakette või kombinatsiooni mõlemast. Uuematel lahingusoomukitel on relvastuses ka granaadiheitjad. Paljudel masinatel on suitsugranaadiheitjad enda varjamiseks.

Liikuvus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned jalaväe lahingumasinad on suutelised liikuma vee all, paljusid on võimalik transportida lennukitega. Venemaa BMD seeriat ja Hiina ZBD2000-ndet võib langevarjuga saata otse lahinguväljale.

Ratastega versioonid jalaväe lahingumasinatest on suutelised läbima pikki vahemaid, roomikutel masinaid tuleb transportida rongi või veoki abil. Nii roomik ise kui ka vastava lahingusoomuki kaal  lõhuvad teid palju kiiremini kui ratastega masinad. Paljud ratastega mudelid kasutavad rehve, mis võimaldavad ka katkiselt sõita. Samuti on ratastel masina tippkiirus mööda teid sõites oluliselt suurem.

Roomikutega jalaväe lahingumasinate veermikku on seevastu raskem kahjustada. Samuti pakuvad roomikud palju paremat manööverdamisvõimet poolkinnisel maastikul. Erinevalt ratastega mudelitest ei saa roomikutel masinat peatada kumminaelte või tee blokaadiga. Kuna jalaväe lahingumasinad opereerivad tihti tankidega koos, on roomikutel masinatel nendega võrdne liikumisvõime. Ratastel masinad peaksid tihti maha jääma ning tankid jääksid ilma jalaväe toest ja lahingusoomukid tankide kaitsest.

Roomikutel masinad saavad liikuda palju raskemates tingimustes ja vastasel on seetõttu raskem ennustada rünnaku suunda. Enamik riike kasutab ratastel soomukeid ainult toetusoperatsioonidel või madala riskiga rahuvalvemissioonidel, lahingus eelistatakse roomikuid.

Liikuvuse tagamise muudab keeruliseks masina kaal, mis kasutuse käigus võib kasvada kuni 30 protsenti lisasoomuse arvelt.

Termini muutmisest Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

2014. a korraldati Kaitseministeeriumi eestvõttel konkurss uute sõjandusterminite leidmiseks, mille käigus tunnistati muuhulgas uueks jalaväe lahingumasina nimeks üllatuslikult rauter. Hoolimata ametliku konkursi tulemusest, on uus väljend (või selle vajalikkus) põhjustanud kutseliste riigikaitsjate siseringkondades arusaamatust ja ka vastumeelsust. Samuti pole seda sageli kasutatud isegi kaitseväe ametlikes teadaannetes ega mõnikord isegi kaitseväe juhtkonna sõnavõttudes. Vältimaks "ebasobivaks osutunud" termini ametlikku kasutamist, on mõnikord kasutatud väljaspoole kaitseväge sõnavõttudes või teadaannetes küll tehniliselt liiga üldise, kuid samas mõistetavama asendus-sõnana lihtsalt lahingusoomuk.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud lahingumasinaid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] Treaty on conventional armed forces in Europe, OSCE, 29.05.2016
  2. [2] Boston, S. Toward a Protected Future Force. 2004. 29.05.2016
  3. [3] Hanked, Eesti Kaitseministeerium, 29.05.2016
  4. [4] KMDB - BMT-72 Heavy Infantry Fighting Vehicle (T-72 MBT Upgrade Version). morozovkmdb.com. 29.05.2016.
  5. [5] BMD-4 Airborne combat vehicle. 29.05.2016