Radioaktiivsus

Allikas: Vikipeedia

Radioaktiivsus, ehk tuumalagunemine on ebastabiilse (suure massiga) aatomituuma iseeneselik lagunemine. Selle protsessiga kaasneb radioaktiivne kiirgus. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt neutron) lagunemist.

Tuuma lagunemine võib toimuda kas alfa- või beetalagunemise teel. Esimesel juhul kiirgab tuum alfaosakese (heeliumi aatomi tuuma) ja teisel juhul elektroni. Kui suur aatomituum laguneb suuremateks (enam-vähem võrdseteks) tükkideks, siis nimetatakse seda ka tuumalõhustumiseks. Tuumalõhustumine on radioaktiivne lagunemine kui see toimub spontaanselt. Vastasel juhul on tegemist tuumareaktsiooniga.

Tuuma lagunemise tulemusena võib tuum jääda ergastatud olekusse, millest väljumiseks kiirgab tuum gammakvandi. Seega kaasneb tuumalagunemisele lisaks alfa- ja beetakiirgusele ka gammakiirgus.

Radioaktiivsuse uurimise ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Radioaktiivsuse avastas 1896. aastal prantsuse füüsik Henri Becquerel. Ta märkas, et valguskindlas pakendis fotoplaadid riknesid, kui nende lähedale asetati kolb uraanisooladega. Katsete seeria abil tegi ta kindlaks, et uraaniühendeist lähtub suure läbitungimisvõimega kiirgus, mis mõjub fotoplaadile analoogiliselt valgus- või röntgenikiirtega. Et uraani kiirguse intensiivsus ei sõltunud välistingimustest, vaid üksnes uraani kogusest, luges ta selle uraaniühendite sisemiseks omaduseks - radioaktiivsuseks (lad. radio + activus - kiirgustoime).

Aastal 1897 märkasid Marie ja Pierre Curie, et uraaniühendite aktiivsus säilib ka pärast metallilise uraani eraldamist. Keemikutena alustasid nad kiirgusallika otsimist, viies maagijäätmetega läbi keemilisi reaktsioone ning mõõtes saaduste aktiivsust. Sel meetodil õnnestus neil 1898. a. maagijäätmeist eraldada kaks senitundmatut metalli - polooniumi ja raadiumi - mille aktiivsus ületas uraani oma tuhandeid kordi. Neist aktiivsema - polooniumi - omapäraks on aktiivsuse kiire vähenemine, mida hakati seostama polooniumi aatomituumade muundumisega mittekiirgavaks aineks - pliiks.

Radioaktiivsed elemendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik vismutist suurema prootonite arvuga elemendid on radioaktiivsed. Radioaktiivse lagunemise käigus muutub sageli üks radioaktiivne element teiseks, mistõttu esinevad "radioaktiivse lagunemise read". Tuntakse kolme radioaktivse lagunemise rida:

Nende lagunemiste lõppproduktideks on plii stabiilsed isotoobid 208Pb, 207Pb ja 206Pb.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]