Nice

Nice
Nice
[ niiss ]
prantsuse	Nice
oksitaani	Nissa / Niça
	Pindala: 71,9 km²
	Elanikke: 357 737 (1.01.2023)
	Koordinaadid: 43° 42′ N, 7° 16′ E

Nice [niiss] (oksitaani keeles Nissa (kohalik kirjapilt) ja Niça (ametlik); itaalia ja saksa Nizza [n'itsa] (eesti keeles mööndav); itaalia keeles ka Nizza Marittima, ladina Nicaea) on linn Lõuna-Prantsusmaal, Alpes-Maritimesi departemangu halduskeskus.

Nice asub Vahemere ääres, Prantsuse Rivieras Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkonnas, Prantsuse Alpide jalamil, umbes 13 km kaugusel Monacost ja 32 km kaugusel Itaalia piirist.^[2] Linn paikneb Baie des Anges’i (tõlkes 'inglite laht') ääres, kuhu legendi järgi jõudis paadis püha Reparata ihu, olles inglite hingeõhu abil juhitud.^[3] Püha Reparatat peetakse linna kaitsepühakuks.^[3]

Nice on Prantsusmaa elanike arvult viies linn. Kui 2004. aastal elas seal umbes 339 000 inimest, siis 1. jaanuari 2022. aasta seisuga oli elanikke 353 701.^[4] Nice'i linnastu (aire d’attraction) ulatub aga oluliselt linna halduspiiridest kaugemale, hõlmates mitmeid ümbritsevaid omavalitsusi ning ulatudes ligi miljoni elanikuni. Suurlinnastu pindala on ligikaudu 744 km².^[4]

Nice on tuntud eelkõige kui kuurortlinn,^[2] kuid on samal ajal oluline piirkondlik majanduskeskus. Olulised valdkonnad on turism, teenindus, samuti lõhnaõli-, elektroonika- ja masinatööstus. Viimastel aastakümnetel on märkimisväärselt arenenud ka teadus- ja tehnoloogiapõhine ettevõtlus, mida koondab linna lähedal asuv Sophia Antipolise tehnoloogiapark – üks suurimaid omataolisi Euroopas.^[2]

Nice'i Côte d’Azuri rahvusvaheline lennujaam (Aéroport Nice Côte d’Azur) asub umbes seitse kilomeetrit linna keskusest edelas, Promenade des Anglais' vahetus läheduses. See on Prantsusmaa suuruselt teine lennujaam reisijate arvu poolest pärast Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaama, teenindades 2024. aastal ligi 15 miljonit reisijat.^[5]

Nice lisati 2021. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse kui Prantsuse Riviera talvepuhkuse linn, mida iseloomustavad 18.–20. sajandil kujunenud kuurortarhitektuur ja kultuuriline mitmekesisus.^[6]

Ajalugu

Nice'i asutasid umbes 350 eKr Fokaia kreeklased,^[7] kes nimetasid linna Nikaiaks (vanakreeka keeles Νικαία) võidujumalanna Nike auks pärast võitu kohalike liguuride üle.^[2] Rooma võimu all tunti linna ladinakeelse nimega Nicæa, ning see kujunes oluliseks sadamaks ja kaubanduskeskuseks Vahemere rannikul.

Keskajal oli Nice sageli Pisa liitlane ja Genova konkurent, kuuludes 12.–14. sajandil mitmesuguste piirkondlike poliitiliste võimude mõjusfääri. 1388. aastal otsustas linn vabatahtlikult minna Savoia hertsogkonna kaitse alla, et vältida Genova domineerimist. Sestpeale kuulus Nice pikka aega savoialastele ning hiljem ka Sardiinia kuningriigi koosseisu.^[2]

Aastatel 1814–1860 oli Nice ametlikult Sardiinia kuningriigi alluvuses. 1860. aastal,^[7] pärast Prantsusmaa ja Sardiinia kuningriigi vahel sõlmitud Torino lepingut ning kohaliku rahvahääletuse tulemusel liideti linn ametlikult Prantsusmaaga,^[2] mida toetas ka Napoleon III. Liitmine põhjustas piirkonnas olulisi kultuurilisi ja keelelisi muutusi, kuna piirkonna varasem itaaliapärasus hakkas järk-järgult taanduma.

20. sajandil arenes Nice kiiresti turismi- ja kultuurikeskuseks, eriti pärast raudteeühenduse loomist Pariisiga. Linn oli ka tähtis tagala Esimese ja Teise maailmasõja ajal ning hiljem sai sellest üks Prantsusmaa olulisemaid Vahemere-äärseid kuurortlinnu.

Haldusjaotus

Nice on jagatud üheksaks ametlikuks linnaosaks (quartiers administratifs).

Olulisemad linnaosad:

Vieux-Nice – vanalinn, kuulus oma kitsaste tänavate, turgude ja barokkarhitektuuri poolest.^[8]
Cimiez – ajalooline ja prestiižne elurajoon, kus asuvad Matisse'i muuseum, Rooma-aegsed varemed ja frantsisklaste klooster.^[2]^[8]
Jean-Médecin – kesklinna kaubanduspiirkond, mida läbib trammiliin ja kus asub Masséna väljak.
Fabron, Magnan ja Ariane – suuremad elamupiirkonnad linna lääne- ja põhjaosas.
Le Port – sadamapiirkond, mis on viimastel aastatel kiiresti arenenud ning kujunenud trendikaks elu- ja kultuurikeskuseks.

Nice on ühtlasi Métropole Nice Côte d’Azuri keskus – see on suurem haldusüksus, mis hõlmab lisaks Nice'ile veel 50 ümbritsevat omavalitsust.

Vaatamisväärsused ja arhitektuur

Nice on tuntud oma ajaloolise arhitektuuri, kaunite promenaadide ja rikkaliku kunstipärandi poolest. Linn peegeldab mitmekesist ajalugu, ühendades Vahemere maade, Itaalia ja Prantsuse kultuurimõjusid.

Üks Nice'i linna sümboleid on 1822. aastal inglaste rajatud Promenade des Anglais^[2]^[9] – umbes seitsme kilomeetri pikkune rannapromenaad, mis kulgeb piki Baie des Angesi põhjakallast alates Nice'i Côte d'Azuri lennujaama lähedusest lääne pool kuni Quai des États-Unis’ni vanalinna ja sadama piirkonnas ida suunas. Promenaad on populaarne jalutajate, ratturite ja rulluisutajate seas ning pakub kauneid vaateid Vahemerele.^[8]

Nice'i lossimägi (prantsuse keeles Colline du Château) tähistab linna ajaloolist tuuma.^[10] Kunagine keskaegne linnus on tänapäeval küll varemetes, kuid mäelt avaneb panoraamvaade nii Nice'i linnale kui ka Vahemere rannikule. Seal on mitmeid puhkealasid, vaateplatvorme ning ajaloolisi varemeid. Üks pargi silmapaistvamaid elemente on Lossimäe juga (prantsuse keeles Cascade du Château)^[10] – 19. sajandi lõpul rajatud kunstlik kosk, mille toiteallikaks on Vésubie kanali vesi.^[9]

Vanalinna (Vieux-Nice)^[2] ilmet kujundavad kitsad tänavad, värvikad fassaadid^[9] ja baroksed kirikud,^[8] millest silmapaistvaim on Nice'i Püha Reparata katedraal (Cathédrale Sainte-Réparate de Nice, 17. sajand). Mitmekesist sakraalarhitektuuri täiendab Püha Nikolause vene õigeusu katedraal – Lääne-Euroopa suurim omataoline. Katedraal valmis 1912. aastal ja on ehitatud traditsioonilises vene stiilis, mida iseloomustavad värvilised sibulkuplid, kuldne ikonostaas ning rikkalik sisekujundus. Hoone pühitseti Venemaa keisri Aleksander II vanema poja, troonipärija tsarevitš Nikolai mälestuseks, kes suri Nice'is 1865. aastal.^[7]^[8] Nice'i vanalinnas paiknev Chapelle de la Miséricorde on üks kaunimaid 18. sajandi barokkarhitektuuri näiteid ja oluline osa linna kultuuripärandist.

Belle époque'i ja art déco perioodi hooned, mis on ehitatud peamiselt 19. ja 20. sajandi vahetusel, annavad linnale elegantse ilme. Tüüpilised näited on Negresco hotell, Masséna muuseum ning mitmed esinduslikud elamud Promenade des Anglais'l.

Nice’is leidub ka modernistlikku ja kaasaegset arhitektuuri, eriti kultuurihoonete seas – näiteks Kaasaegse kunsti muuseum (MAMAC) ja ainulaadne kuubikujuline raamatukogu Tête Carrée Jean-Médecini linnaosas ning Allianz Riviera staadion.

Haridus

Nice on tähtis haridus- ja teaduskeskus, kus asub mitu kõrgkooli. Peamine avalik-õiguslik ülikool on Côte d'Azuri Ülikool (Université Côte d’Azur), mille eelkäijaks oli 1965. aastal asutatud Nice'i Ülikool (Université de Nice), tuntud ka kui Sophia Antipolise ülikool (Université Nice Sophia Antipolis).^[2]

Ülikool on tihedalt seotud Sophia Antipolise tehnoloogiapargiga, mis on üks Euroopa suurimaid teadus- ja innovatsioonikeskusi.^[2] 2020. aastal reorganiseeritud ülikool koondab mitmeid teadus- ja õppeasutusi ning on rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikool.

Nice'is on ka mitu eraõiguslikku ja rahvusvahelist kõrgkooli, sealhulgas:

EDHEC Business School – rahvusvaheline ärikool, mille Nice’i ülikoolilinnak on spetsialiseerunud finantsjuhtimisele ja ettevõtlusele.
EPITECH (École pour l'informatique et les nouvelles technologies) – kõrgkool, mis keskendub info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ning kasutab projektipõhist õpet.
ISEFAC Bachelor – rakenduslik erakõrgkool, mis annab bakalaureuseõpet turunduse, kommunikatsiooni, ürituskorralduse ja ärijuhtimise vallas.

Kultuur

Muuseumid

Nice'is asub arvukalt muuseume ja kunstigaleriisid, neist mitmes tutvustatakse 19. ja 20. sajandi silmapaistvate kunstnike elukäiku ja loomingut.

Marc Chagalli muuseum (Musée National Marc Chagall), avatud 1973. aastal, keskendub kunstniku piibliteemalistele maalidele^[2]^[7]^[8] ning on üks suurimaid Chagalli teoseid koondav kogu maailmas.^[11]
Henri Matisse'i muuseum (Musée Matisse),^[12] mis asub Cimiezi künkal, avati 1963. aastal. Muuseumis saab põhjaliku ülevaate Matisse'i loomingust; seal eksponeeritakse tema maale, joonistusi, skulptuure ja isiklikke esemeid.^[2]^[8]
Kaasaegse kunsti muuseum ja kunstigalerii (Musée d’Art Moderne et d’Art Contemporain, MAMAC), avatud 1990. aastal, esitleb 20. ja 21. sajandi Prantsuse ja rahvusvahelist kunsti. Kollektsioonis on esindatud muuhulgas Yves Klein, Andy Warhol, Niki de Saint Phalle ja Arman.^[7]
Nice'i Kaunite Kunstide Muuseum (Musée des Beaux-Arts de Nice), loodud 1928. aastal, sisaldab teoseid alates renessansist kuni 20. sajandini.^[2] Muuseumis on eksponeeritud näiteks Claude Monet', Eugène Boudini, Raoul Dufy ja Jules Chéret' tööd.
Palais Lascaris on 17. sajandi barokne aadlipalee, mis on muudetud muuseumiks. Seal eksponeeritakse ajaloolisi muusikainstrumente ning 17.–18. sajandi sisekujundust, mööblit ja dekoratiivkunsti.
Masséna muuseum (Musée Masséna), avatud 1921. aastal, asub belle époque'i stiilis villas Promenade des Anglais'l. Muuseumis on väljapanekuid Nice'i ajaloost 18.–20. sajandil, sealhulgas Napoleoni ajastust, ja mitmesuguseid kunstiesemeid, mööblit ja dokumente.^[8]

Teatrid

Nice'is tegutseb mitmeid teatreid.

Nice'i ooperiteater (Opéra de Nice) – avatud 1885.^[13] Linna peamine muusikateater, kus etendatakse ooperit, balletti ja sümfooniakavasid.
Théâtre National de Nice (TNN) – asutatud 1969. Riiklik draamateater, tuntud kaasaegsete ja rahvusvaheliste lavastuste poolest.
Théâtre Lino Ventura – avatud 1992. Keskendub kaasaegsele muusikale, noorteteatrile ja kontsertidele.
Théâtre de la Cité – asutatud 1981. Väike teater, kus tegutsevad sõltumatud trupid ja toimuvad eksperimentaallavastused.
Théâtre Francis-Gag – avatud 1989. Keskendub regionaalsele kultuurile, eeskätt kohalikus murdekeeles lavastustele.
Théâtre du Port – asutatud 2008. Väike etenduspaik sadamapiirkonnas, kus esitatakse peamiselt kaasaegset draamat.

Kultuuriüritused

Nice'is toimub mitmeid traditsioonilisi kultuuri- ja rahvapidustusi.

Nice'i karneval (Carnaval de Nice) – üks vanemaid ja suurimaid karnevale Euroopas, mille ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse.^[14] Tänapäevane karneval toimub igal aastal veebruaris ning hõlmab rongkäike, maske, lillesõud (bataille de fleurs) ja ilutulestikke.^[14]
Nice'i džässifestival (Nice Jazz Festival) – asutatud 1948. aastal; esimene rahvusvaheline džässifestival maailmas.^[15] Toimub juulis Cimiezi mäel ja Masséna väljakul, tuues kokku maailmatasemel džässmuusikuid.
Nice'i raamatumess (Festival du Livre de Nice) – iga-aastane kirjandusfestival, mis leiab aset juunis ja koondab prantsuse ning rahvusvahelisi kirjanikke, kirjastajaid ja lugejaid.
Fête des Mai – traditsiooniline Nice'i kevadpidu, mida peetakse mai nädalavahetustel Cimiezi pargis. Kevadpeol esinevad rahvamuusikud, kantakse rahvarõivaid ning pakutakse kohalikku toitu ja käsitööd.
Fête de la Saint-Pierre – juuni lõpus toimuv merefestival, mis on pühendatud kalurite kaitsepühakule Püha Peetrusele. Üritus hõlmab usulisi tseremooniaid, paadiparaade ja traditsioonilist muusikat.

Sport

Nice'i esindusjalgpalliklubi on OGC Nice (Olympique Gymnaste Club Nice Côte d’Azur), mis asutati 1904. aastal. Klubi mängib Prantsusmaa kõrgeimas liigas Ligue 1 ja on tulnud mitmel korral Prantsusmaa meistriks, eriti edukalt 1950. aastatel. OGC Nice'i kodustaadion on Allianz Riviera, mis avati 2013. aastal ja mahutab umbes 35 000 pealtvaatajat.

Linnas tegutseb käsipalliklubi OGC Nice Handball, mille naiskond mängib Prantsusmaa kõrgeimas käsipalliliigas. Populaarsed on ka veespordialad, näiteks purjetamine ja ujumine, mida soosib Vahemere rannik.

Nice on võõrustanud mitmeid rahvusvahelisi spordiüritusi. 2016. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste raames peeti Allianz Rivial viis kohtumist. Igal aastal toimub Nice'is ka triatlonivõistlus Ironman France.

Transport ja taristu

Nice on Lõuna-Prantsusmaa oluline transpordisõlm.

Lennuliiklus ja helikopteriühendus

Nice'i Côte d’Azuri rahvusvaheline lennujaam (Aéroport Nice Côte d’Azur) asub umbes seitse kilomeetrit linna keskusest edelas, Promenade des Anglais’ vahetus läheduses. See on Prantsusmaa suuruselt teine lennujaam reisijate arvu poolest pärast Pariisi Charles de Gaulle’i lennujaama. 2024. aastal teenindas lennujaam rekordiliselt 14,8 miljonit reisijat, ületades esimest korda pandeemiaeelse 2019. aasta taseme (14,5 miljonit).^[5] Kui jätta arvestusest välja ärilennundus ja helikopteriliiklus – mis on eriti aktiivsed Côte d'Azuri piirkonnas –, liikus kahe terminali kaudu ligikaudu 14,7 miljonit reisijat.^[5]

Lennujaamas on kaks terminali^[14] ning see täidab olulist rolli ka Monaco vürstiriigi lennuväravana, olles sellele lähim suur lennujaam. Helikopteriühendus Monacoga on kiire ja regulaarne – teenust osutavad Heli Air Monaco ja Monacair.

2024. aastal sai sellest lennujaamast lennata 122 sihtkohta 45 riigis, sealhulgas toimus seitse otselendu Põhja-Ameerikasse ja kuus Lähis-Ida riikidesse.^[5]

Lennuühendus Eestiga

2025. aasta suvehooajal (tavaliselt mai lõpust kuni oktoobri alguseni) pakub airBaltic otselennuühendust Tallinna (TLL) ja Nice'i (NCE) vahel.^[16] Lennud toimuvad kaks korda nädalas, kasutades Airbus A220-300 lennukeid.

Rongiliiklus

Nice on oluline raudteesõlm Lõuna-Prantsusmaal, mille kaudu kulgevad nii riiklikud kui ka rahvusvahelised rongiühendused. Linn kuulub Prantsusmaa riiklikku rongivõrku SNCF, pakkudes ühendusi suurte linnade ning naaberriikidega.

Peamine rongijaam on kesklinnas paiknev Nice-Ville, kust väljuvad TGV-d ehk kiirrongid, mis ühendavad Nice'i Pariisi ja Põhja-Prantsusmaaga (sõiduaeg alla kuue tunni). Esimene raudteeühendus Pariisi ja Nice'i vahel avati umbes 1864. aastal, kuid TGV kiirrongiühendus käivitati alles 2001. aastal.^[17] Lisaks teenindab jaam kohalikke TER-rongiliine (Trains Express Régionaux), mis tagavad ühendused Marseille, Vahemere rannikulinnade ja Monaco vürstiriigiga. TER-võrk katab suure osa Prantsuse Rivierast.

Lisaks tegutsevad linnas mitmed eeslinnajaamad, sealhulgas Nice St-Augustin, Nice St-Roch, Nice Pont-Michel ja Nice Riquier, mis toetavad igapäevast pendelrännet ja tagavad ligipääsu linna eri osadele.

Nice'il on rongiühendus mitme Euroopa riigiga, sealhulgas Itaalia, Šveitsi ja Belgiaga.

Lisaks standardsetele raudteeühendustele on Nice'i Chemins de Fer de Provence nimelise kitsarööpmelise raudteeliini lõppjaam. See liin ühendab linna Digne-les-Bainsiga, kulgedes läbi Vari oru ja Route Napoléoni piirkonna. Sõit kestab umbes neli tundi, ent liini lõunapoolses osas toimib teenus linnalähiliinina, täites osaliselt metroo funktsiooni.

Sadam ja meretransport

Nice'i peamine sadam rajati 1745. aastal ning on tänapäeval üks Lõuna-Prantsusmaa olulisi meretranspordi sõlmpunkte. Sadamast väljuvad regulaarsed parvlaevad peamiselt Korsika saarele, mida teenindab ettevõte Corsica Ferries – Sardinia Ferries, võimaldades nii reisijate kui ka sõidukite transpordi. Nice'ist on võimalik sõita ka teistesse Vahemere sihtkohtadesse, näiteks Sardiinia saarele, Hispaania rannikule (näiteks Barcelonasse) ning hooajaliselt mõnele muule Vahemere saarele või sadamasse.

Lisaks peamisele sadamale asub Carrasi linnaosas väiksem sadam, mis teenindab peamiselt purjelaevu ja väiksemaid kaubalaevu.

Trammiliiklus

Nice'i trammivõrgul on pikk ja mitmekesine ajalugu. Esimesed hobujõul töötavad trammid alustasid linnas tööd 1879. aastal. 1900. aastal elektrifitseeriti kogu liin, ning 1930. aastaks ulatus trammivõrgu kogupikkus 144 kilomeetrini, tehes sellest ühe ulatuslikuma Prantsusmaal. Ajavahemikus 1948–1953 asendati trammid järkjärgult trollibussidega.

Kaasaegne trammivõrk Tramway de Nice taasavati 2007. aastal.

Tänapäeval on Nice'is kolm peamist trammiliini ning üks eraldi teenindusliin:^[18]

Liin 1 ühendab linna kirde- ja idaosa, kulgedes Jean Médecini avenüü ja Masséna väljaku kaudu kesklinna.
Liin 2 kulgeb lääne-ida suunal, ühendades Nice’i lennujaama (Aéroport Nice Côte d’Azur) ja sadamapiirkonna, läbides samuti kesklinna.
Liin 3 ühendab Allianz Riviera staadioni, Nice’i sadama ja Saint-Isidore’i linnaosa, võimaldades mugavat ligipääsu linna läänepoolsetesse rajoonidesse.
B-liin on eraldi teenindusliin, mis tagab kiire ühenduse lennujaama ja CADAM Centre Administratifi valitsuskeskuse vahel.

Lisaks on planeeritud neljas trammiliin, mis hakkab kulgema TGV Nice Saint-Augustin jaamast Cagnes-sur-Merini.

Bussiliiklus

Nice'i linnaliiklust teenindab hästi arenenud bussivõrk umbes 70 liiniga, mida haldab ettevõte Lignes d’Azur.^[19] Bussid ühendavad linnaosasid ja lähialasid, tagades ligipääsu kesklinnale, randadele, turismiatraktsioonidele ja äärelinnadele. Lisaks regulaarliinidele sõidavad ööbussid nimega Noctambus ning mitmed liinid on ühendatud trammi- ja rongisüsteemiga, pakkudes mitmekülgset ühistransporti kohalikele ja turistidele.^[19]

Kergliiklus

Nice'is on suurt rõhku pandud kergliiklusteede rajamisele ja arendamisele.^[20] Ulatuslik jalgrattateede võrgustik ühendab linnaosi omavahel ning tagab turvalise ja mugava liikumise nii kohalikele kui ka turistidele. Varasem jalgrattalaenutuse süsteem Vélobleu asendati 20. veebruarist 2024 uue teenusega, mida korraldavad teenusepakkujad Lime ja Pony.^[21] Uus süsteem hõlmab 2000 jagamisratast, millest 1800 on elektrilised, ning on saadaval 12 omavalitsuses, sealhulgas Nice'is.^[20] Lisaks neile osutab teenust ka sõidujagamisettevõte Bolt.^[20]

Nice soodustab keskkonnasõbralike liikumisviiside kasutamist eesmärgiga vähendada liiklusummikuid ja õhusaastet.

Tuntud elanikke

Linnas sündinud

Jean Behra, prantsuse võidusõitja
Elliot Benchetrit, prantsuse ja Maroko tennisist
Freda Betti, prantsuse ooperilaulja
Henri Betti, prantsuse pianist ja helilooja
Priscilla Betti, prantsuse laulja ja näitleja
Jules Bianchi, prantsuse võidusõitja
Surya Bonaly, prantsuse iluuisutaja
Alexy Bosetti, prantsuse jalgpallur
Henry Cavendish, inglise füüsik ja keemik
Éric Ciotti, prantsuse poliitik
Alizé Cornet, prantsuse tennisist
Mylène Demongeot, prantsuse näitleja
Marc Duret, prantsuse näitleja

Giuseppe Garibaldi, Itaalia vabadusvõitleja
Yves Klein, prantsuse kunstnik
Francis Lai, prantsuse helilooja
Jean-Marie Gustave Le Clézio, prantsuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat
Georges Lautner, prantsuse filmilavastaja
Hugo Lloris, prantsuse jalgpallur
André Masséna, prantsuse väejuht ja marssal
Jean-Pierre Mocky, prantsuse filmirežissöör
Louis Nucéra, prantsuse kirjanik ja kultuuritegelane
Jacques Ochs, prantsuse vehkleja
Dick Rivers, prantsuse laulja
Simone Veil, Prantsuse jurist ja poliitik, esimene Euroopa Parlamendi president

Linnaga seotud isikud

Aleksander II, Venemaa keiser, Marija Aleksandrovna ja nende poeg, troonipärija tsareevitš Nikolai, kes suri Nice'is 1865. aastal.^[22]
Louis Aragon, prantsuse kirjanik, kes elas mõnda aega Nice'is.
René Cassin, prantsuse jurist ja kohtunik; õppis Masséna lütseumis.
Marc Chagall, Vene-Prantsuse kunstnik; elas ja töötas vaheldumisi Nice'is ning selle ümbruses alates 1950. aastatest.^[23]
José Gustavo Guerrero, El Salvadori jurist ja poliitik; maetud Nice'is Cimetière du Château kalmistule.
Aleksandr Herzen, vene kirjanik ja filosoof; maetud Nice'is Cimetière du Château kalmistule.
Dominic Howard, inglise muusik; elab Nice'is.
Elton John, inglise laulja, helilooja ja pianist; talle kuulub Nice'is Boroni mäel asuv villa Yellow Palace.^[24]
Heinrich Mann ja Thomas Mann, saksa kirjanikud, kes elasid mõnda aega Nice'is.
Henri Matisse, prantsuse maalikunstnik; elas ja töötas Nice'is alates 1917. aastast kuni surmani.^[12]
Amedeo Modigliani, itaalia maalikunstnik ja skulptor; elas mõne kuu Nice'is koos elukaaslase Jeanne Hébuterne’iga; nende tütar Giovanna sündis 29. novembril 1918 Nice'is.^[25]
Mohammed VI, Maroko kuningas; omandas kõrghariduse Sophia Antipolise ülikoolis.
Pierre-Auguste Renoir, prantsuse maalikunstnik; töötas aastatel 1911–1919 Nice'is ateljees Rue Alfred Mortier ja Quai Saint‑Jean‑Baptiste’i nurgal – hoonel asub mälestustahvel.^[26]
Robert W. Service, Inglismaal sündinud Kanada luuletaja; elas suvekuudel Nice'is aastatel 1916–1940.^[27]