Partisanivõitlus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sissisõda)
Jump to navigation Jump to search

Sissisõda on ebaregulaarse sõjapidamise vorm, mille korral väike grupp võitlejaid, näiteks paramilitaristid, relvastatud tsiviilisikud või irregulaarid kasutavad sõjataktikaid, nende seas varitsusi, sabotaaži, haaranguid, väiklast sõjapidamist, äkkrünnaku taktikat ja suurt mobiilsust, et võidelda suure ja vähem mobiilse traditsionaalse sõjaväega.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hispaania gerilja vastuhakk Prantsuse sissetungile 1808. aastal.

Termin, deminutiiv vorm sõnast „sõda“ hispaania keeles, on tavaliselt tõlgitud kui “väike sõda”, ja sõna gerilja (hispaania hääldus: [ɡeˈriʎa]) on kasutatud selles kontekstis 18. sajandist, ja vahest ka varem. Korrektse keele kasutuse korral, meessoost guerrilla liige on aguerrillero ([ɡeriˈʎeɾo]) naissoost liige guerrillera. See termin oli populaarne Poolsaaresõja perioodil, kui Hispaania rahvas astus vastu Napoleoni vägedele ja võitles endast tunduvalt tugevama armeega, kasutades guerrilla strateegiat.

Terminit "gerilja" (sissid) kasutati inglise keeles 1809. aastal, et viidata võitlejatele (näiteks “Linna vallutasid sissid.”), ja samuti (nagu ka hispaania keeles), et tähistada gruppi või salka sellistest võitlejatest. Siiski, enamikus keeltes tähistab gerilja seda spetsiifilist sõjapidamise viisi. Deminutiiv vormi kasutamine kutsub esile ka erinevuse numbrites, suuruses ja ulatuses gerilja armee ja formaalse, riigi professionaalse armee vahel.

Strateegia, taktika ja organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Boeri sossod teise Boeri sõja ajal Lõuna-Aafrikas

Sissisõja strateegia ja taktika keskendub väikese, mobiilse väe kasutamises võideldes suurema ja kohmakamaga.[1] Gerilja keskendub väikese salga organiseerimises, kohaliku elanikkonna toel ning väikeseid salku soosiva maastiku ära kasutamisele.

Taktikaliselt väldib sissi armee kohtumisi suurte vastasvägedega, kuid otsib võimalusi ja elimineerib väikeseid gruppe sõdureid, et vähendada kahjusid ja kurnata vastasväge. Sihtmärgid ei ole piiratud ainult personalile, vaid sinna kuuluvad ka vastase ressursid. Seda kõike kasutatakse, et nõrgestada vaenlast, ning lõpuks muuta sõjapidamine vaenlasele võimatuks, sundides vastas vägesid taganema.

Levib valearvamus, et sissisõja pidamiseks peab end varjama kui tsiviilisik, et hägustada vastasvägede võimet teha vahet sõprade ja vaenlaste vahel. See ei ole siiski peamine eesmärk. Seda sorti sõjapidamist võib kasutada kõikjal, kus võitlejatel on võimalust end varjata ja, kus seda eelist ei saa kasutada suuremad ja tavapärasemad väeüksused.

Kommunismi juhid, nagu näiteks Mao Zedong ja Põhja-Vietnami Ho Chi Minh, kasutasid mõlemad sissisõda, andes sellele teoreetilise raamistiku, mida kasutati hilisemate sarnaste taktikate mudelina. Näiteks Kuuba foco-teooria ja Nõukogude vastane Mujahadeen Afganistanis. [2] Mao Zedong võttis kokku gerilja taktika Hiina "Teine revolutsiooniline tsiviilsõda" alguses, kui „Vaenlane liigub edasi, meie taganeme; vastane puhkab, meie ahistame; vaenlane väsib, meie ründame; vaenlane taganeb, meie jälitame.“[3] Vähemalt üks autor mainib, et Mao leidis juhiseid selle taktika jaoks antiiksest Hiina kirjandusteosest "Sõja seadused".[2]

Naissoost Nõukogude partisanid tegutsemas Sydir Kovpaki juhtimise all sakslaste poolt okupeeritud

Kui modernse sissisõja taktika pärineb 20. sajandist, siis ebaregulaarne sõjandus, mis kasutab hiljem modernsele sissisõjale omaseid karakteristikuid, on eksisteerinud mitmes antiikse tsivilisatsiooni lahingutes väiksemal skaalal. Hiljutine kasv oli osaliselt inspireeritud gerilja temaatiliste teoreetiliste töödega, alustades Matías Ramón Mella teosest "Manual de Guerra de Guerrillas", mis on kirjutatud 19. sajandil, ja lõpetas hilisematega, näiteks Mao Zedongi teosega "On Guerrilla Warfare", Che Guevara Guerrilla Warfare ja Lenini samanimelise teosega, kõik kirjutatud pärast edukaid revolutsioone vastavalt Hiinas, Kuubas ja Venemaal. Need teosed iseloomustavad sissisõjanduse taktikaid, kui, vastavalt Che Guevara tekstile, kasutatud enamuse pooldatud, kuid väiksema võitlejate arvuga poole poolt.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis History of guerrilla warfare.

Esimene, kes pakkus välja sissisõjanduse, oli Hiina kindral ja strateeg Sun Tzu, kes pakkus selle välja oma teoses "Sõja seadused" 6. sajandil.[5] See inspireeris kaasaegse sissisõja välja kujunemist otseselt.[6] Arvatavasti kasutasid gerilja taktikaid eelajaloolised hõimu sõdalased. Siiski, tavalise sõja jälgi ei ole ilmunud enne 3100 eKr Egiptuses ja Mesopotaamias. Valgustusajast alates on ideoloogiad nagu natsionalism, liberalism, sotsialism ja religioossed alused mänginud tähtsat rolli mässude ja sissisõjanduse kujundamisel. [7]

Üks märkimisväärsemaid sissisõdalasi oli Viriatus – lusitaanlane, kes juhtis vastuhakku Rooma Impeeriumi vastu, saavutades mõningaid võite aastatel 147 eKr kuni 193 eKr Hispaanias Zamoras. Juhtimisel kasutatud innovaatilise taktika eest sai ta hüüdnime Terror Romanorum (Roomlaste terror).

Teine märkimisväärne sissisõjanduse näide on 17. sajandi Indiast, kus Shivaji juhitud Marathad ründasid Bijapuri sultanaati ja Qutub Shahi impeeriumi ümbritsevaid kuningriike, millel oli palju eeliseid ja hiiglaslikud armeed, aga vähe teadmisi Lääne Ghate ja Dekkani kiltmaa geograafilisest paigutusest. Ta ajas kokku väikesed armeed ja korraldas korduvaid ründeretki sõjaväe laagritesse ja võitis palju lahinguid isegi väikeste vägedega.[8]

Mässutõrje[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Counter-insurgency.
Vendée rojalistist ülestõusnute massi tulistamine lääne Prantsusmaal, 1793
Francisco Goya "Kolmas mai 1808" kujutab Napoleoni vägede poolset Hispaania ülestõusnute hukkamist Poolsaaresõja perioodil
Poola sissid Zoška pataljonist varastatud Saksa vormidesse riietatult ja varastatud relvadega relvastatult, võitlemas Varssavi ülestõusul, Euroopa suurimas natsivastases sissisõjas[viide?]
Põlev Việt Cộngi baaslaager, My Tho, Lõuna-Vietnam, 1968

Mässutõrje operatsioon[9] (COIN) seisneb valitsuse poolsetest sammudest, et kontrollida või rahustada mässu selle riigi vastu.[10] Selle käigus üritavad mässulised hävitada või kaotada valitsuse poliitilist autoriteeti rahva seas, keda nad tahavad juhtida. Mässutõrjujad üritavad seda autoriteeti kaitsta ja vähendada või kaotada rahutusi tekitavat autoriteeti. Mässutõrje operatsioonid on sõja, okupatsiooni ja relvastatud rahutuste/ülestõusude käigus tavalised/levinud. Mässutõrje operatsioon võib olla ülestõusu relvadega mahasurumine, kasutades jaga ja valitse taktikaid, mida kasutatakse mässuliste ja rahva vaheliste sidemete lõhustamiseks. Kuna mässulise ja mässu toetava isiku ja tsiviilisiku eristamine võib olla raske või võimatu, on Mässutõrje operatsioonid tihti põhinenud segaduses, relativistlikku või muul moel olukorrast tingitud eristatavusel mässuliste ja tsiviilisikute vahel.

Printsiibid[muuda | muuda lähteteksti]

Sissivägesid võib olla keeruline võita, kuid kindlad mässuvastased printsiibid on 1950. ja 1960. aastatest saati ja neid on edukalt rakendatud.

Klassikalised juhised[muuda | muuda lähteteksti]

Malai ohueksperdi Sir Robert Thompsoni laialdaselt levinud mõjukas teos pakub mitu juhist. Thompsoni ideed eeldavad riiki, mis ei püüdle seaduste ja parema valitsuse poole.[11] Mõned valitsused aga ei hooli sellistest kaalutlustest ja nende mässu vastased operatsioonid on sisaldanud massi mõrvasi, genotsiidi, terrorit, piinamist ja hukkamisi, Ajaloolane Timothy Snyder on kirjutanud, „Partisani vastases liikumise varjus tapsid Sakslased vahest kolmveerand miljonist inimesest, ligi 350 000 ainuüksi Valgevenes, ning väiksemad aga võrreldavad arvud Poolas ja Jugoslaavias. Sakslased tapsid enam kui sada tuhat poolakat Varssavi mässu alla surudes 1944. aastal.“[12] Vietnami sõja käigus mürgitasid ameeriklased loendamatu arvu puid alas, kus kommunistlikud Põhja-Vietnami väed varjasid varustus liine ja viisid läbi gerilja operatsioone.[13] Nõukogude sõjas Afganistanis puutusid Nõukogude väed kokku USA poolt toetatud Mujahideene kasutades põletatud maa taktikat, ajades üle kolmandiku Afganistani elanikkonnast pagulusse (üle 5 miljoni inimese) ja levitades laialdast külade, viljahoidlate, põldude, karjade ja kastmissüsteemide hävitamist, tuues kaasa surmava ja laialdaselt levinud põldudele ja karjamaadele miinide paigaldamise.[14][15]

Paljud kaasaegsed riigid rakendavad inimjahi doktriini, et leida ja elimineerida üksikuid sisse.[viide?]

Variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned mässuvastase sõjanduse teemadel kirjutajad rõhutavad tänapäevase rahutuma iseloomuga sissisõja keskkonda – Vietnam, Malaisia ja El Salvador, kus poliitilised eesmärgid, parteid ja poliitiline struktuur ei ole laialdaselt levinud. Need kirjutajad viitavad religiooni, etnikat või isegi kriminaalseid ärimudeleid ümbritsevatele gerilja konfliktidele, mis ei sobi klassikalise rahva vabastamise malli alla. Interneti laialdane kättesaadavus on toonud kaasa muutuseid gerilja operatsioonide rünnaku koordineerimise, rahalise toetuse leidmise, liikmete otsimise ja meediaga manipuleerimise valdkondade tempos ja viisis. Kuigi klassikalised juhendid rakenduvad peavad tänapäevased gerilja vastased väed peavad arvestama häirituma, korrapäratuma ja ebamäärasema operatsiooni töörežiimiga. David Kilculleni järgi:

Mässulised ei pruugi üritada riiki kukutada, neil ei pruugi olla sidusat strateegiat ning nad võivad järgida usupõhist lähenemist, millele on traditsiooniliste meetmetega raske läheneda. Ühes kriisikoldes võib olla mitu võistlevat mässuliste gruppi, mis tähendab, et mässu vastane organisatsioon peab kontrollima tervet keskkonda, mitte keskenduma kindlale vastasele. Individuaalsed tegevused ja ühekülgse propaganda tagajärjed võivad olla mõjusamad kui praktiline progress, muutes mässuvastase operatsiooni veel mittelineaarsemaks ja ennustamatumaks. Võib juhtuda, et mässuliste asemel algatab konflikti ning esindab revolutsioonilise muutuse väge mässu vastane. Mässuliste ja rahva majanduslike seisundite erinevus võib olla klassikalisele teooriale vastupidine. Ja linna pommitamiste propaganda efekti ära kasutamisel põhinevad mässuliste taktikad tunnistavad mõned klassikalised taktikad kehtetuks ning mõned teised, nagu patrullimise, teatud olukorras kahjulikuks. Seega, valdkonna tõendid soovitavad, et klassikaline teooria on vajalik, kuid mitte piisav kaasaegsete mässuliste vastu.[16]

Foco teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Foco.
Tuaregi mässuline Põhja-Nigeris, 2008

„Miks gerilja sõdalane võitleb? Jõuame pööramatu järelduseni, et gerilja võitleja on sotsiaalne uuendaja – ta haarab relva vastuseks rahva vihasele protestile rõhuja vastu, ja võitleb, et muuta sotsiaalset süsteemi, mis hoiab tema relvastamata vendi häbis ja viletsuses.“

Che Guevara[17]

1960. aastal arendas marksismi pooldav revolutsionäär Che Guevara raamatus "Guerrilla Warfare" foco-revolutsiooni teooria võttes aluseks oma kogemused 1959 Kuuba revolutsioonist. Régis Debray formuleeris selle teooria hiljem kui "focalism". Selle keskne printsiip on eelvägi väikeste, kiiresti liikuvate paramilitaarrühmade kaadritega, mis saavad fokuseeruda populaarsele seisva režiimi rahulolematust. Kuigi esialgne lähenemine oli mobiliseeruda ja rünnata maa aladel, siis paljud foco ideed adapteeriti linna sissisõja liikumisteks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Notes

  1. Van Creveld, Martin (2000). "Technology and War II:Postmodern War?". peatükis Charles Townshend. The Oxford History of Modern War. New York, USA: Oxford University Press. pp. 356–358. ISBN 0-19-285373-2. 
  2. 2,0 2,1 McNeilly, Mark. Sun Tzu and the Art of Modern Warfare, 2003, p. 204. "American arming and support of the anti-Soviet Mujahadeen in Afghanistan is another example."
  3. Mao Tse-tung, "A Single Spark Can Start a Prairie Fire", Selected Works, Eng. ed., FLP, Peking, 1965, Vol. I.
  4. Guevara, Ernesto; Loveman, Brian; Thomas m. Davies, Jr (1985). Guerrilla Warfare. ISBN 9780842026789. 
  5. Leonard, Thomas M., Encyclopedia of the developing world, 1989, p. 728. "One of the earliest proponents of guerrilla war tactics is the Chinese master of warfare, Sun Tzu."
  6. Snyder, Craig. Contemporary security and strategy, 1999, p. 46. "Many of Sun Tzu's strategic ideas were adopted by the practitioners of guerrilla warfare."
  7. Boot, Max (2013). Invisible Armies: An Epic History of Guerrilla Warfare from Ancient Times to the Present. Liveright. pp. 10–11, 55. ISBN 978-0-87140-424-4. 
  8. Battles involving the Maratha Empire#Background
  9. See American and British English spelling differences#Compounds and hyphens
  10. An insurgency is a rebellion against a constituted authority (for example an authority recognized as such by the United Nations) when those taking part in the rebellion are not recognized as belligerents (Oxford English Dictionary second edition 1989 "insurgent B. n. One who rises in revolt against constituted authority; a rebel who is not recognized as a belligerent.")
  11. Thompson, Robert (1966). Defeating Communist Insurgency: The Lessons of Malaya and Vietnam, Chatto & Windus, ISBN 0-7011-1133-X
  12. Snyder, Timothy. "Holocaust: The Ignored Reality"
  13. Failoa, Anthony (13. november 2006). "In Vietnam, Old Foes Take Aim at War's Toxic Legacy". The Washington Post. Vaadatud 31. oktoober 2011. 
  14. Kakar, Hassan. The Story of Genocide in Afghanistan
  15. Malhuret, Claude. Report from Afghanistan
  16. Kilcullen, David. "Counter-insurgency Redux"
  17. Guevara, Ernesto; Davies, Thomas M. Guerrilla Warfare, Rowman & Littlefield, 1997, ISBN 0-8420-2678-9, p. 52

Lisalugemist

  • Asprey, Robert. War in the Shadows: The Guerrilla in History
  • Beckett, I. F. W. (15. september 2009). Encyclopedia of Guerrilla Warfare (Hardcover). Santa Barbara, California: Abc-Clio Inc. ISBN 0874369290.  ISBN 9780874369298
  • Derradji Abder-Rahmane, The Algerian Guerrilla Campaign Strategy & Tactics, the Edwin Mellen Press, New York, USA, 1997.
  • Hinckle, Warren (with Steven Chain and David Goldstein): Guerrilla-Krieg in USA (Guerrilla war in the USA), Stuttgart (Deutsche Verlagsanstalt) 1971. ISBN 3-421-01592-9
  • Keats, John (1990). They Fought Alone. Time Life. ISBN 0-8094-8555-9
  • MacDonald, Peter. Giap: The Victor in Vietnam
  • Maclean, Fitzroy. Disputed Barricade: The Life and Times of Josip Broz Tito
  • Peers, William R.; Brelis, Dean. Behind the Burma Road: The Story of America's Most Successful Guerrilla Force. Boston: Little, Brown & Co., 1963.
  • Schmidt, LS. 1982. "American Involvement in the Filipino Resistance on Mindanao During the Japanese Occupation, 1942–1945". M.S. Thesis. U.S. Army Command and General Staff College. 274 pp.
  • Weber, Olivier, Afghan Eternity, 2002

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]