Vana-Kreeka

See artikkel räägib maast; koori kohta vaata artiklit Segakoor Hellas; Soome ettevõtte kohta artiklit Hellas (ettevõte).

Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Hellas (vanakreeka keeles ῾Ελλάς) oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid. Kitsamas mõttes paiknes see Balkani poolsaare lõunaosas ja sellest ida poole jäävatel Egeuse saartel, kus elasid muinaskreeka hõimud, ja selle territoorium langeb seal põhiliselt kokku tänapäeva Kreeka territooriumiga. Laiemalt mõistetakse Vana-Kreeka all kogu antiikaja kreekakeelset maailma. Sellesse kuulusid kõik kreeklaste asustatud ja kreeka kultuuriga alad, sealhulgas need, kuhu muinaskreeklased asusid elama 1. aastatuhande eKr esimesel poolel toimunud Kreeka kolonisatsiooni käigus: Küprose saar, Väike-Aasia läänerannik Anatoolias (sealhulgas Joonia), Musta mere väinade ning Musta ja Aasovi mere rannikualad, Sitsiilia rannikualad (eriti idaosa) ja mitmed teised Lõuna-Itaalia osad, Illüüria ja Traakia rannik, Egiptuse ala ja Aafrika kirdeosa (Kürenaika, tänapäeva Liibüa ala), Lõuna-Prantsusmaa rannikuala ehk Gallia lõunarannik ning Pürenee poolsaare (Hispaania ala) kirderannik.

Vana-Kreeka ajalugu hõlmab ajavahemikku 3. aastatuhande keskpaigast kuni 1. aastatuhande lõpuni eKr, Teise käsitluse järgi tumedast ajajärgust (12.–9. sajand eKr) kuni antiikaja lõpuni (umbes 600 pKr). Vana-Kreeka oli lõdvalt seotud kultuuriliselt ja keeleliselt lähedaste linnriikide (poliste) ja kogukondade kogum. Enne Rooma perioodi oli enamik neist aladest poliitiliselt ühendatud vaid ühel korral – Makedoonia kuningriigi valitsemise all aastatel 338–323 eKr, kui esmalt Philippos II ja seejärel tema poeg Aleksander Suur olid Kreeka üle võimu haaranud.^[1]

Vanakreeka kultuuril oli suur mõju Rooma riigile ja selle kaudu kogu lääne kultuuri arengule. Muinaskreeklaste tsivilisatsioon on avaldanud suurt mõju tänapäeva maailma keelele, poliitikale, haridussüsteemidele, filosoofiale, teadusele, kunstile ja arhitektuurile. Kreeka kultuuripärandi taasavastamine ja uurimine aitas oluliselt kaasa ka renessansi kujunemisele 14.–16. sajandil.

Põhja-Kreeka ajaloolised maakonnad
Kesk-Kreeka ajaloolised maakonnad
Lõuna-Kreeka ajaloolised maakonnad

Ajalugu

Pikemalt artiklis Vana-Kreeka ajalugu

Vana-Kreeka ajaloos eristatakse tavaliselt viit perioodi:

Kreeta-Mükeene periood (umbes 2500 eKr – 1150 eKr) – esimeste tsivilisatsioonide tekkimise ja arengu aeg Kreetal ning seejärel ka Balkani-Kreekas.
Tume ajajärk ehk Homerose ajajärk (umbes 1150 eKr – 800 eKr) – hõimude järjekordsest ümberasumisest põhjustatud ajutise taandarengu periood.
Arhailine ajajärk ehk tsivilisatsiooni uus tõus (800 eKr – 500 eKr) – tsivilisatsiooni taastumise ja linnriikide ehk poliste kujunemise periood.
Klassikaline ajajärk (500 eKr – 336 eKr) – Kreeka linnriikide, eeskätt Ateena õitsengu periood.
Hellenismiperiood (336 eKr – 30 eKr) – Kreeka-Makedoonia idaekspansiooni periood ning hellenistlike riikide kujunemise ja arengu aeg kuni nende allutamiseni Roomale.

Varaseim inimasustus

Varaseimad tõendid inimasustusest Balkani poolsaarel on leitud Petrálona koopast Põhja-Kreekast ning on dateeritud aega umbes 270 000 aastat eKr^[2]. Kiviaja kõik kolm perioodi (paleoliitikum, mesoliitikum, neoliitikum) on Kreekas esindatud. Fránchthi koobas on parimaid kiviaegse asustuse näiteid, kuna see oli kasutusel kõigi eespool mainitud perioodide jooksul^[3].

Neoliitikum

Neoliitikumi asulakohad Kreekas, mis pärinevad 7. aastatuhandest eKr on Euroopa vanimad ja edestavad järgmisi mitme sajandiga. Selle põhjuseks on asjaolu, et Kreeka jäi sellele teele, mida mööda põlluharimine levis Lähis-Ida Viljaka Poolkuu aladest Euroopasse^[4]. Peamised põlluharimispiirkonnad Kreekas olid esialgu Tessaalia (Põhja-Kreeka) ja sellest omakorda põhja poole jääv Makedoonia, mõlemad põlluharimiseks sobivate ulatuslike tasandikega alad.

Tessaalias olid neoliitikumi suuremate asulatena Sesklo ja Dimini. Sesklos oli küllalt suur, tõenäoliselt paari tuhande elanikuga ristkülikukujuliste või ümaraplaaniliste kivihoonetega ja keskse kindlustatud akropoli ümber koondunud asula.

Diminis paiknes kesksel kohal megaronilaadne ovaalsest kaitsemüürist piiratud hoone, mida võib pidada pealiku residentsiks. Kogu asula koondus kontsentriliselt pealiku maja ja selle eesõue ümber. 5. aastatuhandel eKr tõusis Tessaalias esikohale Dimini, Sesklost paarkümmend kilomeetrit lõuna pool.

Makedoonia aladel asus Nea Nikomedea asula. Kreekast on leitud 6. aastatuhandest eKr pärinev sümbolitega märgistatud Dispilió tahvel.

Pronksiaeg

4. aastatuhandel eKr levis üha enam vasekasutus ja 3. aastatuhandet eKr loetakse Egeusel, nii nagu Ees-Aasiaski, juba varaseks pronksiajaks. Selle perioodi (3. aastatuhat eKr) Kreeka mandri elanike etniline kuuluvus on seniajani vaieldav.

"Kreeklased, Kreeka" – on rooma poolne nimetamine, kreeklased ise nimetasid end tavaliselt helleniteks. Illüürlased nimetasid algul kreeklasteks Kreeka loodeosa Epeirose asukaid doorlasi. Itaalikud kandsid selle nimetuse üle kõigile Kreeka asukaile.

Varasel pronksiajal tõusis Põhja-Kreeta kõrval Lõuna-Kreeka ja Egeuse saarte (Küklaadide saarte) jõukus, Tessaalia suhteline tähtsus seevastu langes. Mandri-Kreekas leidus mitmeid kindlustatud asulaid kesksete hoonetega, nende seas Lõuna-Kreekas, tulevase Mükeene lähedal silmapaistvaim kahekordne kivikatusega Lerna residents. Samal ajal tekkis ka Anatoolia rannikul Trooja tugeva kivimüüriga kaitstud pealikuresidents.

3. aastatuhande eKr teisel poolel (23.–22. sajandil eKr) tekkis Kreeka mõnes rannaäärses maakonnas asulaid, mis olid mitte üksnes põllunduslikud, vaid ka käsitöönduslikud keskused ja ühtlasi kindlustatud punktid, linnad tänavatega. Üheks varaseks "kuningriigiks" oli väike valdus Lernas, Argolise lahe läänekaldal Peloponnesosel.

Küklaadide saarestiku asulatest kindlustatud ülikukodasid leitud pole ja sealsed asulad jätavad egalitaarse üldmulje. Saarte elanikud tihedates sidemetes nii Mandri-Kreeka kui ka Kreetaga. Omapärane lihvitud marmorist skematiseeritud inimkujude (nn iidolite) traditsioon annab tunnistust kunstkäsitöö kõrgest tasemest saarestikul.

Kreetal tekkisid samal ajastul suuremad asulad, nende seas jätkuvalt üks tähtsamaid Knossos. Kreetalt leitud ida päritolu esemed osutavad sidemetele Süüria-Palestiina ranniku ja Egiptusega. Mitmel pool võeti kasutusele savist või kivist pitsatid. Pealikuresidentse pole Kreetal tuvastatud, selle asemel koondusid asulad kesksete platside ümber.

Pikemalt artiklis Kreeta ajalugu

Kreeta-Mükeene periood

Pikemalt artiklites Egeuse kultuur ja Küklaadide tsivilisatsioon

Kreeka oli koduks esimestele arenenud tsivilisatsioonidele Euroopas ja seda peetakse Lääne kultuuri sünnipaigaks^[5]. Vana-Kreeka kultuur sai alguse Egeuse kultuurist, mis hõlmas kolme Egeuse tsivilisatsiooni – Küklaadide tsivilisatsiooni Egeuse mere saartel (alates 3200. aastast eKr)^[6], Minose tsivilisatsiooni Kreetal (2700–1500 aastat eKr) ja Mükeene tsivilisatsiooni (Pylos, Tiryns, Teeba, Gla, Delfi oraakel) maismaal, Peloponnesose poolsaarel (1900–1100 aastat eKr)^[7].

23.–21. sajandil katkestas arengu Egeuse mere saari, Mandri-Kreekat ja Anatoolia lääneosi tabanud langus. Kultuurikatkestus ei puudutanud kuigi palju Kreeta saart, kus katkematu areng viis Minose tsivilisatsiooni tekkeni. Kultuurikatkestust on traditsiooniliselt seletatud indoeurooplaste, täpsemalt kreeklaste esivanemate sissetungiga.

Kreeka hõimud ei olnud Balkani poolsaare algsed elanikud. Nad ilmusid sinna 2. aastatuhande eKr alguses ja liikusid järk-järgult põhjast lõuna poole. Suurimad neist olid joonlased ja ahhailased. 2. aastatuhande eKr keskpaigaks olid nad hõivanud peaaegu kogu Balkani poolsaare lõunaosa, hävitades, assimileerides või välja tõrjudes vanemaid kohalikke hõime, sealhulgas pelasge, lelegeid, kaarlasi ja teisi. Umbes samal ajal hakkasid kreeklased asuma elama Egeuse saartele ja rajasid oma esimesed asulad Väike-Aasia rannikul.

Kreeka elanikud nimetasid end 2. aastatuhandel eKr mitmeti: ahhailasteks, danaoslasteks ja pelasgideks. Kõige rohkem oli levinud esimene nimetus, sellepärast nimetatakse Kreeka ajalugu alates 21.–20. sajandist eKr kuni doorlaste sissetungimiseni 11. sajandil eKr ka Ahhaia ajajärguks.

Arthur Evansi Kreeta muinasaja kultuuri jaoks välja töötatud kronoloogia eeskujul koostati hiljem kronoloogia ka Balkani-Kreeka kohta. Selle vanim ajajärk jagati samuti kolmeks perioodiks: varajane Hellase periood (2500–1900 eKr), keskmine Hellase periood (1900–1550 eKr) ja hiline Hellase periood (1550–1150 eKr). Kreeka enda ajalugu algab varase ja keskmise Hellase perioodi piiril ehk umbes 2. aastatuhande eKr alguses.

Minose tsivilisatsioon

Pikemalt artiklites Minose tsivilisatsioon, Kreeta ajalugu ja Eteokreetalased

Minose kultuur kitsamas tähenduses, st selle paleedega seotud pronksiaegne õitseaeg, jääb ajavahemikku 2700–1500 aastat eKr ning kujunes eeskätt Kreetal, kust selle mõju levis ka teistele Egeuse saartele. Laiemas tähenduses, arvestades ka varasemaid eelpaleelisi arengujärke Kreetal ja kultuuri hilisemat mõjuulatust kuni Mükeene võimu kehtestamiseni Knossoses, ulatub selle levikuperiood hinnanguliselt vahemikku 3650–1400 eKr. Minose kultuur on osa laiemast Egeuse kultuurist.

Vana-Kreeka tsivilisatsiooni esimeseks keskuseks kujunes Kreeta saar, mille kultuur ja ajalugu said tänu inglise arheoloogi Arthur Evansi väljakaevamistele alates 1900. aastast süstemaatilise arheoloogilise uurimise objektiks. Ta uuris nii vanemaid, halkoliitikumi ehk eneoliitikumi traditsioone jätkanud asulaid kui ka arenenumaid, pronksiaega kuuluvaid asulaid. Mõned neist asulatest kujunesid suurteks hoonete kompleksideks, mida tinglikult nimetatakse paleedeks. Seda tüüpi asulatest suurim avastati Knossose juures ja seda hakati legendaarse Kreeta valitseja Minose järgi nimetama Minose paleeks. Sellest lähtus ka Evansi nimetus kogu Kreeta muinasaja kultuurile – Minose kultuur.

Evans töötas välja selle kultuuri kronoloogia, jagades selle kolmeks perioodiks: varajane Minose periood (2400–2000 eKr), keskmine Minose periood (2000–1550 eKr) ja hiline Minose periood (1550–1150 eKr). Evansi süsteemi kõrval kasutatakse tänapäeval sageli ka 1958. aastal Nikolaos Platoni pakutud terminoloogiat, mis rühmitab perioodid paleede arengu järgi: eelpaleeline (Prepalatial), vanade paleede (Protopalatial), uute paleede (Neopalatial) ja paleedejärgne (Postpalatial) ajastu. Kuigi Evansi ja Platoni suhteline järjestus on üldtunnustatud, on absoluutdateeringud siiani teadusliku vaidluse all — eriti seoses Thera vulkaanipurske dateerimisega, mida radiosüsinikuanalüüsid nihutavad mõnevõrra varasemaks kui traditsiooniline Egiptuse allikatega sünkroonimisel põhinev arheoloogiline dateering.

3.–2. aastatuhande eKr vahetusel, mida loetakse üleminekuks varajaselt keskmisele pronksiajale, arenesid Kreeta suuremad asulad paleekeskusi ümbritsevateks linnadeks. Kolm tähtsamat linna Kreetal olid Knossos, Phaistos ja Mallia.

Varajasel Minose perioodil oli muistsete põllumajanduslike asulate arengutase üsna algeline. Need olid väikesed suguvõsakülad, mille elamuteks olid poolenisti maasse süvendatud elamud või väikesed hurtsikud. Tööriistade valmistamisel kasutati nii kivi kui ka pronksi ja anumate valmistamisel ei kasutatud potiketra.

Keskmisel Minose perioodil tekkisid esimesed paleekompleksid, millest tähtsamad asusid Knossoses ja Phaistoses. Pronks tõrjus kivi üha enam välja ja anumaid hakati valmistama potikedra abil. Kujunesid paleekeskse haldus- ja majanduskorraldusega ühiskonnad, mille seas saavutas juhtpositsiooni Knossos. Paleed olid kaupade kogumise, säilitamise ja ümberjaotamise keskused ning nendega olid seotud käsitöö, kaubandus ja tõenäoliselt ka religioossed toimingud. Paleede ümber kujunenud asulates paiknesid elamud ja töökojad ning paleed olid ühtlasi piirkondliku võimu keskused.

Nimetus "Minose kultuur" tuleneb mütoloogilise kuninga Minose nimest. Minost seostati Kreeka mütoloogias Minotaurose ja labürindiga, mida seostati suurima Minose kultuuri asulakohaga Knossoses.

Minose kultuuri iseloomustasid rikkalik freskokunst, keraamika, pitsatid, kullassepatöö ja keeruline paleearhitektuur. Paleede ja teiste suuremate hoonete seinu kaunistati sageli inimeste, loomade, taimede ja mereelustiku kujutistega. Kunstis on iseloomulik looduslähedane ja liikuvate vormidega kujutamisviis. Minose kultuuri usundi kohta saadakse teavet eelkõige arheoloogilistest leidudest. Olulised olid mäetipupühamud ja koopapühapaigad ning tõenäoliselt olid tähtsal kohal viljakuse ja loodusega seotud kultused. Härjaga seotud rituaalidel oli nähtavasti oluline koht, kuid Minose usundi täpne ülesehitus ei ole teada.

Egeuse mere piirkonna linnalisteks keskusteks kujunesid Trooja ja Beycesultan Väike-Aasias, Phylacopi Melosel ja Knossos Kreetal.

Umbes 1700 eKr hävisid vanad paleed tõenäoliselt peamiselt looduskatastroofide, sealhulgas maavärinate tagajärjel, kuigi nende hävimise täpsed asjaolud ei ole kõigis keskustes ühesugused. Vanade paleede varemetest avastas Arthur Evans tundmatute märkidega kirjutatud savitahvleid. Seda muistset kirja hakati nimetama lineaarkirjaks. Mõne aja pärast paleekompleksid taastati ja algas nn uute paleede periood, kuid hilise Minose perioodi teisel poolel, umbes 1400 eKr, tabas neid uus katastroof.

Nn uute paleede varemetest leiti samuti lineaarkirjaga kaetud tahvleid, kuid kiri oli mõnevõrra teistsugune. Vanemat tahvlirühma hakati nimetama lineaarkirjaks A ja hilisemat lineaarkirjaks B. Lineaarkirja A tahvleid on leitud mõnisada, lineaarkirja B tahvleid aga mitu tuhat. Viimaseid ei ole leitud mitte ainult Kreetalt, vaid ka Balkani-Kreekast, sealhulgas Pylosest ja Mükeenest. Lineaarkiri A ei ole tänini dešifreeritud; lineaarkirja B dešifreeris 1952. aastal Briti arhitekt ja krüptograaf Michael Ventris, kellega peagi liitus Cambridge'i filoloog John Chadwick — koos avaldasid nad oma tulemused 1953. aastal ajakirjas Journal of Hellenic Studies. Lineaarkirja B tahvlite keel osutus kreeka keele vanimaks teadaolevaks kujuks. Lineaarkiri B kujunes tõenäoliselt lineaarkirja A eeskujul, kuid selle süsteem kohandati kreeka keele kirjapanekuks.

Lineaarkiri A ise võis selle tunnuseid ja hilisemat saatust arvestades olla kohaliku ehk autohtoonse elanikkonna, nn eteokreetalaste, leiutis. Seda ei ole siiski võimalik kindlalt tõendada, sest lineaarkirja A keel on tänini dešifreerimata ja eteokreetalaste seost pronksiaegse Lineaarkirja A kasutajatega ei ole võimalik kindlalt kindlaks teha. Samuti ei ole kindlalt teada, kes hävitasid vanad paleed. Varasemates käsitlustes on seda seostatud põhjast saabunud kreeka hõimudega, sealhulgas joonlastega, kuid tänapäeval peetakse selliseid oletusi ebakindlaks. Kreeta kultuuris toimusid sellel ajal muutused, mille käigus tugevnesid Mandri-Kreekast pärit kultuurilised ja poliitilised mõjud. Nn uute paleede hävimine võis olla seotud uue kreeka ümberasujate lainega, tõenäoliselt ahhailastega, kuid ka seda ei saa kindlalt tõestada. Kreeka võimu kehtestamise ajaga Kreetal võib tõenäoliselt seostada pärimust Knossose kuningast Minosest ja tema riigist, kreeklaste kolonisatsioonist Egeuse mere saartel ja rannikul ning nende ajutisest Atika vallutamisest.

2. aastatuhande eKr alguseks oli Küklaadidel arenenud omapärane ja rikas Küklaadide kultuur. Küklaadlased õppisid kasutama oma maa peamist rikkust obsidiaani ja hiljem marmorit, millest nad valmistasid väljendusrikkaid skulptuure ja väikefiguure. Nad valmistasid esmaklassilist keraamikat. Palju hilisemal, ajaloolisel ajal, alles pärast dooria rännet umbes 1100 eKr, elasid Küklaadidel joonlased, lõunapoolsetel saartel Melosel, Theral ja Astypalaial doorlased. Pronksiaegse Küklaadide kultuuri kandjate etniline ja keeleline päritolu on teadmata ega ole nende hõimunimetustega seostatav.

Sellele juba väljakujunenud kohalikule kultuurile lisandus 18.–17. sajandil eKr üha tugevam Minose mõju: kreetalaste mõju Küklaadidel tugevnes ning mõned saared sattusid tõenäoliselt Knossose kontrolli või tugeva mõju alla. Kohalik kultuur ei kadunud täielikult, vaid Kreeta ja kohalikud traditsioonid sulandusid, mistõttu räägitakse selle perioodi puhul ka Küklaadide "minoiseerumisest". Küklaadid asuvad Atikast ja Euboia saarest kagus ning paiknevad ringina ümber vana kultusekeskuse Deelose (Deelosel oli ülekreekalise tähtsusega Apolloni tempel). Küklaadide saared on Kéa, Kýthnos, Sérifos jne. Tähtsamad saared on Náxos, Páros, Andros ja Tínos, neil elasid ajaloolisel ajal joonlased. Nende suhteliselt väikeste saarte allutamine suurendas tublisti Kreeta jõudu.

Minose kultuuri esindajad olid valdavalt kaupmehed, kes kauplesid meretaguste maadega. Et nad olid kaupmehed ja kunstnikud, siis ulatus nende kultuuri mõju kaugele väljapoole Kreetat, üle Küklaadide Egiptuse Vanasse riiki, vaske tootvale Küprose saarele, selle taga asuvasse Kaananisse ja Levanti ning Anatoolia aladele. Meresõitjad transportisid Kreeka ja Kreeta sadamaisse Küprose metalli, viisid ehituspuitu kõrvalistele saartele ning eksportisid oma kodusaarte obsidiaani, marmorit, veini ja ehteid kuni Sitsiilia ja Dalmaatsiani. Santorini saarel asuv ja Thera vulkaani purske tagajärjel hävinud Akrotiri linn on üks selle kultuuri rikkalikumaid leiupaiku. Akrotiri hästi säilinud hooned, freskod, keraamika ja muud leiud annavad olulist teavet Egeuse pronksiaja elu kohta. Thera suur purse avaldas Egeuse piirkonnale tugevat mõju, kuid selle otsest rolli Minose tsivilisatsioonile lõpu tegijana ei saa pidada kindlalt tõendatuks.

Kreetalased võtsid järjest enam oma kätesse merekaubanduse, millele olid aluse pannud Küklaadide elanikud, kaubitsedes Küprose, Egiptuse ja Sitsiiliaga. Kreetalased vahetasid põllu- ja aiasaadusi ja oma kõrge tehnilise tasemega töökodade valmiskaupu hinnaliste toorainete, nagu kulla, vase, marmori, elevandiluu ja kalliskivide vastu. Teine tähtis jõukuse allikas oli ilmselt vahenduskaubandus, millest Küklaadid üha enam kõrvale tõrjuti. Eriti elav oli kaubitsemine Egiptusega. Vana riigi majanduslik tõus oli ilmselt tihedas seoses Kreeta kasvava jõukusega. Kreeta merekaubandus oli tihedates suhetes Enkomi linnaga Küprosel ning Süüria sadamalinnade Ugariti ja Byblosega, kust on leitud terved Kreeta kaubalaod. Kreeta keraamikat eksporditi eriti rohkelt Egiptusesse.

Traditsiooniline, 20. sajandi keskpaiga käsitlus kirjeldab, et põhjast tulnud kreeka hõimud (ahhailased, aioollased, joonlased) allutasid umbes 1900. aastal eKr Mandri-Kreeka asukad või tõrjusid nad välja, misjärel vana rahvastik (lelegid, drüoobid, pelasgid, kaarlased) osalt tapeti, osalt assimileerus. Tänapäeva teadlased suhtuvad sellisesse ühekordse sissetungi mudelisse ettevaatlikumalt. "Kreeklaste tuleku" täpne aeg ja iseloom on siiani vaidluse all. Osa uurijaid seob protsessi juba varajase Hellase perioodi II–III üleminekuga, teised hilise Hellase I perioodiga. Tänapäeval nähakse seda pigem pikema, mitmeetapilise ja piirkonniti erineva kultuurilise ja keelelise kihistumise protsessina kui ühe dramaatilise sõjalise vallutusena. Ajaloolisel ajal elasid ahhailased Tessaalia kaguosas ja Peloponnesose mägisel põhjarannikul, mida esialgu olid asustanud joonlased.

Joonlasi peetakse esimesena Kreekasse rännanud kreeka hõimuks. Nad asustasid algselt Atikat, Euboiat ning Väike-Aasia rannikul Phokaiat, Smyrnat ja Mileetost. Doorlaste sisserännu ajal, 2. aastatuhandel eKr ja pärast seda, jäi osa joonlasi Mandri-Kreekasse, ülejäänud rändasid saarte kaudu Väike-Aasia lääne- ja lõunarannikule. Väike-Aasias säilitasid nad tugeva majandusliku ja vaimse ühtekuuluvuse ning ühinesid poliitiliselt Joonia kaheteistkümne linnriigi liiduks (Joonia linnade liit). Aioollased asustasid varasel ajajärgul hajusalt kogu Kreekat, eriti Tessaaliat ja Boiootiat, hiljem aga kaheteistkümne linna liidus Väike-Aasias Aiolises. Aiolis hõlmas Egeuse mere kaldalt Troase, Müüsia ja Lüüdia ning rannikulähedased saared Lesbose ja Tenedose.

Mükeene tsivilisatsioon

Pikemalt artiklis Mükeene tsivilisatsioon

Mükeene kultuur kujunes Egeuse mere piirkonnas kreekakeelse elanikkonna seas 1600. aasta paiku eKr. Kultuur on nime saanud Mükeene linna järgi, mis asus Peloponnesose poolsaarel Argolise maakonna kirdeosas ja oli Mükeene kultuuri keskus. Teised tähtsamad Argolise linnad ja Mükeene kultuuri keskused olid Tiryns, Argos ja Pylos. Mükeene kultuur ulatus kaugelt väljapoole üht maakonda – Mükeene kultuuri pärane kindlustus oli ka Ateenas. Sellele perioodile on iseloomulik Minose kultuuri ehk Kreeta kultuuri mõju Mandri-Kreekale.

Kreeka enda aladel tekkis arvukalt kreeklaste kindlustatud asulaid, millest mõned kujunesid suurteks keskusteks, mida Kreeta paleede eeskujul nimetatakse samuti paleedeks. Erinevalt Kreeta paleedest olid vanimad Kreeka keskused, mis tekkisid vallutuse tingimustes, kindlustatud tsitadellid, mille keskmes paiknesid suured paleehooned. Selliseid kindlusi on leitud Kreeka maailma eri piirkondades: Iolkos Tessaalias, Orchomenos ja Teeba Boiootias, Ateena Atikas ning Pylos, Mükeene ja Tiryns Peloponnesosel.

Eriti hästi on uuritud Pylost ja Mükeenet. Mükeenes tegi alates 1876. aastast väljakaevamisi Heinrich Schliemann. Mükeene akropolilt avastati vanimad nn šahtkalmed, millest mõnest leiti luustikke ja rikkalikke hauapanuseid: surnute näojooni edasiandvaid kuldmaske, rohkesti kuldse ornamendiga pronksrelvi, ehteid ja muud. Akropoli jalamilt leiti hilisemaid kuppelkalmeid. Šahtkalmete algus dateeritakse umbes 1600. aastasse, kuppelkalmete algus 1500. aastasse ja paleede rajamise algus 1400. aastasse eKr.

Seda pronksiaegset Kreeka kultuuri nimetatakse Mükeene kultuuriks. Selle kujunemine toimus märksa vanema Kreeta kultuuri mõjul ja selle õitseaeg langeb hilise Hellase perioodi lõppu.

Kreeta Minose tsivilisatsiooni mõju jätkus ka 15. sajandil eKr, kui kreeklased saavutasid Knossose üle kontrolli. Tõenäoliselt kujundasid Minose kultuuri mõjud ka Kreekas kujunenud riikluse tüüpi. 14. sajandist eKr alates Mandri-Kreekas esile kerkinud, sageli kindlustatud paleed olid bürokraatlikult korraldatud majandusega väikeriikide keskused, nagu varasemad Kreeta paleedki. Kõige silmapaistvamad, hiiglaslikest kiviplokkidest laotud nn kükloopilistest müüridest ümbritsetud paleed – Mükeene ja Tiryns – rajati Peloponnesose poolsaarele (Lõuna-Kreekasse). Sarnaseid paleesid ja kindlusi oli mujalgi: Pyloses Peloponnesose lääneosas, Ateena akropolil (kus sellest hilisema ehitustegevuse tõttu suurt midagi pole säilinud), Teebas (kus loss jääb tänapäeva linnakeskuse alla), Orchomenoses ja tõenäoliselt Iolkoses (Põhja-Kreekas Tessaalia maakonnas).

Arheoloogilised uurimused, kirjalikud allikad, eelkõige arvukad lineaarkirjaga B savitahvlid ja Homerose eepostes säilinud muistsed pärimuselemendid võimaldavad rekonstrueerida Mükeene keskuste ühiskondlikku ja poliitilist korraldust. Need olid väikesed riigid, mille sotsiaalne ja poliitiline hierarhia oli küllaltki arenenud. Ühiskondliku püramiidi tipus seisid kuningas ehk wanax ja tema sõjalis-bürokraatlik kaaskond: väejuht ehk lawagetas, madalama astme ametnikud ehk telestai ja basileused ning teised. Neile järgnesid vabad kogukonnaliikmed, kellele kuulusid maatükid ja kes olid kohustatud teenima sõjaväes. Selle keskkihi privilegeeritud osa moodustasid palee juures elavad käsitöölised, sepad ja relvameistrid. Püramiidi aluse moodustasid arvukad orjad, keda kasutati mitmesugustes tootmisvaldkondades ja teenijatena.

Lineaarkirjaga B savitahvlid näitavad, et paleekeskuste majandus oli ulatuslikult administratiivselt korraldatud. Tahvlitel peeti arvestust muu hulgas põllumajandustoodangu, kariloomade, tööjõu, käsitööliste ja mitmesuguste kaupade üle. Paleed koondasid ja jaotasid ressursse ning korraldasid tootmist ja käsitööd.

Nende muistsete Ahhaia riikide korralduses põimusid monarhia ja kogukondliku elu elemendid. Viimane väljendus muu hulgas savitahvlitel esinevates viidetes "damosele" ehk rahvale, mille all võis mõista kas eraldi maakogukonda või kogu vaba elanikkonda. Seetõttu on tänapäeva uurijatel Mükeene riikluse hindamisel lahkarvamusi: ühed võrdlevad seda Lähis-Ida riikidega, nagu Akkadi riik, Babüloonia ja Assüüria (Vene ajalookirjutuses Jakov Lentsman), teised aga hilisema antiikaja riiklusega (Aleksandr Tjumenov, Sergei Lurje). Küsimus on jäänud lahtiseks.

Egeuse kreeklased suhtlesid tihedalt Süüria-Palestiina rannikulinnade ja Uue riigi aegse Egiptusega. Egiptuse vaarao Amenhotep III lähetas 14. sajandi eKr esimesel poolel Kreekasse tõenäoliselt koguni oma saatkonna, mis külastas muu hulgas Knossost ja Mükeenet. Kreeklaste kontaktid ulatusid ka Vahemere lääneossa, kust tõenäoliselt hangiti eeskätt metalle, Anatoolias puutusid kreeklased kokku hetiitide riigiga.

Hilise Hellase perioodi lõppu kuulub ka Trooja traditsioon, mille ajalooliseks taustaks võivad olla hilispronksiaegsed konfliktid Väike-Aasia loodeosas Trooja ehk Ilioni piirkonnas. Hilisem kreeka pärimus kujundas neist sündmustest Trooja sõja loo, millele on traditsiooniliselt pakutud ka kronoloogiat 1193–1183 eKr.

Egeuse tsivilisatsiooni langus on osa 12. sajandi eKr paiku alanud ja kogu Vahemere idaosa tabanud vapustuste ahelast, mida ajalookirjanduses nimetatakse mererahvaste sissetungiks. See nimetus tuleneb Egiptuse vaarao Ramses III tekstides ründajate kohta kasutatud nimetusest. Mererahvaste päritolu pole selge. Kõige varem ilmnesid vapustused Kreekas, seejärel ka Anatoolia sisealadel ja Vahemere idarannikul, tuues kaasa hetiitide riigi languse ja purustusi Süüria rannikulinnades, kuni Ramses III väed purustasid rüüstajad Egiptuse piiridel.

Kreeka ja kogu Vahemere idaosa tabanud kriiside tagajärjel algas Mükeene paleesüsteemi kokkuvarisemine. Selle põhjuseid ei saa seostada üheainsa sündmuse või rahvastikurändega. Olulist rolli osa võisid etendada sõjalised konfliktid, paleeriikide majandus- ja haldussüsteemide kriisid, rahvastikuliikumised ning laiemad muutused Vahemere idaosas. Egiptuse dokumentides nimetatakse mõningaid sel ajal liikunud ja rünnanud rühmi mererahvasteks.

Selle perioodiga seostatakse ka uute kreeka hõimude, eriti doorlaste, liikumist Balkani poolsaarel. Vanemas ajalookirjutuses nimetati seda dooria ümberasumiseks või dooria vallutuseks ning doorlastele omistati suure osa Mükeene keskuste hävitamine. Tänapäeva uurimuses suhtutakse sellesse seletusse ettevaatlikumalt, sest arheoloogilised tõendid ei võimalda Mükeene tsivilisatsiooni kokkuvarisemist seletada üksnes doorlaste sissetungiga. Osa varasematest joonia ja ahhaia ülikutest hävitati, osa võis sulanduda uutesse ühiskondadesse ning osa siirdus väljapoole Balkani-Kreekat itta, Väike-Aasia rannikule ja mujale, isegi kaugele Küprosele.

Doorlaste ja teiste kreeka rühmade liikumine muutis Kreeka asustus- ja kultuuripilti. Vanemas käsitluses peeti neid varem Balkani poolsaare lõunaossa elama asunud joonlastest ja ahhailastest arengult algelisemaks ning dooria vallutuse arvele pandi kultuuri allakäik ja muistse lineaarkirja unustamine. Tänapäeval käsitatakse neid muutusi pigem pikaajalise ühiskondliku ja kultuurilise ümberkujunemise osana.

Kreekat tabanud purustuste järel jäeti osa paleesid, sealhulgas Pylos ja Teeba, maha. Mükeenes ja Tirynsis aga püsis küllalt jõukas asustus veel mõnda aega. Kuigi Mükeenes, Tirynsis ja mõnes muuski Kreeka piirkonnas ei toonud purustused kaasa tsivilisatsiooni kohest lõplikku langust, saabus lõplik allakäik 1100.–1050. eKr, mil ka Mükeene ja Tiryns järjekordsete purustuste järel maha jäeti ja nii asustustihedus kui ka materiaalse kultuuri tase langesid drastiliselt.

Mükeene kultuuri kokkuvarisemise järel kadus kasutusest ka lineaarkiri B. Varajase Kreeka 1200–1000 eKr peamiseks tehnoloogiliseks saavutuseks kujunes raua laiahaardeline kasutuselevõtt (rauaaeg). Rauaajal muutus raua töötlemine valdavaks ja raud asendas esemete, tööriistade ja relvade baasmaterjalina pronksi.

Tume ajajärk ehk Homerose ajajärk

Pronksiaja kollapsi murrangulistele sündmustele järgnes varajane rauaaeg ehk tume ajajärk, mida dateeritakse aega umbes 1150–800 eKr. Sellest perioodist on säilinud väga vähe kirjalikke allikaid,^[8] mistõttu teadmised selle ajajärgu kohta põhinevad peamiselt arheoloogilistel leidudel.

Seda perioodi käsitlevas ajalookirjutuses kasutatav kahekordne nimetus on tingitud nii allikate seisust kui ka tänapäeva teadlaste suhtumisest neisse. Ühed märgivad õigustatult, et kreeklaste ajaloolises traditsioonis on sellest ajast säilinud väga vähe teateid mingitest vähegi olulistest sündmustest, välja arvatud üksikud teated uute asulate rajamisest Väike-Aasia rannikul. Sellest tulenebki osa tänapäeva ajaloolaste kasutatav nimetus "tume ajajärk". Seejuures keskenduvad teadlased sageli mitte eriti rikkalikele arheoloogilistele leidudele, peamiselt keraamikale. Teised leiavad, et selle periood kreeklaste ühiskondliku elu rekonstrueerimisel saab kasutada Homerose eeposte andmeid, mistõttu on kasutusele tulnud termin "Homerose ajajärk". Termin pärineb varasemast historiograafilisest traditsioonist, milles Homerose eepostes kujutatud ühiskonda peeti otseselt Kreeka varase rauaaja ühiskonna peegelduseks.

12.–11. sajandi katastroofilaine Kreeka aladel tegi Mükeene perioodi riikidele lõpu: keskused-paleed jäeti maha, lineaarkiri B kadus Mükeene maailmas täielikult käibelt (Küprosel jäi kasutusele Küprose-Minose kiri, hiljem Küprose silpkiri), rahvaarv vähenes paljudes piirkondades järsult ja varasemad tihedad kontaktid idamaadega nõrgenesid. Koos paleesüsteemi kokkuvarisemisega kadus ka senine keskne halduskorraldus ja muutusid varasemad ühiskondlikud struktuurid. Hiljem hakkasid rahvastik ja asustus taas kasvama ning järk-järgult kujunesid välja uued kohalikud võimukeskused ja eliidirühmad. Euboia oli varajasel rauaajal üks Kreeka olulisemaid piirkondi. Selle asulate kaudu toimusid tihedad kontaktid Egeuse mere idaosa ja Lähis-Idaga. Oluline keskus oli Lefkantí, mis kujunes 10.–9. sajandil eKr jõukaks ja mõjukaks asulaks. See oli Euboia asula, mis saavutas õitsengu 10.–9. sajandil eKr. Arheoloogilised leiud, sealhulgas Küproselt ja Lähis-Idast pärit importesemed, näitavad selle tihedaid kaubandus- ja kultuurisidemeid Egeuse mere idaosa ja Vahemere idapoolsete piirkondadega. Lefkantí on oluline näide sellest, et pärast Mükeene tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ei katkenud Kreeka piirkondade väliskontaktid täielikult, vaid mõnes keskuses arenesid need edasi. Ka Argose tasandik jäi oluliseks asustuspiirkonnaks, kus paiknesid Mükeene ja Tirynsi endised keskused. Mõlemas piirkonnas annavad arheoloogilised leiud tunnistust kohalike eliidirühmade jõukusest ja väliskontaktide jätkumisest pärast Mükeene paleesüsteemi kokkuvarisemist.

Pärast Mükeene paleekeskuste hävimist kujunesid Kreeka ühiskonna oluliseks korraldusvormiks kohalikud maakogukonnad. Paleesüsteemi kadumisega vähenes keskse võimu ja halduse roll ning suurema tähtsuse omandasid kohalikud eliidirühmad, kelle võim põhines muu hulgas maaomandil, jõukusel, päritolul ja isiklikel sidemetel. Homerose eepostes nimetatakse kogukondade juhtivaid mehi basileusteks, kuid nende täpne ühiskondlik ja poliitiline positsioon ei olnud kogu Kreekas ühesugune. Kogukondade ühiskondlikus elus oli eliidil suurem majanduslik ja poliitiline mõju kui lihtliikmetel. Vabad talupojad moodustasid suure osa rahvastikust, kuid nende mõju kogukonna otsustele oli tõenäoliselt piiratum. Järk-järgult kujunesid jõukamad maaomanikud. Nende kõrval oli inimesi, kellel oli vähe maad või kes olid sellest ilma jäänud. Vaesemad vabad inimesed võisid elatist teenida teiste juures töötades; Homerose eepostes nimetatakse selliseid inimesi teetideks. Nende kõrval mainitakse kerjuseid ja orje: kerjused olid vabad inimesed, orjad aga isiklikus sõltuvuses ning nende õiguslik seisund erines vabade inimeste omast põhimõtteliselt. Temenose ja kleerose mõiste on seotud maa jaotamise ja valdamisega, kuid nende tähendust erineb vastavalt ajastute. Temenos oli eraldatud maa-ala, mis võis olla seotud näiteks valitseja või jumalusega, kleeros aga kellelegi eraldatud maatükk. Neid ei saa käsitleda lihtsalt vastavalt ülikute ja kogukonna tavaliikmete maatükkidena. Homerose eepostes esinevad arvukad viited erineva varandusliku ja sotsiaalse seisundiga inimestele ning need osutavad ühiskonna kihistumisele, kuid selle ulatust ja täpset struktuuri ei saa eeposte põhjal üheselt määratleda.

Stagnatsiooniperiood oli suhteliselt lühike. Pärast esialgset rahvastiku ja asustuse vähenemist stabiliseerus olukord järk-järgult. Säilisid peamised tehnoloogilised oskused – maaharimise, puidu ja metalli töötlemise ning keraamika valmistamise oskus – ja jätkusid mitmed varasemad kultuuritraditsioonid, sealhulgas religioossed ettekujutused ja mütoloogilised pärimused. Eriti Atikas ja Väike-Aasias on täheldatud varasemate ühiskondlike ja kultuuriliste traditsioonide jätkumist, kuigi nende kandjaid ja järjepidevuse ulatust on raske täpselt kindlaks teha. Paleekeskuste hävimine muutis kultuuri: kadusid paleedega seotud kirjakultuur ja keskne halduskorraldus ning vähenes monumentaalne ehitustegevus. Samal ajal säilisid paljud varasemad tehnoloogilised oskused ja kultuuritraditsioonid ning kohalikes kogukondades kujunesid järk-järgult uued ühiskondlikud ja kultuurilised vormid.

Sel ajajärgul kujunesid järk-järgult välja piirkondlikud kreeka identiteedid ja keelelised rühmad ning kreekakeelne asustus laienes Egeuse saartele ja Väike-Aasia rannikule. Hilisemad kreeka traditsioonid seostasid neid muutusi erinevate hõimurühmade, sealhulgas ahhailaste, aioollaste, joonlaste ja doorialaste ümberasumisega. Arheoloogilised ja keeleajaloolised andmed ei võimalda siiski 12.–11. sajandi sündmusi täpselt rekonstrueerida ega kinnitada traditsioonilist käsitlust ühtsest doorlaste sissetungist.

Hilisemal ajal paiknesid nimetatud rühmade asustus- ja keelealad üldjoontes järgmiselt: aioolia murdeala hõlmas Tessaaliat, osa Kesk-Kreekast, Egeuse mere põhjaosa saari ja Väike-Aasia looderannikut; joonia murdeala hõlmas Atikat, Euboia saart, Egeuse mere keskosa saari ning Väike-Aasia läänerannikut; dooria murret kõneldi paljudes Peloponnesose piirkondades, Egeuse mere lõunapoolsetel saartel ja Kreetal. Ahhailasi seostati hilisemas traditsioonis eelkõige Peloponnesosega, kuid nende täpset asustusala varasel rauaajal ei ole võimalik kindlalt määratleda.

Kreeka keele piirkondlikud murded kujunesid välja pikaajalise keelelise arengu tulemusel. Nende levik ei langenud täielikult kokku hilisemate hõimurühmade asustus- ega identiteedipiiridega. Peamised murded olid aioolia, joonia ja dooria murre ning Arkaadia-Küprose murre, millele lisandus hiljem eraldi kujunenud Atika-Joonia murre. Murded olid omavahel suguluses, kuid nende erinevused suurenesid piirkondliku arengu käigus. Ühist kreeka kirjakeelt ei olnud veel kujunenud. Koineet levis laiemalt alles hellenismi ajal.

Järk-järgult levis Kreekas raua kasutamine ning rauatöötlemise oskused kujunesid välja pronksiaja lõpu ja varajase rauaaja tehnoloogiliste muutuste käigus. Raua kasutuselevõtu täpne päritolu ja levikutee Egeuse mere piirkonnas ei ole päris selge. Seda ei saa taandada tehnika laenamisele Väike-Aasiast. 11.–10. sajandil eKr (piirkonniti erinevalt) suurenes rauast valmistatud esemete kasutamine ning rauast tööriistad ja relvad hakkasid järk-järgult täiendama ja asendama pronksist valmistatuid. See uuendus andis tõuke tehnoloogilisele ja majanduslikule arengule. Kuigi peamiseks tegevusalaks jäi põllumajandus, kujunesid eraldi tegevusaladeks käsitöö ja kaubandus. Vahetuskaubanduses kasutati väärtuse arvestamisel mitmesuguseid kaupu ja kaalupõhiseid ühikuid. Väärtuse mõõtmisel võisid olla olulised näiteks veised, metallid ja muud väärtuslikud esemed; talent oli seejuures eelkõige suur massi- ja arvestusühik, mitte konkreetne kullakang ega mündi eelkäija. Müntide kasutamine tekkis Kreeka maailmas alles hiljem, 7. sajandil eKr.

8. sajandi eel eKr ja eriti selle sajandi jooksul hakkasid mõnes Kreeka piirkonnas suuremad asulad kujunema linnalisteks keskusteks, kuhu koondusid käsitöö, kaubandus, religioossed tegevused ja poliitiline võim. Eriti olulised olid rannikul ja mereteede ääres paiknenud asulad, mille väliskontakte näitavad arheoloogilised leiud. Varajase linnastumise oluliste näidetena võib nimetada Lefkantíd Euboial ja Smürnat Väike-Aasia läänerannikul. Homerose eepostes kujutatakse linnu juba mitmesuguste majanduslike ja ühiskondlike funktsioonidega keskustena. "Iliases" (23. laul) kirjeldatakse linna, kust põlluharija või karjane võib hankida tööriistade valmistamiseks vajalikku rauda, "Odüsseia" 6.–8. laulus aga muinasjutuliste meresõitjate faiaakide linna, millel on sadamad ja laevavarustuse hoidlat. Need kirjeldused annavad teavet eepostes kujutatud ühiskonna kohta, kuid neid ei saa võtta otseste tõenditena selle kohta, missugused olid Kreeka linnad varajasel rauaajal.

Selle perioodi lõpuks arenesid kiiresti kaubandussuhted kreeklaste kujunevate uute linnade ning Lüüdia ja Foiniikia linnade vahel. Idamaade kultuur avaldas kreeklastele tugevat mõju. Valdava teadusliku seisukoha järgi võtsid kreeklased foiniiklastelt üle tähtkirja 8. sajandi alguses eKr või vahetult enne seda, tõenäoliselt Küprosel või Euboial toimunud kaubanduskontaktide kaudu, ning kohandasid selle oma keele vajadustele. Varaseimad säilinud kreeka tähtkirjalised raidkirjad dateeritakse aastatesse 770–750 eKr. Tähestiku ülevõtmise täpne aeg on siiski vaieldav ning mõned uurijad on pakkunud selle toimumisajaks isegi 11. sajandit eKr. Ka Homerose eeposte kirjaliku fikseerimise dateering sõltub osaliselt sellest, millal ja kuidas tähestik kreeklaste seas kasutusele võeti. Ühe seisukoha järgi levis tähestikuline kiri kreeklaste seas järk-järgult ning Homerose eeposed pandi kirja alles hiljem.

Homerose eeposed ja nende kasutamine ajalooallikana

Homerose probleem ehk kahe Trooja sõjaga seotud eepose, "Iliase" ja "Odüsseia" päritolu ja koostise küsimus ei ole lihtne. Vaidlusi peetakse nii nende eeposte legendaarse looja Homerose isiku, teoste žanri kui ka neis esitatud andmete usaldusväärsuse üle. Siiski võib väita, et "Ilias" ja "Odüsseia" loodi 8. sajandi lõpus või 7. sajandi alguses eKr, kusjuures Ilias valmis tõenäoliselt mõnikümmend aastat varem kui Odüsseia. Täpne dateering on siiski endiselt vaieldav. Mõne uurija arvates said eeposed lõpliku kirjaliku kuju alles 6. sajandisl. Need käsitlevad Mükeene kreeklaste kõige varasemat suurt ettevõtmist – Trooja sõda. Osa olmedetailidest on autor või autorid laenanud hilisemast ajast. Eeposte andmeid saab tumeda ajajärgu kreeklaste ühiskondliku korra rekonstrueerimisel kasutada ainult teatava ettevaatusega. Homerose ajastu andmete ühendamisel arheoloogia andmetega kujuneb siiski küllaltki usaldusväärne pilt tolle ajastu kreeklaste elust ja olustikust.

Arhailine ajajärk

Arhailine ajajärk (800–500 eKr) algas pärast tumeda ajajärgu lõppu. Tumeda ajajärgu lõpuks peetakse traditsiooniliselt 776. aastat eKr, mil peeti esimesed antiikolümpiamängud.^[9] Arheoloogilised leiud näitavad rahvastiku kiiret kasvu 8. sajandil eKr. Mitmel pool kujunesid väiksema linna mõõtu asulad. Nende seas olid olulisemad Smyrna ja Mileetos Väike-Aasia rannikul, Knossos Kreetal, Chalkis ja Eretreia Euboia saarel ning Ateena, Korintos, Argos ja Megara Kreeka mandriosas.

9. ja 8. sajandi vahetusel eKr kiirenes Kreekas majanduslik ja ühiskondlik areng, mille tähtsaimaks ilminguks oli linna kui käsitöö ja kaubanduse keskuse lõplik väljakujunemine. Eriti hoogsalt arenesid Joonia linnad Väike-Aasia läänerannikul, kus Kreeka ja Lähis-Ida tsivilisatsioonid teineteist mõjutamine. Idamaade kultuuri mõju avaldus nii materiaalses kui ka vaimses sfääris: linnade kujunemisega kaasnes kreeklastel uute arhitektuurivormide areng ning uuendused kujutavas kunstis, teaduses ja filosoofias.

Majanduslik areng väljendus käsitöö täiustumises, mis tugines uuele tehnoloogilisele alusele – rauale –, samuti sise- ja linnadevahelise kaubanduse arengus. See tõi kaasa edusammud meresõidus ja laevaehituses (ankru leiutamine, sõja- ja kaubalaevade tüüpide spetsialiseerumine jms), samuti täpsete mahu- ja kaaluühikute väljatöötamise ning – seegi mitte ilma idamaise mõjuta – vermitud müntide kasutuselevõtu.

Antiikpärimuse järgi hakkasid esimesena münte vermima Lüüdia valitsejad Väike-Aasias. 7. sajandil võtsid nende naabrid, Joonia kreeklased, neilt müntide vermimise üle ja sealt levis see tava ka Kreeka teistesse majanduslikult arenenud keskustesse, nagu Aigina, Korintos ja Ateena.

Homerosele omistatud lääne kirjanduse alustekstid "Ilias" ja "Odüsseia" arvatakse olevat kirja pandud või kujunenud 8. või 7. sajandil eKr. Rajati esimesed tagasihoidlikud mudatellistest ja puidust templid, millest silmapaistvaim oli Hera tempel Samosel. Samal ajal tõusid esile ülekreekalise tähtsusega pühamud Olümpia ja Delfi, kuhu rajati monumentaalsemaid templeid hiljem. Spordipidustused, eeskätt olümpiamängud, kujunesid arhailise ajajärgu jooksul kogu Hellast ühendavateks suurüritusteks.

Foiniiklased rajasid Vahemere rannikualadele arvukalt kolooniaid ja kaubapunkte. Nende tegevus ulatus Küproselt ja Levandist järk-järgult Vahemere maadelääneossa, sealhulgas tänapäeva Lääne-Liibüa, Tuneesia, Alžeeria, Maroko ja Lõuna-Hispaania rannikule, Baleaaridele, Sardiiniasse ja Lääne-Sitsiiliasse. Foiniiklaste tegevus Vahemere maade lääneosas hoogustus eriti 9.–8. sajandil eKr. Kartaago traditsiooniliseks rajamisajaks peetakse umbes 814. aastat eKr. Sellest kujunes hiljem üks Vahemere maade lääneosa tähtsamaid keskusi.

Foiniiklaste ja kreeklaste tihe kokkupuude tõi Kreekasse tugevaid ida kultuurimõjusid. Üks olulisemaid näiteid oli foiniikia kirja kohandatud kasutuselevõtt. Kreeklased ei võtnud foiniikia tähestikku muutmata kujul üle, vaid kohandasid seda kreeka keele vajadustele, kasutades osa konsonandimärke vokaalide tähistamiseks ja lisades uusi tähti. Nii kujunes kreeka tähestik, mille klassikalises vormis oli 24 tähte. Kreeka tähestik võimaldas kreeka keele häälikuid täpsemalt edasi anda.

Kunstis asendus senine geomeetriline stiil 7. sajandil eKr järk-järgult orientaalstiiliga, milles kasutati rohkesti idamaise päritoluga loomafiguure ja ornamente. Hiljem lisandus üha enam inimkujutisi ja suurenes realistliku kujutamise taotlus. Sel nn orientaalperioodil sai alguse ka Kreeka monumentaalskulptuur, mille arengut mõjutasid muu hulgas Egiptuse skulptuuritraditsioonid.

Ühiskondlikud muutused ja polise kujunemine

Majanduslik edenemine tõi esialgu kaasa ühiskondlikke muutusi ja raskusi laiadele rahvakihtidele. Kaubandus ja raha õõnestasid traditsioonilist põllumajanduslikku majapidamist ja viisid väga tugeva varandusliku kihistumiseni. Hesiodose poeemi "Tööd ja päevad" (8. ja 7. sajandi vahetus eKr) teksti põhjal võib järeldada, et Kreeka külas toimus kiire kihistumine: kujunesid välja jõukad majapidamised, kuid paljud inimesed laostusid ja vaesusid. Talurahvas kannatas üha suureneva maapuuduse, võlgade ja võlaorjuse all. Kõik see teravdas ühiskondlikke suhteid igas kogukonnas.

Kreeka ühiskonna muutudes tekkis linnades üha rohkem inimesi, kes ei kuulunud vanasse sugukondadel põhinevasse ühiskonnakorraldusse. Et poliitiline võim oli endiselt peamiselt ülikusuguvõsade käes, jäid need inimesed poliitikast kõrvale. Nende rahulolematus ühines talurahva rahulolematusega ja aitas kaasa demokraatliku liikumise tekkimisele. Rahvas ehk deemos astus vastu sugukonnaülikute poliitilisele ülemvõimule, nõudes radikaalseid majanduslikke ja poliitilisi reforme.

Selle ühiskondliku käärimise tulemusel kujunes välja ulatuslik demokraatlik liikumine, mida kirjanduses nimetatakse sageli arhailiseks revolutsiooniks. Selle liikumise peamised ilmingud olid nii varajasel kui ka hilisel etapil seadusandlikud reformid. Varajasel etapil viisid neid sageli läbi erilised ühiskondlikud vahendajad – aisümneedid –, kellele kogukond andis erakorralised volitused. Selline oli näiteks Pittakos Mytilenes Lesbose saarel, samuti sisuliselt kõik varajased seadusandjad – Zaleukos Lokroi Epizephyriois Lõuna-Itaalias, Charondas Katanes Sitsiilias ning Drakon ja Solon Ateenas.

Esimesed reformid seisnesid kirjalike seaduste koostamises, kohtumenetluse korrastamises, isikuvabaduse tagatiste kehtestamises ja sellega seoses võlgnike olukorra kergendamises ning lõpuks poliitilise korra ümberkorraldamises. Nende eesmärk oli piirata sugukonnaaadli poliitilist rolli ja anda tähtsamaid volitusi kujuneva kodanikukogukonna institutsioonidele – rahvakoosolekule, nõukogule ja rahvakohtule.

Selle küllaltki pika protsessi lõpp-punktiks olid reformid, mille tulemusel sai lõpliku kuju uut tüüpi sotsiaal-poliitiline organisatsioon – kodanikukogukond ehk linnriik, polis. Sõna "polis" võib järjest tähistada hõimu varjupaigaks olnud algelist kindlustatud asulat, arenenumat protolinna ning käsitöö ja kaubanduse keskusena toimivat linna, selles elavate kodanike kogukonda ja lõpuks selle kogukonna moodustatud riiki.

Polise tunnusteks olid esiteks selle piirkonna vabade kodanike korporatiivne ühtsus, samuti selge õiguslik eristus nende ja võõramaalaste vahel: viimased olid kas piiratud õigustega ümberasujad või hoopis õigusteta, kuid üha arvukamaks muutuvad orjad. Teiseks oli polis linnast ja sellega külgnevast maapiirkonnast koosnev juba maastikust tingitud elementaarüksus; neid sidus vastastikku kasulik toodete vahetus ning see tagas kogukonna autarkse eksistentsi. Kolmandaks iseloomustas polist sellise moodustise poliitiline sõltumatus ehk iseseisva riigi staatus. Neljandaks oli kodanikele iseloomulik ideoloogiline ühtsus, mis kinnistas nende vastandumist ülejäänud elanikele: kodanikupatriotism, armastus isamaa ja kodumaa vastu, kodukolde ja esivanemate haudade austamine ning kodanike seas kultiveeritud võrdsus seaduse ees ehk isonoomia ja võrdne õigus poliitilisele aktiivsusele ja esinemisele ehk isegooria.

Nende omaduste kogum andis Kreeka polisele erakordse elujõu ja püsivuse, nii et see võis ka pärast poliitilise sõltumatuse kaotamist eksisteerida suure territoriaalse riigi – hellenistliku monarhia või Rooma riigi – autonoomse üksusena.

Ajalooliselt eristatakse kaht tüüpi polist – demokraatlikku ja oligarhilist. Esimese klassikaline näide oli Ateena, teise oma Sparta. Nende kujunemise erinevuse määras algselt olukord, mis oli seotud doorlaste vallutusega. Atikas, millest doorlased mööda läksid, kulges riigi kujunemine sisemise arengu tulemusena, Spartas aga etendas olulist osa just vallutus.

Ateena

Pikemalt artiklis Ateena riik

Pärast Atika muistse poliitilise kogukonna ajutist allakäiku ja detsentraliseerumist jätkus seal järkjärguline poliitiline areng, mille aluseks sai uue linna – Ateena – tekkimine muistse kindluse lähedusse. Atika maade alanud ühendamine kajastub pärimuses muistse sünoikismi nime all: see on osa elanike, eeskätt suursuguste perekondade, ümberasumine ühte keskusesse ja kogu Atikat hõlmavate võimuorganite tekkimine.

Osa antiikpärimusest (Thukydides, Aristoteles, Plutarchos) seostas sünoikismi Atika legendaarse kangelase ja kuninga Theseuse algatusega. Üldine mütoloogiline ja kronograafiline pärimus paigutab Theseuse siiski juba Mükeene aega, kõige sagedamini 13. sajandisse eKr, mistõttu ei saa selle kangelase seost hilisema sünoikismiga ajalooliselt usaldusväärseks pidada.

Samaaegselt linna arenguga kujunesid esialgsed seisused: põlluharijad (geomoorid), käsitöölised (demiurgid) ja ülikkond (eupatriidid). Maakogukondade lagunemine ning võlgade ja maapuuduse all kannatanud talurahva vaesumine viisid Ateenas, nagu mujalgi Kreekas arhailisel ajajärgul, sotsiaalse olukorra teravnemiseni ja demokraatliku liikumise alguseni.

Selle ettekuulutajateks said vastuolud aristokraatia enda hulgas (nn Kyloni mäss, umbes 630 eKr) ning esimene kirjaliku seadusandluse kogemus – arhont Drakoni seadused (621 eKr). Ateena demokraatliku polise kujunemise põhietappideks said Soloni reformid (594–593 eKr), Peisistratose ja tema poegade türannia (560–510 eKr) ning Kleisthenese reformid (508 eKr).

Atika vabade elanike põhiosa moodustanud deemos kaitses oma vabadust ja kujundas kodanikkonna, mis oli selgelt eraldatud võõramaalastest – ümberasujatest ehk metoikutest – ja orjadest.

Sparta

Pikemalt artiklis Sparta riik

Spartas oli olukord teistsugune. Doorlaste vallutus Lakoonikas viis kohalike ahhailastest elanike allutamiseni. Sparta ühiskondliku ja poliitilise korra kujunemist seostatakse antiikpärimuses legendaarse seadusandja Lykurgosega, kelle elu paigutati 9. ja 8. sajandi vahetusse eKr. Talle omistati Sparta korra põhjalik ümberkujundamine: maa jagamine valitsevale spartiaatide seisusele ning isiklikult vabale, kuid piiratud õigustega perioikide kihile; kohalike põlluharijate kinnistamine spartiaatidele antud maatükkide külge; spartiaatidele omamoodi meesteühenduste ehk süssiitiate asutamine; lõpuks ka valitsemissüsteemi kujundamine, millesse kuulusid rahvakoosolek ehk apella, vanemate nõukogu ehk geruusia, kaks kuningat, kes täitsid ülempreestrite ja väejuhtide ülesandeid, ning viiest efoorist koosnev kontrolliv kolleegium. Tänapäeval ei peeta siiski kõiki neid muudatusi ühe seadusandja ühekordse reformi tulemuseks, vaid Sparta korra kujunemist peetakse pikaajaliseks protsessiks.

Doorlaste vallutuspoliitika jätkumine Lakoonikas viis 8.–7. sajandil eKr naabruses asuva Messeenia alistamiseni. Messeneia maa jagati spartiaatide vahel ja suur osa kohalikest põlluharijatest muudeti helootideks ja kinnistati spartiaatidele antud maatükkide külge. Spartiaatidele kinnistati need maatükid päriliku kasutusõigusena koos nende külge seotud põlluharijate – heloodid|helootidega, kes olid pooleldi pärisorja, pooleldi orja seisundis. Spartiaatide privilegeeritud staatust rõhutas asjaolu, et nad ei pidanud tegelema ei põlluharimise ega käsitööga – nende ainus tegevusala oli sõjapidamine.

Sparta polise põhimõtteline erinevus Ateena polisest seisnes selles, et Sparta kodanikukorporatsiooni kuulusid üksnes doorlastest vallutajad, kohalikud elanikud aga, keda oli palju rohkem ja kes tegelesid tootva tööga, olid taandatud allutatud seisundisse (heloodid) või sõltuva kihi seisundisse (perioigid) ja jäid sellest korporatsioonist välja.

Sellest tulenes Sparta korporatiivse korra eriline jäikus. Kodanikkond oli seal sisuliselt sõjaväelaagrit, mis oli alati valmis maha suruma mis tahes demokraatlikku liikumist, eelkõige helootide ülestõuse. Sellest tulenes ka Sparta sihipärane välispoliitika, mis oli suunatud sõbralike riikide bloki loomisele. Selle liikmed olid ühtviisi huvitatud konservatiivsete ühiskondlik-poliitiliste traditsioonide säilitamisest. 6. sajandi lõpuks eKr oli see eesmärk saavutatud Peloponnesose liidu loomisega.

Suur kolonisatsioon

Vaata ka: Suur kolonisatsioon

Olulised kaasnevad nähtused olid koloniseerimine ja türannia. Paljudes kogukondades asusid liigsed põlluharijad enam-vähem organiseeritult meretagustesse kolooniatesse. Koloniseerimise arengut mõjutasid ka kaubanduse ja käsitöö huvid ning juhtivate linnaringkondade huvi seada sisse kaubavahetus äärealade rahvastega. Veel üks põhjus olid poliitilised tülid, eeskätt nooremate aristokraatlike suguvõsade või üksikute ülikuvõsude rahulolematus oma seisundiga ja soov seda parandada meretagustes seiklustes osalemisega.

Kreeklaste kolooniate rajamine 8.–6. sajandil saavutas sellise ulatuse, et hõlmas kõiki Vahemere ja Musta mere äärseid piirkondi. Kolonisatsiooni lähtekohad paiknesid peamiselt Kreeka mandriosas, Egeuse saartel ja Väike-Aasia rannikul. Kreeka asustus levis Lõuna-Itaaliasse ja Sitsiiliasse, Väike-Aasiasse, Traakia rannikule, Musta mere äärde, Kürenaikasse, Vahemere maade lääneossa ja Pürenee poolsaarele.

Suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) rajasid Kreeka linnriikide elanikud Vahemere ja Musta mere rannikualadele arvukalt uusi asulaid ja linnriike. Kolooniad olid emamaast üldjuhul poliitiliselt sõltumatud ning neile kuulusid ümbruskonna maavaldused. Paljud neist kujunesid kiiresti iseseisvateks linnriikideks ja mõned ületasid hiljem suuruse või tähtsuse poolest oma emalinnu. Kolooniatel olid emalinnaga sageli tihedad usulised, kultuurilised ja majanduslikud sidemed ning ühised kombed ja kultused. Emalinna ja koloonia vahel võisid säilida ka erilised poliitilised või kodakondsuslikud suhted, kuid nende korraldus erines kolooniati.

Kolooniate elanikud tegelesid kaubanduse, käsitöö, põlluharimise ja karjakasvatusega. Kohalike rahvastega kaubeldi vilja, kariloomade, nahkade, soolakala ja orjadega ning Kreeka aladelt toodi kolooniatesse muu hulgas veini, oliiviõli, metalltooteid, marmorit, savinõusid ja kangaid. Kaubavahetuse sisu sõltus piirkonna loodusvaradest ja kohalike rahvaste majandusest.

Suur-Kreeka

Esialgu said Kreeka kolonisatsiooni peamisteks sihtkohtadeks Itaalia ja Sitsiilia ning teerajajad olid euboialased. 8. sajandi esimesel poolel eKr rajasid Euboia saarelt pärit asunikud Ischia saarel (toona Pithekussai) asula ning hiljem Kyme linna Itaalia maismaal. Euboialased rajasid esimese Kreeka koloonia Sitsiilias, umbes 734 eKr asutatud Naxose Etna jalamil. Hiljem rajasid nad ka Rhegioni Itaalia edelatipus ning Katane, Messana ja teisi kolooniaid Sitsiilias.

Sel ajajärgul hoogustusid kreeklaste, eriti Euboia elanike mereretked lääne suunas Itaaliasse. Üheks tõmbeteguriks olid Etruuria ja Elba saare metallileiukohad. Euboialased sõlmisid etruski ülikusuguvõsadega suhteid, mis hõlbustasid kaubandust ja tagasid ligipääsu metallile.

Suurima Sitsiilia kreeka linna Sürakuusa rajasid umbes 733 eKr väljarändajad Korintosest. Kreeka kolooniate rajamine Sitsiilias jätkus ka 7. ja 6. sajandil eKr. Gela rajasid umbes 688 eKr asunikud Kreetalt ja Rhodoselt.^[10] Sitsiilia lõunarannikul asuva Akragase asutasid Rhodose ja Kreeta elanikud umbes 580 eKr. Sitsiilia lääneosas kindlustusid foiniiklased ning saare sisealad jäid veel sajanditeks põliselanike sikulite, sikaanide ja elümite võimu alla.

Messana elanikud rajasid samuti rea väiksemaid kolooniaid ja kaubapunkte. Itaalia mandriosa lõunaranniku kolonisatsioon algas juba 8. sajandi lõpus eKr. ahhailased rajasid Krotoni ja Sybarise ning Spartalased Tarasi (praegune Taranto).

Kreeka asustus Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias aitas kujundada piirkonda, mida hakati nimetama Suur-Kreekaks ehk Magna Graeciaks, ning laiendas kreeka keele, kultuuri ja majanduslike sidemete levikut Vahemere keskosas.

Kreeka kolonisatsioon Musta mere ja Vahemere piirkonnas

7. sajandil eKr ja eriti selle teisel poolel laienes Kreeka kolonisatsioon Väike-Aasia Mileetose linnast Egeuse mere põhjarannikule, Traakia rannikule ja Musta mere piirkonda. Mileetoslased rajasid Musta mere rannikul muu hulgas Olbia Dnestri suudme lähedal ja Sinope Anatoolia põhjarannikul. Pantikapaioni rajasid Mileetose kolonistid Krimmis Kertši poolsaarel umbes 600 eKr.

Kesk-Kreeka Megara elanikud rajasid Chalkedoni umbes 7. sajandi keskpaiku eKr ja Byzantioni umbes 660 eKr. Byzantion asus strateegiliselt tähtsas paigas Bosporuse ääres ning kujunes hiljem üheks Kreeka maailma tähtsamaks linnaks.

Kreeka kolooniaid rajati läänes Lõuna-Itaaliasse ja Sitsiiliasse ning veel kaugemale Lõuna-Galliasse, Rhône'i jõe suudmesse (Massalia); lõunas Põhja-Aafrikasse (Küreene); kirdes väinade piirkonda (Chalkedon, Byzantion) ning kogu Musta mere rannikule (Istros, Olbia, Tauria Chersonesos, Pantikapaion, Phanagoria, Dioskuriada, Sinope, Herakleia Pontike).

Umbes 631 eKr asutasid Thera saare elanikud Põhja-Aafrikas Kürenaikas Küreene linna. Egiptuses kujunes Niiluse deltas Naukratis kreeklaste oluliseks kaubandus- ja asulakeskuseks. Naukratis ei olnud Küreenega samal viisil kreeka koloonia, vaid Egiptuse võimude lubatud rahvusvaheline kaubanduskeskus, kus elasid ja tegutsesid mitme Kreeka linnriigi kaupmehed.

Vahemere põhjarannikul kujunes Provence'is Massalia üks olulisemaid Kreeka kaubanduskeskusi. Selle rajasid Phokaia elanikud umbes 600 eKr. Massalia kaupmehed osalesid kaubavahetuses Gallia sisemaaga ning nende mõjusfäär ulatus Rhône'i ja Durance'i jõe kaudu kaugele sisemaale. Massalia kaudu liikusid Vahemere ja Gallia vahel muu hulgas vein, metallid, soolatud toiduained ning mitmesugused käsitöö- ja luksuskaubad.

Musta mere piirkonna olulisemate Kreeka kolooniate ja linnade hulka kuulusid Olbia (Lõuna-Bugi suudme lähedal), Tyras (nüüdne Bilhorod-Dnistrovskõi), Tanais (nüüdne Nedvigovka), Hersonesos (nüüdse Sevastopoli lääneservas), Theodosia (nüüdne Feodossia), Pantikapaion (nüüdne Kertš), Dioskurias (nüüdne Suhhumi) ja Phasis (nüüdne Poti). Pantikapaion kujunes Kertši väina piirkonna tähtsaimaks keskuseks ning selle ümber kujunes Bosporose riik, mis hõlmas Kertši ja Tamani poolsaare ning nendega seotud alasid.

Musta mere äärsete Kreeka linnade tähtsus suurenes eriti klassikalisel ja hellenistlikul ajajärgul. Hiljem mõjutasid nende arengut piirkonna kohalike rahvaste, sealhulgas sküütide ja sarmaatide tugevnemine. Mõned linnad säilisid antiikaja lõpuni, kuigi nende elanikkond ja kultuuriline koosseis muutusid ning kreeka rahvastiku kõrval suurenes mittekreeklaste osatähtsus.

Türannia

Kui aga oma olukorraga rahulolematud inimesed keeldusid kodumaalt lahkumast ja olukord teravnes, tekkisid tingimused tugeva isiksuse – auahne demagoogi – esilekerkimiseks. Ta tõmbas mitmesuguste lubadustega kaasa suure hulga rahulolematuid ja haaras nende toetusel võimu. Nii tekkis varajane Kreeka türannia. Sõna "türann" ise oli kreeklastele ilmselt laenatud idapoolsetelt naabritelt, Lüüdia või Früügia elanikelt ja tähistas ebatraditsioonilise monarhivõimu kandjat.

Türannirežiime tuntakse paljudes Balkani-Kreeka linnades: Korintoses Kypselose ja tema järeltulijate valitsus, Sikyonis Orthagorase ja tema järglaste võim, Megaras Theagenese võim ning Ateenas Peisistratose ja tema poegade valitsus. Kreeka idapoolses osas jätsid traditsiooni jälje Thrasybulose valitsemine Mileetoses ja Polykratese valitsemine Samose saarel; Kreeka lääneosas Sitsiilias aga Phalarise jõhker türannia Akragases ning Gela ja Sürakuusa Deinomeniidide suguvõsa valitsejate Geloni, Hieron I ja Thrasybulose ajal.

Türannid pärinesid reeglina aristokraatlikust keskkonnast, kuid ülejäänud ülikkonna vastupanu ületamiseks rakendasid nad selle vastu repressioone. Nende poliitika viis vana aristokraatia kihi vähenemiseni ja selle poliitilise rolli languseni. Selles seisneski varajase Kreeka türannia ajalooline tähtsus: omal moel valmistas see ette demokraatia tulevast võidulepääsu, kuigi demokraatia lõplik kehtestumine eeldas türannia enda eelnevat kõrvaldamist.

Pärsia ja Väike-Aasia kreeka linnad

6. sajandil eKr kujunes Lähis-Idas uus suurriik – Ahhemeniidide riik (Pärsia), mis laienes kiiresti mitmes suunas. Pärsia jõudis Väike-Aasiasse ja pärast Lüüdia vallutamist Kyros II poolt aastatel 547–546 eKr sattusid Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad, mis olid seni allunud Lüüdia kuningatele, Pärsia ülemvõimu alla. Pärslased seadsid mitmes linnas võimule kohaliku päritoluga türanne, kes sõltusid Pärsia võimust ja satraapidest.

Anatoolia ranniku lähedased Egeuse mere saared jäid esialgu Pärsia võimu alt välja, kuid Pärsia mõju laienes neile järk-järgult. Sámose türann Polykrates (umbes 540–522 eKr) kujunes üheks oma aja võimsamaks Kreeka valitsejaks ja arendas Sámosel ulatuslikku ehitustegevust. Tema ajal rajati või täiustati muu hulgas sadamat varjav muul, linna veega varustav tunnel ja Hera templi rajatisi. Polykratesel oli tugev laevastik, mis võimaldas tal saavutada mõju Egeuse merel.

Polykrates toetas Pärsia kuningat Kambyses II, kui too 525. aastal eKr Egiptust ründas, ja saatis talle appi oma laevastiku. Hiljem sattus Polykrates ise Pärsia võimu alla ja hukati. Pärsia kontroll laienes seejärel ka teistele Väike-Aasia ranniku lähedastele saartele.

Kreeka–Pärsia sõjad

Pikemalt artiklites Kreeka-Pärsia sõjad, Xerxes I ja Dareios I

6. sajandi lõpuks kontrollis Ahhemeniidide riik tohutut territooriumi, mis ulatus Iraanist Väike-Aasia ja Kagu-Euroopani. Pärsia võimu laienemine ohustas ka Kreeka linnriikide iseseisvust. Pärslaste sõjaretk Naxose vastu 499 eKr tõi kaasa Väike-Aasia kreeka linnade ülestõusu. Mileetose asevalitseja Aristagorase õhutusel kukutasid mitmed linnad Pärsiast sõltuvad türannid ja ühinesid Mileetose juhtimisel võitluseks Pärsia võimu vastu.

Kreeklased ründasid Ephesose juurest Sardist ja põletasid osa linnast. Ülestõus levis ka Küprosele, kus kreeka linnad tõusid Pärsia vastu, kuid Pärsia väed surusid vastuhaku maha. Pärast joonlaste laevastiku lüüasaamist Lade merelahingus 494 eKr vallutasid pärslased Mileetose ning linn langes pärast piiramist ja hävitati osaliselt. Aastaks 493 eKr oli Joonia ülestõus lõplikult maha surutud ja Väike-Aasia kreeka linnad sattusid taas Pärsia võimu alla.

Pärsia esimese sissetungi ajal 492. aastal eKr jõudis Pärsia sõjaretk Traakiasse ja Makedooniasse, kuid Pärsia laevastik sai Athose poolsaare juures tormi tõttu suuri kaotusi ja sõjaretk katkes. 490. aastal eKr tungis Pärsia vägi uuesti Kreeka aladele ja Maratoni lahingus said pärslased Ateena väelt lüüa ning taandusid.

480. aastal eKr tungisid Pärsia väed uuesti Kreekasse. Lakedaimoni Sparta kuninga Leonidas I juhtimisel pidasid spartalased ja nende liitlased Termopüülide lahingus pärslastele vastu, kuid pidid lõpuks taanduma ning pärslased vallutasid ja hävitasid Ateena. Kreeka laevastik saavutas samal aastal otsustava võidu Salamise lahingus. 479. aastal eKr said kreeklased Pärsia vägedest võitu Plataia lahingus ning Kreeka laevastik alistas pärslaste ja nende liitlaste väe Mykale lahingus. Pärsia väed sunniti Kreeka mandriosast taanduma.

Arhailise ajajärgu lõppu tähistasid Kreeka–Pärsia sõdade esimesed etapid. Joonia ülestõus (499–493 eKr), Pärsia esimene sissetung Kreekasse (492–490 eKr) ja Maratoni lahing (490 eKr) toimusid veel arhailisel ajajärgul. Pärsia teine sissetung Kreekasse 480–479 eKr jääb aga arhailise ja klassikalise ajajärgu piirialale.

Klassikaline ajajärk

Pikemalt artiklis Kreeka klassikaline ajajärk

Klassikaline ajajärk (500–336 eKr). Kreeka linnriikide kujunemine jõudis põhijoontes lõpule 6. sajandi lõpuks. Peaaegu kohe sattusid need äsja kujunenud riigid raskesse olukorda. Juba 6. sajandi keskpaigas tekkis Kreeka maailma idapiiridel vaenulik jõud – Pärsia ehk Ahhemeniidide riik. Selle kuningad ei allutanud endale mitte üksnes Lähis-Ida maid ja Egiptust, vaid alustasid ka pealetungi Kreeka linnade vastu. Kyros II ajal allutati Väike-Aasia rannikul asunud Kreeka linnad (546), Dareios I ajal vallutasid pärslased Samose saare (522) ja Dareios I alustas pealetungi Balkani-Kreekasse. Tema sküütide-retk (512) ei saavutanud küll oma otsest eesmärki – Musta mere äärsete sküütide hõimuliidu purustamist –, kuid selle tagajärjel kindlustasid pärslased oma positsiooni Musta mere väinade piirkonnas ning allutasid Traakia ja Makedoonia.

Seda olukorda kasutasid ära kreeklaste ammused kaubanduslikud konkurendid foiniiklased, kelle laevad hakkasid liiklema Egeuse merel. Kkaubandustegevuse piiramine ja poliitiline surve, eriti pärslaste toetatud sõltuvate türannirežiimide kehtestamise tõttu, kutsusid esile Väike-Aasia kreeklaste vastuhaku (Joonia ülestõus, 500–494 eKr). See sündmus avas pika Kreeka-Pärsia sõdade perioodi (500–449 eKr). Pool sajandit kestnud sõjad kinnitasid Kreeka uue tsivilisatsiooni elujõulisust ja tagasid sellele maailmaajaloos olulise positsiooni.

Võitluses pärslastega näitas Kreeka linnriikide maailm kõrget poliitilise organiseerituse taset. Selle üheks väljenduseks oli ülekreekalise liidu loomine 481. aastal. Kerkis esile rida väljapaistvaid sõjalis-poliitilisi juhte, nende seas ateenlased Miltiades, Themistokles, Aristides ja Kimon ning spartalased Leonidas ja Pausanias. Eriti suur oli Ateena roll. Esialgu juhtis võitlust võõrvallutajate vastu Ateena koos Spartaga, hiljem asus ta iseseisvalt juhtima kreeklaste pealetungi pärslaste Aasia valdustes.

Kreeklaste võidukas vastupanu pärslaste sissetungidele Balkani poolsaarele – võidud Maratoni lahingus 490. aastal, Salamise merelahingus 480. aastal ning Plataia lahingus ja Mykale lahingus 479. aastal – ei taganud mitte ainult kreeklastele endile, vaid ka hilisematele Euroopa riikidele võimaluse vabaks ja iseseisvaks arenguks. Samal ajal kujundas see pikaajalise eraldusjoone Euroopa ja Aasia vahele, millel oli paljude sajandite vältel negatiivne mõju Ida ja Lääne tsivilisatsioonide vastastikusele läbikäimisele ja lähenemisele.

Pärslaste väljatõrjumisele järgnenud aega (479–431 eKr) loetakse klassikalise Kreeka hiilgeajaks. Kreeklaste võit pärslaste üle suurendas nende eneseteadvust ja kujunes välja hellenite ja barbarite vastandus. Sõna "barbar" ei viidanud algselt teiste rahvaste madalale arengutasemele, vaid tähendas kreeklaste jaoks lihtsalt võõrkeelseid inimesi, kelle kõne kõlas arusaamatu "bar-barina". Kõige olulisemateks barbariteks peeti pärslasi ja neile alluvaid idamaa rahvaid.

Kreeka-Pärsia sõdade võidul olid Kreeka poliste arengule olulised sotsiaal-majanduslikud ja poliitilised tagajärjed. Kreeka majandus põhines suuresti orjandusel. Suurmajapidamistes kasutati valdavalt orjatööd, kuid orje pidasid ka keskmise jõukusega ja vaesemad vabad inimesed. Edukate sõdade tulemusel tugevnes Kreeka linnade majandus, mis liikus nüüd lõplikult antiiksele arenguteele, tuginedes muu hulgas sõjavangidena orjastatud võõramaalaste massilisele kasutamisele. Sõja käigus vangistatud orjade rohkus tõi kaasa orjatöö ulatusliku leviku ühiskonna eri valdkondades: kaevandustööstuses, sealhulgas kaevandustes ja kivimurdudes, mitmesugustes käsitööharudes, kus 5. sajandi lõpuks kujunes välja orjatööl põhineva suure töökoja eriliik ergasteerion, ning isegi krediidi- ja finantstehingutes. Viimastes tegutsesid peale kutseliste rahavahetajate ja liigkasuvõtjate ehk trapesiitide ka nende usaldusagendid, kes võisid olla orjad. Rikaste inimeste majapidamistes suurenes orjadest teenijate arv; nende hulka kuulusid teenijannad, kokad, flöödimängijad ja teised. Ka riigiasjades kasutati ulatuslikult orjatööd, näiteks kantseleiametnikena ja Ateenas ka korrakaitsjatena. Sellisteks korrakaitsjateks olid Ateena riigi poolt Musta mere piirkonnast umbes 476. aastal ostetud 300 sküüdi orja, kelle arv kasvas hiljem tuhandeni. Nad elasid eraldi kasarmutes, kandsid traditsioonilist riietust – kirjusid pükse, kaftanit ja paslikut – ja säilitasid oma tavapärase relvastuse, vibu ja väikese mõõga. Nende peamine ülesanne oli korra hoidmine avalikes kohtades. Selleks olid nad varustatud ka piitsaga.

Orjandus kujunes üheks aluseks, millel rajanes antiikne kodanikuühiskond. Orjatöö võimaldas märkimisväärsel osal Kreeka linnade vabadel inimestel elada ilma füüsilise tootliku töö koormata. Materiaalselt kindlustatud vaba aja olemasolu lõi tingimused kõrgetasemelise humanitaarkultuuri arenguks ning kunstnike, kirjanike ja teadlaste loomingulise tegevuse õitsenguks. Aristotelese käsitluses sai vaba inimese ja kodaniku üheks iseloomulikuks tunnuseks piisava vaba aja ehk scholē olemasolu.

Sõna scholē hakkas tähistama ka kultuurielu nähtusi: õpetatud vestlusi, filosoofi õpetlikku loengut, teaduslikku traktaati ning lõpuks ka ruumi, kus tegeleti intellektuaalse tegevusega. Ladina keele vahendusel kujunes sellest sõnast (schola) uusajal haridusasutuse (kooli) nimetus.

Edu Pärsia-vastastes sõdades oli seotud ka teise olulise nähtusega Vana-Kreeka ühiskonnas – demokraatia arenguga majanduslikult arenenumates polistes. Eriti oluline oli demokraatia areng Ateenas. Seal kujunes demokraatlikule korrale iseloomulik poliitiline süsteem, mis tugines rahva suveräänsuse põhimõttele ja vastavatele institutsioonidele: rahvakoosolekule, riiginõukogule ehk viiesaja nõukogule ja rahvakohtule ehk heliaiale.

Kodanikele ei tagatud mitte ainult poliitilist võrdsust, vaid ka tegelik võimalus osaleda ühiskondlikus ja poliitilises elus. Seda toetas ulatuslik sotsiaalpoliitika, mille hulka kuulus ametikohustuste täitmise eest tasu maksmine, raha eraldamine nn teatrifondist (theōrikon) teatrietendustel osalemiseks, ehitustööde korraldamine, liigse põllumajandusliku elanikkonna suunamine sõjalis-põllumajanduslikesse kolooniatesse ehk kleruuhiatesse ning rikaste kodanike kaasamine rahva heaks kantavate avalike kohustuste ehk liturgiate täitmisse.

Selle sotsiaalprogrammi korraldamisel ja elluviimisel oli oluline roll Ateena demokraatia juhil Periklesel, kelle tegevus langeb ajavahemikku umbes 460–430 eKr. Tema ajal kujunesid lõplikult välja nii Ateena demokraatlik riigikord kui ka selle oluline välispoliitiline ühendus Delose liit ehk hilisem Ateena mereliit.

Pärast Delose vabanemist pärslaste võimu alt kujunes Delosest 478/477 eKr asutatud Delose liidu keskus. Liidu peamine korraldaja oli Aristeides. Liitlased tõotasid pidada ateenlaste juhtimisel ühist sõda Pärsia vastu. Riigid, kes ei suutnud või ei soovinud anda laevu ühisesse laevastikku, pidid maksma andamit ehk phoros 't. Liidukassa paiknes Delose saarel Apollonile ja Artemisele pühendatud joonlaste ühispühamus. Deloses käis koos ka liitlaslinnade esindajate kogu. Hiljem muutus Delose liit Ateena juhitud Ateena mereliiduks.

Ateena mereliidu kassa viidi 454 eKr Deloselt Ateenasse Ateena akropolile. Ateenlased said selle vahendeid kasutada oma äranägemise järgi. See suurendas Ateena kontrolli liitlaste üle.

Ateena mereliidus kehtis Ateena raha ning ühtne kaalu- ja mõõdusüsteem. Ateenlased rajasid mõnede liitlaste territooriumile oma kodanike asulaid ehk kleruuhiaid. Suurem osa liitlasi oli loobunud laevade saatmisest liidulaevastikku ning piirdus phoros 'e maksmisega. See võimaldas Ateenal tugevdada oma laevastikku liitlaste arvel.

Samas hõlbustas mereliidu ühtne raha- ja kaalusüsteem kaubandust. Ateenlased tagasid mereteede turvalisuse ning toetasid liitlasriikide sisetülides sageli demokraatlikke, mitte oligarhilisi rühmitusi. Ateena kontroll oma liitlaste üle muutus siiski üha tugevamaks ja mereliit hakkas omandama Ateena juhitud suurriigi ehk impeeriumi iseloomu.

Kreeka linnriikide (Balkanil ja Väike-Aasias) omavahelistes suhetes tõusid esile kaks suurvõimu: Peloponnesose liit eesotsas Spartaga ja Ateena mereliit eesotsas Ateenaga. Kreeka-Pärsia sõdade ajal olid Ateena ja Sparta tegutsenud pärslaste vastu liitlastena, sõdade järel aga kujunes nende vahel pingeline vastasseis.

Ateena ja Sparta

[[Pilt.svg|pisi|Sparta territoorium ning Sparta ja Argose linn Vana-Kreekas]]

Pikemalt artiklites Lakedaimon ja Sparta

Kreeka-Pärsia sõdades etendasid juhtivat osa Ateena ja Sparta. Kreeka poliitiline killustatus ja linnriikide omavahelised huvide konfliktid põhjustasid sageli sõdu ka kreeklaste endi vahel.

Ateena poliitilised taotlused tekitasid vastuseisu teises tugevas riigis – Spartas. Sparta jälgis murelikult Ateena tugevnemist, kartes demokraatlike suundumuste levikut tema kaitse all olevates Peloponnesose linnades. Sparta poole hakkasid pöörduma need Kreeka kogukonnad, kes kartsid Ateena sekkumist oma iseseisvusse.

Kreeka poliste maailmas kujunes vastasseis: arenenumad merelinnriigid, eeskätt joonia linnad, kaldusid Ateena poole ja jäid mõneks ajaks selle mõjuvälja, konservatiivsemad kogukonnad aga, sealhulgas doorlaste ja aioollaste omad, pooldasid Sparta oligarhilist korda ja ootasid Spartalt kaitset. Poliitilisele lõhele lisandus Ateena majanduslik konkurents Peloponnesose liidu kaubanduskeskuste Korintose ja Megaraga ning ideoloogiline vastasseis Ateena demokraatia ja Sparta oligarhia vahel.

Ateena hiilgeaeg

[[Pilt of Athens.jpg|pisi|Ateena linn ja Pireuse sadam]]

5. sajandi keskpaiku eKr saavutas Ateena oma suurima poliitilise, majandusliku ja kultuurilise mõju. Ateena demokraatia oli selle arengu üks alustalasid.

Pärslaste sissetungi ajal 480 eKr hävinud vanema, 6. sajandist eKr pärinenud Athena templi varemete kohale rajati jumalanna Athenale pühendatud dooria stiilis marmorist Parthenon. Parthenon valmis aastatel 447–438 eKr. Erechtheioni tempel rajati Ateena akropoli põhjaossa praegusel kujul aastatel 421–406 eKr.

Kreeka kultuuri Atika ajajärk

Kreeka ühiskond elas 5. sajandil eKr läbi suure õitsengu. Kreeka kunsti ja hiljem ka filosoofia keskuseks kujunes Ateena, mille kultuurilise mõju all arenes suur osa Kreeka maailmast. Vanakreeka kirjanduse vastavat perioodi nimetatakse Atika ajajärguks Atika maakonna järgi, mille pealinn oli Ateena.

Sel perioodil muutus juhtivaks kirjandusliigiks draama. Atika draama arenes välja viljakusjumal Dionysosele pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, millega kaasnesid rongkäigud, ohvrid, muusika, laul ja pidustused.

Draamas asendus sündmustest jutustamine nende näitliku esitamisega, milles osalesid nii näitlejad kui ka koor. Koorilaulust kujunesid aja jooksul välja tragöödia ja komöödia, millest said Atika ajajärgu kirjanduse peamised draamažanrid. Atika tragöödia tähtsaimad esindajad olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Atika ajajärgu komöödia tähtsaim esindaja oli Aristophanes.

Proosakirjanduses õitsesid ajalookirjandus ja retoorika. Tähtsamad ajalookirjanikud olid Herodotos, Thukydides ja Xenophon. Kümnest traditsiooniliselt nimetatud suurest kõnemehest olid tuntumad Isokrates, Demosthenes ja Aischines. Filosoofiline proosa saavutas kõrgpunkti Platoni ja Aristotelese teostes.

Klassikalisel perioodil sai alguse mineviku süstemaatiline uurimine. Herodotos Halikarnassosest (umbes 484–425 eKr) käsitles oma teoses "Historia" peamiselt Kreeka-Pärsia sõdu, kuid esitas ulatuslikult ka nendele eelnenud sündmusi ning Lüüdia ja Pärsia tõusu. Herodotose töö põhines muu hulgas suulisel pärimusel ja tema enda kogutud teadetel, mille usaldusväärsust ta mõnikord kahtluse alla seadis.

Ateenlane Thukydides (umbes 460–400 eKr) kirjutas Peloponnesose sõja ajaloo. Ta suhtus allikatesse kriitiliselt ning püüdis eristada kontrollitavaid sündmusi kuulujuttudest ja ebatäpsetest teadetest.

Esimene Peloponnesose sõda

Vaata ka: Esimene Peloponnesose sõda

Esimene Peloponnesose sõda puhkes 5. sajandi keskpaigas eKr Ateena ja Sparta juhitud liitude vastasseisu tulemusena. Ateena saavutas algul edu. Megara liitumine Ateenaga andis talle kontrolli Korintose maakitsuse üle ja ateenlased vallutasid Aigina. Sparta väed tungisid Kesk-Kreekasse ja võitsid ateenlasi Tanagra lahingus umbes 457 eKr, kuid samal aastal saavutasid ateenlased Boiootias võidu ja kehtestasid seal Ateena-meelse korra.

Samal ajal jätkus sõda Pärsiaga. Egiptus oli Pärsia võimu vastu üles tõusnud ja ateenlased saatsid ülestõusnute toetuseks suure laevastiku. Ateenlased vallutasid suure osa Niiluse deltast ja jõudsid Memphise piirkonda, kuid Pärsia vastupealetung sundis nad taanduma. Umbes 454 eKr hävitati ateenlaste vägi ja hukkus tuhandeid ateenlasi. Hiljem korraldasid ateenlased sõjakäigu Küprosele. See oli edukam kui Egiptuse-retk ja sellele järgnenud läbirääkimiste tulemusel sõjategevus Pärsiaga vaibus.

Esimeses Peloponnesose sõjas tabas Ateenat mitu tagasilööki. 446 eKr lõid boiootlased Ateenast lahku ja purustasid ateenlaste väe. Ülestõus puhkes ka Euboial, Megara lahkus Ateena poolelt ja Peloponnesose vägi ähvardas Atikat.Perikles suutis Euboia taas Ateena võimu alla tuua ning vältida Peloponnesose vägede sissetungi ja rüüstamist Atikal, kuid Boiootia ja Megara jäid Ateenast sõltumatuks.

445 eKr sõlmitud Kolmekümneaastane rahu taastas suures osas sõjaeelse olukorra ja fikseeris jõudude tasakaalu Ateena ja Sparta vahel. Kreeka maailm jagunes suures osas kaheks leeriks: Peloponnesose liiduks ja Ateena mereliiduks. Esimene toetas üldjuhul aristokraatlikumaid ja teine demokraatlikumaid riigikordi.

Peloponnesose sõda

Vaata ka: Peloponnesose sõda

Kõige suuremat hävingut toonud Kreeka-sisene konflikt oli Peloponnesose sõda, mille võitis Sparta. Sõda lõpetas Ateena domineeriva positsiooni, kuid ka Sparta hegemoonia jäi lühiajaliseks. Hiljem tõusid Kreeka juhtivaks jõuks Teeba ning lõpuks Makedoonia.

Selle rivaliteedi tulemuseks oli Kreeka-sisene Peloponnesose sõda (431–404 eKr). See polnud üksnes kahe Kreeka juhtiva polise, Ateena ja Sparta kokkupõrge ega kahe riikidebloki – Ateena ja Peloponnesose liidu – vastasseis, vaid ka kahe erineva ajaloolise suundumuse konflikt: kaubanduslik-demokraatliku ja agraar-konservatiivse suuna vahel.

Archidamose sõda

Vaata ka: Archidamose sõda

445 eKr sõlmitud rahu ei kõrvaldanud Ateena ja Sparta vastasseisu. 431 eKr puhkes nende vahel Peloponnesose sõda ehk teine Peloponnesose sõda. Sõja otseseks ajendiks olid konfliktid, millesse olid kaasatud Korintos, Korkyra ja Ateena. Peloponnesose liit süüdistas Ateenat varasemate kokkulepete rikkumises. Pärast pikki läbirääkimisi kuulutas Sparta Ateenale sõja.

Peloponnesose liidul oli arvukam ja tugevam maavägi, Ateenal aga ülekaal merel. Periklese strateegia kohaselt loobusid ateenlased Atika maapiirkondade otsesest kaitsmisest ning tõmbusid Ateena ja Pireuse vaheliste Pikkade müüride varju. Samal ajal ründasid Ateena laevad Peloponnesose rannikut.

Sparta kuninga Archidamos II juhtimisel tungis Peloponnesose liiduvägi sõja esimestel aastatel igal suvel Atikasse ja rüüstas maapiirkondi. 430 eKr puhkes ülerahvastatud Ateenas epideemia, mis tappis suure hulga elanikke ja nõrgestas linna. Ka Perikles suri 429 eKr.

425 eKr hõivasid ateenlased Pylose neeme Messeenia ranniku ja Pylose lahingu järel vangistasid Sphakteria saarel mitusada spartalast, nende hulgas 120 spartiaati. Spartiaadid moodustasid Lakedaimoni täieõiguslike kodanike eliidi. Pylosest sai varjupaik Messeeniast põgenevatele helootidele ja spartalased pidid seetõttu loobuma iga-aastastest rüüsteretkedest Atikasse, sest ateenlased ähvardasid spartiaatidest vangid hukata.

424 eKr lõppes Ateena rünnak Teeba vastu Delioni lahingus lüüasaamisega. Sparta väepealik Brasidas viis sõjategevuse Egeuse mere põhjaossa ja veenis mitmeid Ateena liitlasi Ateenast lahku lööma. Kleon langes Amphipolise lahingus 422 eKr ja samas lahingus hukkus ka Brasidas. Nende surm hõlbustas rahu sõlmimist ja 421 eKr sõlmiti Nikiase rahu.

Rahu ei püsinud. Alkibiades püüdis organiseerida Sparta-vastast liitu Peloponnesosel, kuid liit sai Mantineia lahingus 418 eKr lüüa. Sparta võit viis selle liidu lagunemiseni ja tugevdas Sparta positsiooni Peloponnesosel.

415 eKr alustas Ateena Sitsiilia retke, toetades Egesta ja Leontinoi palvet aidata neid Sürakuusa vastu. Ateenlased piirasid Sürakuusat ja olid algul edukad, kuid Sparta saadetud väepealiku ja Sürakuusa liitlaste vastupanu muutis sõja käiku. Ateenlased saatsid Sitsiiliasse täiendava laevastiku, kuid said otsustavalt lüüa. 413 eKr sunniti Ateena väed sisemaale taanduma. Seal piirati need ümber ja sunniti alistuma. Nikias hukati.

Dekeleia sõda

Vaata ka: Dekeleia sõda

413 eKr hõivasid spartalased Dekeleia tugipunkti Atika põhjaosas. Sparta sõlmis samal ajal liidu Pärsiaga ja lubas vastutasuks Pärsia toetuse eest tunnustada Pärsia võimu Väike-Aasia kreeka linnade üle. Pärsia rahaga ehitati Spartale tugev laevastik.

Sparta laevastik õhutas mitmeid Ateena liitlasi Väike-Aasia rannikul ja selle naabersaartel Ateenast lahku lööma. Lahkusid muu hulgas Chios, Mileetos ja Rhodos. See vähendas Ateena tulusid phoros 'e laekumise kaudu ja sundis ateenlasi oma viimaseid reserve kasutades uue laevastiku looma.

411 eKr kukutati Ateenas demokraatlik riigikord ja võim läks 400 oligarhi kätte. Nende eesmärk oli piirata poliitiliste õigustega kodanike ringi 5000 jõukama meheni. Ateena laevastik Samosel jäi aga demokraatlikuks, mistõttu tekkis olukord, kus Ateena linnas valitses oligarhia, laevastikus aga demokraatlik kord. 410 eKr demokraatia taastati.

Ateena laevastik saavutas seejärel mitu võitu. Kyzikose lahingus 410 eKr purustasid ateenlased Sparta laevastiku ja kindlustasid oma positsiooni Musta mere väinades. 406 eKr võitsid ateenlased raske merelahingu Arginusai saarte juures Lesbose saare lähedal.

405 eKr kandus sõjategevus taas Musta mere väinadesse. Sparta väepealik Lysandros kasutas ateenlaste hooletust ära ja hävitas suure osa nende laevastikust Aigospotamoi lahingus. Laevastikuta jäänud Ateena piirati sisse ja linn alistus 404 eKr. Ateena mereliit saadeti laiali, Pikad müürid lõhuti, sõjalaevastiku riismed tuli loovutada ja Ateena sõlmis Spartaga liidulepingu.

Selles konfliktis jäi peale teine pool. Peloponnesose liit suutis kurnata Ateena, kes oli liigselt toetunud oma rahalisele ja mereväelisele võimsusele, ja viis selle lõpuks täieliku sõjalise lüüasaamiseni. Ateena sissetung Sitsiiliasse (415–413 eKr) lõppes katastroofiga ja tõi ateenlastele tohutuid, praktiliselt korvamatuid kaotusi. Kümme aastat hiljem purustasid spartalased Ateena laevastiku lõplikult Aigospotamoi lahingus Hellespontosel (405).

Ateena lüüasaamise üheks peamiseks põhjuseks oli tema loodud riikliku ühenduse – Ateena mereliidu – ebakindlus. Liit lagunes peagi pärast Sitsiilia-retke ebaõnnestumist. Oma osa etendasid ka Ateena sõjajuhtimise ebaühtlus ja ebajärjekindlus. Sõja lõppjärgus suutis andekale, kuid ebajärjekindlale Ateena väejuhile ja poliitikule Alkibiadesele edukalt vastu seista kindlameelne Sparta laevastikujuht Lysandros, kes saavutas võidu Aigospotamois. Oluline oli ka Pärsia sekkumine Kreeka asjadesse. Sõja lõpus rahastasid pärslased Sparta laevastiku ehitamist, tänu millele saavutas Sparta otsustava ülekaalu. 404. aastal sõlmitud rahu kohaselt pidi Ateena nõustuma praktiliselt täieliku desarmeerimisega ning loobuma igasugustest juhtimis- ja hegemooniataotlustest Kreeka maailmas.

404 eKr moodustati Ateenas 30-liikmeline komisjon Kritiase juhtimisel. Nn kolmkümmend türanni hakkasid kõrvaldama demokraatlikke riigimehi ning muutsid oma võimu peagi hirmuvalitsuseks. Nad lasksid hukata arvukalt vastaseid ja konfiskeerisid muu hulgas rikaste metoikute varandust. Oma positsiooni kindlustamiseks kutsusid nad Ateena akropolile Sparta garnisoni.

Tagakiusatud ateenlased põgenesid naabermaakondadesse ja koondasid seal vägesid. Pagulased tungisid Atikasse ja vallutasid Pireuse. Pireuse ja Ateena vahelises kokkupõrkes langes Kritias. Oligarhid kaotasid ka Sparta toetuse ja 403 eKr sõlmiti Sparta kuninga vahendusel kokkulepe, millega Ateenas taastati demokraatlik riigikord ja kuulutati välja üldine amnestia, millest jäeti välja Kolmekümne türanni juhid ja nende lähemad käsilased.

Kreeka kriis pärast Peloponnesose sõda

Sparta võit Peloponnesose sõjas ei loonud Kreekas põhimõtteliselt uut poliitilist süsteemi. Paljude Ateena mereliitu kuulunud merelinnriikide jaoks tähendas Sparta võit üksnes hegemooni vahetumist: Ateena asemel sai hegemooniks Sparta.

Sõjast kurnatud Kreeka linnad sattusid pikaajalisse ja teravasse sotsiaal-poliitilisse kriisi. Selle eeldused olid kujunenud juba varasema majandusliku arengu käigus. Suuremahulise orjapidamismajanduse kasv viis väikeste vabade tootjate – talupoegade ja käsitööliste – laostumiseni. Pikaajaline Peloponnesose sõda süvendas seda protsessi, soodustades spekulatsiooni ja suurte varanduste kasvu ning väikemajapidamiste laostumist.

Varanduslik kihistumine soodustas ühiskondlikku lõhenemist. Platoni sõnul tekkis igas Kreeka polises kaks teineteisele vastanduvat leeri – vaesed ja rikkad, kes olid valmis teineteist hävitama. Sotsiaalset kriisi süvendas poliitiline kriis. Vaesunud kodanikkond nõudis poliselt toetust, loomulik üleminek rahvaväelt palgasõjaväele tekitas aga riigikassale täiendavaid kulutusi. Palgasõdurite kasutamisega kaasnes oht polislikule riigile, sest nende lojaalsus oli sageli ebakindel.

Rahandus- ja sõjalise korralduse allakäiguga kaasnes suveräänsete võimuorganite nõrgenemine. Rahvakoosolekud ja kohtud muutusid sotsiaalsete arvete klaarimise areeniks ja printsipiaalsete poliitiliste liidrite asemel omandasid rahvakoosolekutel üha suurema mõju oratoorsete võimetega demagoogid. Sellele lisandus traditsioonilise polisliku ideoloogia kriis. Ajastu iseloomulikuks nähtuseks kujunes massiline apoliitilisus ehk kodanike ükskõiksus oma polise saatuse suhtes.

Lihtsa rahva seas levisid utoopilised unistused üldise võrdsuse ja külluse ühiskonnast. Need meeleolud kajastusid ilmekalt Ateena komöödiakirjaniku Aristophanese näidendites "Naised rahvakoosolekul" ja "Plutos". Polislik eliit seevastu unistas tugevast ainuvõimust, kes suudaks lõpetada sisemised rahutused ja ühendada Kreeka vallutusretkeks itta. Nende ideede väljendajaks sai eelkõige Ateena väljapaistvaim reetor ja publitsist Isokrates.

Monarhistlikke ja panhellenistlikke taotlusi toetas ka ebastabiilne välispoliitiline olukord. 5. sajandi lõpul asendus Ateena ja Sparta kahesus Sparta ainuvõimuga. Konservatiivne ja täielikult militariseeritud Sparta riik ei olnud aga võimeline asendama Ateenat kaubalinnade juhina ega ammugi saama kogu Kreeka juhiks.

Merelinnriigid, mis olid traditsiooniliselt kaldunud demokraatia poole, ning mitmed mandri-Kreeka kogukonnad, sealhulgas Peloponnesose linnad, hakkasid Sparta diktaadile vastu seisma ja astusid lõpuks Sparta vastu välja. Selle tulemuseks oli nn Korintose sõda (395–387 eKr). Sparta hegemoonia hävitati, kuid kreeklaste ette kerkis uus probleem – Pärsia üha kasvav sekkumine Kreeka asjadesse.

Korintose sõda

Vaata ka: Korintose sõda

Aastatel 395–387 eKr toimunud Korintose sõjas püüdsid Ateena, Argos, Korintos ja Teeba liidus Pärsiaga piirata pärast Peloponnesose sõda Kreeka suurvõimuks tõusnud Sparta mõju.

Peloponnesose sõjas Spartat toetanud Pärsia asus hiljem selle Kreeka vastaste poolele. Kui Kreekas sõdivad pooled olid teineteist kurnanud, sekkus Pärsia kuningas Artaxerxes II otsustavalt Kreeka konflikti ja dikteeris nn Antalkidase ehk kuningliku rahu tingimused, millega Korintose sõda lõpetati. Seejärel hakkas Pärsia taas toetama nõrgenenud Spartat vastukaaluna teistele Kreeka riikidele, eelkõige Boiootia Teebale ja Ateenale. Mõlemad polised taotlesid samuti Kreekas juhtpositsiooni.

Teeba hegemoonia

Sparta hegemoonia hakkas nõrgenema pärast Teeba tugevnemist. 379 eKr alustasid teebalased Sparta ülemvõimu vastu ülestõusu. Boiootia liidu etteotsa tõusnud Teeba saavutas Sparta üle rea võite, millest tähtsaim oli Leuktra lahing 371. aastal. See aitas kaasa Peloponnesose liidu lagunemisele ja Sparta riigi piiramisele Lakoonika territooriumiga.

371 eKr puhkes uus konflikt ning Sparta kuninga Kleombrotos I juhitud väed tungisid Boiootiasse. Teeba väed Epameinondase juhtimisel võitsid spartalasi Leuktra lahingus ning Sparta hegemoonia Kreekas murdus.

Kui Ateenaga liitunud Teeba sattus aga vastastega võideldes üha suuremate raskuste ette, kaotas Boiootia liit pärast Mantineia lahingut 362. aastal oma juhtiva suurriigi positsiooni.

Samuti ebaõnnestus Ateena katse taastada oma positsioon Kreeka juhina. Ateenlastel õnnestus 378. aastal taastada oma mereliit, kuid kui nad püüdsid taas üle minna hegemooniapoliitikale, tõusid liitlased nende vastu üles. Selle tulemuseks oli liitlasriikide sõda (357–355). Teine Ateena mereliit lagunes praktiliselt ja sellega lõppesid Ateena hegemooniataotlused.

Püha sõda

Pärast Ateena II mereliidu nõrgenemist püüdis Boiootia Teeba laiendada oma mõjuvõimu Kesk-Kreekas. Teebalased kasutasid selleks ka Delfi amfiktüooniat, kus neil oli suur mõju.

Teebalased süüdistasid Fookist selles, et fookislased olid üles kündnud Delfi templile kuuluva püha maa. Fookislastelt nõuti maa tagastamist ja trahvi tasumist. Kuna neil puudus võimalus trahvi tasuda, konfiskeerisid fookislased Delfi templi varanduse, palkasid suure sõjaväe ja astusid Teeba vastu välja.

Fookislasi toetasid algul diplomaatiliselt Sparta ja Ateena, kes kartsid Teeba liigset tugevnemist, ning hiljem osalesid nad ka sõjategevuses. Fookislaste juhtideks olid Philomelos ja Onomarchos. Teeba kuulutas Fookisele "püha sõja" ning Teeba poolel astusid sõtta ka tessaallased. Sõda kestis vahelduva eduga ligi kümme aastat.

Makedoonia riigi võimu tõus

350ndateks eKr oli Kreeka maailm poliitilises kaoses. Seda olukorda kasutas ära Kreeka maailma põhjaosas kujunenud uus jõud – Makedoonia.

Makedoonia asetses Tessaaliast ja Chalkidike poolsaarest põhjas. Läänes piirnes see Illüüria ja idas Traakiaga. Makedoonia jagunes looduslikult kaheks ebavõrdseks piirkonnaks: Ülem-Makedoonia mägiseks sisemaaks, kus elas suur osa makedoonlastest, ja Alam-Makedooniaks, mis hõlmas Egeuse mere rannikul asuvat tasandikku Haliakmoni ja Axiose alamjooksu piirkonnas.

Vana-Makedoonia ajalooline areng erines Kreeka linnriikide omast. Kreeka kultuurikeskustest eemal asunud Makedoonia säilitas kaua patriarhaalse eluviisi traditsioone. Seal säilis kuningavõim, mida tugevdasid ka naaberrahvaste – traaklaste ja illüürlaste – korduvad sissetungid. Nende tõrjumine nõudis kogu rahva koondatud jõupingutusi.

Riigi arvukas põllumajanduslik elanikkond moodustas tugeva maakaitseväe loomuliku aluse. See polnud üksnes riigi sõjaline jõud, vaid ka suveräänne võimuorgan: vägi kinnitas uue kuninga ning täitis riigireetmisega seotud kohtuasjades kõrgeima kohtu rolli.

Makedoonlaste etniline ja keeleline kuuluvus on tänapäevani vaieldav. Nad olid tihedalt seotud Balkani põhjaosa rahvastega ning nende suhted kreeklastega olid mitmetahulised. Kreeklaste suhtumine makedoonlastesse ei olnud ühesugune: neid peeti mõnikord helleniteks, mõnikord barbariteks. Makedoonia ühiskond ja poliitiline korraldus erinesid oluliselt Lõuna-Kreeka linnriikide omast ning põhinesid tugeval kuningavõimul ja aristokraatial.

Järk-järgult lähenes Makedoonia hellenistlikule maailmale. Selles oli eriti oluline kuningate Alexandros I (umbes 495 – umbes 455 eKr), Archelaose (413–399 eKr) ja Philippos II (359–336 eKr) valitsemisaeg. Viimase nimega on seotud mitu olulist ümberkorraldust ja reformi: tugeva alalise armee lõplik kujundamine, bimetallismi kasutuselevõtt rahanduses ehk lisaks tavapärastele hõbemüntidele ka kuldmüntide vermimine ja riigi tsentraliseerimise lõpuleviimine, mis väljendus muu hulgas ülikuklannide omavoli piiramises.

Makedoonia kuningas Philippos II (359–336 eKr) muutis Makedoonia üheks Kreeka maailma võimsamaks riigiks. Ta piiras aastatel 355–354 eKr Methonet ja vallutas linna 354 eKr. 353 eKr sekkus ta Tessaalia asjadesse ning võit Crocuse Välja lahingus suurendas tema mõju Põhja-Kreekas.

Philippos II tõstis Makedoonia Kreeka juhtivate riikide hulka ning saavutas lõpuks Makedoonia ülemvõimu Kreekas. Ta laiendas Makedoonia valdusi, vallutades Amphipolise Strymoni jõe suudmes (357) ja annekteerides Chalkidike (348). Ta ühendas Makedooniaga personaaluniooni kaudu Tessaalia (353), purustas Fookise ning saavutas 346. aastal eesistumise kreeklaste olulises usulis-poliitilises ühenduses Delfi amfiktüoonias.

Philippos laiendas oma võimu Traakia rannikul kuni väinadeni ja jätkas Kreeka linnade alistamist. 349 eKr alustas ta Olynthuse piiramist ja vallutas linna 348 eKr. 342 eKr korraldas ta sõjakäigu Traakiasse ja vallutas muu hulgas Eumolpia, mille nimetas enda järgi Philippopoliseks. 340–339 eKr piiras ta Perinthust, kuid ei suutnud linna vallutada.

338 eKr võitis Philippos II Chaironeia lahingus Ateena ja Teeba juhitud Kreeka liitlasväge. Järgnevatel aastatel allutas ta suurema osa Kreeka linnriikidest oma ülemvõimule. Sparta jäi Makedoonia otsese kontrolli alt välja.

Philippos II poliitilise tegevuse viimaseks oluliseks sammuks oli Kreeka linnade esindajate kongress Korintoses 338/337. aastal. Kongressil võeti Philippose algatusel vastu otsused, millega kujundati uus poliitiline süsteem – Kreeka ja Makedoonia riiklik ühendus.

338–337 eKr toimunud Korintose kongressil moodustati Korintose liit, millega ühines suurem osa Kreeka linnriike. Liidu hegemooniks tunnistati Makedoonia kuningas Philippos II. Liidu eesmärk oli säilitada Kreeka linnriikide vaheline rahu ja valmistuda sõjaks Pärsia vastu.

Kongressi esimesel istungil 338. aasta sügisel kuulutati välja kodaniku- ja ülekreekaline rahu, loodi kreeklaste ja Makedoonia kuninga sõjaline liit, asutati liidu nõukogu ehk sünedrion ja Makedoonia kuningas kuulutati liidu hegemooniks. Teisel istungil 337. aasta kevadel otsustati alustada sõda Pärsia vastu ja nimetati Philippos II eelseisva sõja ülemjuhatajaks erakorraliste volitustega strateeg-autokraadina.

Neid otsuseid toetas osa Kreeka ühiskonnast, sealhulgas maaomanikest aadel, jõukad kaupmehed ja mõned intellektuaalse eliidi esindajad, kuid tervikuna oli see süsteem Kreeka maailmale peale surutud tugevama poole – Makedoonia monarhia – poolt. Seetõttu jäi süsteem lühiajaliseks ning püsis üksnes Philippos II ja tema poja Aleksandri valitsemise ajal.

Philippos valmistus Pärsia-vastast sõda alustama, kuid enneaegne surm, mille põhjustas õukondlik vandenõu, ei võimaldanud tal seda kavatsust ise ellu viia. 336 eKr, kui Philippose sõjaplaanid Pärsia vastu olid veel pooleli, tapeti ta. Pärast Philippose surma kuulutas Makedoonia armee kuningaks tema poja Aleksandri. Mitmed Kreeka linnad, sealhulgas Teeba ja Ateena, nägid võimuvahetuses võimalust Makedoonia ülemvõimust vabaneda.

Aleksander tegutses kiiresti. Teeba oli tema vastu kõige aktiivsem ning 335 eKr vallutas Makedoonia vägi linna. Teeba hävitati, selle territoorium jagati teiste Boiootia linnade vahel ning suur osa elanikest müüdi orjadeks. Teeba hävitamine sundis ka Ateenat Makedoonia ülemvõimu tunnustama. Sellega oli Makedoonia kindlustanud oma võimu Kreeka üle ning Aleksander sai alustada ettevalmistusi sõjaks Pärsia vastu.

Hellenismiperiood

Pikemalt artiklites Vana-Makedoonia ja Hellenism

Vana-Makedoonia kuninga Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast. Pärast Chaironeia lahingut 338. aastal eKr tunnistas enamik Kreeka linnriike Philippose ülemvõimu. Korintose kongressil 338–337 eKr moodustati Korintose liit, mille eesmärk oli säilitada Kreeka linnriikide vaheline rahu ning valmistuda sõjaks Pärsia vastu.

Philippos II tapeti 336. aastal eKr ja tema poeg Alexandros III võttis Korintose Liidu hegemooni rolli üle. Aleksander alustas 334. aastal eKr sõjakäiku Pärsia vastu, mille eesmärk oli algselt Pärsia võimu purustamine Väike-Aasias ja kättemaksusõda Kreeka-Pärsia sõdade jätkuks. Kreeka ja Makedoonia väed saavutasid võidu Granikose lahingus 334. aastal eKr, Issose lahingus 333. aastal eKr ja Gaugamela lahingus 331. aastal eKr. Seejärel vallutas Aleksander Pärsia riigi kesk- ja lääneosad ning jõudis Susa ja Pärsia tseremoniaalse pealinna Persepoliseni.

Aleksandri idaretke käigus allutati Kreeka-Makedoonia võimule alad Väike-Aasiast, Foiniikiast ja Egiptusest kuni Kesk-Aasia ja India loodeosani. Aleksander Suure loodud riik hõlmas suuremat osa tollal kreeklastele tuntud oikumeenist ehk asustatud maailmast. Tema vallutused tähendasid Kreeka poliitilise mõju enneolematut laienemist idamaadesse ja panid aluse hellenismiajastule.

Aleksander püüdis oma riigis ühendada Makedoonia ja Pärsia eliiti. Ta võttis osa Pärsia õukonna tavadest, nimetas pärslasi kõrgetele ametikohtadele ja värbas Pärsia noormehi Makedoonia sõjaväkke. 324. aastal eKr korraldati Susa pulmad, kus Aleksander ja tema väepealikud abiellusid Pärsia ja teiste idamaade ülikute perekondadest pärit naistega. Samal ajal rajati vallutatud aladele arvukalt uusi kreeka või kreeka-makedoonia asustusega linnu, millest tuntuim oli Aleksandria. Need linnad olid olulised haldus-, kaubandus- ja kultuurikeskused ja Makedoonia võimu tugipunktid.

Aleksander kavatses jätkata vallutusi Araabias, kuid suri 323. aastal eKr Babülonis. Tema surm põhjustas võimuvõitluse tema väejuhtide ja järglaste vahel. Neid hakati nimetama diadohhideks (kreeka diadochos 'järglane'). Diadohhide sõjad kestsid vahelduva intensiivsusega aastakümneid ja Aleksandri riigi poliitiline ühtsus lagunes.

Diadohhide sõjad ja hellenistlike riikide kujunemine

Pärast Aleksandri surma püüdsid mõned tema väejuhid, nende seas Perdikkas ja Antigonos I Monopthalmos, säilitada riigi ühtsust ja saavutada ülemvõimu kogu selle territooriumil. Teised eelistasid rajada enda võimule tuginevaid riike kindlamalt kontrollitavatel aladel. Selle tulemusel kujunesid välja mitmed hellenistlikud monarhiad.

Tähtsamad neist olid Ptolemaioste kuningriik Egiptuses, Seleukiidide riik Süürias ja Mesopotaamias, Antigoniidide Makedoonia ja Attaliidide riik Pergamonis Väike-Aasias. Lisaks tekkis Väike-Aasias Pontose kuningriik, mida valitses Mithridatiidide dünastia. Aleksandri vallutuste tulemusel kujunesid hiljem Kesk- ja Lõuna-Aasias ka Kreeka-Baktria kuningriik ja Kreeka-India kuningriik.

Antigonos I Monopthalmos, Aleksandri väepealik ja Früügia asehaldur, püüdis koos poja Demetrios Poliorketesega taastada Aleksandri riigi ühtsust. Antigonos laiendas oma võimu Väike-Aasias ning sai 316. aastaks eKr kontrolli alla suure osa Aleksandri riigi Aasia-aladest. 306. aastal eKr kuulutasid Antigonos ja Demetrios end kuningateks. 301. aastal eKr said nad Ipsóse lahingus lüüa Lysimachoselt ja Seleukos I-lt ning Antigonos langes lahingus.

Kassandros, üks diadohhidest, haaras 317. aastal eKr võimu Makedoonias ja kindlustas oma positsiooni ka Kreekas. Tema valitsusaega seostatakse muu hulgas Thessaloníki asutamisega. Kassandros suri 298. või 297. aastal eKr ja pärast tema surma jätkus võimuvõitlus Makedoonia pärast.

Antigonos I poeg Demetrios Poliorketes haaras 294. aastal eKr Makedoonia trooni. 288. aastal eKr tõrjusid Lysimachos ja Pyrrhos ta Makedooniast välja. Demetrios põgenes Väike-Aasiasse, kus pidas sõda Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi. Ta suri 283. aastal eKr.

Epeirose kuningas Pyrrhos võistles Demetrios Poliorketese ja teiste Makedoonia valitsejatega Makedoonia trooni pärast. 280. aastal eKr suundus ta Tarase linna kutsel Itaaliasse, et toetada sealseid kreeklasi võitluses Rooma vastu. Tema sõjakäikudest tuleneb mõiste "Pyrrhose võit".

Aleksandri vallutustele järgnenud riike iseloomustasid suur territoorium, mitmekesine rahvastik, monarhistlik valitsemisviis, palgatud kreeka-makedoonia sõjavägi ja suurte kreeka linnade võrgustik. Kreeka keel kujunes paljudes piirkondades halduse, hariduse, teaduse ja rahvusvahelise suhtluse tähtsaks keeleks. Kreeka linnad olid hellenistlike monarhiate olulised haldus-, majandus- ja kultuurikeskused.

3. sajandil eKr saavutasid hellenistlikud riigid suure majandusliku ja kultuurilise õitsengu. Nende valitsejad püüdsid tagada riikide stabiilsust, arendada kaubandust ja põllumajandust ning toetada linnade arengut. Hellenistlik maailm kujunes suureks kultuuriruumiks, kus kreeka kultuur ja keel põimusid kohalike traditsioonidega.

5. sajandi lõpupoole ja eriti 4.–3. sajandil eKr laienesid keltide asualad Gallias, Britannias, Iirimaal ja Põhja-Itaalias ning keldid tungisid Balkani poolsaare kaudu Väike-Aasiasse. Galaatide kolm hõimu tungisid Balkanilt Väike-Aasiasse 278.–277. aastal eKr ning asusid seal elama piirkonda, mida hakati nimetama Galaatiaks. Nad ründasid korduvalt Väike-Aasia riike, kuni Pergamoni kuningas Attalos I saavutas nende üle 3. sajandi algupoolel mitu võitu ja sundis nad peamiselt Väike-Aasia sisemaale.

Hellenistlik Kreeka ja polised

Teistsugune oli olukord Kreeka emamaal, kus säilisid vanad linnriigid ehk polised. Hellenismiajastul jätkus seal varasemast klassikalisest ajastust pärinev poliitiline ja majanduslik kriis. Suur osa Balkani-Kreeka linnadest nõrgenes ja nii Ateena kui ka Sparta kaotasid varasema juhtiva positsiooni.

Kreeka linnriigid sattusid sageli hellenistlike kuningriikide võimuvõitluste keskmesse. Nende territooriumil toimusid sõjakäigud ning linnad pidid korduvalt kohanema Makedoonia ja teiste hellenistlike valitsejate poliitikaga.

Samas kujunesid hellenismiajastul Kreekas välja uued föderatiivsed poliitilised ühendused, eeskätt Ahhaia liit ja Aitoolia liit. Need ühendasid mitmeid linnriike ja piirkondi ning võimaldasid neil Makedoonia ja teiste suurriikide vastu tõhusamalt tegutseda.

Antigoniidide Makedoonia

Demetrios Poliorketese poeg Antigonos II Gonatas haaras 277. aastal eKr võimu Makedoonia kuningana ja Antigoniidide dünastia valitses Makedooniat kuni Rooma vallutuseni 2. sajandi keskel eKr. Makedoonia jäi Kreeka maailma üheks olulisemaks suurvõimuks.

Enamik Kreeka linnriike tunnistas vähemalt ajutiselt Makedoonia ülemvõimu. Makedoonlastel olid garnisonid Kreeka strateegilistes punktides, muu hulgas Demetriases Tessaalias, Chalkises Euboial ja Akrokorintoses Korintose maakitsusel. Makedoonia-vastast poliitikat ajasid eeskätt Aitoolia liit, Ahhaia liit ja Sparta.

Kreeklastega asustatud Rhodose saar jäi Makedooniast sõltumatuks ning kujunes üheks Vahemere olulisemaks kaubandus- ja mereriigiks. Rhodos oli tihedates suhetes Ptolemaioste Egiptusega ja konkureeris Makedoonia mõjuga Egeuse merel.

Ahhaia liit

Pikemalt artiklis Ahhaia liit

280 eKr taastatud Ahhaia liit kujunes koos Aitoolia liiduga üheks tähtsamaks Makedoonia-vastaseks poliitiliseks ja sõjaliseks jõuks Kreekas. Ahhaia liit tugevnes järsult 3. sajandi keskpaigas. 251. aastal eKr ühines sellega Sikyon ja 243. aastal eKr Korintos. Samal aastal võeti Makedoonia garnisonilt Akrokorintos.

Ahhaia liidu üheks silmapaistvamaks juhiks kujunes Aratos Sikyonist, kes püüdis vähendada Makedoonia mõju Peloponnesosel ja sealseid linnriike ühendada.

Aitoolia liit

Pikemalt artiklis Aitoolia liit

Aitoolia liit oli algselt Lääne-Kreeka peamiselt agraarsete piirkondade föderatiivne ühendus. Liit kasvas ja tugevnes võitluses Makedoonia ning teiste hellenistlike valitsejatega. Umbes 290. aastal eKr omandas Aitoolia liit domineeriva mõju Delfis ja 279. aastal eKr osales otsustavalt galaatide sissetungi tagasitõrjumises ja Delfi pühamu kaitsmises.

3. sajandi teisel poolel eKr hõlmas Aitoolia liit peale Aitoolia mitmeid Kesk-Kreeka piirkondi, sealhulgas Fookist ja Lokrist, ning eri aegadel ka osa Boiootia ja Tessaaliast. Selle mõju ulatus mõnele Peloponnesose linnale, näiteks Tegeale, Mantineiale ja Orchomenosele.

4. sajandi lõpuks eKr oli Aitoolia liit oluline Makedoonia-vastane jõud. Makedoonia-vastastes sõdades otsis ta sageli tuge Roomalt, kuid sattus samal ajal vastuollu ka Ahhaia liiduga.

Aitoolia liit toetas Seleukiidide riigi valitsejat Antiochos III sõjas Rooma vastu 192–188 eKr. Liitlased said lüüa ning 189. aastal eKr alistus Aitoolia liit Roomale ja kaotas suure osa oma poliitilisest mõjust.

Sparta

Pikemalt artiklis Sparta

3. sajandi teisel poolel eKr püüdis Sparta kuningas Agis IV (245–241 eKr) lõpetada spartiaatide arvu ja majandusliku seisundi halvenemist ja taastada Lykurgosega seostatud vana Sparta korraldust. Ta kavatses tühistada võlad ja jagada maa ümber, kuid tema reformid põrkusid mõjuvõimsate maaomanike vastuseisule. Agis hukati ning tema reformid tühistati.

Reforme jätkas kuningas Kleomenes III (235–222 eKr), kes saavutas võimu tugevdamise järel reformide elluviimise: ta tühistas võlad, jagas maad ümber, suurendas kodanike ringi ja korraldas ümber Sparta sõjalise jõu. Kleomenes III püüdis samal ajal kehtestada Sparta hegemooniat Peloponnesosel ja sattus konflikti Ahhaia liiduga.

Ahhaia liit pöördus Aratose juhtimisel abi saamiseks Makedoonia poole ja nõustus vastutasuks taastama Makedoonia kontrolli Akrokorintose üle. 222. aastal eKr sai Kleomenes III Sellasia lahingus Lakoonikas Makedoonia ja Ahhaia ühendatud vägedelt lüüa ning põgenes Egiptusse. Tema reformid tühistati ja Sparta sattus Makedoonia mõju alla.

Epeiros

Pikemalt artiklis Epeiros

Epeiros jäi hellenistlikul ajajärgul üheks Kreeka maailma läänepoolseks riigiks. Selle tuntuim valitseja oli Pyrrhos, kes püüdis laiendada oma võimu nii Kreekas kui ka Lõuna-Itaalias. Tema sõjad Roomaga aastatel 280–275 eKr näitasid, et Kreeka lääneosa oli üha tihedamalt seotud Itaalia ja Rooma poliitilise arenguga.

Hellenistliku maailma langus ja Rooma tõus

Pärast 3. sajandi eKr suhteliselt jõukat perioodi muutus hellenistlike riikide olukord raskemaks. Selle üheks oluliseks põhjuseks oli välispoliitilise olukorra muutumine. Hellenistliku maailma piiridele kerkisid kaks võimsat naabrit: idas Partia ja läänes Rooma.

Partia riigi tugevnemine nõrgendas Seleukiidide riiki ja viis järk-järgult kreeka-makedoonia mõju vähenemiseni Iraani ja Mesopotaamia aladel. Samal ajal laiendas Rooma oma mõju Balkani poolsaarel, Kreekas ja Väike-Aasias.

Rooma sekkumine Kreeka asjadesse ei toimunud ühe sõjakäiguna, vaid järk-järgult. Roomlased sekkusid algul Kreeka linnriikide ja Makedoonia vahelistesse konfliktidesse ning esitlesid end sageli Kreeka linnade autonoomia kaitsjatena. Seejärel muutus Rooma mõju üha otsesemaks.

Makedoonia sai Roomalt lüüa Teises Makedoonia sõjas ja Kynoskephalai lahingus 197. aastal eKr. 168. aastal eKr sai Makedoonia kuningas Perseus Pydna lahingus otsustavalt lüüa. Makedoonia kuningriik lõpetati ja selle territoorium jaotati algul neljaks vabariigiks. 148. aastal eKr muudeti Makedoonia Rooma provintsiks.

Pärast Makedoonia kuningriigi langemist suurenes Rooma mõju ülejäänud Balkani-Kreekas. Ahhaia liit sattus Roomaga konflikti ja 146. aastal eKr purustasid roomlased liidu. Samal aastal hävitati Korintos, mis oli olnud üks Kreeka maailma tähtsamaid linnu. Suur osa Kreeka mandriosast liideti Rooma Ahhaia provintsiks.

Hellenistlikus maailmas toimusid samal ajal muutused ka Väike-Aasias. Pergamoni kuningas Attalos III pärandas 133. aastal eKr oma riigi Roomale ja Pergamoni kuningriigi aladest moodustati hiljem Rooma Aasia provints. Rooma laiendas oma võimu ka Väike-Aasia idaosades. Bitüünia pärandati Roomale 74. aastal eKr ja Pontose kuningriik alistati lõplikult Rooma sõdades Mithridates VI vastu.

63. aastal eKr allutas Rooma Seleukiidide riigi peamise tuumiku Süüria ning muutis selle Rooma provintsiks. Seleukiidide riik oli selleks ajaks suuresti oma varasemad valdused kaotanud ja muutunud piirkondlikuks jõuks.

Viimaseks suureks hellenistlikuks kuningriigiks jäi Ptolemaioste kuningriik Egiptuses. Selle viimane valitseja Kleopatra VII püüdis säilitada Egiptuse iseseisvust Rooma kasvava mõju tingimustes. Pärast Kleopatra ja Marcus Antoniuse lüüasaamist Aktioni lahingus 31. aastal eKr vallutas Octavianus Egiptuse. 30. aastal eKr annekteeriti Ptolemaioste kuningriik Rooma riiki.

Sellega lõppes hellenistlike kuningriikide iseseisev poliitiline ajajärk ja tavapärase periodiseeringu järgi ka hellenismiperiood. Kreeka maailm ei kadunud siiski Rooma võimu kehtestamisega. Kreeka linnad jäid olulisteks ühiskondliku ja kultuurielu keskuseks ning kreeka keel ja kultuur säilitasid Vahemere maade idaosas väga suure mõju.

Hellenismiperioodi oluliseks pärandiks oli kreeka keele ja kultuuri levik ulatuslikul alal Vahemere idaosast kuni Kesk-Aasia ja India loodeosani. Kreeka kultuur põimus kohalike kultuuridega ning kujunes välja uus kosmopoliitne kultuuriruum. Hellenistlikud linnad, eelkõige Aleksandria, Antiookia ja Seleukeia, kujunesid teaduse, kirjanduse, filosoofia, kunsti ja kaubanduse keskusteks.

Hellenistliku maailma kultuuriline mõju kestis Rooma ajal edasi. Kreeka keel jäi Rooma impeeriumi idaosas tähtsaks kirjandus-, teadus- ja halduskeeleks ja kreeka kultuurist sai oluline osa hilisema Rooma maailma ja Bütsantsi kultuuripärandist.

Rooma vallutus

Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga^[11]. 216 eKr tungis Makedoonia kuningas Philippos V Illüüriasse, millest sai alguse Makedoonia sõjad Roomaga. Illüüria sõdadega (215–168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist.

Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia Rooma poolt. 197 eKr võitsid roomlased, keda toetasid mitmed kreeka riigid (Pergamon, Rhodos, Ateena, Aitoolia ja Ahhaia), Kynoskephalai lahingus Makedoonia kuninga Philippos V väge. 196 eKr kuulutasid roomlased Isthmia mängudel välja kõigi kreeklaste vabaduse, mis tähistas Makedoonia ülemvõimu lõppu Kreekas. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus (168 eKr) märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) ning Korintose hävitamist allutati Vana-Kreeka linnriigid.

Lõuna-Kreekas tekkis Roomal konflikt Peloponnesose linnriikide Ahhaia liiduga. Kui ahhailased Rooma heakskiitu ära ootamata Sparta vastu sõtta läksid, käskis Spartat soosinud Rooma ahhailastel loovutada mitu linna, nende seas Korintose. Vallandunud Ahhaia liidu ja mõnede muude Kreeka linnriikide ülestõusu surus konsul Lucius Mummius suurema vaevata maha. Karistuseks ja hirmutuseks hävitasid tema väed 146 eKr Rooma senati korraldusel Korintose, mille elanikkond oli ahhailaste ülestõusuga kaasa läinud. Kuigi enamik Kreeka riike säilitas nimeliselt sõltumatuse ja oli Roomaga ainult liiduvahekorras, andis Korintose häving soovitud tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma vabariigi ülemvõimule ja see oli Kreeka poliitilise iseseisvuse lõpp. Ahhaia läks Rooma Makedoonia provintsi haldusse.

Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia#Makedoonia sõjad

146. aastaks eKr, pärast Ahhaia Liidu purustamist Makedoonia oli juba Rooma provints ja ülejäänud Kreekast sai Rooma protektoraat^[11]^[12]. Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi.

Haridus ja pedagoogika

Pikemalt artiklis Vana-Kreeka haridus

Haridus oli Vana-Kreekas oluline osa inimese kasvatamisest ja ühiskondlikust identiteedist. See kujunes välja Homerose-aegsest aristokraatlikust traditsioonist ja muutus 5. sajandil eKr sofistide, Sokratese, Platoni ja Isokratese tegevuse mõjul senisest mitmekesisemaks. Hellenismiajastul muutus haridus veelgi olulisemaks ning gümnaasiumis saadud haridust hakati pidama Kreeka kultuuris osalemise oluliseks eelduseks.

Vana-Kreeka hariduse ja kasvatuse laiemat ideaali ja protsessi tähistab paideia mõiste, mis hõlmas inimese vaimset, kehalist ja kõlbelist kujundamist ning kultuurilist haritust.^[13] Hariduses seostusid vaimne ja kehaline kasvatus. Kreeklaste ideaaliks kujunes muu hulgas kalokagathia ehk kehalise ja kõlbelise täiuslikkuse ühendamine.

Kreeka formaalharidus oli suunatud peamiselt vabadele meestele, eriti kodanike poegadele.^[14] Orjad olid üldjuhul formaalharidusest kõrvale jäetud ning mõnes polises kehtisid nende harimise suhtes isegi piirangud.^[15] Haridus oli enamasti eraviisiline. Sparta oli oluline erand, sest seal korraldas poiste kasvatust riik. Hellenismiajastul rajasid mõned linnriigid ka avalikke koole.

Hariduse eesmärk ei olnud tavaliselt ametiõppe andmine, vaid vaba mehe kujundamine võimekaks kodanikuks. Jõukusest sõltus siiski suuresti see, kui kaua ja millisel tasemel inimene õppida sai, sest õpetajatele tuli sageli maksta. Ka tüdrukud said mõnes piirkonnas algteadmisi, kuid nende formaalne haridus oli üldiselt piiratum kui poistel.^[16]

Varasem kasvatus ja Homerose traditsioon

Ettekujutus ideaalsest käitumisest esineb juba Homerose eeposte kangelaste juures. Platon nimetas Homerost hellenite esimeseks kasvatajaks. Homerose eepostes ja mütoloogilises pärimuses õpetati poisse oda viskama, jooksma, ratsutama, jahti pidama ning lüürat ja kitarat mängima. Kangelase au nõudis väärikat käitumist nõukogus, lahingus, spordivõistlustel ja pidusöögil. Vaprus võimaldas tal oma väärikust säilitada.

Kasvatuse oluliseks meetodiks oli eeskujude, sealhulgas mütoloogiliste eeskujude jäljendamine. Homerose kangelastest said aristokraatlike noormeeste eeskujud. Polises hakati kasvatust käsitama riigi ühe olulise funktsioonina. Eesmärgiks seati eeskätt vabade kodanike laste, eriti poiste kasvatamine.

7.–6. sajandil eKr olid kasvatuse olulisteks osadeks religioossed pidustused ja nendega seotud muusalised kunstid – tants, muusika ja retoorika. Teiseks oluliseks kasvatuselemendiks kujunes sõjaline ettevalmistus, mis Spartas omandas eriti ulatusliku kuju.

Ateena süsteem

Klassikaline Ateena

Klassikalise Ateena hariduses ühendati kaks peamist valdkonda – kehaline ja vaimne kasvatus, mida ateenlased nimetasid vastavalt gymnastikē ja mousikē.^[17]^[18]

Gymnastikē oli kehaline kasvatus, mille ideaalid olid seotud jõu, vastupidavuse ja sõjaks valmistumisega.^[19] Kehalist vormi peeti oluliseks nii sõjalise valmisoleku kui ka hea tervise seisukohast. Poisid alustasid kehalist kasvatust noores eas, algul eraõpetaja ehk paidotriibi juhendamisel ning hiljem gümnaasiumis ruumides.^[20]^[21]

Mousikē hõlmas muusikat, tantsu, kirjandust ja luulet. Selle kaudu tutvustati õpilastele ilu ja õilsuse ideaale ning arendati harmoonia- ja rütmitaju.^[22]

Poisid alustasid haridusteed umbes seitsmeaastaselt. Õpetajaid oli kolme põhilist liiki: grammatist õpetas lugemist ja kirjutamist, kitarist muusikat ning paidotriib kehalisi harjutusi. Jõukatest perekondadest pärit poisid olid sageli paidagoogi hoole all. Paidagoog oli tavaliselt majapidamisori, kes saatis poissi päeva jooksul ja juhendas tema käitumist.

Tunnid toimusid sageli õpetajate eramajades. Õpetati lugemist, kirjutamist, matemaatikat, laulmist ning lüüra ja flöödi mängimist. Vanematele poistele õpetati ka maadlust, jooksmist, kettaheidet ja odaviset.^[23]

Õpilased kirjutasid kirjutuspulgaga vahaga kaetud tahvlitele. Lugemaõppimisel anti neile sageli luuletusi päheõppimiseks ja esitamiseks. Hesiodose ja Homerose teoseid hinnati kõrgelt ning nende loomingut kasutati õppetöös.^[24]

Ateena varasem kooliharidus oli suhteliselt vähe formaliseeritud ja piirdus suurestualgtasemega. Kooliharidus ei moodustanud tänapäevases mõttes ühtset ja rangelt struktureeritud süsteemi. Formaalne haridus võis noorukieas lõppeda. Haridust omandati olulisel määral ka väljaspool kooli, igapäevase ühiskondliku ja praktilise kogemuse kaudu.^[25]^[26]

Efeebia

Ateenas järgnes kooliharidusele noormeeste sõjaline ja kodanikukasvatus efeebias (ephebeia). Efeebia kujunes aja jooksul kaheaastaseks väljaõppeks, mille kaudu noormehed valmistusid kodanikueluks ja sõjaväeteenistuseks. Pärast Chaironeia lahingut 338. aastal eKr tegi Lykurgos reforme, millega efeebia sai Ateena kodanikuks saamise oluliseks nõudeks.

Ajaloolased ei ole üksmeelel selles, kas efeebiasse vastuvõtmise tingimuseks oli mõnel institutsiooni arengu etapil varanduslik kvalifikatsioon. Ka umbes 325. aastast eKr pärinev "Ateena politeia" vastav peatükk ei anna selle kohta kindlaid andmeid.

Kõrghariduse kujunemine

Kõrgharidus hakkas Ateenas arenema umbes 420. aasta paiku eKr. Sokratese ja sofistide tegevus jaa mujalt Kreekast saabunud õpetajate lisandumine tähistasid üleminekut varasemalt hariduselt uuele kõrghariduse vormile. Kõrgharidus laiendas formaalset haridust ja Ateena ühiskonnas hakati intellektuaalseid võimeid järjest enam väärtustama.^[27]

5. sajandi keskpaigast eKr püüdsid sofistid sõnastada kreeka pedagoogilise mõtte põhialuseid. Nad kultiveerisid paideia mõistet ning kujundasid välja teadmiste ja kunstide kogumi, mis pidi tagama vabadele noormeestele edu ühiskondlikus tegevuses. Eelkõige õpetasid nad dialektikat ja retoorikat, mis eeldas muu hulgas mütoloogia, ajaloo ja seadusandluse tundmist.

Sofistidega võib seostada kõrghariduse kujunemise algust: tekkisid õppekavad ja õppevahendid, kuigi püsivad institutsioonid veel puudusid. Sofistide õpetus oli sageli tasuline ja seetõttu sõltus kõrghariduse kättesaadavus suurel määral perekonna jõukusest.^[28]

Isokrates pidas kunste ja teisi teadusi retoorikaga võrreldes vähem oluliseks ja leidis, et retoorika on vooruse ja kodanikukompetentsuse kujundamise keskne vahend. Tema arvates pidi haridus kujundama kodaniku võimet ühiskondlikus ja poliitilises elus osaleda ning andma talle poliitilise juhtimise jaoks vajaliku kõneoskuse.^[29]

Umbes 390. aastal eKr avas Isokrates Ateenas retoorikakooli. Tema kool erines Platoni Akadeemiast selle poolest, et keskendus eelkõige kõnekunstile ja kodanikueluks vajalikule haridusele, Akadeemias aga olid kesksemad teadused, filosoofia ja dialektika.^[30]

Sokrates

Sokrates vastandus end sofistide õpetuse mõnele küljele ning rõhutas tarkuse, sügavama mõtlemise, isenese tundmise ja inimese moraalse täiustumise tähtsust.^[31]^[32]

Sokratese vastuseis sofistide õpetusele moraalinormide suhtelisust (relativism) mõjutas hilisemat kreeka pedagoogilist mõtet. Sokrates rõhutas vooruse iseväärtust ja moraalinormide objektiivsust.

Platon ja Akadeemia

Platon rajas umbes 387. aastal eKr Platoni Akadeemia. Akadeemias arendas ta oma haridusteooriat, mida ta käsitles põhjalikumalt teoses "Politeia". Platon käsitas haridust vahendina selliste kodanike kujundamiseks, kes suudaksid ühiskonnaelus vastutustundlikult osaleda. Ta leidis, et inimene omandab teadmisi ka kogukonna liikmena elamise kogemuse kaudu, kuid rõhutas samal ajal sihipärase õppimise ja kõrgema hariduse tähtsust kodanikuvooruse kujundamisel.^[33]

Platoni Akadeemiat nimetatakse sageli esimeseks ülikooliks.^[34]

"Politeias" kirjeldab Platon ranget haridusteed, mille eesmärk oli viia õppija tõelise vooruse saavutamise ja tegelikkuse olemuse mõistmiseni. See hõlmas muusika, luule ja kehalise kasvatuse algõpetust, sellele järgnevat kahe- kuni kolmeaastast sõjalist väljaõpet, kümmet aastat matemaatiliste teaduste õppimist, viit aastat dialektikaõpet ning viitteist aastat praktilist tegevust poliitikas. Vaid vähesed, kes sellise haridustee lõpuni läbisid, pidid saama Platoni ideaalriigi filosoof-kuningateks.^[35]

Platoni haridusteooria üks keskseid ideid oli seega hariduse tihe seos poliitilise korraga: hea riigi püsimine sõltus selle kodanike, eriti tulevaste juhtide õigesti korraldatud kasvatamisest.

Aristoteles ja Lykeion

Aristoteles rajas Ateenas 335. või 334. aastal eKr oma kooli Lykeioni.^[36]

Lykeionis tegeldi suurel määral uurimistöö ja teabe süstemaatilise kogumisega. Aristoteles pidas empiirilist uurimist oluliseks ning leidis, et dialektiline arutelu võib mõnel juhul tõeotsingut takistada. Seetõttu pöörati koolis suurt tähelepanu vaatlusele, kogumisele ja empiirilisele uurimistööle.^[37]

Teised filosoofiakoolid

4. sajandil eKr rajati Kreekas mitu filosoofiakooli. Sokratese õpilastest rajasid koole Eukleides Megaras, Phaidon Elises ning Antisthenes ja Platon Ateenas. Koos Platoni Akadeemia ja Lykeioniga kujunesid hiljem Ateenas olulisteks hariduskeskusteks ka Epikurose filosoofiakool ehk "Aed" ja stoikute kool.

Ateena muutus seega oluliseks haridus- ja kasvatusekeskuseks ning hellenistlikus maailmas omamoodi pedagoogiliseks provintsiks. Selle haridusideaali mõju ulatus hiljem Lääne-Euroopa renessansi- ja valgustusajastu mõtlejate ning pedagoogideni.

Pythagoras ja teaduslik haridus

Pythagorase rajas oma filosoofiakooil tegutses umbes 530 eKr Krotonis. Pythagoras rajas seal kogukonna, kus õpetati filosoofiat, religiooni ja matemaatikat ning uuriti muu hulgas kosmoloogiat, aritmeetikat, geomeetriat, astronoomiat ja harmooniat. Koolil oli ühtaegu filosoofilise, poliitilise organisatsiooni ja religioosse kogukonna iseloom.

Kooli liikmeteks võisid olla nii mehed kui ka naised. Õpilased elasid ja õppisid kindlate reeglite järgi korraldatud kogukonnas.^[38]

Pythagorase õpetuses eristati väidetavalt eksoteerilist ja esoteerilist õpetust. Õpetuse keskmes olid muu eetika, filosoofia ja matemaatika.

6. sajandi lõpus eKr rajati Krotonis ja Küreenes arstiteaduse koolid. Mõjukaks kujunes ka Kosi saare arstiteaduse kool, kus tegutses Hippokrates.

Spordi ja võistluste mõju haridusele

Kehalise ettevalmistuse iseloomu mõjutasid üle-kreekalised ja kohalikud spordivõistlused, sealhulgas antiikolümpiamängud, Isthmose mängud ja püütiamängud. Püütiamängudel, mida peeti Apolloni auks, võistlesid lisaks sportlastele ka flöödi- ja kitaramängijad ning korraldati tarkusevõistlusi.

Spordivõistluste populaarsus väljendas kreeklaste tugevat võistlusvaimu (agoonivaimu), mis avaldus ka intellektuaalses sfääris. 6. sajandi lõpuks eKr hakkasid kreeklased järk-järgult rohkem väärtustama intellektuaalseid omadusi, kuigi kehalistel omadustel säilis endiselt oluline koht.

Meeste ja poiste suhted kasvatuse kontekstis

Vana-Kreeka hariduse ja kasvatuse üks tänapäeva mõistes keeruline aspekt oli Vana-Kreeka pederastia, mis võis mõnes ühiskonnakihis olla seotud noormehe kasvatamisega. Õpetajate ja kasvatajate mõju kõrval võis noormehe moraalset kujunemist mõjutada ka vanema partneri ehk erastēs 'e eeskuju. 15–18-aastaste noormeeste puhul käsitleti täiskasvanud mehe ja noormehe suhet mõnikord traditsioonilise kangelaskasvatuse ja vooruslikkuse kujundamise kontekstis.

Naistevahelised samalaadsed suhted on allikates vähem nähtavad ning neid on seostatud näiteks Sappho ümber koondunud ringiga. See teema oli osa teatud kasvatuse ja sotsialiseerumise vormidest, kuid ei moodustanud Kreeka haridussüsteemi üldist alust.

Sparta süsteem

Sparta oli Vana-Kreeka hariduses kõige selgem erand, sest seal allutati laste kasvatamine ulatuslikult riiklikule kontrollile. Sparta ühiskonna eesmärk oli kujundada meessoost kodanikest vastupidavad ja sõjaliselt võimekad sõdurid, kes oleksid valmis kaitsma oma polist ja tegutsema Sparta faalanksi liikmetena.

Agōgē

Sparta kasvatuse ehk agōgē keskne eesmärk oli sõjaliste ülesannete täitmiseks sobivate kodanike kujundamine. Kasvatus rõhutas kehalist vastupidavust, distsipliini, kuulekust, kollektiivsust ja sõjalisi oskusi.^[39]

Riiklik kasvatus algas umbes seitsmeaastaselt. Klassikalisel perioodil jagunes agōgē üldjoontes kolmeks astmeks: paides (umbes 7–14-aastased poisid), paidiskoi (umbes 15–19-aastased noorukid) ja hēbōntes (umbes 20–29-aastased noormehed). Poisse ja noorukeid ühendati rühmadesse ning nende kasvatust ja väljaõpet kontrollis riigiametnik paidonoom. Umbes 20-aastased eirēn 'id juhendasid nooremaid poisse.

Lapsed said kuni seitsmenda eluaastani kasvatust perekonnas, seejärel paigutati nad ühisesse elukorraldusse. Neid õpetati alluma käsule, elama sõjaväelise distsipliini järgi, taluma raskusi ning saavutama võitu. Distsipliini karmistati järk-järgult. Poistele nähti ette kerge riietus, paljajalu käimine ja kõval asemel magamine. Samuti pidid nad läbima spetsiaalseid kehalisi harjutusi.^[40]

Spartiaatide intellektuaalne kasvatus oli viidud miinimumini ning piirdus peamiselt lugemise ja kirjutamise algteadmistega. Noorte vaimset arengut peeti siiski vajalikuks: spetsiaalsete harjutuste abil omandati oskus küsimustele täpselt ja lühidalt vastata. Seda väljendusviisi seostatakse hilisema mõistega "lakooniline".

Muusika oli Sparta kasvatuses oluline, kuid see oli allutatud sõjalistele eesmärkidele. Noormehi õpetati tegutsema faalanksis ühtse üksusena. Selleks kasutati ka tantsu ja muusikat, mis aitasid arendada koordineeritud liikumist.^[41] 15–20-aastaste noormeeste tegevuses kuulus sõjaliste harjutuste kõrval oluline koht koorilaulule. Sparta kasvatuse sõjaväestamist väljendavad ka Tyrtaiose 7. sajandi teise poole laulud, milles sõjamehekuulsus seati muudest kuulsuse liikidest kõrgemale.

Pärast agōgē läbimist jätkus noormeeste sõjaline ettevalmistus efeebia vormis. Noored osalesid kehalistes harjutustes, jahis ja sõjalistes harjutustes ning umbes 20-aastaselt tunnistati nad ametlikult Sparta sõduriteks.^[42]

Sparta naiste haridus

Sparta naised said erinevalt paljude teiste Kreeka linnriikide naistest riiklikult korraldatud formaalharidust. Suur osa sellest keskendus kehalisele kasvatusele. Tüdrukud õppisid jooksmist, maadlust, kettaheidet ja odaviset ning nende oskusi kontrolliti regulaarselt võistlustel.^[43]

Lisaks kehalisele kasvatusele õpetati noortele naistele laulmist, tantsimist ja pillimängu.^[44] Sparta naiste kasvatuse eesmärk oli muu hulgas valmistada neid ette emaduse ja ühiskondlike rollidega seotud ülesanneteks ning toetada Sparta sõjalise ühiskonna püsimist.^[45]

Sparta kasvatussüsteem oli 18.–19. sajandi pedagoogilises mõttes mõjukas. Selle mõningaid põhimõtteid rakendati hiljem ka Prantsusmaa ja Venemaa sõjaväeõppeasutustes.

Plutarchos kirjeldab, et Sparta vastsündinuid kontrollis vanematekogu ning nõrgaks või väärarenguga peetud laps võidi hüljata. Seda kirjeldust on hilisemates käsitlustes sageli tõlgendatud tõendina nõrkade laste süstemaatilise tapmise kohta, kuid sellise tava ulatus ja tegelik rakendamine on tänapäeva uurimustes vaieldavad ning kindlad tõendid süstemaatilise vastsündinute tapmise kohta puuduvad.

Hellenismiajastu haridus

Hellenismiajastul muutus haridus Kreeka kultuuris osalemise oluliseks osaks. Alghariduse põhistruktuur jäi seejuures suuresti samaks. 7–14-aastased poisid käisid kitaristi koolis, palestras ja grammatikakoolis. Paidagoog saatis last ja jälgis tema käitumist.

Grammatikakoolis õpiti tähestikku, kirjutati silpe ning harjutati sidusate tekstide ümberkirjutamist. Õpilased lugesid häälega Homerose valitud tekste, mõnikord kohandatud kujul, samuti Aisopose valme ja õpetlikke lüürikute antoloogiaid. Õpetati arvutamist, sealhulgas nelja aritmeetilist tehet, murde, rahaühikuid ning kaalu- ja pikkusmõõte. Kasutati ka kehalisi karistusi.

Kõrgema astme grammatikakoolis määras õppeainete ringi hellenistliku hariduse uus iseloom. Grammatikose juhendamisel, tavaliselt gümnaasiumis, loeti ja tõlgendati "autoreid". Keskne koht oli Homerosel ja Hesiodosel, hiljem ka Apolloniosel Rhodoselt. Lüürikutest loeti muu hulgas Alkmani, Alkaiost ja Sapphot; tragöödiakirjanikest Aischylost, Sophoklest ja Euripidest ning komöödiakirjanikest Menandrost. Väiksemas mahus õpiti proosakirjanikke, näiteks Herodotost ja Xenophoni. Kõnemeestest pöörati erilist tähelepanu Demosthenesele.

Autorite lugemise ja tõlgendamisega kaasnesid kirjutamisharjutused, mille jaoks kujunesid välja kindlad kooližanrid – progümnasmid ehk eelharjutused. Kõnekunsti õpetamine jäi retoorikakoolide eriülesandeks.

Hellenismiajastul tekkisid uued teadus- ja kultuurikeskused. 3. sajandi alguses rajati Aleksandrias Museion koos Aleksandria raamatukoguga; seal tegeldi teadusliku uurimistööga ning institutsiooniga olid seotud ka loomaaed ja botaanikaaed. Teiseks oluliseks teaduskeskuseks kujunes Pergamon. Suured raamatukogud tegutsesid ka Apameias, Antiookias ja Sürakuusas. Kuulus retoorikakeskus oli Rhodose saar.

Ilmusid teaduslikud uurimused ja õppevahendid paljudes teadmiste valdkondades. Aleksandria traditsiooniga seostub Dionysios Traaklase grammatika. 3. sajandi alguses eKr koostas Eukleides teose "Elemendid".

Haridus Rooma võimu ajal

Pärast Kreeka muutumist Rooma riigi osaks jätkusid Kreeka haridustraditsioonid. Jõukad roomlased kasutasid haritud kreeklasi sageli õpetajate ja kasvatajatena, mis aitas Kreeka haridustraditsioonidel Rooma ühiskonnas edasi kesta.^[46]

Kõnekunsti õpetamise traditsioon säilis ka Rooma ajal. 4. sajandil pKr hoidsid seda elus muu hulgas Himerios, Themistios ja Libanios. Paganlikud filosoofiakoolid säilisid pärast Rooma vallutusi ning Marcus Aureliuse ajal hakkasid nad saama riiklikku toetust, kuigi jäid peamiselt erakoolideks. Selline olukord kestis kuni aastani 529 pKr, mil keiser Justinianus I keelas paganatel õpetamise.

Hariduse areng ja hilisem mõju

Kreeka hariduse areng oli tihedalt seotud polise ühiskonna muutumisega. 6. sajandi lõpust hakkas Atika eesotsas Ateenaga mängima Kreeka hariduses juhtivat rolli. Demokratiseerumine ja poliseelu intellektualiseerumine suurendasid kõnekunsti, kirjanduse, teaduste ja filosoofia tähtsust.

4. sajandiks eKr oli demokraatlik polis ja kogu polisesüsteem jõudnud allakäigu perioodi, kuid samal ajal rajati arvukalt filosoofiakoole ning haridus muutus senisest süsteemsemaks. Sofistid, Sokrates, Platon, Isokrates ja Aristoteles kujundasid arusaama haridusest kui inimese ja ühiskonna teadlikust kujundamisest.

Platoni ja Aristotelese kool ning hiljem Epikurose ja stoikute kool aitasid muuta Ateenat kauaaegseks haridus- ja filosoofiakeskuseks. Nende mõju ulatus hiljem Rooma kultuuri ning Lääne-Euroopa renessansi ja valgustusajastu pedagoogilise mõtteni.

Sparta kasvatuse mõju oli teistsugune: 18.–19. sajandi pedagoogilises mõttes käsitleti Sparta süsteemi mõningaid põhimõtteid eeskujuna ning neid rakendati hiljem muu hulgas Prantsusmaa ja Venemaa sõjaväeõppeasutustes.

Vana-Kreeka haridusest kujunes seega pikaajaline traditsioon, milles ühendati kirjandus, muusika, kehaline kasvatus, filosoofia, teadus, retoorika ja kõlbeline kasvatus. Kreeka haridusideed mõjutasid otseselt hilisemat Rooma haridust ning nende kaudu ka Euroopa hariduse ja pedagoogilise mõtte arengut.

Kultuur

Vana-Kreeka kultuuri periodiseerimise aluseks võetakse Vana-Kreeka ajaloo periodiseering. Vana-Kreeka kultuuri (eelkõige filosoofia ja kirjanduse) viimast arenguperioodi, mis algab hellenismiajastuga, pikendatakse Rooma vallutusele järgnenud ajajärgule kuni 5. sajandi lõpuni pKr.

Mütoloogia ja usund

Vaata ka: Vanakreeka mütoloogia ja Vana-Kreeka usund

Usund oli Vana-Kreeka elu üks keskseid osi.^[47] Kreeklased olid polüteistid ja austasid paljusid jumalaid, kuid usulised tavad ei olnud kogu Kreekas ühesugused. Eri linnades ja eri hõimude seas võidi samu jumalaid austada erineval viisil ja neile võidi omistada erinevaid ülesandeid ja omadusi. 6. sajandi lõpuks eKr hakkas välja kujunema Olümpose jumalate rühm. Tõsi küll, selle koosseis ei olnud eri paikades ja eri traditsioonides alati täpselt sama.^[48] Kreeka usund kujunes kultuurikontaktis naaberrahvastega. Juba arhailisel ajajärgul mõjutasid seda Lähis-Ida usund ja kultuur. Hellenismiajal hakkas ka Kreeka usund mõjutama Lähis-Ida usundit.^[49]

Vana-Kreeka usund oli polüteistlik ning tunnistas arvukalt jumalaid, kangelasi, daimoneid ja muid üleloomulikke olendeid. Sellel puudusid ühtne pühakiri, kõiki kreeklasi ühendav kirik, ühtne usutunnistus ja kogu Kreekale ühine elukutseline preesterkond. Samuti ei moodustanud Kreeka usund ühtset ja muutumatut süsteemi: kultused, müüdid, rituaalid ja jumalate austamise viisid erinesid piirkonniti ja muutusid aja jooksul. Usund oli tihedalt põimunud perekonna, kogukonna, polise, poliitika ja igapäevaeluga.

Kreeka usundi tähtsamad avaldumisvormid olid jumalate austamine pühapaikades ja templites, ohvritalitused, palved, hümnid, jookohvrid, pühad annetused, puhastusrituaalid ja pidustused. Olulisel kohal olid ka oraaklid, müsteeriumid ning mitmesugused isiklikud tõotused ja pühendused. Religioossete praktikate seas oli nii ühiskondlikke ja riiklikke kui ka perekondlikke ja individuaalseid.

Kreeka mütoloogia moodustas olulise osa usundist. Müüt (vanakreeka μῦθος, mythos) tähendas algselt muu hulgas kõnet, jutustust või lugu. Müüdid jutustasid jumalatest, kangelastest ja maailma päritolust ning selgitasid, miks teatud jumalaid austatakse, miks mingi pühamu on püha, miks tehakse teatud rituaale ja missugune on inimese suhe jumalatega. Müüdid ei moodustanud siiski ühtset kanoonilist süsteemi: sama jumala või sündmuse kohta võis eksisteerida mitu erinevat pärimust.

Varasemad arengujärgud

Kreeka usundi kujunemine ulatub pronksiaega. Mükeene tsivilisatsiooni aegsetest lineaarkirja B tahvlites mainitakse mitut hilisemast Kreeka panteonist tuntud jumalat, sealhulgas Zeus, Poseidonit ja Herat. See näitab, et hilisema Kreeka usundi olulistel jumalustel olid juured juba hilises pronksiajas. Mükeene usundi kohta säilinud allikad on siiski piiratud ning selle müüte ja teoloogiat ei ole võimalik hilisema Kreeka usundi põhjal täielikult rekonstrueerida.

Mükeene usund kujunes osaliselt kohalike Egeuse mere piirkonna pärimuste ja Minose kultuuri mõjutuste koostoimes. Hilisem Kreeka usund ei olnud seega täiesti uus süsteem, mis oleks varasema usundi järsult välja vahetanud, vaid kujunes pikaajalise kultuurilise ja religioosse arengu tulemusel.

Kreeka usundi varasemaid etappe on vanemas religiooniteaduses sageli kirjeldatud animismi, fetišismi ja ktoonilisuse mõistega. Selliseid mõisteid tuleb siiski kasutada ettevaatlikult. Tänapäeval ei käsitata Kreeka usundit ühetaolise arengujadana, milles kogu varasem usund oleks olnud animistlik või fetišistlik ja hiljem asendunud "olümposliku" usundiga. Ktoonilised jumalused ja kultused olid Kreeka usundis olulised, kuid eksisteerisid koos taevajumalate, Olümpose jumalate, kohalike jumaluste ja kangelaste kultusega.

Maa ja maa-aluse maailmaga seotud jumalused moodustasid tähtsa osa Kreeka religioossest kujutlusmaailmast. Gaia kehastas maad ja oli mütoloogias paljude jumalike olendite esiema. Hades valitses surnute riiki ja Persephone oli seotud nii surnute maailma kui ka viljakuse ja looduse taastumisega. Demeteri ja Persephone müüdiga seotud Eleusise müsteeriumid olid üks tuntumaid Kreeka müsteeriumikultusi.

Olümpose jumalad ja mütoloogia

Vana-Kreeka mütoloogia oli kogu Vana-Kreeka kultuuri oluline kujundaja ja ühendaja. See hakkas kujunema juba Kreeta-Mükeene ajajärgul ja arenes järgnevatel sajanditel edasi. Kreeka mütoloogia varasemates kihistustes olid olulisel kohal jumalused ja muud mütoloogilised olendid, kes olid seotud loodusjõudude, maailma tekkimise ja jumalate põlvnemisega. Gaia oli Maa ja Uranos taeva personifikatsioon. Nende ühendusest sündisid teiste olendite seas titaanid, kelle hulka kuulusid näiteks Okeanos ja Kronos. Müüdi järgi kukutas Kronos Uranose võimult, misjärel temast sai titaanide valitseja. Hiljem kukutasid Kronose ja teised titaanid võimult tema lapsed eesotsas Zeusega. Titaanide ja Olümpose jumalate võitlust nimetatakse titanomahhiaks. Pärast võitu jagasid Zeus, Poseidon ja Hades maailma omavahel: Zeus sai taeva ja kõrgeima võimu, Poseidon mere ning Hades allilma.

Arhailisel ja klassikalisel ajajärgul kujunesid välja Kreeka usundi need vormid, mida tänapäeval seostatakse kõige rohkem Olümpose jumalatega. See ei olnud siiski järsk muutus ega varasema usundi täielik asendumine. Varasemad jumalused, kohalikud kultused, maa ja surnutega seotud rituaalid ja kangelaste austamine säilisid koos Olümpose jumalate kultustega.

Olümpost peeti peamiste Olümposejumalate elupaigaks. Traditsiooniliselt räägitakse kaheteistkümnest Olümpose jumalast, kuigi nende koosseis võis eri traditsioonides erineda. Zeus oli jumalate ja inimeste valitseja ning taeva, äikese ja korra jumal. Hera, Zeusi abikaasa ja õde, oli abielu ja perekonna jumalanna. Poseidon oli mere, maavärinate ja hobuste jumal. Hades valitses surnute allilma. Demeter oli põllumajanduse, vilja ja maa viljakuse jumalanna ning Hestia kodukolde jumalanna. Zeusi tütar Athena oli tarkuse, strateegilise sõjapidamise, käsitöö ja linnade kaitse jumalanna. Ares oli sõjajumala kehastus, kes oli seotud eeskätt sõja vägivaldse ja hävitava poolega.

Müüdi kohaselt sündis Athena Zeusi peast täies sõjarüüs, kiivri, kilbi ja odaga. Hermes oli algselt seotud karjakasvatuse ja karjustega, kuid kujunes hiljem eelkõige jumalate sõnumitoojaks ning rändurite, kaupmeeste ja kaubanduse kaitsjaks. Artemis oli jahi, metsiku looduse ja loomade jumalanna ning noorte naiste kaitsejumalanna; hiljem seostati teda tugevasti ka Kuuga. Apollon, Artemise vend, oli seotud prohvetluse, muusika, luule, ravi, vibulaskmise ja valgusega. Hilisemas antiigis kujunes tugevaks ka tema seos päikesega, kuigi algselt oli päikesejumal Helios. Apolloniga olid seotud muusad, üheksa jumalannat, kes kaitsesid eri kunsti- ja teadusalasid.

Aphrodite oli armastuse ja ilu jumalanna. Tema päritolust oli erinevaid müüte. Hesiodose järgi sündis ta merevahust, mis tekkis Uranose kastreerimise tagajärjel, ja jõudis Küprose lähedale; Homerose traditsioonis oli ta Zeuse ja Dione tütar. Seetõttu ei saa Aphroditet üheselt nimetada Zeusi tütreks. Tema kultusega olid eriti seotud Küpros ja Kythera. Aphrodite abikaasana nimetatakse Hephaistost, tule, sepatöö ja metallurgia jumalat, kuigi müüdid tema abielu kohta on erinevad.

Antiikaja tuntumaid Aphrodite kujutisi on Knidose Aphrodite, mille valmistas Praxiteles 4. sajandil eKr, ja Milo Venus, 2. sajandist eKr pärinev skulptuur, mida säilitatakse Pariisis Louvre'is. Knidose Aphrodite originaal ei ole säilinud; sellest on olemas hilisemad koopiad ja variandid. Milo Venuse autor on teadmata.

Dionysos oli veini, veinivalmistamise, viljakuse, ekstaasi ja hiljem ka teatri jumal. Talle pühendatud pidustusi nimetati dionüüsiateks. Lisaks Olümpose jumalatele austasid kreeklased arvukalt teisi jumalaid ja üleloomulikke olendeid, kellest paljud olid seotud kindlate paikade, linnade või kultuskohtadega.

Kreeka jumalad olid seotud paljude loodusnähtuste, inimtegevuse ja ühiskonnaelu valdkondadega. Demeter oli seotud vilja ja põllumajanduse viljakusega, Athena tarkuse, käsitöö ja sõjaga, Artemis jahinduse ja metsiku loodusega, Hephaistos tule ja sepatööga, Aphrodite armastuse ja ihaga ning Apollon muu hulgas ennustamise, muusika ja ravimisega. Sellised seosed ei tähendanud siiski, et jumalad oleksid olnud lihtsalt abstraktsete nähtuste personifikatsioonid. Jumalaid kujutati isikupäraste ja tegutsevate üleloomulike olenditena, kellega inimesed võisid rituaalide ja palvete kaudu suhteid luua.

Mütoloogias kujutati jumalaid sageli antropomorfsetena. Nad olid surematud ja üleloomulike võimetega, kuid neil olid inimlikud omadused, tunded ja omavahelised suhted. Jumalate kujutamine antropomorfsetena ei välistanud nende seost loomade, taimede ja muude sümbolitega. Mõnel jumalusel olid kindlad loomadega seotud epiteedid, kultuslikud kujutised või mütoloogilised vormid. Näiteks seostati Athenat öökulliga, Artemist mõnes kultuses emakaruga ning Dionysost viinapuu ja luuderohuga. Selliseid seoseid ei saa siiski käsitada tõendina, et jumalused oleksid algselt olnud lihtsalt loomade või taimede kehastused.

Kreeklased kujutasid jumalaid enamasti inimliku välimuse ja omadustega. Neile omistati inimlikke soove, tundeid, konflikte ja isegi puudusi, kuid samal ajal eristas neid inimestest surematus ja üleloomulik vägi. Müütides esineb sageli hübrise ehk jumalate või kehtiva korra vastu suunatud liigset enesekindlust, millele võis järgneda jumalik karistus.

Kreeka mütoloogias kujutati jumalate ja koletiste vastasseise sageli kosmilise ja ühiskondliku korra kujunemise sümbolina. Hesiodos kirjeldab teoses "Theogonia" jumalate põlvnemist ning titaanide ja olümplaste võitlust. Müütides võitlevad jumalad ja kangelased ka gigantide, Typhoni ja teiste koletistega. Need lood väljendavad muu hulgas vastandusi korra ja kaose, jumaliku võimu ning metsikuse vahel.

Kreeka mütoloogias on olulisel kohal ka kangelased. Herakles, Theseus, Perseus ja Bellerophontes on tuntud kangelased, kelle lugudes esineb koletiste hävitamist, ohtlike ülesannete täitmist ja jumalatega suhtlemist. Heraklesele omistati kaksteist vägitegu ning tema müütiline elukäik lõppes jumalaks saamisega. Kangelastekultus moodustas Kreeka usundis jumalatekultusest eristuva, kuid sellega seotud nähtuse.

Olulisel kohal oli Prometheuse müüt. Prometheus oli titaan, kes aitas inimesi ja varastas Olümposelt tule ja andis selle inimestele. Selle eest lasi Zeus ta kalju külge aheldada ja mõistis talle karistusekspikaajalise piina.

Homerose "Ilias" ja "Odüsseia" annavad ühe mõjukaima kirjandusliku kujutuse jumalate ja inimeste maailmast. Homerose jumalad sekkuvad inimeste tegevusse, toetavad eri osapooli ja satuvad omavahel konflikti. Hilisemad autorid arendasid jumalate olemust ja funktsioone edasi. Kreeka mütoloogia jäi alati mitmekesiseks, sest eri autoritel, piirkondadel ja ajajärkudel võisid olla erinevad pärimused.

Usund ja polis

Mütoloogiaga paralleelselt arenes religioosne kultuspraktika, mis hõlmas muu hulgas ohverdusi, palveid, hümne, pidustusi ja muid rituaale. Vana-Kreeka usundi üks keskseid rituaale oli loomade ohverdamine. Sageli ohverdati lambaid, kitsi, sigu ja veiseid.^[50] Ohvritalitustega kaasnesid tavaliselt palved. Palved ja hümnid olid ka eraldi Kreeka usuelu oluline osa.^[51] Neid rituaale viidi läbi templites, altaritel ja muudes pühapaikades. Kreeka linnadel olid oma kaitsejumalused, kuigi üksikisikud ja kogukonnad austasid tavaliselt mitmeid jumalaid. Athena oli Ateena peamine kaitsejumalanna.

Tähtsad olid nii kohalikud kui ka üle-Kreeka pühapaigad. Delfis asus Apolloni oraakel (Delfi oraakel), Olümpias oli Zeusi pühamu ja seal peeti olümpiamänge ning Epidauroses austati Asklepiost. Ka Dodonas oli tähtis Zeusi pühamu. Delos oli oluline Apolloni kultuse keskus. Ateenas asusid muu hulgas Athenale pühendatud Parthenon ja Ateena Nike tempel.

Kreeka templid olid jumalustele pühendatud pühapaikade keskmes. Tempel ei olnud tänapäevases mõttes jumalateenistuse hoone, kuhu kogu kogukond regulaarselt koguneb. Selles paiknes tavaliselt jumaluse kultuskuju ning templi ja selle ümbruse pühapaiga juurde kuulusid altarid ja muud rituaalsed rajatised. Suured ohvrid toimusid sageli templist väljaspool altaril. Pühamutel võis olla ka maaomandit, rahalisi varasid ja muid majanduslikke vahendeid.

Olulisel kohal olid palved ja hümnid. Jumaluse poole pöördudes võidi nimetada tema epiteete, meenutada tema varasemaid tegusid ja paluda abi, kaitset või soodsat tulemust. Säilinud on mitmesuguseid religioosseid ja kirjanduslikke hümne, nende hulgas Homerose hümnid ja orfilised hümnid. Hilisantiigis kirjutas religioosse sisuga hümne ka uusplatoonik Proklos.

Olümpia oli Zeusi tähtis pühamu ning seal korraldati talle pühendatud olümpiamänge. Delfi oli Apolloni tähtsaim oraaklikeskus. Seal asunud Apolloni pühamus tegutses Püütia, preestrinna, kelle kaudu usuti saadavat Apolloni ennustusi. Delfit peeti kreeklaste ettekujutuses maailma keskpunktiks; seda sümboliseeris omfalos ehk "maailma naba". Delfi pühamu sai annetusi ja muid tulusid neilt, kes pöördusid oraakli poole, kuid oraakli tegevus ei olnud kindlaksmääratud tasuga ennustamisteenus.

Kreeka usundis ei olnud ühtset elukutselist preesterkonda. Preestrite ja preestritaride ülesanded olid seotud konkreetsete kultuste ja pühapaikadega. Nende ametid võisid olla kas eluaegsed või tähtajalised. Mõnes linnas olid religioossed ametid tihedalt seotud poliitilise korraldusega.

Filosoofia ja religioosse mõtte muutumine

Alates 6. sajandist eKr hakkasid Kreeka filosoofid käsitlema jumalikke ja kosmoloogilisi küsimusi üha enam filosoofilise arutelu kaudu. See ei tähendanud siiski, nagu filosoofia oleks lihtsalt hävitanud usu traditsioonilistesse jumalatesse. Filosoofid võisid traditsioonilisi müüte kritiseerida või ümber tõlgendada või käsitada jumalikkust abstraktsemalt.

Xenophanes kritiseeris antropomorfset jumalakäsitust. Platon käsitles oma filosoofilistes teostes umalikkust, kosmost ja hinge. Hilisemad stoikud ja epikuurlased kujundasid samuti oma arusaamad jumalatest ja usundist. Seega ei viinud filosoofia ühetaoliselt usundi hülgamiseni, vaid aitas kaasa erinevate jumalikkuse käsituste tekkimisele.

Hilisantiigis kujunes uusplatonismi raames välja keeruline metafüüsiline süsteem, mille keskmes oli kõrgeim printsiip Üks (to Hen). Uusplatonistid püüdsid seostada traditsioonilist jumalate maailma filosoofilise arusaamaga tegelikkuse hierarhilisest ülesehitusest. Eriti Proklos käsitles traditsioonilisi jumalaid oma filosoofilises süsteemis. Uusplatonismi ei ole siiski täpne nimetada lihtsalt monoteistlikuks usundiks ega üksnes kristluse vastandiks.

Mütoloogia hilisemas kultuuris

Kreeka mütoloogia säilitas kirjanduses ja kunstis tähtsuse ka siis, kui traditsioonilised kultused hakkasid hilisantiigis järk-järgult taanduma. Müüte kasutati kirjanduses, kujutavas kunstis ja filosoofias ning neid tõlgendati sageli allegooriliselt või sümboolselt. Kreeka mütoloogia mõju jätkas ka rooma kultuuris ja hilisemas Euroopa kirjanduses ja kunstis.

Kristluse levik Rooma keisririigis muutis oluliselt Kreeka ja Rooma traditsiooniliste kultuste positsiooni. Alates 4. sajandist suurenes kristluse poliitiline ja ühiskondlik tähtsus ja traditsioonilised kultused kaotasid järk-järgult oma institutsionaalse keskse rolli. Mõned paganlikud kultused ja rituaalid säilisid siiski veel hilisantiigis ja nende taandumine ei toimunud kõikjal samal ajal. Kreeka traditsiooniline polüteistlik religioon kadus järk-järgult antiikaja lõpu usuelust, selle mütoloogiline ja kultuuriline pärand aga säilis.

Filosoofia

Vaata ka: Vanakreeka filosoofia ja Antiikfilosoofia

Vana-Kreekas kujunes välja filosoofia – mõtlemise ja uurimise vorm, milles käsitleti looduse toimimist, inimese elu ja ühiskonnakorraldust. Filosoofilises arutluses pöörati olulist tähelepanu argumentatsioonile ja mõistuspärasele uurimisele. See eristas filosoofilisi seletusi paljudest traditsioonilistest mütoloogilistest seletustest, kuid ei tähendanud täielikku katkestust mütoloogilise mõtlemisega.

Kreeka filosoofia kujunes 6. sajandil eKr Joonias ja levis seejärel ka teistesse kreeka maailma piirkondadesse, sealhulgas Lõuna-Itaaliasse. Selle kujunemist on seostatud ka polise kui poliitilise ja ühiskondliku keskkonnaga, kus kodanikud osalesid avalikes aruteludes.^[52] Kreeka filosoofia arenes eri vormides enam kui tuhande aasta jooksul kuni hilisantiigini.

Esimeseks filosoofiks peetakse tavaliselt Thalest Mileetosest, kes tegutses 6. sajandi esimesel poolel eKr. Tema ning kaaslinlaste Anaximandrose ja Anaximenese tegevusega kujunes Joonias välja varajane loodust uuriv filosoofia. Hiljem tegutsesid Joonias ka Herakleitos Ephesosest ja Anaxagoras Klazomenaist. Need ja mitmeid teised mõtlejaid arvatakse tavaliselt presokraatikute hulka. See nimetus ei ole siiski rangelt kronoloogiline, sest presokraatikute hulka arvatakse ka Sokratese kaasaegseid mõtlejaid, nagu Demokritos.

Varajased filosoofid uurisid muu hulgas looduse (physis) olemust ja kosmose tekkimist ning otsisid neis asjus seletusi, mis ei põhine üksnes traditsioonilisel mütoloogial. Nende uurimisalad paigutataks tänapäeval füüsika, astronoomia, meteoroloogia, bioloogia, psühholoogia, metafüüsika ja teoloogia allabout . Nende teostest on säilinud ainult katkendeid, mida hilisemad autorid on tsiteerinud, ja hilisemate autorite refeeringuid ja teateid nende õpetuste kohta.^[53]

6. sajandi lõpus ja 5. sajandil eKr kujunes oluline filosoofilise mõtlemise keskus ka Suur-Kreekas Lõuna-Itaalias. Seal tegutses Pythagoras, kelle õpetuses oli tähtis koht arvudel, harmoonial ja kosmose korrastatusel, ning kujunes pütaagorlaste traditsioon. Suur-Kreekaga olid seotud ka Xenophanes, Elea koolkond ja Empedokles.^[54]

5. sajandi keskpaigast eKr kujunes Ateena üheks Kreeka filosoofia oluliseks keskuseks. Filosoofilise arutelu teemad laienesid looduse ja kosmose küsimustelt inimese, ühiskonna, seaduste, õigluse, hüve, teadmiste ja hariduse probleemidele.^[55] Olulist osa etendasid sofistid, nende seas Gorgias ja Protagoras, kes õpetasid muu hulgas retoorikat ja argumenteerimist ning tegelesid moraali ja ühiskonna küsimustega.

Sokrates (umbes 470–399 eKr) kujunes klassikalise Kreeka filosoofia üheks keskseks mõtlejaks. Ta ei kirjuanud teoseid, kuid tema õpetust tuntakse Platoni, Xenophoni ja teiste autorite vahendusel. Sokratese filosoofias olid olulisel kohal eetikaküsimused, mõistete täpne määratlemine ja dialoogiline arutelu. Sokratese tegevus tähistas Kreeka filosoofias olulist muutust, kuid seda ei saa käsitada range ajalise piirina. Sokratese kaasaegsete hulka kuulus ka presokraatikuid, näiteks Demokritos, ning Sokratesele järgnenud filosoofide seas oli eri traditsioone, mille seos tema õpetusega oli erinev.

Sokratese õpilane Platon (umbes 427–347 eKr) rajas Platoni Akadeemia ja käsitles ulatuslikult teadmise, olemise, hinge, eetika, poliitika ja hariduse küsimusi. Tema filosoofias on keskne ideedeõpetus. Platoni õpilane Aristoteles (384–322 eKr) rajas Lykeioni ja tegeles väga paljude valdkondadega, sealhulgas loogika, metafüüsika, loodusteaduste, eetika, poliitika ja esteetikaga. Platoni ja Aristotelese filosoofia mõjutas hilisemat Euroopa filosoofiat eriti ulatuslikult.^[56]^[57]

Kreeka filosoofia ajaloolises arengus eristatakse tavaliselt varajast ehk presokraatilist filosoofiat, klassikalist filosoofiat, hellenistlikku filosoofiat, Rooma keisririigi aegset filosoofiat ja hilisantiigi filosoofiat. Need nimetused ei tähista siiski rangelt piiritletud kronoloogilisi perioode, sest eri filosoofilised traditsioonid ja mõtlejad tegutsesid osaliselt samal ajal. Nii tegutsesid 5. sajandil eKr kõrvuti näiteks Sokrates ja Demokritos, kuid Sokratest käsitatakse klassikalise filosoofia keskse kujuna, Demokritost aga presokraatilise loodusfilosoofia ja atomismi hilise esindajana.

4. sajandil eKr kujunesid Sokratese õpetuse mõjul mitmed sokraatilised koolkonnad, nende hulgas künism. Künismi seostatakse eriti Antisthenese ja Diogenesega. See rõhutas lihtsat ja vooruslikku eluviisi, sõltumatust ühiskondlikest konventsioonidest ning materiaalsetest hüvedest loobumist. Künismi mõju ulatus ka hellenistlikku ajajärku.

Pärast Aleksander Suure surma 323. aastal eKr kujunesid Kreeka maailmas mõjukaks hellenistlikud filosoofiakoolkonnad. Skeptitsism keskendus teadmise võimalikkuse ja põhjendatuse küsimustele. Epikuurlus, mille rajas Epikuros (341–270 eKr), seostas õnneliku elu eelkõige hingerahu, mõõdukuse ja tarbetutest soovidest vabanemisega. Stoitsism, mille rajajaks peetakse Zenonit Kitionist (umbes 334–262 eKr), rõhutas vooruslikku elu, mõistuse järgimist ja kooskõla loodusega. Hellenistliku filosoofia peamised koolkonnad kujunesid välja 4. sajandi lõpus ja 3. sajandil eKr.^[58]

Rooma vabariigi lõpu ja Rooma keisririigi ajal jätkasid tegevust hellenistlikud koolkonnad ning edasi arenesid ka platonistlik ja aristotellik traditsioon. Stoitsism ja epikuurlus levisid laialt ka Rooma maailmas. Nende ideid arendasid edasi näiteks Seneca, Marcus Aurelius ja Lucretius. Samal ajal kujunesid 1. sajandil eKr ja 1.–2. sajandil pKr välja keskmise platonismi suunad ning jätkus huvi Platoni ja Aristotelese filosoofia vastu.

3. sajandil pKr kujunes Plotinose õpetuse ümber uusplatonism, mis arendas Platoni filosoofiat edasi süstemaatilise metafüüsilise õpetusena. Plotinose järel jätkasid uusplatoonilist traditsiooni mitmed mõtlejad, kelle hulka kuulusid Porphyrios, Iamblichos ja hiljem Proklos. 5. ja 6. sajandil oli Ateena uusplatonistlik koolkond üks hilisantiigi filosoofilise mõtte keskusi. Ateena uusplatooniline kool kaotas umbes 529. aastal keiser Justinianus I ajal oma avaliku staatuse ja tegevusõiguse, kuid uusplatooniline filosoofia jätkus veel mõnda aega teistes keskustes.

Varajane kreeka filosoofia

Varajast kreeka filosoofiat esindasid mitmed geograafiliselt ja õpetuslikult erinevad traditsioonid. Neist kaks tähtsat keskust olid Joonia Väike-Aasia läänerannikul ja kreeklaste asualad Lõuna-Itaalias (Suur-Kreeka). Joonia traditsiooni keskuseks kujunes Mileetos, kust pärinesid Thales, Anaximandros ja Anaximenes. Joonia traditsiooniga olid seotud ka Herakleitos Ephesosest ja Anaxagoras Klazomenai linnast. Lõuna-Itaalia traditsiooniga seonduvad Pythagoras ja tema järgijad, Xenophanes, eleaatide koolkond Parmenidese ja Zenoniga ning Empedokles Sitsiiliast. Abdera koolkond, kuhu kuulusid Leukippos ja Demokritos, kujundas välja atomistliku loodusfilosoofia. Thalesega seostub maailma tekkimise käsitlus, mis ei lähtu mütoloogilisest seletusest: tema järgi oli algaine vesi.^[59] Thalesele omistatakse ka päikesevarjutuse ennustamine, kuigi pärimus selle kohta on ajalooliselt problemaatiline.

Varajastele kreeka filosoofidele oli iseloomulik huvi maailma, looduse ja selle toimimise üldiste põhimõtete vastu. Nende käsitlused hõlmasid valdkondi, mida tänapäeval eristatakse füüsika, astronoomia, meteoroloogia, bioloogia, psühholoogia, metafüüsika ja teoloogia nime all. Enamik nende teoseid ei ole tervikuna säilinud ja nende õpetusi tuntakse peamiselt hilisemate autorite säilitatud fragmentide ja teadete põhjal. Sellepärast on varajase kreeka filosoofia rekonstrueerimine seotud allikakriitiliste probleemidega.

Varajases filosoofias kujunesid erinevad arusaamad maailma algainest, muutumisest ja korrastatusest. Mileetose mõtlejad püüdsid seletada loodust selle enda põhimõtete kaudu. Thales pidas kõige aluseks vett, Anaximandros määratles algprintsiibina määratlematu ja piiritu apeironi ning Anaximenes õhu. Herakleitos rõhutas pidevat muutumist ja vastandite seost. Pütaagorlased pöörasid erilist tähelepanu arvudele, matemaatilistele suhetele ja kosmose korrale.

Eleaadid, eelkõige Parmenides ja Zenon, käsitlesid olemise, muutumise ja teadmise probleeme ning seadsid kahtluse alla meelelise kogemuse võime anda teadmisi tegelikkuse põhiolemuse kohta. Empedokles ühendas muutumatute algainete õpetuse käsitlusega nende segunemisest ja lahutumisest. Anaxagoras pidas maailma koostisosadeks lõpmata paljusid eri omadustega aineosakesi ja omistas kosmilise korra kujundamisel tähtsa osa Nus'ile ehk arule. Demokritos ja atomistid käsitlesid tegelikkust aatomite ja tühjuse kaudu.

Joonia mõtlejate tegevust soodustas Mileetose merekaubandus ja elav suhtlus teiste piirkondadega. Mileetos oli rajanud Musta mere ja Vahemere rannikule arvukalt kolooniaid. Meresõit nõudis teadmisi geograafiast, astronoomiast ja loodusnähtustest. Traditsioon seostas Thalest astronoomiliste ja Anaximandrost geograafiliste teadmistega. Anaximandrosega seostatakse ka Mileetose kolonisatsioonitegevust Musta mere piirkonnas.

Varajasi kreeka filosoofe võib seetõttu käsitleda ka esimeste loodusuurijatena. Aristoteles nimetas varasemaid loodusfilosoofe looduse uurijateks (physiologoi). Mitme nende teose pealkiri oli "Loodusest" (Peri physeōs). Nende mõtlemist iseloomustas püüd seletada loodusnähtusi üldiste põhimõtete abil. See ei tähendanud siiski täielikku katkestust varasema mütoloogilise mõtlemisega, sest filosoofilistes käsitlustes säilisid ka religioossed ja kosmoloogilised kujutelmad.

Varajases kreeka filosoofias kasutati teadmiste hankimisel ka vaatlust ja kogemust. Anaximandrosele omistatakse tähelepanekuid kivistunud mereloomade kohta ja oletust, et esimesed elusolendid pärinesid niiskest keskkonnast. Anaxagoras pidas Päikest materiaalseks taevakehaks. Alkmaion Krotonist seostas tajumise ja mõtlemise ajuga. Atomistide õpetuses kujunes üks järjekindlamaid antiikseid materialistlikke looduskäsitlusi.

Lõuna-Itaalias tegutsenud filosoofid käsitlesid erinevaid küsimusi: pütaagorlased pöörasid erilist tähelepanu arvudele ja matemaatilistele suhetele, eleaadid aga olemisele, muutumisele ja teadmisele. Pütaagorlased seostasid kosmose korrastatust arvuliste suhetega. Nende õpetuses olid olulisel kohal ka hinge ja selle saatusega seotud küsimused. Eleaadid keskendusid olemise ja teadmise probleemidele. Nende käsitlused avaldasid hiljem olulist mõju Platonile.

Sofistid ja Sokrates

5. sajandil eKr muutusid Ateenas oluliseks sofistid – rändõpetajad, kes õpetasid noortele muu hulgas retoorikat, argumentatsiooni ja teisi praktilisi oskusi. Demokraatlikus Ateenas oli kõne- ja väitlusoskus oluline nii poliitikas kui ka kohtumenetluses. Sofistide tegevus aitas kaasa hariduse laienemisele ning teadmiste ja argumenteerimise süstemaatilisemale õpetamisele.

Sofistide õpetused erinesid üksteisest märgatavalt. Mõned neist käsitlesid moraali, õiguse ja poliitilise korra küsimusi nomos 'e ja physis 'e ehk konventsiooni ja looduse vastanduse kaudu. Protagoras rõhutas inimese rolli teadmise ja väärtushinnangute mõõdupuuna. Sofistide mõtlemises esines ka relativistlikke käsitlusi ja arutlusi selle üle, kas seadused ja moraalinormid tulenevad loomusest või inimeste kokkulepetest. Neid küsimusi aitas tõstatada eri ühiskondade tavade ja seaduste võrdlemine.

Sofist Protagoraselt on pärandunud väide, et inimene on kõigi asjade mõõt. Sellest järeldatakse muu hulgas, et tõde on inimese jaoks niisugune, nagu see talle näib. Thomas A. Szlezáki järgi kuulub inimlike väärtushinnangute suhtelisuse avastamine ja tunnustamine 5. sajandi eKr Kreeka vaimuelu saavutuste hulka. Süsteemne poolt- ja vastuargumenteerimine kujunes tema hinnangul sofistikas. Pluralism ja relativism on Szlezáki sõnul "Euroopa-Ameerika modernsuse domineeriva poliitilise uskumuse vaieldamatud alused".^[60]

Sofistide relativismiga vaidles Sokrates, kelle filosoofiline tegevus keskendus muu hulgas moraalimõistete täpse tähenduse uurimisele. Sokratese meetod põhines küsimustel ja dialoogil, mille abil püüti välja selgitada, mida tähendavad sellised mõisted nagu õiglus, voorus, julgus ja vagadus. Sokrates ise ei kirjutanud teoseid. Tema õpetus on tuntud peamiselt Platoni, Xenophoni ja teiste autorite vahendusel.

Pärast Sokratese surma kujunes tema õpetuse ümber mitu koolkonda. Neist mõjukaimaks sai Platoni Akadeemia. Platon kritiseeris sofistide relativismi ja püüdis põhjendada moraalsete väärtuste objektiivset kehtivust. Tema filosoofia keskseks osaks kujunes ideede ehk vormide õpetus, mille kohaselt meelelise maailma üksikute asjade kõrval eksisteerivad muutumatud intelligiiblid vormid. Kõrgeimal kohal selles hierarhias on hüve idee.

Platoni filosoofias on olulisel kohal ka hinge, teadmise, riigi ja kasvatuse küsimused. "Politeias" käsitleb ta õiglust nii inimese hinges kui ka riigis ja seostab hea riigikorra filosoofilise teadmise ja kasvatusega. "Timaioses" esitab ta kosmoloogilise käsitluse, milles demiurg korrastab kosmost eeskujude järgi. Looduse uurimine ei olnud Platoni filosoofias täielikult kadunud, kuid ta käsitles loodust teistmoodu kui varasemad loodusfilosoofid, sidudes kosmoloogia matemaatika, metafüüsika ja eetikaga.

Aristoteles

Platoni õpilane Aristoteles kujundas ulatusliku filosoofilise ja teadusliku süsteemi. Tema teosed hõlmavad loogikat, metafüüsikat, loodusfilosoofiat, bioloogiat, eetikat, poliitikat, retoorikat ja poeetikat. Aristotelese loogikateosed koondati hiljem nimetuse "Organon" alla.

Aristoteles eristas teoreetilisi teadusi, mille hulka kuulusid füüsika ja metafüüsika, praktilisi teadusi, nagu eetika ja poliitika, ja loova tegevusega seotud valdkondi, nagu poeetika ja retoorika. Ta arendas välja ulatusliku teadusliku terminoloogia, milles on olulisel kohal näiteks vormi ja mateeria, võimalikkuse ja tegelikkuse ning põhjuse mõiste.

Aristoteles kritiseeris Platoni ideedeõpetust. Ta ei pidanud vorme asjadest eraldi eksisteerivateks üksusteks. Tema käsitluses on vorm ja mateeria konkreetsetes asjades seotud. Samal ajal jäi vorm Aristotelese metafüüsikas oluliseks mõisteks. Tema loodusfilosoofia ühendas looduse muutumise uurimise eesmärgipärasuse käsitlusega ja tema bioloogilised uurimused põhinesid suurel hulgal vaatlustel.

Aristotelese ja Platoni koolkond kujunesid antiikmaailma tähtsateks filosoofilisteks keskusteks. Platoni Akadeemia ja Aristotelese Lykeion ehk Peripatos jätkasid tegevust ka pärast oma rajajate surma. 4. sajandi lõpul eKr kujunesid tähtsateks koolkondadeks ka stoitsism ja epikuurlus.

Lääne filosoofilise mõtlemise arengus läbi sajandite olid Szlezáki järgi eriti olulised Platon ja Aristoteles. Mõlemad tõlgendasid neile kättesaadavaid presokraatikute teoseid loovalt ümber ja arendasid edasi metafüüsilist mõtlemist. Szlezáki hinnangul olid nad ainsad filosoofid, kes saavutasid peaaegu kõigis filosoofia valdkondades murrangulisi tulemusi. Metafüüsikaga seostub mõtisklus "meie vaimsete püüdluste kogusumma" üle ning teaduse ja filosoofia eristamine. "Lühidalt, koos metafüüsikaga tekib ka teadusfilosoofia ja koos sellega formaalne loogika, mille esimesena töötas välja Aristoteles."^[61]

Hellenistlik filosoofia

Klassikalise ajajärgu filosoofia oli tihedalt seotud kreeka poliste poliitilise ja ühiskondliku eluga, hellenistlikul ajastul aga tegutsesid filosoofid maailmas, kus suured monarhiad ja hiljem Rooma riik ühendasid suuri territooriume. Filosoofia keskmes muutusid eriti oluliseks küsimused, kuidas inimene peaks elama ning kuidas saavutada hea ja rahulik elu.

Stoitsismis olid olulised voorus, enesekontroll ja kooskõla loodusega. Stoikud käsitasid universumit korrastatud tervikuna, mida läbistab logos. Nende eetika keskendus vooruslikule elule ja inimese võimele suhtuda õigesti sellesse, mida ta saab ja mida ei saa kontrollida.

Epikuurlus rajas eetika hea elu ja naudingu käsitlusele. Epikuros seostas õnnelikku elu eeskätt kehalise valu ja hingelise rahutuse puudumisega. Tema loodusekäsitus tugines atomismile ja võimaldas seletada loodusnähtusi ilma jumaliku sekkumiseta.

Hellenistlikul ajal arenesid ka skeptitsismi eri vormid. Pürronistlikus skeptitsismis hoiduti otsustusest küsimustes, milles kindlat teadmist ei peetud saavutatavaks. Akadeemiline skeptitsism kujunes Platoni Akadeemia hilisemas arengus. Skeptitsism tegeles nii teadmise võimalikkuse kui ka uskumuste õigustamise küsimustega.

Hellenistlikus filosoofias vähenes klassikalisele filosoofiale iseloomulik poliitilise korra teoreetiline käsitlemine võrreldes eetika ja inimese elukorraldusega. Filosoofiat käsitleti sageli eluviisina, mille eesmärk on kujundada inimese hinnanguid, emotsioone ja käitumist. Stoikud ja epikuurlased käsitlesid filosoofiat ka hinge eest hoolitsemise vahendina.

Filosoofia Rooma ajal

1. sajandil eKr ja Rooma keisririigi ajal jätkasid tegevust hellenistlikud koolkonnad ning suurenes huvi Platoni ja Aristotelese filosoofia vastu. 1. sajandil eKr taaselustas Antiochos Askalonist Akadeemias dogmaatilise platonismi. Aristotelese teoste mõjukas väljaanne, mille koostas Andronikos Rhodoselt, aitas kaasa aristotelismi edasisele arengule. Rooma keisririigi ajal arenes ka Aristotelese teoste kommenteerimise traditsioon.

Stoitsism ja epikuurlus jätkasid Rooma maailmas tegevust ja mõjutasid rooma autoreid. Stoitsismi seostatakse Rooma ajal muu hulgas Seneca, Epiktetose ja Marcus Aureliuse õpetusega, epikuurluse mõju väljendub eriti Lucretiuse filosoofilises poeemis "De rerum natura".

2. sajandil pKr, Antoninuste ajastul, elavnes Ateenas ja mujal huvi kreeka klassikalise filosoofia vastu. Ateenas tegutsesid taas Platoni Akadeemia ning Aristotelese traditsiooni, stoitsismi ja epikuurluse õpetajad. Samal ajal kujunes platonismist Rooma keisririigi hilisema filosoofia üks olulisemaid suundi.

Hilisantiik ja uusplatonism

3. sajandil pKr kujunes Plotinose õpetuse ümber uusplatonism, millest sai hilisantiigi platonismi üks peamisi vorme. Plotinos sündis Egiptuses ning tegutses hiljem Roomas, kus ta rajas oma filosoofilise kooli. Tema õpilane Porphyrios korraldas pärast Plotinose surma tema teosed kuueks üheksast traktaadist koosnevaks kogumikuks, mida tuntakse "Enneaadide" nime all.

Uusplatonism oli Platoni filosoofia ulatuslik edasiarendus, mida mõjutasid ka Aristoteles, stoikud ja varasemate platonistlikud traditsioonid. Selle keskmes oli õpetus Ühest (Hen), mida käsitati kogu tegelikkuse kõrgeima alusena. Ühest lähtuvad järjestikused olemistasandid: Aru (Nus), Maailmahing ja sellest lähtuv looduslik maailm. Seda protsessi nimetatakse sageli emanatsiooniks. Plotinose käsitluses on Üks üle mõistuse ja olemise ning sellest lähtuv Nus sisaldab intelligiibleid vorme. Maailmahing ühendab intelligiibli ja meelelise maailma. Looduslik maailm ei ole uusplatonistlikus käsituses pelgalt negatiivne või olematu, vaid kuulub kosmilisse korda. Uusplatonistlikus eetikas on olulised voorused, hinge puhastumine ja hinge tagasipöördumine intelligiibli tegelikkuse poole. Inimese eesmärki käsitleti seoses hinge ülenemisega kõrgemate olemistasandite poole ja lõpuks Ühega ühinemisega. Plotinose ja teiste uusplatoonikute filosoofias olid seega metafüüsika, psühholoogia ja eetika tihedalt seotud.

Hilisemad uusplatoonikud arendasid Plotinose õpetust edasi. Olulised olid Porphyrios, Iamblichos, Plutarchos Ateenast, Syrianos, Proklos, Simplikios ja Damaskios. Proklos kirjutas Platoni ja Aristotelese kommentaare, samuti süstemaatilisi teoseid metafüüsikast, füüsikast, astronoomiast, matemaatikast ja eetikast. Ta tegeles ka orfismi ja Kaldea oraaklitega.

Hilisantiigi uusplatoonikud kommenteerisid ja süstematiseerisid klassikalisi filosoofilisi tekste. Nad käsitlesid Platoni ja Aristotelese teoseid omavahel seostatuna ning püüdsid sobitada nende õpetusi varasema kreeka filosoofia ja religioossete traditsioonidega. Uusplatonism kujunes ka üheks oluliseks filosoofiliseks vastuseks kristluse levikule. Uusplatoonikud osalesid poleemikas kristlike mõtlejatega.

Ateena filosoofiakooli lõpp

5. sajandil oli Ateena uusplatooniline kool jätkuvalt oluline hilisantiigi filosoofiakeskus. Proklos juhtis seda peaaegu pool sajandit. Pärast tema surma jätkasid traditsiooni tema järglased.

6. sajandi alguses toimus kristliku Rooma riigi tingimustes paganlike filosoofiakoolide tegevuses oluline muutus. 529. aasta paiku keelati Justinianus I valitsemisajal paganatel avalikult filosoofiat õpetada, mille tagajärjel kaotas Ateena platonistlik kool oma senise staatuse ja riikliku toetuse. Sündmuse täpset käiku ja tähendust on keeruline rekonstrueerida, sest ainus otsene kaasaegne teade pärineb Ioannes Malalase kroonikast ja teised allikad vaikivad. Tänapäeva uurijad on eri arvamustel selles, kas ja mil määral oli tegu konkreetsele koolile suunatud sulgemiskäsuga või laiema, kogu riiki hõlmava regulatsiooniga, mis andis Ateenas kõige teravamalt tunda. Selle tagajärjel lahkusid mitmed koolkonna liikmed Rooma riigi aladelt ja osa neist siirdus Sassaniidide kuninga Husrav I juurde. Ateena kooli sulgemine ei tähendanud siiski kreeka filosoofia õpetamise kohest lõppu. Filosoofilised õpingud jätkusid muu hulgas Aleksandrias ja Konstantinoopolis. Hilisantiigi filosoofilised tekstid säilisid ja levisid edasi.

Filosoofia põhiküsimused

Antiikaja kreeka filosoofias käsitleti mitmesuguseid küsimusi, mis puudutasid tegelikkuse olemust, loodust, teadmisi, hinge, moraali, poliitilist korda, religiooni, keelt ja kunsti. Koolkonnad andsid neile küsimustele sageli vastandlikke vastuseid.

Metafüüsika ja loodusfilosoofia

Metafüüsikas kujunes üheks keskseks probleemiks küsimus sellest, millest tegelikkus koosneb ja millised on selle põhialused. Mileetose filosoofid otsisid maailma algprintsiipi loodusest. Atomistid seletasid tegelikkust aatomite ja tühjuse kaudu. Pütaagorlased ja Platon omistasid olulise koha vormile, arvule ja intelligiiblele korrale. Aristoteles käsitles vormi ja mateeriat konkreetsete asjade koosseisus. Stoikud käsitasid universumit materiaalse ja korrastatud tervikuna. Epikuurlased lähtusid atomistlikust loodusekäsitusest. Uusplatonismis sai tegelikkuse põhialuseks Üks.

Loodusfilosoofias vaieldi muu hulgas selle üle, kas muutumine ja liikumine on kuuluvad tegelikkuse põhiolemusse või tuleb tegelikkuse tõeliseks aluseks pidada muutumatut olemist. Samuti käsitleti küsimust, kas universum on üks või on olemas lõpmata palju maailmu. Anaximandros, Anaxagoras, Demokritos ja atomistid ning epikuurlased pooldasid eri vormides paljude maailmade võimalikkust, pütaagorlased, Herakleitos, Platon, Aristoteles ja stoikud aga käsitasid kosmost ühtse korrastatud tervikuna.

Teadmisteooria

Teadmisteoorias kujunes oluliseks epistēmē ja doxa – kindlama teadmise ja arvamuse eristamine. Eleaadid ja Platon käsitlesid meelelise kogemuse ja arupärase teadmise vahekorda. Platon rõhutas aru osa muutumatute vormide tundmisel. Aristoteles pidas teadmise lähtekohaks meelelist kogemust, kuid sidus teadusliku teadmise üldiste mõistete ja põhjendustega. Epikuros omistas meelelisele tajule teadmises olulise koha.

Skeptikud seadsid küsimärgi alla kindla teadmise saavutamise võimalikkuse ja arendasid meetodeid, mille abil hoiduda põhjendamata otsustustest.

Religioonifilosoofia

Kreeka filosoofias hakati juba arhailisel ajajärgul käsitlema jumalate ja jumalikkuse olemuse küsimusi filosoofiliste mõistete abil. Xenophanes kritiseeris jumalate antropomorfset kujutamist. Herakleitos, pütaagorlased, Platon ja Aristoteles käsitlesid jumalikku alget eri vormides.

Anaxagoras kasutas kosmilise korra seletamisel Nus'i ehk aru mõistet. Platon käsitles jumalikku demiurgi "Timaioses", Aristoteles liikumatut liikumapanijat oma metafüüsikas ning stoikud kosmost läbistavat logost. Nii kujunes kreeka filosoofias mitmesuguseid käsitusi jumalikust algest, mis võis olla kas kosmosest eraldi või sellega seotud.

Eetika

Kreeka filosoofias kujunes mitu arusaama sellest, milles seisneb hea elu ja kuidas tuleks õigesti elada. Platon seostas vooruse hinge korrastatusega ja hüve teadmisega. Sokrates rõhutas vooruse ja teadmise seost. Aristoteles käsitas voorust inimese iseloomu kujundava harjumusena ning seostas hea elu eudaimonia 'ga. Stoikud pidasid voorust hea elu keskseks tingimuseks. Epikuurlased seostasid õnne naudinguga, valu puudumisega ja hingerahuga.

Antiikaja vooruseetika keskendub suuresti küsimusele, missugune inimene peaks olema ja milliseid iseloomuomadusi ta peaks arendama. See erineb tänapäevases eetikas olulistest lähenemistest, mis võivad keskenduda eeskätt tegude tagajärgedele või moraalsetele kohustustele.

Kreeka filosoofias käsitleti ka emotsioonide ehk kirgede küsimust. Stoikud püüdsid kirjeldada kirgi hinnangutest tulenevate seisunditena ja rõhutasid nende ratsionaalset kontrollimist. Epikuurlased ja teised koolkonnad käsitlesid emotsioonide rolli hea elu saavutamisel erinevalt.

Õigus- ja poliitikafilosoofia

Õiguse ja poliitilise korra küsimused olid eriti tähtsad klassikalisel perioodil. Sofistid käsitlesid nomos 'e ja physis 'e ehk seaduse ja loomuse vahekorda ja arutlesid selle üle, kas õiglus ja seadused tulenevad loomusest või inimeste kokkulepetest.

Platon käsitles poliitilist korda eeskätt "Politeias" ja "Seadustes". Ta sidus õiglase riigi korralduse inimeste kasvatuse ja voorusega. Aristoteles uuris erinevaid riigikordi ning analüüsis nende toimimist "Poliitikas". Tema käsituses on inimene poliitiline olend ning polis on inimeste ühise elu loomulik vorm.

Hellenistmiperioodil poliitikafilosoofia osatähtsus vähenes võrreldes klassikalise perioodiga, kuigi stoikud, epikuurlased ja teised koolkonnad käsitlesid jätkuvalt inimese ja ühiskonna suhteid.

Keelefilosoofia

Keelefilosoofias käsitleti küsimust, kas sõnade ja asjade vahel on loomulik seos või põhinevad nimed inimlikul kokkuleppel. Platon käsitleb seda probleemi dialoogis "Kratylos", kus vastandatakse nimede loomuliku ja konventsionaalse päritolu käsitlust.

Esteetika ja kunstifilosoofia

Platon ja Aristoteles käsitlesid põhjalikult luule ja kunsti olemust ning nende mõju inimesele. Platon suhtus "Politeias" poeetilisse jäljendamisse kriitiliselt, sest see võib tema arvates mõjutada hinge ja kasvatust ebasoovitaval viisil. Aristoteles käsitles teoses "Poeetika" ehk "Luulekunstist" tragöödia ülesehitust ja selle mõju vaatajale. Tema käsitluses on oluline katarsise mõiste, mida seostatakse hirmu ja kaastunde esilekutsumise ning nende kaudu toimuva emotsionaalse "puhastumisega".

Filosoofia ja luule suhte küsimus oli seotud ka kreeka haridusega, kus Homerose ja Hesiodose teostel oli oluline koht. Homerose poeemid vahendasid muu hulgas kujutlusi jumalatest ja kangelastest ning seetõttu muutus nende tõlgendamine oluliseks ka filosoofilistes aruteludes religiooni ja moraali üle.

Kreeka filosoofia tähtsus

Kreeka filosoofia kujundas suure osa hilisema Euroopa filosoofia mõistevarast ja probleemistikust. Selle raames sõnastati mitmed küsimused, mis jäid filosoofias keskseks ka hiljem: tegelikkuse ja muutumise olemus, teadmise võimalikkus, hinge ja keha suhe, moraali alused, õiglase ühiskonna küsimus, keele olemus ning kunsti ja luule funktsioon.

Kreeka filosoofiline traditsioon mõjutas otseselt hellenistlikku ja Rooma filosoofiat ning hiljem kristlikku, islami ja juudi filosoofiat. Eriti oluline oli Platoni, Aristotelese ja uusplatoonikute pärand. Hilisantiigi uusplatonism vahendas kreeka filosoofia mõisteid ja tekste keskajale ning mõjutas oluliselt nii kristlikku filosoofiat kui ka islami ja juudi mõttelugu.

Kreeka filosoofia pärand jõudis uusaega ka Bütsantsi, islami maailma ja ladina Euroopa kaudu. Renessansi ajal tugevnes Lääne-Euroopas huvi Platoni ja uusplatonismi vastu ning kreeka filosoofia mõjutas filosoofiat, kirjandust ja kunsti. Plotinose ja teiste uusplatoonikute teosed said renessansi ajal uuesti laiemalt tuntuks ning nende mõju ulatus hilisema Euroopa idealistliku filosoofiani.

Vana-Kreeka filosoofia mitmekesine ja mitme sajandi vältel kujunenud kogum avaldas püsivat mõju filosoofilise mõtlemise arengule Euroopa vaimuelu ja lääne kultuuriloo eri ajastutel. Vana-Kreeka filosoofidest ja filosoofiakoolkondadest, kelle õpetusi uuritakse ja kellele tänapäevalgi sageli viidatakse, kuuluvad 6. sajandisse eKr Joonia loodusfilosoofia esindajad ja teised presokraatikud, klassikalisse ajajärku Platon ja Aristoteles ning 4. sajandi lõppu ja 3. sajandi eKr algusse Epikurose järgijad ehk epikuurlased ja stoikud.

Vaata ka

Viited

↑ See ligi 15 aastat kestnud ühendamine ei hõlmanud Vahemere maade lääneosa, Musta mere ranniku, Küprose saare ja Kürenaika sõltumatuid kreeka linnriike.
↑ Eugene N. Borza "In the Shadow of Olympus: The Emergence of Macedon". Princeton University Press, 1992, lk 58
↑ K. Douka, C. Perles, H. Valladas, M. Vanhaeren, R.E.M Hedges "Franchthi Cave revisited: the age of the Aurignacian in south-eastern Europe". Antiquity Magazine, 2011, lk 1133
↑ Catherine Perlès "The Early Neolithic in Greece: The First Farming Communities in Europe". Cambridge University Press, 2001
↑ Hans Slomp "Europe, A Political ProPilt: An American Companion to European Politics: An American Companion to European Politics". ABC-CLIO, 2001, lk 50
↑ "World and Its Peoples". Marshall Cavendish, 2009, lk 1458
↑ David Sansone "Ancient Greek civilization". Wiley, 2011, lk 5
↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega "Drews" on ilma tekstita.
↑ John R. Short "An Introduction to Urban Geography". Routledge, 1987
↑ E.Zuppardo, S. Piccolo (2005), Terra Mater: Sulle sponde del Gela greco, Betania ed., Caltanissetta; (en) Piccolo, Salvatore. Gela. Ancient History Encyclopedia. December 20, 2017.
1 2 Toimetaja Harriet Flower "The Cambridge Companion to the Roman Republic". Cambridge University Press, 2004, lk 258
↑ Allen Mason Ward, Fritz Moritz Heichelheim, Cedric A. Yeo "A history of the Roman people". Prentice Hall, 2003, lk 276
↑ Paul Woodruff. Education (Paideia). – The Oxford Handbook of Plato, 2006, ISBN 978-0-19-530454-1, lk 191–210
↑ Glenn Downey. Ancient Education. – The Classical Journal, 1957, kd 52, nr 8, lk 339.
↑ Joseph Sienkewicz. Ancient Greece, Salem Press, Inc. 2007, ptk: Daily Life and Customs.
↑ W. Martin Bloomer. A Companion to Ancient Education, Wiley-Blackwell 2016, ISBN 978-1-118-99741-3, lk 305.
↑ Timothy Gower. Princeton Companion to Mathematics, Princeton University Press: Princeton 2008. lk 200–208, ISBN 9781400830398.
↑ John Patrick Lynch. Aristotle's School, University of California Press 1972, lk 33–87.
↑ Lynch 1972: 33–87.
↑ Sienkewicz 2007: 344.
↑ Plutarch. Moralia, Loeb Classical Library 1927, lk 7.
↑ Frederick A. G. Beck. Greek Education, 450–350 B.C., Methuen & CO LTD, London 1964, lk 201–202.
↑ Angus Konstam. Historical Atlas of Ancient Greece, Thalamus 2003, ISBN 1-904668-16-X, lk 94–95.
↑ R. C. Lodge. Plato's Theory of Education, Russell & Russell: New York 1970, lk 11–304.
↑ Lynch 1972: 38.
↑ Lodge 1970: 11.
↑ Beck 1964: 201–202.
↑ Downey 1957, lk 339–340
↑ Beck 1964: 255, 257.
↑ Beck 1964: 293.
↑ Beck 1964: 240–293.
↑ Patricia Matsen, Philip Rollinson, Marion Sousa. Readings from Classical Rhetoric, Southern Illinois University Press 1990, lk 43.
↑ Beck 1964: 200–202, 240.
↑ Beck 1964: 240.
↑ Plato. Republic, Harvard University Press: Cambridge 2013, lk 186, 188.
↑ Georgios Anagnostopoulos. A Companion to Aristotle, Wiley-Blackwell 2013, lk 5–9.
↑ Lynch 1972: 87.
↑ Biography of Pythagoras, mathopenref.com.
↑ Lesley Adkins, Roy A. Adkins. Handbook to Life in Ancient Greece, Facts On File: New York 2005, lk 104–105.
↑ Adkins, Adkins 2005, lk 104–105.
↑ Adkins, Adkins 2005: 105, 275.
↑ Adkins, Adkins 2005: 104–105.
↑ Sarah B. Pomeroy. Spartan Women, Oxford University Press 2002, lk 13–14, 24.
↑ Pomeroy 2002: 5–12
↑ Pomeroy 2002: 4.
↑ Plutarch. The Rise and Fall of Athens: Nine Greek Lives, Penguin Classics: London 1960, lk 168–169.
↑ Daniel Ogden. Introduction. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 1.
↑ Ken Dowden. Olympian Gods, Olympian Pantheon. Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 41.
↑ Scott B. Noegel. Greek Religion and the Ancient Near East. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 21–22.
↑ Jan M. Bremmer. Greek Normative Animal Sacrifice. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007.
↑ William D. Furley. Prayers and Hymns. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 117, 121.
↑ André Motte. Philosophie et religion dans la Grèce antique. Aperçu thématique et perspectives méthodologiques. – Kernos, 1988, kd 1, lk 167–168. Allalaadimine.
↑ Morris, Powell 2014: 185–189.
↑ Morris, Powell 2014: 185–189.
↑ Mossé 1992: 390.
↑ Mossé 1992: 309–311, 390–392.
↑ Morris, Powell 2014: 410–417.
↑ Morris, Powell 2014: 515–519.
↑ Meier 2009: 274.
↑ Szlezák 2010: 153, 166, 169–170.
↑ Szlezák 2010: 234–235.

Kirjandus

Kreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn 1964.
T. V. Blavatskaja jt (toim).Vana-Kreeka ajalugu, Tallinn: Eesti Raamat 1965.
The Cambridge Ancient History, teine sari, Cambridge University Press 1970–2005.
Edith Hamilton, Antiikmütoloogia, Tallinn: Eesti Raamat 1975.
Richard Kleis. Antiikkirjanduse ajalugu, Tallinn 1980.
Antiigileksikon, Tallinn 1985.
P. E. Easterling, Bernard M. W. Knox (toim). The Cambridge History of Classical Literature. Cambridge University Press 1985.
Jean-Pierre Vernant (koost). Vana-Kreeka inimene, tlk Heigo Sooman, Kattri Türk, Tallinn: Avita 2001.
L. Hjortsø. Kreeka jumalad ja kangelased, Tallinn: Tänapäev 2003.
Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion Blackwell 2007.
Vanakreeka kirjanduse antoloogia, Varrak 2006.
Kuidas vanad kreeklased valisid templite asukohti? – Elu24, 17. veebruar 2009.
Robin Osborne. Greece in the Making: 1200–479 BC, London: Routledge 2009.
Simon Hornblower. The Greek World: 479–323 BC, 4. trükk, Abingdon: Routledge, 2011.
Thomas R. Martin. Ancient Greece: From Prehistoric to Hellenistic Times, 2. trükk, New Haven: Yale University Press 2013.

Välislingid

Vana-Kreeka kultuur (DOC-fail)
Pärtel Bauman "Kreeka kultuuri universalism" Ajalooline Ajakiri nr 1 / 1922

[1] See ligi 15 aastat kestnud ühendamine ei hõlmanud Vahemere maade lääneosa, Musta mere ranniku, Küprose saare ja Kürenaika sõltumatuid kreeka linnriike.

[Borza-2] Eugene N. Borza "In the Shadow of Olympus: The Emergence of Macedon". Princeton University Press, 1992, lk 58

[Douka-3] K. Douka, C. Perles, H. Valladas, M. Vanhaeren, R.E.M Hedges "Franchthi Cave revisited: the age of the Aurignacian in south-eastern Europe". Antiquity Magazine, 2011, lk 1133

[Perles-4] Catherine Perlès "The Early Neolithic in Greece: The First Farming Communities in Europe". Cambridge University Press, 2001

[Slomp-5] Hans Slomp "Europe, A Political ProPilt: An American Companion to European Politics: An American Companion to European Politics". ABC-CLIO, 2001, lk 50

[Sansone-6] "World and Its Peoples". Marshall Cavendish, 2009, lk 1458

[World-7] David Sansone "Ancient Greek civilization". Wiley, 2011, lk 5

[Drews-8] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega "Drews" on ilma tekstita.

[Short-9] John R. Short "An Introduction to Urban Geography". Routledge, 1987

[10] E.Zuppardo, S. Piccolo (2005), Terra Mater: Sulle sponde del Gela greco, Betania ed., Caltanissetta; (en) Piccolo, Salvatore. Gela. Ancient History Encyclopedia. December 20, 2017.

[Flower-11] 1 2 Toimetaja Harriet Flower "The Cambridge Companion to the Roman Republic". Cambridge University Press, 2004, lk 258

[Ward-12] Allen Mason Ward, Fritz Moritz Heichelheim, Cedric A. Yeo "A history of the Roman people". Prentice Hall, 2003, lk 276

[13] Paul Woodruff. Education (Paideia). – The Oxford Handbook of Plato, 2006, ISBN 978-0-19-530454-1, lk 191–210

[14] Glenn Downey. Ancient Education. – The Classical Journal, 1957, kd 52, nr 8, lk 339.

[15] Joseph Sienkewicz. Ancient Greece, Salem Press, Inc. 2007, ptk: Daily Life and Customs.

[16] W. Martin Bloomer. A Companion to Ancient Education, Wiley-Blackwell 2016, ISBN 978-1-118-99741-3, lk 305.

[17] Timothy Gower. Princeton Companion to Mathematics, Princeton University Press: Princeton 2008. lk 200–208, ISBN 9781400830398.

[18] John Patrick Lynch. Aristotle's School, University of California Press 1972, lk 33–87.

[19] Lynch 1972: 33–87.

[20] Sienkewicz 2007: 344.

[21] Plutarch. Moralia, Loeb Classical Library 1927, lk 7.

[22] Frederick A. G. Beck. Greek Education, 450–350 B.C., Methuen & CO LTD, London 1964, lk 201–202.

[23] Angus Konstam. Historical Atlas of Ancient Greece, Thalamus 2003, ISBN 1-904668-16-X, lk 94–95.

[24] R. C. Lodge. Plato's Theory of Education, Russell & Russell: New York 1970, lk 11–304.

[25] Lynch 1972: 38.

[26] Lodge 1970: 11.

[27] Beck 1964: 201–202.

[28] Downey 1957, lk 339–340

[29] Beck 1964: 255, 257.

[30] Beck 1964: 293.

[31] Beck 1964: 240–293.

[32] Patricia Matsen, Philip Rollinson, Marion Sousa. Readings from Classical Rhetoric, Southern Illinois University Press 1990, lk 43.

[33] Beck 1964: 200–202, 240.

[34] Beck 1964: 240.

[35] Plato. Republic, Harvard University Press: Cambridge 2013, lk 186, 188.

[36] Georgios Anagnostopoulos. A Companion to Aristotle, Wiley-Blackwell 2013, lk 5–9.

[37] Lynch 1972: 87.

[38] Biography of Pythagoras, mathopenref.com.

[39] Lesley Adkins, Roy A. Adkins. Handbook to Life in Ancient Greece, Facts On File: New York 2005, lk 104–105.

[40] Adkins, Adkins 2005, lk 104–105.

[41] Adkins, Adkins 2005: 105, 275.

[42] Adkins, Adkins 2005: 104–105.

[43] Sarah B. Pomeroy. Spartan Women, Oxford University Press 2002, lk 13–14, 24.

[44] Pomeroy 2002: 5–12

[45] Pomeroy 2002: 4.

[46] Plutarch. The Rise and Fall of Athens: Nine Greek Lives, Penguin Classics: London 1960, lk 168–169.

[47] Daniel Ogden. Introduction. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 1.

[48] Ken Dowden. Olympian Gods, Olympian Pantheon. Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 41.

[49] Scott B. Noegel. Greek Religion and the Ancient Near East. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 21–22.

[50] Jan M. Bremmer. Greek Normative Animal Sacrifice. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007.

[51] William D. Furley. Prayers and Hymns. – Daniel Ogden (toim). A Companion to Greek Religion, Blackwell 2007, lk 117, 121.

[52] André Motte. Philosophie et religion dans la Grèce antique. Aperçu thématique et perspectives méthodologiques. – Kernos, 1988, kd 1, lk 167–168. Allalaadimine.

[53] Morris, Powell 2014: 185–189.

[54] Morris, Powell 2014: 185–189.

[55] Mossé 1992: 390.

[56] Mossé 1992: 309–311, 390–392.

[57] Morris, Powell 2014: 410–417.

[58] Morris, Powell 2014: 515–519.

[59] Meier 2009: 274.

[60] Szlezák 2010: 153, 166, 169–170.

[61] Szlezák 2010: 234–235.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]

[21]

[22]

[23]

[24]

[25]

[26]

[27]

[28]

[29]

[30]

[31]

[32]

[33]

[34]

[35]

[36]

[37]

[38]

[39]

[40]

[41]

[42]

[43]

[44]

[45]

[46]

[47]

[48]

[49]

[50]

[51]

[52]

[53]

[54]

[55]

[56]

[57]

[58]

[59]

[60]

[61]