Romantism (muusika)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on muusikastiilist. Ideoloogia ja kunstistiilide kogumi kohta vaata artikkel Romantism.

Muusika ajalugu
Esiaja muusika
Vanaaja muusika
Keskaja muusika
Renessanssmuusika
Barokk
Klassitsism
Romantism
Nüüdismuusika

Romantism on muusikastiil, mida iseloomustab romantismi tunnuste avaldumine muusikas.

Romantilist muusikat iseloomustab tundmuste rõhutamine, klassikaliste muusikavormide rikkumine, harmoonia muutumine keerukamaks ning muusika programmiline sidumine muusikaväliste ideedega.

Kuna romantismi peetakse 19. sajandi valitsevaks muusikastiiliks, siis räägitakse ka romantismiajastust, millele eelnes eelromantism ning mis jaotus vararomantismiks, kõrgromantismiks ja hilisromantismiks.

Romantilise muusika uued vajadused kutsusid esile muudatusi muusikainstrumentide ehituses ja sümfooniaorkestri koosseisus. Orkestratsioon muutus ühest küljest detailirohkemaks ja värvikirevamaks ning teisest küljest järjest massiivsemaks ja võimsamat kuulamismuljet pakkuvaks.

Seoses 19. sajandil üldise huvi tõusuga rahvakultuuri vastu hakkasid ka romantilised heliloojad oma muusikas kasutama rahvamuusikat, mis viis realismi ja rahvusromantismi tekkeni.

Romantikute suur huvi vanamuusika vastu tõi kaasa möödaniku heliloojate loomingu taasesitused ja kogutud teoste väljaandmise, mis lõi pinnase historitsismi tekkeks.


Romantismi mõiste muusikas[muuda | muuda lähteteksti]

Romantismi mõiste tuli muusikas kasutusele 19. sajandi saksa filosoofide ja poeetide klassitsistlikku muusikat käsitlevates tekstides. Klassitsismiga võrreldes tõlgendati kaasaegset muusikat romantilisena. Nende meelest romantiline muusika

  • kandis endas teatud tüüpi erilist elutunnetust;
  • oli filosoofiline, kuna tõlgendused andsid muusikale metafüüsilise tähenduse;
  • oli poeetiline, sest oli tihedalt seotud kirjandusega;
  • oli religioosne, kuna romantikud olid veendunud, et muusika kaudu saab inimene kogeda kõrgemat vaimsust

Saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri (1788–1860) filosoofia kaudu elavad romantismi ideed tänaseni.

Romantismi tunnused muusikas[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa muusikateadlase Carl Dahlhausi sõnul on romantism muusikas "tunnete kunst" ja "kirjaviis, milles helilooja väljendab ennast nö sunduslikult seesmisest vajadusest".

Romantismi põhiliseks tunnusteks muusikas on:

  • tundmuste rõhutamine. Romantiline muusika peab kuulajas esile kutsuma tundmusi ja assotsiatsioone. Klassitsismi mõistuslikkuse ideaal taandus.
  • subjektiivsus. Romantiline muusika peab olema subjektiivne. Muusika subjektiivsuse idee pärineb juba 18. sajandist, kuid 19. sajandil oli see tihedalt seotud originaalsuse ja uudsuse nõudega. Sujektiivsus suurendas muusika väljenduslikku jõudu
  • originaalsusetaotlus. Tänaseni kehtiva romantilise arusaama kohaselt peab muusika olema helilooja elu ja tunnete peegeldus ning tekitama nendega otseseid seoseid.
  • programmilisus. Muusikat seoti muusikaväliste ideedega, mis olid pärit loodusest, ajaloost, rahvaloomingust, muistenditest ja legendidest; Muusika taustal olevad kirjanduslikud süžeed sisaldasid tihti fantastikat, tontlikkust, õudusi, eksootilisust, muinasjutulisust, rahavlikke elemente, lapselikkust
  • poeetilise ja metafüüsilise tasandi olemasolu
  • geeniusekultus. Romantilist muusikat loovad geeniused. Ainult geenius suudab avastada ja kogeda uusi senitundmatuid ja originaalseid tundeid.

Romantikud alguses vastandasid muusikat teistele kunstiliikidele nagu näiteks kirjandusele või maalikunstile, mida peeti muusikast realistlikumaks. Muusika kehastas nö "vastandmaailma" (saksa keeles Gegenwelt). Leiti, et muusikas on võimalik tundeid väljendada vaid kaudselt, esteetilise ja kunstilise abstraktsioonina. Alles hilisromantismi perioodil 19. sajandi lõpus hakati looma muusikat, milles tunnete väljendamine muutus otseseks. Näiteks Gustav Mahleri (1860–1911) muusikas kisendab varjamatu valu ja grotesk. Mahler kasutas selleks dissonantseid akorde, lõikavaid tämbreid, ebareeglipärast harmooniat ja korrapäratuid rütme.

Romantilise muusika stiilimudel[muuda | muuda lähteteksti]

Romantilise muusika uus esteetika ja tunnetus sundisid heliloojaid kasutama klassitsismist erinevaid muusika väljendusvahendeid:

  • muusikavormi klassitsistlikud skeemid jäid küll samaks ka romantismi puhul, kuid kuna romantikute eesmärgiks oli muusikalise mõtte katkematu vool, siis vormiosade proportsioonid muutusid, piirid hägustusid ja vormiskeeme rikuti
  • meloodia puhul loobuti muuusikavormi piiride selgest eristatavusest: romantiline meloodia pikenes, tundudes näiteks Wagneri puhul lõputuna
  • tung piirangutest kammitsemata väljenduse järele jõudis ka suurvormi tasandile ja tõi kaasa klassikaliste vormide vaba tõlgendamise ja uute vormide tekke: muusikavorm pidi olema eelkõige muusikalise idee teenistuses. Näiteks
    • Franz Schuberti “Lõpetamata sümfoonia” on vaid kaheosaline,
    • Ludwig van Beethoven kasutas 9. sümfoonia finaalis Friedrich Schilleri teksti “Ood rõõmule” solistide ja koori esituses, ühendades nii sümfoonia, kantaadi kui ka instrumentaalkontserdi žanrid
    • tekkisid uued tsüklilised suurvormid vokaaltsükkel ja klaveripalade tsükkel;
    • muusikavormid muutusid ühest küljest fantaasiaküllasemaks ja rapsoodilisemaks ning teisest küljest lihtsamaks ja rahvalikumaks
  • harmoonia muutus keerulisemaks: seda rikastati kromatismidega, järjest rohkem kasutati kõrvalastmetelt üles ehitatud akorde, dissoneerivate akordide lahendamine nihkus järjest kaugemale;
  • rütmid muutusid vaheldusrikkamaks ja keerulisemaks;
  • tempod muutusid kontrastsemaks
  • sama tempo piires kasutati rohkem agoogikat ehk lokaalseid kiirendusi ja aeglustusi
  • dünaamika oli klassitsismiga võrreldes nüansirikkam, kasutati kogu dünaamika skaalat
  • suurema väljenduslikkuse saavutamiseks kasutati suuri dünaamilisi kontraste
  • paljud sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju: virtuoossema mängu huvides lisandusid vaskpillidele klapid, keelpillide kõlajõu suurendamiseks pikendati sõrmlauda ja poognat
  • leiutati ja uutes rollides võeti kasutusele terve hulk uusi pille: inglissarv (1720), pikoloklarnet in As, bassklarnet in B, tuuba (1835), saksofon (1840), Berlioz tõi sümfooniaorkestrisse harfi
  • eelistatud soolopilliks kujunes klaver, sest selle kõlajõud võimaldas imiteerida sümfooniaorkestrit ning seda oli tänu jätkuvale tehnilisele täiustamisele võimalik mängida järjest virtuoossemalt.
  • muutusid vanad ja esile tõusid uued muuskažanrid

Romantilise muusika uued žanrid[muuda | muuda lähteteksti]

Romantism tõi kaasa muudatusi olemasolevates muusikažanrites ja uute muusikažanrite tekke:


Lied[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lied.

Lied ehk kunstlaul on soololaulu allžanr.

Soololaul - heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles. On loodud ka laulude tsüklid (nt Franz Schubert ja Robert Schumann).

Sümfooniline poeem[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sümfooniline poeem.

Programmiline muusika - instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest.

Sümfooniline poeem - üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist, kirjanduslikku või filosoofilist ideed.

Uute prograammiliste muusikažanrite, nagu näiteks sümfoonilise poeemi tekkimine lõi vastuseisu seni valitsenud absoluutse instrumentaalmuusika žanrite, nagu näiteks sümfoonia, sonaadi või keelpillikvartetiga.

Programmiline muusika ja sümfooniline poeem: - laenatud süžeed kirjandusest, kujutavast kunstist, ajaloosündmustest või mõtles helilooja need ise välja - helilooja(t) samastus (samastati) peategelasega, süžees oli konflikte ja tragöödiaid, sageli oli üldine kõlapilt nukker - 19. sajandi keskel tekkis poleemika programmilise ja absoluutse muusika ehk väljendusesteetika ja formaalesteetika vahel → Hanslicki raamat „Muusikalisest ilust“ (1854), kelle ideaaliks oli J. Brahms kui absoluutse muusika jätkaja - esindajad nn Uus saksa koolkonna: Liszt, Berlioz

Klaveripala[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi uuteks klaverimuusika žanriteks kujunesid näiteks

  • sõnadeta laul (F. Mendelssohn-Bartholdy "Lieder ohne Worte")
  • ekspromt
  • prelüüd
  • rapsoodia
  • nokturn
  • muusikaline hetk (pr. k. moment musicale)
  • polka
  • valss
  • masurka
  • polonees
  • transkriptsioon (klaveritranskriptsioon) - tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile. Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet.

Romantilise klaverimuuiska smi muusikat --> Liszt, Chopin tegid klaverit sooloinstrumendiks --> virtuoosikultus


Romantiline ooper[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ooper.

- ajastu põhižanr, Wagneri reformooper kui kunstide sünteesžanre Loodi muinasjutulisi ("Undine"), fantastilis-olustikulisi ("Nõidkütt"), rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid ("Wilhelm Tell"), heroilis-romantilisi ("Norma"), lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid ("Faust", "Tristan ja Isolde").

Operett[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Operett.

Operett - lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduvad laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks.

Romantiline interpretatsioonikunst[muuda | muuda lähteteksti]

Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks.

Romantismiajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Romantismiajastu jaotatakse kolmeks põhiliseks perioodiks ja eelperioodiks:


Eelromantism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eelromantism (muusika).

Romantilisi jooni võib leida juba Joseph Haydni tormi ja tungi perioodi teostes.

Wolfgang Amadeus Mozartil esineb romantilisi jooni ooperis "Don Giovanni".

Ka Ludwig van Beethoveni hilist loomingut on selle sisu tõttu nimetatud romantiliseks, kuigi selle muusikavorm järgis veel klassitsistlikke põhimõtteid.

Vararomantism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vararomantism (muusika).

Romantism kui muusikastiil ja sellele iseloomulikud kompositsioonitehnilised jooned nagu dissonantside ja kromatismi osakaalu suurenemine, tonaalsuse hägustumine, muusikavormi proportsioonide ja piiride hägustumine, järjest suurema tähelepanu pööramine orkestratsioonile, arenes järkjärgult. Romantismile omased muusika väljendusvahendid kinnistusid alles 1830ndatel aastatel.

Kõrgromantism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kõrgromantism (muusika).

Kuigi muusikaliseks kõrgromantismiks peetakse ajavahemikku 1830–1860, on muusikavormid ja väljendusvahendid jätkuvas muutumises. Näiteks sellel perioodil vastanduvad teravalt absoluutse ehk puhta muusika žanr sümfoonia ning programmilise muusika žanr sümfooniline poeem. Kõrgromantismi perioodil valitseb kõikjal Euroopas itaalia ooper. Ooperižanri põhiline areng toimub aga Saksamaal, kus Richard Wagner rakendab oma ühendkunstiteose (Gesamtkunstwerk) kontseptsiooni.

Hilisromantism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hilisromantism (muusika).

Hilisromantism on muusikastiil, mis iseloomustab aastatel 1860–1910 põhiliselt Saksamaal ja Austrias loodud romantilist muusikat. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab ekspressionism.


Romantismi ja klassitsismi võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasaegsete hinnangutel ei olnud klassitsismil ja romantismil selget eraldusjoont nagu näiteks barokil ja klassitsismil. Seetõttu peeti romantismi klassitsimi jätkuks. Ka tänapäeval on muusikateadlasi, kes kasutavad koondnimetust klassikalis-romantiline ajastu, jagades selle 19. sajandi esimese veerandiga klassitsismi ja romantilismi ajastuks.

Sellisel arusaamal on mitmeid kaalukaid põhjuseid:


Romantismi ja biidermeieri võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]

Romantilised heliloojad pigem vastandusid kodanlikele muusikainstitutsioonidele ja muusikamaitsele. Nad lõid uusi muusikažanre ja arendasid edasi muusika klassitsistlikke väljendusvahendeid.

Biidermeieri heliloojad seevastu lõid muusikat kodandaliku seltskondliku elu jaoks aktsepteeritud klassitsistlikes muusikažanrites ja muusika väljendusvahendeid kasutades. Biidermeieri heliloojate eesmärk oli tihti hariduslik.

Romantismi ja biidermeieri vastandusest on jäänud tänaseni kestma

  • programmilise muusika vastandumine puhtale, autonoomsele, absoluutsele muusikale
  • nö "suure" (suurvormis) muusika vastandumine nö "väiksele" (väikevormides) muusikale
  • meisterheliloojate (klassikute ja geeniuste) loomingu ja kõrgekvaliteedilise kontserdielu vastandumine ebakvaliteetseks peetud kohalike heliloojate (saksa keeles Kleinmeister) loomingule ja asjaarmastajate kodusele musitseerimisele

Romantismi ja biidermeieri vastandumise üheks tulemuseks on ka tänapäevane muusika vastandumine süva- ja levimuusikaks.

Romantismi ja rahvusromantismi võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]

Teisteski maades – Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa, Taani – tekivad kirjanduses ja filosoofias samuti romantismi, nn rahvusromantilised traditsioonid.

Muusikainstrumentide areng[muuda | muuda lähteteksti]

1835. aastal patenteeris Johann Gottfried Moritz tuuba. Saksofoni patenteeris Adolphe Sax 1846. aastal.

Romantismi heliloojad[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa romantikud[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia romantikud[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse romantikud[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusliku-romantilise suuna esindajad[muuda | muuda lähteteksti]

Ballett taaselustus Prantsusmaal 1830. aastatel koos romantismiga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]