Vana-Kreeka

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib maast; koori kohta vaata artiklit Segakoor Hellas

Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid. Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared (Küklaadid, Sporaadid) ja Väike-Aasia lääneranniku.

Vana-Kreeka ajaloos eristatakse viit perioodi:

Varaseim inimasustus[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseimad tõendid inimasustusest Balkani poolsaarel on leitud Petralona koopast Põhja-Kreekast ning on dateeritud aega umbes 270 000 aastat eKr[1]. Kiviaja kõik kolm perioodi (Paleoliitikum, Mesoliitikum, Neoliitikum) on Kreekas esindatud. Franchthi koobas on parimaid kiviaegse asustuse näiteid, kuna see oli kasutusel läbi kõigi eespool mainitud perioodide[2]. Neoliitikumi asulakohad Kreekas, mis pärinevad 7. aastatuhandest eKr on Euroopa vanimad ja edestavad järgmisi mitme sajandiga. Selle põhjuseks on asjaolu, et Kreeka jäi sellele teele, mida mööda põlluharimine levis Lähis-Idast Euroopasse[3]. Kreekast on leitud 6. aastatuhandest eKr pärinev sümbolitega märgistatud Dispilió tahvel.

Kreeta-Mükeene periood[muuda | muuda lähteteksti]

.

Next.svg Pikemalt artiklis Egeuse kultuur, Küklaadide tsivilisatsioon, Minose tsivilisatsioon, Mükeene tsivilisatsioon

Kreeka oli koduks esimestele arenenud tsivilisatsioonidele Euroopas ja seda peetakse Lääne kultuuri sünnipaigaks[4]. Vana-Kreeka kultuur sai alguse kolmest Egeuse tsivilisatsioonist: Küklaadide tsivilisatsioon Egeuse mere saartel (alates 3200 aastast eKr)[5], Minose tsivilisatsioon Kreetal (2700–1500 aastat eKr) ja Mükeene tsivilisatsioon (Pylos, Tiryns, Teeba, Gla, Delfi oraakel) maismaal, Peloponnesose poolsaarel (1900–1100 aastat eKr)[6].

Kõik need kultuurid kasutasid kirja. Minose kultuuri esindajad kasutasid seni dešifreerimata lineaarkirja A, mükeenelased aga lineaarkirja B, mis dešifreeriti 1950. aastatel. Minose kultuuri esindajad sulandusid ajapikku mükeenelaste hulka, kuid 1200. aasta paiku eKr, keset vägivaldseid sündmusi pronksiaja kollapsiks nimetatud ajajärgul, varises Mükeene kultuur kokku.

Mükeene kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mükeene kultuur

Mükeene kultuur sai alguse kreeklaste saabumisega Egeuse mere piirkonda 1600. aasta paiku eKr. Kultuur on nime saanud Mükeene linna järgi, mis asus Peloponnesose poolsaarel Argolise maakonna kirdeosas ja oli Mükeene kultuuri keskus. Teised tähtsamad Argolise linnad ja Mükeene kultuuri keskused olid Tiryns, Argos ja Pylos. Mükeene kultuur ulatus kaugelt väljapoole üht maakonda - ka oli Mükeene kultuuri pärane kindlustus Ateenas. Sellele perioodile on iseloomulik Minose kultuuri ehk Kreeta kultuuri mõju mandri-Kreekale.

Tume ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Pronksiaja kollapsi murrangulistele sündmustele järgnes tume ajajärk umbes 1100 eKr800 eKr, millest pole säilinud kirjalikke allikaid.[7]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaaria, Halikarnassos, Knossos Kreetal,

Tsivilisatsiooni uus tõus[muuda | muuda lähteteksti]

Tumeda ajajärgu lõpuks peetakse traditsiooniliselt 776. aastat eKr, mil peeti esimesed antiikolümpiamängud[8]. Homerosele omistatud Lääne kirjanduse alustekstid Ilias ja Odüsseia arvatakse olevat kirjutatud 8. või 7. sajandil eKr[9].

Kreeka kolonisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Kreeka ja Foiniikia kolooniad umbes 8.6. sajandini eKr

Tumeda ajajärgu lõppedes tekkis Kreeka poolsaarel mitmeid kuning- ja linnriike (poliseid: Argos, Ateena, Delfi, Korintos, Küreene, Massalia (Massilia), Sparta, Sürakuusa, Teeba, Mileetos, Efesos). Suure kolonisatsiooni ajal (8.6. sajandil eKr) levisid kreeka mandrialalt ja Egeuse saartelt (Kirde-Egeuse saared, Sporaadid, Euboia, Argolída-Saroni saared, Küklaadid, Dodekaneesid, Kreeta) kolooniad Lõuna-Itaaliasse (ladina Magna Graecia, ehk Suur-Kreeka asustuse), Väike-Aasiasse, Ida-Liibüasse, Vahemere põhjarannikule Provence´i Massalia, Korsikale ja Vahemere läänerannikule Pürenee poolsaarele ning Pontos Euxeinose rannikule (Tauriasse, kuhu Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna). Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut, millest hiljem said linnad ja levitasid Kreeka linnriikide poliitilise, majandusliku ja kultuuriline mõju Vahemere lääneosa rannikualadele (eriti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse, nn. Suur-Kreeka), Egeuse mere põhjarannikule ning Põhja-Aafrikasse.

Kreeka alad ja kolooniad arhailisel ajajärgul (750–550 eKr).

Umbes 631. aastal eKr asutasid kreeklased kolooniad Egiptuses ja praeguse Liibüa territooriumil, kus nad asutasid Küreene linna, kuid need rannikulinnad olid täiesti isoleeritud kõrbest ega mõjutanud ülejäänud Aafrikat.

Kreeka kolooniad[muuda | muuda lähteteksti]

8. sajandist eKr alates asutati Kreeka väljarändajate kolooniad ja linnriigid (Polised) Vahemere ja Musta mere rannikul. Musta mere põhja- ja idarannikul tekkisid 7. sajandil eKr Kreeka kaupmeeste püsivad asulad ja 6. sajandil eKr kindlustatud linnad. Peamine osa Musta mere ranniku koloniseerimises oli Mileetosel - Vana-Kreeka maakonnast Jooniast. Kreeka kolooniad olid emamaast poliitiliselt sõltumatud, neile kuulus ümbruses maavaldusi. Elanikud tegelesid kaubanduse, käsitöö, põlluharimise ja karjakasvatusega. Kohalikelt hõimudelt osteti ning veeti Kreekasse ja Väike-Aasiasse vilja, kariloomi, nahku, soolakala ning orje, sisse toodi veini, oliiviõli, metalltooteid, marmorit, savinõusid ja kangaid.

Vahemere põhjarannikule Provence´i Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Selle kõrgajal, 4. sajandil eKr. Massalias vermitud drahme on leitud kõigis liguuri-keldi Gallia osades. Kaupmehed Massaliast sisenesid sügavale Prantsusmaa sisemaale piki Durance'i ja Rhône'i jõgesid ning rajasid kaubateed sügavale Galliasse ja Šveitsi ja Burgundiasse ja isegi nii kaugele põhja kui Läänemere äärde. Nad vedasid oma toodangut; kohalikud veinid, soolatud sealiha ja kala, aromaatsed ja ravimtaimed, korallid ja kork.

Suurimad Musta mere äärsed Kreeka kolooniad olid Olbia (Lõuna-Bugi suudmes), Tyras (nüüdne Bilhorod-Dnistrovskyi), Tanais (nüüdne Nedvigovka), Hersonesos (nüüdse Sevastopoli lääneservas), Theodosia (nüüdne Feodossia), Pantikapaion (nüüdne Kertš), Dioskurias (nüüdne Suhhumi) ja Phasis (nüüdne Phothi). 480 eKr liideti Pantikapaion jt Kertši, seejärel Tamani poolsaarel asunud Kreeka kolooniad Bosporose riigiks.

Kreeka kolooniate õitseng oli peamiselt 4. sajandil eKr. 3. sajandil eKr algas nõrgenemine ja sküütide sissetung. Esimestel sajanditel tugevnesid Kreeka kolooniad uuesti, kuid üha tähtsama koha omandasid seal mittekreeklased, eriti sarmaadid. 3. sajandil said Kreeka kolooniad kannatada gootide, 4. sajandil hunnide vallutuste tagajärjel; Olbia ja Pantikapaion hävitati. Osa linnu püsis mongolite sissetungini 13. sajandil.

Next.svg Pikemalt artiklis Kreeka kolooniad
Vana-Kreeka piirialad, Balkani poolsaarel 5.–3. sajandil eKr. Loodes illüürlaste alad, põhjasuunal Vana-Makedoonia, kirdesuunal traaklaste alad

Kreeka kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Kreeka riigid ja nende kolooniad saavutasid jõukuse, mis tõi kaasa seninägematu kultuuriarengu, mis väljendus arhitektuuris, näitekunstis, teaduses, matemaatikas ja filosoofias.

Next.svg Pikemalt artiklis Vanakreeka muusika, Vanakreeka kirjandus
Next.svg Pikemalt artiklis Solon (u 640–558 eKr)

508. aastal eKr kehtestas Kleisthenes Ateenas maailma esimese demokraatliku valitsemiskorra[10].

Next.svg Pikemalt artiklis Ateena demokraatia
Aasia impeeriumid ca 600 a eKr: Lüüdia, Vana-Egiptus, Mesopotaamia-Babüloonia, Meedia, Pärsia impeerium

Kreeka klassikaline ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka-Pärsia sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kreeka-Pärsia sõjad, Pärsia suurriik, Xerxes I, Dareios I

500. aastaks eKr kontrollis Pärsia suurriik territooriumi, mis ulatus tänapäeva Iraanist Põhja-Kreeka, Makedoonia, Ukraina, Bulgaaria ja Rumeeniani ning kujutas sedasi ohtu Kreeka riikidele. Väike-Aasias asunud Kreeka linnriikide püüdlus kukutada Pärsia võimu luhtus ning pärslased tungisid 492. aastal eKr oma vägedega Kreeka maismaaossa, kuid olid sunnitud siiski 490. aastal Maratoni lahingus saadud kaotuse järel taanduma.

Sparta kuningas (488 eKr–480 eKr) Leonidas I juhatas Termopüülide lahingus Kreeka vägesid suures ülekaalus olnud pärslaste vastu.

480. aastal eKr tungisid Pärsia väed uuesti Kreekasse ja hoolimata Lakedaimoni kuninga (488480 eKr) Leonidas I juhitud spartalaste kangelaslikust vastupanust Termopüülide lahingus, vallutasid pärslased sel korral Ateena.

Kreeklastel õnnestus 480. ja 479. aastal eKr võita Pärsia vägesid Salamise, Plataia ja Mykale lahingus ning sundida neid teistkordselt Kreeka pinnalt taanduma.

Ateena ja Sparta[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lakedaimon, Sparta

Kreeka-Pärsia sõdades mängisid juhtivat rolli Ateena ja Sparta. Kuna Kreeka oli killustatud mitmete väikeste riikide vahel (Ateena, Sparta, Aígina, Chalkída), polnud haruldased ka nende riikide omavahelised konfliktid.

Next.svg Pikemalt artiklis Perikles (umbes 495 – 429 eKr)

Kõige suuremat hävingut toonud Kreeka-sisene sõda tol ajaperioodil oli Peloponnesose sõda (431–404 eKr), mille võitis Sparta, tuues ühtlasi kaasa Ateena langemise Vana-Kreeka juhtiva jõu kohalt. Nii Ateena kui Sparta loovutasid aga hiljem oma positsiooni Teebale ja lõpuks Makedooniale.

Next.svg Pikemalt artiklis Ahhaia liit ja Aitoolia liit

Hellenismiperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia

Vana-Makedoonia kuninga Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast.

Philippos II tapeti 336. aastal eKr ja tema poeg Aleksander võttis üle Korintose Liiga juhtohjad ning ründas 334. aastal eKr ühendatud Kreeka vägedega Pärsiat. Pärast kreeklaste võite Granikose, Issose ja Gaugamela lahingus, marssisid Kreeka väed Susasse ja Pärsia pealinna Persepolisesse. Aleksander Suure loodud riik ulatus Kreekast Pakistanini ja lõunas Egiptuseni.

Next.svg Pikemalt artiklis Hellenism

Aleksander Suur plaanis vallutada ka Araabiat, kuid tema ootamatu surm 323. aastal eKr tõi kaasa hoopis impeeriumi kokkuvarisemise, mis lagunes mitmeks kuningriigiks. Tekkinud riikidest olid tuntuimad Seleukiidide riik ja Ptolemaioste riik. Kreeklased rajasid ka Kreeka-Baktria kuningriigi ja Kreeka-India kuningriigi Indias. Paljud kreeklased rändasid välja Aleksandriasse, Antiookiasse, Seleukeiasse ja teistesse hellenistlikesse keskustesse Aasias ja Aafrikas. Kuigi Aleksandri riigi poliitilist ühtsust ei suudetud säilitada, tõid tema vallutused kaasa pea kaks sajandit väldanud hellenistliku kultuuri ja kreeka keele domineerimise vallutatud aladel. Vahemere idarannikul kestis see kohati tunduvalt kauemgi.Ahhaia liit

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334323 eKr

Aleksandri surma järel valitses Kreeka aladel segaduste aeg tema riigi jagamise pärast ning Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), (tähtsamad Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos), võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Makedoonia kuningas Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, Früügia, Lüükia ja Pamfüülia asehaldur üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Kuulutas 306 eKr enda koos pojaga kuningaks. Kuid kaotas 301. aastal eKr Ipsóse lahingu Lysimachosele ja Seleukosele. Makedoonia väepealik Kassandros (u 355 eKr–298 eKr) haaras 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas.

Kassandrose surma järel haaras võimu Makedoonias (294 eKr–288 eKr) Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbs 337 eKr–283 eKr). Aastal 288 eKr sai aga Demetrios Poliorketes Lysimachose ja Pyrrhose käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri. Tema poeg Antigonos II haaras 276. aastaks eKr võimua Makedoonia kuningana ning Antigoniidide dünastia valitses riiki kuni roomlaste sissetungini.

Vahemereümbruse alad 218. aastal eKr

Rooma keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma riik

Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma Vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga[11]. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas. 146. aastaks eKr oli Makedoonia juba Rooma provints ja ülejäänud Kreekast sai Rooma protektoraat[11][12].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]