Leedu

Allikas: Vikipeedia
Leedu Vabariik
leedu Lietuvos Respublika
Leedu lipp Leedu vapp
Leedu lipp Leedu vapp
Leedu asendikaart
Riigihümn Lietuva, tėvyne mūsų
Pealinn Vilnius
Pindala 65 200 km²
Riigikeel(ed) leedu keel
Rahvaarv 2 971 900 (1.01.2013)[1]
Rahvastikutihedus 45,8 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Dalia Grybauskaitė
Peaminister Algirdas Butkevičius
Iseseisvus - väljakuulutamine
Vene keisririigist 16. veebruaril 1918
- tunnustamine
12. juulil 1920
SKT 54,03 miljardit USD (2007)
SKT elaniku kohta 17 104 USD
Rahaühik Leedu litt (LTL)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .lt
ROK-i kood LTU
Telefonikood 370

Leedu (ametlikult Leedu Vabariik) on riik Euroopa Liidus Läänemere kagurannikul.

Leedu on lõunapoolseim Balti riikidest, kuid asub samuti Põhja-Euroopas Ta piirneb Läti, Valgevene, Poola ja Venemaa Kaliningradi oblastiga.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu Vabariigi riigipeaks on Leedu president. Täidesaatvat võimu teostab Leedu valitsus. Valitsuse juht on Leedu peaminister.

Leedu ainus riigikeel on leedu keel. See kuulub balti keelte hulka ja tema üks lähimaid sugulasi on läti keel.

Valitsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne põhiseadusliku korra taastamist:

Põhiseaduslikud:

Valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu parlament on 141-kohaline Seim. Seimi valimised toimuvad iga 4 aasta tagant.

12. ja 26. oktoobril 2008 toimunud parlamendivalimistel kogus kõige rohkem kohti (44) erakond Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid. Järgnesid Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei (26 kohta), Rahva Ärkamise Partei (16 kohta), Kord ja Õiglus (15 kohta), Leedu Vabariigi Liberaalne Liikumine (11 kohta), Tööpartei (10 kohta) ja ülejäänud erakonnad. Seimi pääses 10 erakonda.

14. ja 28. oktoobril 2012 toimunud parlamendivalimised võitis opositsiooniline Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei, kasvatades oma esindajate arvu parlamendis 38 inimeseni. Seni võimul olnud Isamaaliit kaotas 11 kohta ja pidi piirduma 33 esindajaga, kolmandaks tõusis aga Tööpartei, mis sai parlamenti 29 esindajat. Kokku pääses parlamenti 8 erakonda ja 3 sõltumatut kandidaati.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedus on kahetasandiline haldusjaotus. Esimese järgu haldusüksused on 60 linna- ja rajoonivalitsust, mis omakorda jagunevad teise järgu haldusüksusteks (seniūnija).

Leedu maakonnad (1995–2010)

1995–2010 oli riik jagatud kümneks maakonnaks (apskritis). Maakonnad jagunesid 2. järgu haldusüksusteks, milleks võisid olla omavalitsused (savivaldybė), rajoonid (rajonas) ja linnad (miestas). Leedu maakonnad (1995–2010) olid Alytuse, Kaunase, Klaipeda, Marijampole, Panevežyse, Šiauliai, Taurage, Telšiai, Utena ja Vilniuse maakond.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedus elas 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 3 483 972 inimest, neist mehi 1 629 148 ja naisi 1 854 824. 1. detsembril 2011 oli rahvaarv statistikaameti teatel 3 201 344. [2]

2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Leedus 1. märtsi seisuga 3 053 800 inimest (1 407 000 meest ja 1 645 000 naist).[3]

Rahvuslik koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli leedulasi 2 907 293 (83,45%), poolakaid 234 989 (6,74%), venelasi 219 789 (6,31%), valgevenelasi 42 866 (1,23%) ja ukrainlasi 22 488 (0,65%).

2009. aasta alguses oli leedulasi arvestuslikult 2 815 700 (84,0%), poolakaid 205 500 (6,1%), venelasi 165 100 (4,9%), valgevenelasi 36 100 (1,1%) ja ukrainlasi 20 000 (0,6%). Inimesi, kelle rahvust ei olnud kirjas, oli 86 800 (2,6%).

Iive[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu rahvaarv on alates 1992. aastast vähenenud negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. 2009. aastal emigreerus 21 970 ja 2010. aastal 83 157 inimest.[4]

Leedu president Dalia Grybauskaitė ja Leedu peaminister Andrius Kubilius Leedu president Dalia Grybauskaitė ja Leedu peaminister Andrius Kubilius
Leedu president Dalia Grybauskaitė ja Leedu peaminister Andrius Kubilius
Aasta Elussünnid Surmad Loomulik iive
1994 42 376 46 486 –4110
1995 41 195 45 306 –4111
1996 39 066 42 896 –3830
1997 37 812 41 143 –3331
1998 37 019 40 757 –3738
1999 36 415 40 003 –3588
2000 34 149 38 919 –4770
2001 31 546 40 399 –8853
2002 30 014 41 072 –11 058
2003 30 598 40 990 –10 392
2004 30 419 41 340 –10 921
2005 30 541 43 799 –13 258
2006 31 265 44 813 –13 548
2007 32 346 45 624 –13 278
2008 35 065 43 832 –8767
2009 36 651 42 034 –5383
2010 35 626 42 120 –6494

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu ekspordis on olulisel kohal nafta töötlemise saadused (23%), kerge- (16%), masina- (11%) ja keemiatööstuse toodang (6%), puit ja puidutooted (5%) ning toiduained (5%; 2001. aasta seis). Lisaks veeti välja elektroonikat ning autosid Venemaale ja Valgevenesse.

Leedu keskmine palk oli 2007. aasta teises kvartalis 529,06 Eurot kuus (kasv 2006. aasta teise kvartaliga võrreldes 20,2%).

Leedus on heal tasemel maanteede võrgustik. Ainukesena Balti riikidest on Leedus ka kiirteed: Vilniuse–Klaipėda maantee ja Panevėžysi–Vilniuse maantee.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu on katoliiklik maa: katoliku kirikusse kuulub 80% elanikkonnast.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedul on 99 km rannikut. Rannik on liivane.

Leedu pinnamoodi on kujundanud liustikud. Liustikud katsid Leedut viimasel jääajal, mis Leedu maa-alal lõppes 22–20 tuhat aastat tagasi[5]. Kõige künklikumad alad on Lääne-, Ida- ja Edela-Leedus, vastavalt Žemaitija, Aukštaitija ja Dzūkija kõrgustik.

Leedu kõrgeim punkt on Aukštojase mägi (293,84 m merepinnast). Kõrguselt järgmised tipud on Juozapinė mägi (293,6 m) ja Kruopinė mägi (293,4 m).

Leedu pikim jõgi on Nemunas.

Leedu sügavaim järv on Tauragnas (60,5 m).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leedu ajalugu
Leedu ja Poola 1387. aastal

Esimest korda mainiti Leedut 1009 Quedlinburgi kroonikas, mille järgi püha Brunoni ja 18 munga elu sai õnnetu lõpu 19. märtsil 1009, kui nad Venemaa ja Leedu piiril paganate poolt taevariiki saadeti.[6]

Leedu Suurvürstiriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lublini uniooni järgne Leedu ja Poola ühisriik

Leedu hõimud ühendas riigiks Mindaugas 1230. aastatel. 6. juulil 1253 krooniti ta Leedu kuningaks. Leedu oli viimane paganlik riik Euroopas ning seetõttu oli ta sagedane Saksa ja Liivi ordu korraldatud ristisõdade sihtmärk. Sellest hoolimata laienes Leedu kiiresti, hõivates ida ja lõuna pool asunud, kuid poliitiliselt nõrgenenud slaavlaste maid.

Next.svg Pikemalt artiklis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik

Liit Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1385 võttis Leedu suurvürst Jogaila vastu Poola palve hakata Poola kuningaks. Sellega algas järkjärguline Leedu ristiusustamine.

1410 purustas Leedu, Poola ja Venemaa ühendatud sõjavägi Grünwaldi lahingus Saksa ordu peaväed ja sellega lõppes sajanditeks sakslaste oht Leedule. Saksakeelne sõna grünwald tähendab tõlkes 'roheline mets', leedu keeles žalgiris ja selle lahingu mälestuseks kannab tänapäeval Vilniuse tähtsaim spordiklubi Žalgirise nime.

14471492 ja 15011569 olid Leedu ja Poola personaalunioonis. Lublini uniooniga liitusid Leedu ja Poola 1569 üheks riigiks Rzeczpospolitaks. Leedu säilitas oma haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ja riigikassa. Võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile. III Leedu statuut 1588 vormistas šlahta seisusena. Pärast Bresti uniooni (1596) edenes katoliiklus.

Vene-Poola sõja ajal 16541667 hõivasid Venemaa väed suure osa Valgevenest, kuid Andrussovo vaherahuga 1667 jäi maa Rzeczpospolitale. 17051709 toimus Leedus mitu Põhjasõja lahingut. Sõjad Venemaa ja Rootsiga 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni kurnasid Leedut. Teravnesid rahvuslikud ja klassivastuolud. Leedu šlahta poolastus 17. ja 18. sajandil tunduvalt. Sõdades kannatanud majandus elavnes 18. sajandi II poolel, hakkasid tekkima varakapitalistlikud suhted. Leedut haaras ka Poolas Tadeusz Kościuszko juhtimisel 24. märtsil 1794 puhkenud ülestõus.

Venemaa keisririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rzeczpospolita jagamisega 17721795 läksid endise Leedu suurvürstiriigi alad Venemaa keisririigile, välja arvatud Sūduva ja osa Podlaasiast (need liideti Venemaaga vastavalt 1815 ja 1807). 1796. aastal moodustati Leedu kubermang, mis 1802 jaotati Vilniuse (Vilno) ja Kaunase kubermanguks.

Leedumaa kubermangud Venemaa keisririigis 1867–1914

1820. aastail, eriti pärast 1830.–1831. aasta Poola Novembriülestõusu lämmatamist tugevnes tsarismi surve: likvideeriti üliõpilaste salaseltsid "Filomaadid" ja "Filaretid", 1832 suleti Vilniuse Ülikool. 1863 Poolas puhkenud tsarismivastane Jaanuariülestõus (seda juhtisid Zygmunt Sierakowski, Antanas Mackevičius ja Kastuś Kalinoŭski) haaras ka Leedu alasid. Pärast ülestõusnute lüüasaamist Biržai juures 7.9. mail 1864 lämmatati ülestõus Vilniuse kindralkuberneri Mihhail Muravjovi juhtimisel. 1864–1904 oli keelatud leedukeelsete raamatute trükkimine ladina tähestikus, leedu keel oli koolides ja ametiasutustes keelatud. Preisi valitsus saksastas Klaipėda ala, kus 1872 keelati koolides leedu keele kasutamine.

1860. aastail algas streigiliikumine. 1900 tekkis uus partei Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia. 19051906 toimus Leedus palju streike, relvastatud kokkupõrkeid politseiga ja talupoegade väljaastumisi. I maailmasõja ajal hoogustus Saksa vägede poolt 1915 okupeeritud Leedus revolutsiooniliikumine.

Leedu-Valgevene NSV

Leedu parempoolsed poliitikud moodustasid 1917. aasta septembris Saksa okupatsioonivõimude toetusel oma võimuorgani, Leedu Nõukogu, mis võttis 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni. Leedu Rahvusnõukogu kuulutas Mindaugas II 9. juulil kuningaks. Ta sai Saksa Keisririigi toetusel juriidiliselt võimul olla kuni 2. novembrini 1918.

8. detsembril 1918 moodustati Vilniuses Ajutine Revolutsiooniline Tööliste ja Talupoegade Valitsus, mida juhtis Vincas Kapsukas. 22. detsembril tunnustas Vene SFNV Leedu NSV iseseisvust. 1918. aasta novembrist 1919. aasta jaanuarini hõivas Punaarmee koos kohalike partisanidega suurema osa maast. 1. jaanuaril 1919 kuulutati Smolenskis välja Valgevene NSV. 5. jaanuaril 1919 viidi valitsus Minski, mis jäigi Valgevene pealinnaks. Veebruariks oli Kesk- ja Ida-Leedu revolutsioonilise valitsuse kontrolli all. 18.20. veebruaril toimus Vilniuses Leedu nõukogude I kongress, mis kinnitas Leedu ja Valgevene ühinemise Leedu-Valgevene NSV-ks. 27. veebruaril 1919 valiti Leedu ja Valgevene NSV ühine valitsus, mille esimees oli Vincas Kapsukas.

1919. aasta veebruaris-augustis hõivasid Poola väed osa Leedu ja Valgevene NSV-st, sealhulgas 21. aprillil Vilniuse. 1920. aasta aprillis algas Poola-Nõukogude sõda. Juulis hõivas Punaarmee Vilniuse ja selle ümbruskonna. Vene SFNV tunnustas 12. juulil 1920 sõlmitud rahulepinguga Leedu Vabariigi iseseisvust ja loovutas Vilniuse ala Leedule, kuigi selle 139 tuhandest elanikust oli leedulasi vaid 1,6% (poolakaid 54%, juute 41%).

Leedu Vabariik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu Vabariik kuulutati välja 16. veebruaril 1918.

9. oktoobril 1920 hõivasid Poola väed Vilniuse uuesti ja Leedu Vabariigi ajutiseks pealinnaks sai Kaunas. Kuid 1922. aastal vastu võetud Leedu põhiseadus sätestas, et Leedu pealinn on Vilniuses. Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle isegi de facto. Poola ja Leedu vahel ei olnud kuni 1938. aastani diplomaatilisi suhteid. Üle Leedu-Poola piiri ei liikunud rongid, telegraafiliinid ega isegi post. Leedu deklareeris Vilniust oma pealinnaks kõigis ametlikes dokumentides, kaasa arvatud 1922 vastu võetud põhiseaduses. Leedu võimuorganid viidi üle Kaunasesse, mida ametlikult nimetati "ajutiseks pealinnaks". Leedu hinnangul pidi Kaunas olema ajutine pealinn seni, kuni Vilnius on "vabastatud Poola okupatsioonist".

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. 1. septembril alustas Saksamaa Teist maailmasõda, rünnates Poolat. 17. septembril viis oma väed Poolasse ka NSV Liit. 19. septembril hõivas Punaarmee Vilniuse. 10. oktoobril sõlmiti Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel Leetu paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.

15. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit kogu Leedu. Taasloodi Leedu NSV. 6. augustil 1940 inkorporeeriti Leedu Nõukogude Liitu.

1941. aasta juuni lõpus hõivasid linna Saksa väed, kes 22. juunil olid tunginud kallale Nõukogude Liidule. Leedus elas sõja hakul arvukalt juute, kellest rõhuv enamus langes holokausti ohvriks. Vilniuses asutati kaks getot: väiksem likvideeriti juba oktoobriks, suurem tegutses 1943. aastani. 1. septembril 1943 puhkes Vilniuse getos ülestõus, mis aga maha suruti. Holokaust Leedus hävitas 91% sealsest juudi kogukonnast. Paljud nendest tapeti Vilniuse keskusest kõigest 10 km lääne pool asuvas Paneriai koonduslaagris. Seal hukati umbes 70 tuhat juuti, 20 tuhat poolakat ja 8 tuhat vene sõjavangi, kokku umbes 100 tuhat inimest.

13. juulil 1944 vallutas Punaarmee taas Vilniuse.

Leedu NSV[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu Vabariik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990. aasta 11. märtsil kuulutas Ülemnõukogu Leedu iseseisvaks. Nõukogude Liit püüdis Leedu lahkulöömist takistada esmalt majandusblokaadi abil. 1991. aasta jaanuaris esitati Leedule ultimaatum ja püüti Nõukogude võimu maksma panna armeeüksuste abiga. 13. jaanuaril hukkus armee käe läbi Vilniuses 13 iseseisvuse toetajat.

4. veebruaril 1991 sai Island esimeseks riigiks, kes tunnustas Leedu iseseisvust. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist võeti Leedu 17. septembril 1991 koos Eesti ja Lätiga vastu ÜRO-sse. Viimased Venemaa väeüksused lahkusid Leedust 31. augustil 1993. Leedu esitas taotluse astuda NATO-sse 1994. 2004 sai ta NATO ja Euroopa Liidu täisliikmeks ja ühines 21. detsembril 2007 Schengeni leppega.

Viimane Leedu osa, mida Venemaa okupeerib, on Roomas asuv Leedu saatkonnahoone Villa Lituania.

2009. aastal tähistas Leedu 1000 aasta möödumist esmamainimisest.[6]

2013. aasta teisel poolaastal on Leedu Euroopa Liidu eesistujariik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]