Milano hertsogiriik

Allikas: Vikipeedia
Milano hertsogiriik

Milano hertsogiriik oli riik Põhja-Itaalias aastatel 13951797. Kuulus Saksa-Rooma riigi alla. Kuigi hertsogiriigi territooriumi piirid sajandite jooksul korduvalt muutusid, hõlmas riik üldjoontes tänapäevast Lombardia regiooni; tähtsaimateks keskusteks olid Milano ja Pavia.

Erinevatel aegadel kuulus erinevas ulatuses Milano hertsogkonna alla ka Piemonte, Veneto, Emilia Romagna ja Toscana alasid. Hertsogiriiki juhtisid aja jooksul mitmed valitsejadünastiad, kellest enamik oli pärit väljastpoolt Itaaliat.

Viscontite valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Viscontid olid itaalia aadlisuguvõsa, kelle esindajad valitsesid Milanos vaheaegadega 12771447. Visconti suguvõsa esindajad kandsid alates 1378. aastast Milano hertsogi tiitlit. Viscontid said 11. sajandi alguses vikonti tiitli (sellest ka nende nimi). 1262 nimetas paavst Ottone Visconti Milano peapiiskopiks. 1277 võitis Otteone Desio lahingus gvelfid ja pani aluse Milanos Viscontide sinjoriiale. Matteo I Visconti kindlustas oma võimu Saksa kuninga toel ja laiendas oma mõjuala Põhja-Itaalias, kuid sattus vastuollu paavstiga. Tema valitsusajal kuulusid Viscontidele lisaks Milanole juba ka Alessandria, Asti, Como, Navara, Vercelli, Bergamo, Brescia, Pavia ja Cremona. Gian Galeazzo Visconti sai 1395 Milano hertsogi ja 1397 Lombardia hertsogi tiitli; tema valdusesse kuulus suurem osa Põhja-Itaaliast.

Next.svg Pikemalt artiklis Visconti.

Milano hertsogiriigi lõi 1395. aastal Milano valitseja Gian Galeazzo Visconti, kes ostis esimese Milano hertsogi tiitli Saksa-Rooma keisrilt 100 000 floriini eest. Kui Viscontid ilma meesliini pärijateta 1447. aastaks kadusid, siis - hoolimata tõsiasjast, et Milano hertsogi tiitel oleks õiguslikult kuulunud Orleansi hertsogile - kuulutas Milano ennast vabariigiks. Milano Püha Ambrosiuse järgi nime saanud Ambrosiuse vabariigil ei olnud aga pikka iga. 1450. aastal haaras Milanos võimu enda kätte viimase Visconti tütrega abiellunud kondotjeer Francesco Sforza ja kuulutas ennast õigusjärgseks Milano hertsogiks.

Sforzade valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Sforza dünastia valitses Milano hertsogitena aastail 14501535 (vaheaegadega) suuremat osa Lombardiast. Sforzade ajal sai Milanost tähtis kultuurikeskus.

Itaalia aastal 1494.
Next.svg Pikemalt artiklis Sforza dünastia.

Kondotjeer Francesco I Sforza sai 1450 Milano hertsogiks (14501466), vallutas 1464 Genova, Korsika ja Bari. Hertsogid Galeazzo Maria Sforza (14661476) ja Ludovico Maria Sforza ehk Ludovico Il Moro (14941499) jätkasid sõdadega Milano valduste laiendamist.

Itaalia sõjas (1494–1498) tungis Prantsusmaa kuningas (1483–1498) Charles VIII suure, 25 000 mehest koosneva armeega Itaaliasse. Rooma paavst Innocentius VIII oli olnud konfliktis Napoli kuninga Ferdinando I ehk Ferrantega, tüli oli tekkinud viimase keeldumise tõttu anda Kirikuriigile vasallivannet ja maksta lõivu. Seetõttu heitis paavst Ferdinando kirikust välja ja tagandas ta 1489. aastal. Seejärel pakkus Innocentius Napoli kuningriiki Prantsusmaa kuningas Charles VIII-le, kellel oli hertsogkonnale Anjou dünastia pärilusliini kaudu ka teatav õigus. Ferdinando suri 1494. aastal ja tema järglaseks sai poeg Alfonso II.

Ludovico Sforza sai 1494. aasta oktoobris viimaks kätte hertsogitiitli, pärast seda, kui oli andnud seniajani enneolematu kaasavara oma vennatütrele, kes oli abiellumas Saksa-Rooma keisri Maximilian I–ga. Talle hakkas otsekohe vastu vaidlema Napoli kuningas Alfonso II, kel samuti oli nõudeõigus Milanole. Ludovico otsustas ohu kõrvaldamiseks õhutada Charles VIII-t võtma vastu Innocentiuse pakkumine ning toetas Charles VIII-t.

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia sõda (1494–1498).

Prantsuse kuninga valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Orleansi hertsogist 1498. aastal Prantsusmaa kuningas (1498–1515) Louis XII sai, haaras ta kinni oma isa nõudlusest Milanole ja pagendas 1499. aastal Ludovico Sforza tema valdustest.

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia sõda (1499–1504).

Teine Itaalia sõda oli Esimese Itaalia sõja järelm ning Louis XII oli kindlalt otsustanud suruda läbi oma nõuded Milano ja Napoli troonidele. 1499. aastal tungis Louis XII Lombardiasse ja vallutas Milano, millele tal oli nõudeõigus isapoolse vanaema Valentina Visconti kaudu. Louis sõlmis 1499. aastal liidu Venezia vabariigi ja šveitslastega ning tungis Milano hertsogiriiki. Šveitsi palgasõduritest koosneva armee palganud Ludovico Sforza leidis linna naastes selle olevat hõivatud prantslastega ühinenud Gian Giacomo Trivulzio poolt; Ludovico armee löödi peagi laiali ning ta ise võeti Prantsusmaal vangi.

Prantslaste käes oli hertsogkond 1513. aastani; seejärel pääsesid šveitslaste abiga taas valitsema Sforzad Ludovico poja Massimiliano näol. Aga juba 1515 haarasid Milano taas enda kätte prantslased, nüüd Prantsusmaa kuninga (1515–1547) ja Milano hertsogi (1515–1521) François I valitsemise all.

Sforzade valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

1521. aastal ajasid aga hispaanlased nad välja ja andsid hertsogivõimu Massimiliano noorema venna Francesco II Sforza kätte. Kui Francesco II Sforza 1535 järglasteta suri, tõusis pärilusküsimus taas päevakorda; hertsogiriigile pretendeeris nii Saksa-Rooma keiser kui Prantsuse kuningas, lahendust otsiti üksteisevastastes sõdades.

Habsburgide valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 1554. aastani hoidis hertsogitiitlit enda käes Saksa-Rooma keiser Karl V, kes loobus siis sellest oma poja, Hispaania kuningas Felipe II kasuks. Hispaania kuninga valduses oli Milano hertsogiriik kuni 18. sajandi Hispaania pärilussõjani, mille käigus kaotati see Austriale.

Austria Habsburgide võim kestis kuni 1796. aasta Napoleoni sõdade Itaaliasse jõudmiseni. 1797. aastal loobus Habsburgide Saksa-Rooma riik Campo Formio lepinguga Milano hertsogkonnast ja sellest sai prantsuse Tsisalpiini vabariigi tuumikala.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]