Gruusia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; jõelaeva kohta vaata artiklit Gruzija

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Gruusia
gruusia საქართველო
( Sakharthvelo )
Gruusia lipp Gruusia vapp
Gruusia lipp Gruusia vapp
Gruusia asendikaart
Riigihümn Thavisuphleba
Pealinn Thbilisi
Pindala 69 700 km²
Riigikeel(ed) gruusia keel
Rahvaarv 4 469 200 (2011)[1]
Rahvastikutihedus 65 in/km²
President Giorgi Margvelašvili
Peaminister Giorgi Kvirikašvili
Iseseisvus 26. mai 1918 (kuulutati välja Gruusia Demokraatlik Vabariik);
9. aprill 1991 (taastati iseseisvus Nõukogude Liidust)
Rahaühik lari (GEL)
Ajavöönd maailmaaeg +4
Tippdomeen .ge
ROK-i kood GEO
Telefonikood 995

Gruusia ehk Georgia (gruusia: საქართველო, Sakartvelo) on riik Euraasias, mis paikneb Ida-Euroopa ja Lääne-Aasia piiril. Suur- ja Väike-Kaukasuse mäeahelike vahele jääv riik piirneb läänes Musta mere, põhjas ja kirdes Vene Föderatsiooni, lõunas Türgi ja Armeenia ning kagus Aserbaidžaaniga. Gruusia pealinn ja ühtlasi suurim linn on Thbilisi. Riigi pindala on 69 420 ruutkilomeetrit ning 2015. aastal elas Gruusias umbes 3,73 miljonit inimest. Gruusia on unitaarne esindusdemokraatlik poolpresidentaalne vabariik.

Antiikajal rajati praeguse Gruusia aladele mitu väikest kuningriiki. Kolchise ja Ibeeria kuningriigis kujunes juba 4. sajandi alguses riigiusuks kristlus, mis viis varem domineerinud paganlike zoroastrismi ja mitraismi usuvoolude hääbumiseni. Ühinenud Gruusia kuningriik saavutas suurima poliitilise ja majandusliku mõju perioodil 11. sajandi lõpust 13. sajandi alguseni – eelkõige kuningas Davith IV ja kuninganna Tamari valitsusajal. Seejärel lagunes Gruusia väiksemateks riigikesteks, kaotas oma mõju ning langes järjest mongolite, osmanite ning pärslaste võimu alla. 1783. aastal moodustas Gruusia idaosas asunud Kharthli-Kahhethi kuningriik liidu Venemaa keisririigiga, mis sillutas tee Gruusia järk-järguliseks Venemaaga liitmiseks alates 1801. aastast. Venemaa 1917. aasta revolutsioonide järel saavutas Gruusia aastal lühikeseks ajaks iseseisvuse, kuid Gruusia Demokraatliku Vabariigi okupeeris Nõukogude Venemaa 1921. aastal ja liitis selle 1922. aastal Nõukogude Liiduga. 1991. aastal taasiseseisvunud Gruusia kannatas 1990. aastatel majandusraskuste ning kodusõja tõttu. 2003. aastal riigis toimunud võimuvahetuse järel, mis sai tuntuks Rooside revolutsioonina, võttis Gruusia välispoliitikas läänele orienteeritud suuna, ning viis läbi mitmeid majanduslikke ja poliitilise reforme.

Gruusia on Euroopa Nõukogu ja GUAM-i liige.

Gruusia koosseisu kuulub kaks de facto iseseisvat piirkonda – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mille iseseisvust toetasid mõned riigid 2008. aasta Vene-Gruusia sõja järel. Gruusia ja suurem osa rahvusvahelisest üldsusest ei tunnista nende piirkondade iseseisvust ja käsitleb neid kui Venemaa sõjalise okupatsiooni all olevaid Gruusia alasid.


Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia gruusiakeelne nimi on Sakharthvelo (საქართველო). See on tuletatud paganliku jumala, grusiinide (kharthvelebi) müütilise esivanema Kharthlose nimest.

Eestikeelne nimi on laenatud vene keelest.

Lääne-Euroopas kasutatakse Gruusia kohta nime Georgia ning selle variante. Kuigi seda nime seostatakse Gruusia kaitsepühaku püha Jüriga (Georgiosega), on see nähtavasti tuletatud vormidest Kurdž ja Gurdž.

Gruusia valitsus on palunud sõbralikel riikidel hoiduda nimekuju 'Gruzia' kasutamisest ja asendada see kujuga 'Georgia'. Parlamendi väliskomisjoni esimehe põhjenduse kohaselt assotsieeruvat slaavipäraseks peetav nimekuju Gruusia 200 aastaga "Vene impeeriumi" koosseisus. Teiste riikide esindajad on aga kirjeldanud lingvistilisi ja praktilisi põhjuseid, miks üleminek mõistlik poleks. Valitsuse algatust on kritiseeritud ka Gruusia-siseselt.[2]

Gruusia nimed naabermaade keeltes:

Abhaasi keeles on Gruusia Қырҭтәыла (Khõrthtvõla) ning osseedi keeles Гуырдзы, Гуырдзыстон (Guõrdzõ, Guõrdzõston).

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Halduslikult koosneb Gruusia kahest autonoomsest vabariigist, 9 piirkonnast ja keskalluvusega linnast (pealinn). Need omakorda jagunevad rajoonideks (raioni) ja rajooni õigustega linnadeks (khalakhi).

Gruusia asendikaart. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on de facto iseseisvad.

Piirkonnad (mkhare)[muuda | muuda lähteteksti]

Keskalluvusega linn[muuda | muuda lähteteksti]

Autonoomsed vabariigid[muuda | muuda lähteteksti]

Märkus: de facto iseseisev on ka Lõuna-Osseetia.

Sisejulgeolek[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia sisejulgeolekuametkondade ühenduse moodustavad: Gruusia Rahvuslik Julgeolekunõukogu, Gruusia siseministeerium, Välisluure Eriteenistus, Riigikaitse Eriteenistus. Gruusia kaitseministeeriumi – Luure Valitsus (J-2), Sõjaväeluure Valitsus, Sõjaväepolitsei valitsus.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 2006–2007 oli Gruusia SKT aastane kasv suurem kui 10%. Kiirele kasvule aitasid kaasa suured investeeringud välisriikidest ja valitsussektori kulutused. 2008. aastal aeglustus SKT kasv seoses augustisõjaga 2,1% peale. 2009. aastal kahanes majanduskasv 7% võrra, kuna rahvusvaheline finantskriis vähendas välisinvesteeringuid ning võõrsil töötavate kodanike rahasaadetisi.[3]

Inflatsioonimäär oli 2009. aastal 1,7%, aastal 2008 oli sama näitaja 10%.[3]

2001. aastal elas 54% rahvastikust alla vaesuspiiri, 2006. aastal 34%[4] või 31%[3].

2007. aastal hinnati tööjõulist elanikkonda Gruusias 1,918 miljonile. Tööpuuduse määr oli 2009. aastal 16,4%.[3]

SKP jaotumine
sektoritesse[3]
(2009)
Sektor Osakaal
Põllumajandus
12,2%
Tööstus
26%
Teenindus
61,8%
Tööjõu jaotumine sektoritesse[3]
(2006)
Sektor Osakaal
Põllumajandus
55,6%
Tööstus
8,9%
Teenindus
35,5%

Eksport[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia suurimad ekspordiartiklid on[3]

  • vanaraud
  • vein
  • mineraalvesi
  • maagid
  • sõidukid
  • puuviljad ja pähklid

Gruusia tähtsaimad ekspordipartnerid on Türgi 17,87%, Aserbaidžaan 12,3%, Bulgaaria 9,6%, Kanada 8,78%, Suurbritannia 7,49%, Ukraina 6,82%, Hispaania 5,27%, Ameerika Ühendriigid 4,99% (2009).[3]

Import[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia suurimad impordiartiklid on[3]

  • kütused
  • sõidukid
  • masinad ja varuosad
  • teraviljad ja muud toidud
  • ravimid

Gruusia tähtsaimad impordipartnerid on Türgi 16,81%, Aserbaidžaan 9,72%, Ukraina 9,17%, Venemaa 7,39%, Ameerika Ühendriigid 6,63%, Saksamaa 6,22% (2009).[3]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene iseseisvusaegne rahvaloendus viidi läbi 2001. aastal. Selle andmetel elas Gruusias 4,4 miljonit inimest. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Gruusias 5,4 miljonit inimest.[1]

Riikliku statistikaameti hinnangul oli rahvaarv Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanikke arvestamata 2011. aasta jaanuari seisuga 4 469 200. Hinnangu kohaselt oli 52,4% elanikest naissoost. Linnades elas 53,1% rahvastikust. Üle 65-aastaste osakaal oli 13,8%.[1]

2006. aasta hinnanguline rahvaarv oli 4 661 473. Grusiinid moodustasid 83,8% elanikkonnast.[5] Teised suuremad rahvusgrupid olid aserid (6,5%), armeenlased (5,7%), venelased (1,5%), abhaasid ja osseedid.

Seni viimane rahvaloendus toimus Gruusias 2014. aasta 5.19. novembril.[6] Selle kohaselt elas Gruusias 3 713 804 inimest. Nendest oli grusiine 3 224 564 (86,8%), asereid 233 024 (6,3%), armeenlasi 168 102 (4,5%), venelasi 26 453 (0,7%), osseete 14 385 (0,4%), jeziide 12 174 (0,3%), ukrainlasi 6034 (0,16%), kistiine 5697 (0,15%), kreeklasi 5544 (0,15%), assürlasi 2377 (0,06%) ja teistest rahvustest inimesi 14 346 (0,39%). Vastamast keeldus 591 inimest. 513 inimese rahvus oli märkimata.[7]

Suuremad linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eelajalooline aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Dmanisist leitud 1,8 miljoni aasta vanune Homo erectuse kolju.

Tõendid varaseima asustuse kohta tänapäevase Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagusest ajast ja need leiti kaevamistelt riigi kaguosas Dmanisis[8]. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega väljaspool Aafrikat[9].

Hilisemast ajast pärit Acheuli kultuuri, Moustier' kultuuri[8] ja noorema paleoliitikumi leide on tulnud arvukatest koobastest ja asulakohtadest.

Vanim maaviljeluslik asustus, tuntud kui Šulaveri-Šomu kultuur, on teada perioodist 6000 kuni 5000 aastat eKr. Selle kultuuri esindajad valmistasid obsidiaanist tööriistu, karjatasid veiseid ja sigu ning kasvatasid muuhulgas viinamarju[10].[11] Samuti hakkasid Šulaveri-Šomu kultuuri esindajad juba 6. aastatuhandel eKr tegelema varajase metallurgiaga.

Aastail u. 4000-2200 eKr oli Gruusia koduks Kura-Araxesi kultuurile ning seejärel Trialeti kultuurile[9][8]. Viimast iseloomustas suurte kurgaanide rajamine ning kõrgel tasemel kullasepatöö[11].

12. sajandil eKr tekkis Gruusia aladel Diauehi hõimuliit, mis oli piisavalt tugev, et vastu seista naabruses asuva Assüüria rünnakuile[12]. 8. sajandil eKr hõimuliit siiski hävitati sõdades Assüüria ja Urartuga ning osa selle aladest hõivas naabruses asunud Kolchise hõimuliit, mis oli tekkinud Diauehiga umbes samal ajal[11].

Ajavahemikus 2100–750 eKr tabasid piirkonda hetiitide, urartulaste, meedialaste, proto-pärslaste ja kimmerlaste sissetungid.

Samal perioodil hargnesid proto-kartvelid mitmeks etniliselt erinevaks haruks, mis lõi aluse ka erinevate keelte (gruusia, svani, megreli ja lazi) tekkeks.

Antiikaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kolchise kuningriik (roheline) ja Ibeeria kuningriik (oranž) aastail u. 600-150 eKr

Kolchise hõimuliidust kujunes 6. sajandiks eKr välja Kolchise kuningriik. Kuni 1. sajandini eKr eksisteerinud Kolchis oli tuntud ka antiikkreeklastele ja see mängis keskset osa kuldvillakulegendis. Ajavahemikus 1000-550 eKr rajasid kreeklased Kolchise rannikualadele mitmeid kolooniaid: Dioscurias (kaasajal Suhhumi), Gyenos (Otšamtšira), Phasis (Phothi), Anakopia (Novõi Afon), Bitius (Pitsunda) ja teisi.[11]

4. sajandiks eKr oli tekkinud Gruusia idaosas Ibeeria kuningriik[13].

Ajavahemikus 653–333 eKr kuulusid Kolchis ja Ibeeria Meedia ja selle langemise järel Ahhemeniidide riigi mõjusfääri. Antiikautorite töödest jääb siiski ebaselgeks, millisel määral suutsid pärslased oma võimu Kolchise ja Ibeeria üle kehtestada. Samuti ei kuulunud kumbki riikidest Aleksander Suure Makedoonia impeeriumi koosseisu.

Perioodil 2. sajand eKr kuni 2. sajand pKr olid Kolchis ja Ibeeria koos oma naaberaladega kohalike suurvõimude Armeenia ja Pontuse ning Rooma vaheliste pikkade ja laastavate sõdade tallermaaks[13].

Kuningas Artašese valitsusajal (189–161 eKr) hõivas kiirelt laienev Armeenia kuningriik suure osa Ibeeriast[14] ning vahemikus 120–63 eKr alistas Armeenia liitlane Pontus kogu Kolchise ja liitis selle oma riigiga. Aastal 65 eKr vallutas Pontuse ja Armeeniaga sõdinud Rooma väejuht Pompeius Ibeeria[15], kuid roomlased oma võimu seal ei kindlustanud. Kolchis aga ühendati Rooma riigiga[14], ning sellest sai Rooma provints Lazicum, mida valitsesid Rooma legaadid.

3. sajandil oli Ibeeria Sassaniidide riigi maksualune, kuid sajandi lõpus oldi taas Rooma vasalli rollis[16].

3. sajandi alguses sai Lazicumi provints teatud ulatuses autonoomia ning sajandi lõpuks täieliku iseseisvuse Rooma riigist - tekkis Lazica-Egrisi kuningriik, mis 6. sajandil liideti Bütsantsiga[17].

Kristluse vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Mirian III valisusajal sai kristlusest Ibeeria riigiusk. Fresko Svetitskhoveli katedraalis.

Alates 1. sajandist oli Ibeerias levinud mitraism ja zoroastrism. Kuningas Mirian III valitsusajal sai Ibeeriast üks esimesi riike, mis võttis vastu ristiusu. Sündmuse täpne aeg on teadmata, kuid erinevate allikate andmeil on selleks pakutud muuhulgas aastaid 317, 319, 324, 327 ja 330. 4. sajandi keskpaigaks oli kristlus kujunenud ametlikuks usundiks ka Lazicas. Ristiusu vastuvõtt lähendas Ibeeriat Bütsantsile.

Keiser Julianuse ebaõnnestunud sõjakäigu ja hukkumise järel läks kontroll Ibeeria üle pärslaste kätte ning kuningas Varaz-Bakur I-st sai Pärsia vasall. Sassaaniidid määrasid Ibeeriasse oma asekuningad, kes pidid hoidma vasalle kontrolli all. Asekuningate valduses olnud Khvemo Kharthli kujunes pärsia kultuuri keskuseks Gruusias ning 5. sajandi keskpaigaks oli pärslaste zoroastrismist saanud kristluse kõrval teine ametlik usund Ida-Gruusias.

5. sajandi lõpus juhtis vürst Vahtang I Pärsia-vastast ülestõusu, kuid selle käigus saavutatud iseseisvust ei jätkunud kauaks[18][19]. Tema surma järel aga liideti Ibeeria uuesti Pärsiaga. 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi[20], ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks, mida valitseks marzpan (asehaldur). 591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – Mtsketha läks Bütsantsile ning Thbilisi jäi pärslastele[18][20]. 7. sajandi lõpus jõudsid Kaukaasiasse araablastest vallutajad[18].

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ühtse Gruusia riigi loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia ühendaja Bagrat III. Fresko Gelati kirikus.

9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas Bagrationi dünastiast Ašot I araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Ašot tunnistas Bütsantsi oma süseräänina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, Džavahhethi ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks Tao-Klarjeti kuningriigiks. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikkuses oli tegu iseseisva riigiga, mille keskuseks oli Artanuji. Kouropalatēs Davith Bagrationi laiendas oma valdusi, vallutades Theodossiopolise ning Armeenia provintsi Basiani. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside Kharqi, Apakhuni, Malazgirti ja Ahlati üle.

Esimene ühendatud Gruusia kuningriik loodi 10. sajandi lõpus, mil kouropalatēs Davith vallutas Kharthli-Ibeeria krahvkonna. Kolm aastat hiljem päris Davithi kasupoeg Bagrat III oma onu Theodosius Pimeda surma järel Abhaasia trooni. 1001. aastal päris Bagrat III ka Tao-Klarjeti ning 1008-1010 vallutas ta Kahhethi ja Ereti ning sai esimeseks Gruusia kuningaks, kes valitses nii maa ida- kui lääneosa üle.[18]

1071. aastal lõi seldžukid Manzikerti lahingus Bütsantsi, Armeenia ja Gruusia ühendväge. 1081. aastaks olid seldžukid hõivanud suurema osa Gruusiast. Vaid mägised Abhaasia, Svaneti, Racha ja Khevi-Khevsureti jäid türklaste võimu alt välja.

Davith IV ja Gruusia tagasivallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Võitlust seldžukkidest sissetungijate vastu juhtis noor kuningas Davith IV, kes oli trooni pärinud 16-aastasena 1089. aastal[21]. Esimene ristisõda (1096–1099) ja ristisõdijate sõjakäik seldžukkide vastu Anatoolias andsid võimaluse ka edukaks sõjategevuseks Gruusias. 1099. aastaks lõpetas Davith andami maksmise türklastele ning oli suutnud vabastada suurema osa Gruusiast. 1118. aastaks oli vaid Thbilisi endiselt seldžukkide käes.

Türklaste lahkumise järel oli vabaks jäänud tohutu hulk põllumaad, ning Davithi sõjavägi vajas täiendavat inimjõudu, mistõttu saabus aastatel 1118–1119 kuninga kutsel 40 000 kiptšaki sõdalast ühes oma peredega Gruusiasse. 1120. aastal saabus Gruusiasse tuhandeid alaane, kes asusid elama Kharthlisse. Gruusia väkke tuli ka palgasõdureid Saksamaalt, Itaaliast, Skandinaaviast ja Kiievi-Venest.

1121. aastal kuulutas sultan Mahmud Gruusiale džihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn. Järgnevatel aastatel vallutati Širvan[22] ning suur osa Armeeniast. Davith IV suri 1125. aastal, jättes endast maha riigi, millest oli saanud piirkondlik suurvõim[22].

Kuninganna Tamar[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia kuningriik, selle vassalid ja sõltlased kuninganna Tamari valitsusajal.

Kuninganna Tamari valitsusajal tõusis Gruusia oma võimsuse tipule. 1194–1204 lõid Gruusia väed korduvalt tagasi türklaste uusi sissetunge ning korraldasid edukaid sõjakäike türklaste kontrolli all olnud Lõuna-Armeeniasse. Nende tulemusel läks suurem osa Lõuna-Armeeniast Gruusia kontrolli alla.[23]

1204. aastal langes Bütsants ristisõdijate kätte ja Gruusiast ning Bulgaariast said võimsaimad kristlikud riigid Vahemere idaosas. Samal aastal vallutasid Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Tol hetkel saavutas Gruusia oma suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos.

Tamar Suure valitsusaega peetakse Gruusia kuldajaks - lisaks sõjalistele ja poliitilistele saavutustele õitses tollal ka gruusia kultuur.

Mongolite sissetung ja Gruusia kuningriigi hääbumine[muuda | muuda lähteteksti]

1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata, suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.[23]

1243. aastal sõlmis kuninganna Rusudan mongolitega rahuleppe, millega Gruusia jäi ilma oma vasallidest, nõustus maksma andamit ning lasi mongolitel okupeerida üle poole Gruusia riigist. Lisaks sellele hakkas lagunema ka riigi see osa, mis ei olnud mongolite ikke all – Samtshe sõjapealikud ei allunud enam keskvõimu kontrollile ja 1266. aastaks olid nad sisuliselt Gruusiast eraldunud.[23]

1259. aastal puhkes kuningas Davith VI juhtimisel mongolite-vastane ülestõus[23]. Võitlust jätkasid ka kuningad Demetre II (1270–1289) ja Davith VIII (1293–1311). Giorgi V (1314–1346) suutis ära kasutada Ilkhanaadi nõrgenemist ning lõpetas mongolitele andami maksmise[24] ja taastas riigid piirid kujul nagu need olid olnud enne 1220. aastaid. Samuti tõi ta Trapezundi keisririigi tagasi Gruusia mõjusfääri.

Aastatel 1386–1403 tungisid Timuri väed aheksal korral Gruusiasse[24]. Gruusia (välja arvatud Abhaasia ja Svaneti) majandus, rahvastik ja linnad said tollal rängalt kannatada.

Uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Türgi ja Pärsia ülemvõim[muuda | muuda lähteteksti]

Kharthli kuningas Vahtang VI püüdis Gruusiale toetust leida Lääne-Euroopast, kuid katsed jäid tulemusteta.

15. sajandi keskpaigaks olid kaardilt pühitud Gruusia vanad naaberriigid. 1453. aastal alistus Konstantinoopol, ning kontroll Vahemere ja Musta mere vahelise läbipääsu üle läks türklastele. Gruusia säilitas sideme läänega vaid läbi Genova kolooniate Krimmi poolsaarel.

Gruusia kuningriigik lagunes 1460. aastatel mitmeks väiksemaks riigiks:

15. sajandi lõpuks ähvardas Gruusiat läänest Osmanite riik ning alates 1501. aastast Safaviidide riik idast. Järgnevatel sajanditel oli Gruusia kahe suurvõimu vahelise võimuvõitluse tandriks. 1555. aastal sõlmisid Türgi ja Pärsia Amasya rahu, mis lõpetas Türgi-Pärsia sõja ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi läks türklastele ning Kharthli-Kahhethi pärslastele. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutis Pärsia kehtestada oma võimu pea kogu Gruusias.

1616. aastal surusid šahh ‘Abbās I väed julmalt maha ülestõusu Gruusias. Hulk sõdureid ja kodanikke hukati ning 130 000–200 000 Kahheti elanikku küüditati Pärsiasse. Samuti lasi ‘Abbās surnuks piinata kuningas Teimuraz I ema Ketevani, kes oli saadetud šahhi juurde läbirääkimistele[25]. 17. sajandil langes Gruusia pideva sõjategevuse tõttu suurde vaesusse.[26]

18. ja 19. sajand – Pärsia võimu alt Vene võimu alla[muuda | muuda lähteteksti]

Kharthli-Kahheti kuningas Irakli II

Safaviidide riik lagunes sisetülide tõttu 18. sajandi algul ning Türgi ja Venemaa jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Kaheks jagati ka Gruusia. Nāder-šahh taastas aga kiirelt Pärsia vägevuse ning 1735. aastaks olid türklased Gruusiast minema löödud. Nadir-šahh määras Kharthli waliks (asevalitsejaks) Bagrationi dünastiast Teimurazi. Reaktsioonina kõrgete maksude kehtestamisel, puhkes gruusia aadli hulgas vastuhakk pärlastele. Teimuraz ja tema poeg Irakli aga jäid ustavaks Nadir-šahhile - osalt seetõttu, et takistada Bagrationide Mukhrani-haru naasmist võimu juurde. Tänutäheks ustavuse eest andis Nadir-šahh Teimurazile Kharthli kuninga ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli.

Nadir-šahh mõrvati 1747. aastal ning Teimuraz ja Irakli kasutasid riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa[27]. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. 1752. aastal saatsid nad Venemaale saatkonna, et paluda sõjalist toetust, mis aga kujunes edutuks.

Eestimaalt pärit Karl Heinrich von Knorring (1746–1820) oli üks võtmefiguure Gruusia liitmisel Venemaaga. Aastail 1801–1803 oli ta Vene vägede ülemjuhataja Gruusias.

Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris temalt ka Kharthli trooni, ühendades nii Gruusia esmakordselt kolme sajandi jooksul. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Türgi ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu, kuid tagas Bagrationi dünastia võimulpüsimise ning Gruusia kiriku iseseisvuse.[27]

1795. aastal vallutas Pärsia šahh Āghā Moḥammad Khān Gruusia ning vallutas ja rüüstas Thbilisi.[28]

Irakli II surma järel puhkes trooninõudlejate vahel kodusõda ning üks osapooltest palus sekkuda Venemaal ja olukord lahendada. 1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. Sama aasta mais kõrvaldas kindral Karl Heinrich von Knorring troonipärija prints David Batonišvili ning ametisse astus valitsus kindral Ivan Petrovitš Lazarevi juhtimisel.

Osa Gruusia aadlikest ei nõustunud määrusega kuni 1802. aasta aprillini, mil kindral Knorring piiras nad Thbilisi katedraalis sisse ning sundis neid andma truudusvannet Venemaa keisrile. Kõik keeldujad arreteeriti.[29]

Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai Vene-Pärsia sõjas lüüa. 1810. aastal hõivasid Vene väed ka Imerethi kuningriigi. 19. sajandil peetud sõdades Türgi ja Pärsiaga vallutas Venemaa neilt mitmeid varem Gruusiale kuulunud alasid.

7. mail 1920 sõlmiti Vene SFSR ja Gruusia DV vahel diplomaatilised suhted[viide?] ja kirjutati alla lepingule, millega Venemaa tunnustas Gruusia suveräänsust.[30]

1921. aasta veebruaris tungis Punaarmee Gruusiasse, Tbilisi hõivati 25. veebruaril 1921 ja kehtestati nõukogude võim, Gruusia NSV.

28. augustist 1924 kuni 5. septembrini 1924 toimus Gruusias iseseisvusmeelne ja nõukogudevastane ülestõus (Augustimäss), mis aga maha suruti.

12. märtsist 1922 kuni 5. detsembrini 1936 kuulus Gruusia NSV Taga-Kaukaasia SFNV koosseisu.

Augustis 2008 leidis Venemaa ja Gruusia vahel aset Gruusia sõda.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiseaduse järgi on kirik Gruusias riigist lahutatud, kehtib usuvabadus. Enamik elanikest (82%) on õigeusklikud ja kuuluvad Gruusia Apostlikku Autokefaalsesse Õigeusu Kirikusse. Kiriku roll ühiskonnas on väga suur.

Ligi 10% elanikest on islamiusulised, ligi 4% armeenia kristlased ja 2% Vene Õigeusu Kiriku liikmed.

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Võidusõidutrass Rustavi asub umbes 20 km kaugusel Gruusia pealinnast Thbilisist. See on saanud nime lähima asula Rusthavi järgi. See on aastatel 2011–2012 täielikult rekonstrueeritud, FIA 2. kategooria standardite järgi esimene professionaalne autodroom Kaukaasia piirkonnas. Renoveeritud autotrassi avatseremoonial, mis toimus 29. aprill 2012, osales president Mihheil Saakašvili, ise olles klassi Vormel-3 boliidi roolis[31].

Gruusia jalgpalli kõrgeim liiga on Umaglesi Liga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanduses kajastatu[muuda | muuda lähteteksti]

  • Diplomaatia nr 10 (110) oktoober 2012, Juku-Kalle Raid, [tt_news=1512&tx_ttnews[backPid]=615&cHash=a0d341acf0 Kuus grusiini pimedas toas], Gruusia parlamendivalimised moodustasid omamoodi pettumuse mõlemale poolele. diplomaatia.ee, lk 2

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 http://www.civil.ge/eng/article.php?id=23687
  2. Georgia Asks Friends To Stop Calling It 'Gruzia', RFE/RL, 13. juuli 2011.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 cia factbook välja otsitud 27.11.10
  4. Maailmapanga aruanne välja otsitud 27.11.10
  5. Statistical Yearbook of Georgia 2005: Population, Tabel 2.1, lk. 33, Department for Statistics, Tbilisi (2005)
  6. Preliminary results of 2014 General Population Census of Georgia
  7. http://pop-stat.mashke.org/georgia-ethnic2014.htm
  8. 8,0 8,1 8,2 Mikaberidze, lk. 6
  9. 9,0 9,1 Mikaberidze, lk. xxvii
  10. Nana Rusishvili "The grapevine Culture in Georgia on Basis of Palaeobotanical Data". “Mteny” Association, 2010
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 Mikaberidze, lk. 7
  12. Suny, lk. 6
  13. 13,0 13,1 Mikaberidze, lk. xxviii
  14. 14,0 14,1 Suny, lk. 13
  15. Mikaberidze, lk. 9
  16. George Rawlinson "The Seven Great Monarchies of the Ancient Eastern World, Vol 4. (of 7): Babylon the History, Geography and Antiquities of Chaldaea, Assyria, Babylon, Media, Persia, Parthia and Sassanian or New Persian Empire"
  17. History of the later Roman Empire: The Lazic war
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 Mikaberidze, lk. 11–13
  19. Suny, lk. 23–25
  20. 20,0 20,1 Suny, lk. 25
  21. Suny, lk. 34
  22. 22,0 22,1 Suny, lk. 37
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 Suny, lk. 39–41
  24. 24,0 24,1 Suny, lk. 44–45
  25. Mikaberidze, lk. 405
  26. Suny, lk. 50
  27. 27,0 27,1 Mikaberidze, lk. 25-26
  28. Mikaberidze, lk. 27
  29. Mikaberidze, lk. 570
  30. 7. mail 1920 sõlmitud lepingu tekst
  31. "Rustavi 2 Broadcasting Company". 2012-04-29. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]