Maroko

Allikas: Vikipeedia
Maroko Kuningriik
araabia المملكة المغربية
Al-Mamlakah al-Maghribīyah
Maroko lipp Maroko vapp
Maroko lipp Maroko vapp
Maroko asendikaart
Riigihümn Hymne Cherifien
Pealinn Rabat
Pindala 446 550 km²
Ametlikud keeled araabia, tamasikti
Rahvaarv 33 848 242 (2014)[1]
Rahvastikutihedus 75,8 in/km²
Kuningas Mohammed VI
Peaminister Saadeddine El Othmani
Iseseisvus 2. märts 1956
Rahaühik dirhem (MAD)
Ajavöönd maailmaaeg
Tippdomeen .ma
Telefonikood 212

Maroko on riik Loode-Aafrikas. Selle koosseisu kuulub ka vaidlusalane territoorium Lääne-Sahara.

Marokol on pikk Atlandi ookeani äärne rannajoon, mis Gibraltari väinast möödudes jätkub Vahemere ääres. Naaberriigid on Mauritaania edelas ning Alžeeria idas ja kagus (piir Alžeeriaga on kinni). Vahemere rannikul on ka kaks Hispaania enklaavi Ceuta ja Melilla. Atlandi ranniku vastas on Kanaari saared ja põhja pool teisel pool Vahemerd on Hispaania.

Marrakechi linnast 63 km kaugusel Kõrg-Atlase mäestikus asub Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jbel Toubkal (4167 m).

Maroko pealinn on Rabat. Suurim linn on Casablanca. Teised suuremad linnad on Agadir, Fès, Marrakech, Meknès, Tanger ja Tétouan.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko põlisrahvaks on iidsetest aegadest pärit heledanahalised berberid – kõrberändurid, kaubitsejad ja kunagised sõdalased. Berberid elavad mägi- ja poolkõrbealadel. Kõrbes rändleb beduiine. Prantslaste ja hispaanlaste hulk on Maroko iseseisvumisest peale vähenenud.

Marokos elab 2007. aasta seisuga 33 757 000 inimest. Riigi rahvastik on pidevalt kasvanud ja 2025. aasta eeldatav rahvaarv on 42 000 000 inimest. Maroko rahvastik on demograafilise ülemineku esimeses etapis, kuna sündimus on suur ja suremus väike. Rahvastiku tihedus on keskmiselt 68 in/km2. Kõige tihedam on asustus linnastunud rannikualadel. Maroko lõunaosa ja mäestikualad on asustatud väga hõredalt.

Linnades elab 58% inimestest.

Aastal 2011 toimunud referendumi tulemusena sai üks berberi keeltest, tamazight, riigikeele staatuse.

Looduslikud tingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko looduse eripära määravad mägine pinnamood ja Atlandi ookeani ning Sahara mõju. Maroko varieeruv pinnamood sisaldab kirdest edelasse minevat maa keskosa läbivat Atlase kurdmäestikku, mille orud ja lavamaad jaotavad selle ala neljaks mägiseks piirkonnaks. Kolm tähtsamat mägist piirkonda, mis jooksevad üksteisega paralleelselt, on Kõrg-Atlas, kuni 4167 m kõrgune, Kesk-Atlas, mis on kuni 3343 m kõrgune, ja Anti-Atlas, mis on neist kõige madalam, kuni 2500 m. Kõrg-Atlasel asub ka Maroko kõrgeim punkt Jbel Toubkal, mis on kõrgeim ja ligipääsetavaim mäemassiiv Atlase ahelikus. Põhja-Aafrikas on ta kõrgeim tipp.

Maroko lõunaosas madalduvad mäed Sahara kõrbe platooks. Anti-Atlase eelmäed madalduvad lõunaosas ja kaguosas Sahara kõrbe lavamaadeks ning kivi- ja liivakõrbetasandikeks. Atlase mäestikust loodes asuvad Maroko keskplatoo Meseta ja kõrgtasandikud Tadla, Rehamna ja Haouz. Maa kirdeosa hõlmab Kõrgplatoo. Maa põhjaosa hõlmavad Vahemere rannikuga rööbiti asetsevad Er-Rifi ahelikud, mis on kuni 2452 m. kõrgused. Maroko edelaosas asub enamus Sahara kõrbe ala.

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko asub lähistroopilises kliimavöötmes. Kliima on kuiv, kuigi rannikupiirkondades sajab väikestes kogustes novembrist märtsini vihma.

Temperatuur varieerub olenevalt aastaajast ja asukohast. Samal ajal, kui lõuna ja kagu piirkonna kõrbealadel tõuseb suvel temperatuur ekstreemselt kõrgele, on mäestike kõrgematel aladel suveõhtutel jahe ja talvel väga külm. Atlase mäestik eraldab vahemerelise ja Sahara kõrbelise kliimaga ala, mistõttu vahemerelise kliimaga piirkonnale on iseloomulikud kuiv kuum suvi ja niiske soe talv. Ööpäevane temperatuur on väga muutlik. Rannikul on keskmine temperatuur juulis 23–28 °C, jaanuaris 9–12 °C, sademeid 600–800 mm aastas. Mägedes on kliima niiskem ja jahedam. Sademeid on üle 1000 mm aastas, kõrgemal kui 2000 m on 3–4 talvekuu keskmine temperatuur alla 0 °C, lumikate püsib 4–5 kuud. Maa lõuna- ja idaosas valitseb kuiv mandriline kliima, sademeid 100–200 mm, kohati 50 mm aastas.

Maroko kliima vaheldumises mängib väga suurt rolli külma Kanaari hoovuse jahutav toime, mis on üheks suuremaks kliima kujundajaks Atlase mägede ja Sahara kõrbe kõrval.

Veekogud[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu Maroko pindalast on vee all vaid 250 km².

Püsiva vooluga jõgesid on vähe, kuna paljud kuivavad suve jooksul ära. Suuremad jõed on Ummer-Rbia (pikkus 557 km), Sebu (458 km) ja Moulouya (520 km).

Jõed on tähtsad eeskätt veevarustuses, kuna Marokos on 15 veehoidlat, mis on enam kui 100 mln m³ suuruse mahutavusega. Marokos ei esine järvi, kuna on suhteliselt kuiv maa, mistõttu puudub riigis ka laevatatavate siseveekogude olemasolu. Enamus riigi veest on veehoidlates.

Loodusvarad[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko peamised loodusvarad on põllumajanduslikud. Kõige olulisemal kohal on fosfaat, mille varudest kogu maailmas omab Maroko 75%. Fosforiiditoodangult ollakse maailmas teisel kohal, väljaveolt aga esikohal.

Palju leidub ka raua-, mangaani-, plii-, tsingi-, koobalti-, vase- ja tinamaaki, püriiti, hõbedat, kulda ja keedusoola.

Energeetilistest maavaradest toodetakse kivisütt, väheses koguses naftat ja maagaasi.

Kaldalähedased veed on kalarikkad. Maroko on maailma suurim sardiinikonservide tootja.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko on üks Aafrika jõukamaid riike, mille majandust mõjutab esmajoones riigi geograafiline asend. Maroko on kuigivõrd läänestunud ja teatud edusamme saavutanud arengumaa. Üpris tsiviliseeritud riik, kes arendab koostööd Euroopa Liiduga. Majandus on võrdlemisi mitmekülgne. Nafta, maagaas ja puuvill võivad selles mängida olulist rolli, kui loodusolud on selleks soodsad, ent kuigivõrd on arenenud ka teraviljakasvatus ja aiandus, käsitöö ning töötlev tööstus.

Majanduskasvu annavad oma panuse ka rahvusvaheliste ettevõtete investeeringud telekommunikatsioonisektorisse ning väljaspool kodumaad elavate marokolaste rahasiirded. Hinnanguliselt saadetakse kodumaale igal aastal 2 miljardi väärtuses välismaal teenitud dollareid. Marokol on kehtiv vabakaubandusleping Ameerika Ühendriikidega.

Üldine elatustase on siiski madal, ühiskonnasisesed kontrastid aga mitte väga teravad. Maailmamajandusega on Maroko seotud nõrgalt, aga tuleb vähemalt oma probleemidega toime.

Rändkarjandus hääbub, kõrbed tühjenevad sellestki vähesest rahvastikust, mis seal oli.

Transport[muuda | muuda lähteteksti]

Marokos on arenenud teedevõrk, eriti põhja ja lääne keskuste vahel. Põhja-Maroko suuremaid linnu ning ka veel Marrakeshi ühendab raudtee, mis on mugavaim viis suuremate linnade vahel reisimiseks. Bussiühendus tähtsamate linnade vahel toimub korralike bussidega. Lähimate linnade ja külade vahel sõidavad ka taksod.

Transpordi infrastruktuuri arengut takistavad Atlase kurdmäestik ja Sahara kõrbealad. Marokol on pikk merepiir, mis võimaldab kasutada meretransporti. Laevatatavad siseveekogud aga puuduvad.

Maanteid on 57 493 km, sealhulgas kõvakattelisi 32 716 km. Teedevõrgu tihedus on suurem Maroko loodeosas, kuna seal paiknevad tähtsamad linnad ja rahvastiku tihedus on suur. Hõredam on riigi lõunaosas, kuna seal on kõrb.

Raudteede kogupikkus on 1907 km, sellest 1003 km on elektriraudtee.

Meretransport on tähtsal kohal, kuna mereteed pidi on Maroko ühendatud Euroopaga. 98% kauba- ja reisijateveost toimub meretransporti kasutades. Marokos on 27 sadamat, millest 11 on rahvusvahelised reisi- ja kaubasadamad, 11 regionaalsed sadamad (peamiselt kohalikuks liikluseks ja kalasadamad) ja 5 jahisadamat. Tähtsaimad sadamad on Agadiris, Casablanca ja Tangeris.

Lennujaamu on 60, neist kõvakatteradadega 26.

Turism[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko on tuntud turismimaa. Regiooniliselt võistleb ta Tuneesia, Egiptuse ja Türgiga. Turismi soodustab Euroopa ja Aafrika vahel sidelüliks olemine. Turism meelitab Marokosse palju investoreid. Riiki külastab üle 3 miljoni turisti aastas, kes toovad sisse umbes 4 miljardit USA dollarit.

Tänapäeval on Agadir Maroko populaarseim sihtkoht. Linna eeliseks on vaieldamatult enam kui 7 km pikkune liivarand. Kuurortlinn pakub võimalusi tegelda enamiku veespordialadega ning suurepäraseid rannahotelle, mille juures asuvad ka tennise- ja võrkpalliväljakud. Palju on imelisi restorane, kus on esindatud erinevate rahvaste köögid. Kaubeldakse kõikvõimalike maitseainete, ehete, lõhnade ja nahktoodetega. Kohalik käsitöö on värvikirev, eriti kaunid on hõbedast ja poolvääriskividest valmistatud berberite kaelakeed.

Populaarseks sihtkohaks on ka Casablanca, mille peamine vaatamisväärsus on Hassan II mošee. Mošee on linna kõige kõrgem hoone ning ühtlasi ka kõige grandioossem XX sajandi moslemite tempel ja suuruselt teine mošee maailmas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maroko ajalugu.

Marokot on eri aegadel valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik jätsid endast maha midagi oma uskudest, arhitektuuristiilidest ja keeltest.

Tänapäevase Maroko territooriumi asustasid vähemalt 8000 aastat eKr berberi hõimud, kes tegelesid valdavalt maaviljeluse ja karjakasvatusega.

Kalifaat[muuda | muuda lähteteksti]

Araablaste Umaijaadide kalifaadi (661–750) laienemine:
██ Muḩammad (622632)
██ Neli esimest kaliifi (Rashidun, 632661)
██ Umaijaadid (661750)

7. sajandil jõudsid Maroko ja Põhja-Aafrika aladele muslimitest araablastest vallutajad ning juba 711. aastaks liideti kogu Maroko territoorium Araabia kalifaadiga. Suurem osa berberi hõimudest pöördus islamiusku, kuigi araablaste tulek ja islami levitamine ei kulgenud verevalamisteta kodusõdade näol. 8. sajandil vallutasid berberi moslemid (maurid) lühikese aja jooksul (711–718) peaaegu kogu Pürenee poolsaare. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada.

757. aastal asutati Tuneesias asuva Kairouani (ka Qayrawani) järel teise Põhja-Aafrika islamilinnana Sijilmassa. Järgneva viie sajandi jooksul õitses ja rikastus linn karavanisadamana. Sool, kuld ja vandel rändasid Malist ja Sudaanist Sijilmassa kaudu Fesi ning sealt edasi Euroopasse. Vastupidises suunas liikusid tekstiili-, naha- ja relvakaravanid.

Abbassiidide kalifaat (750–1258) 9. sajandi alguses. "A School Atlas of English History" ed. by Samuel Rawson Gardiner

8. sajandil saabus Marokosse Abbassiidide Kalifaadist pagenud sõjamehi ja ülikuid, kes moodustasid esimese Maroko riigi – Idrisiidide riigi ning Idris I asutas 789. aastal oma riigi uue pealinnana Fèsi. Järgneval kolmel sajandil moodustasid araablased Põhja-Aafrikas väikesearvulise valitseva eliidi. Ent 11. sajandil leidis aset suur araablaste sisseränne, mille tulemusel berberid assimileerusid, kuigi nad olid juba varem suurelt jaolt omaks võtnud araabia kultuuri, sealhulgas islami.

Almoraviidid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Almoraviidid.
Almoraviidide riik, c. 1120

Almoraviidide berberi dünastia (1056)1060–1147), valitses Marokos, Mauritaanias, Lääne-Alžeerias ja Hispaanias (al-Andalus), asutasid Marrakechi (1062-1070) ja tegid sellest oma pealinna. Almoraviidid ühendasid enda võimu alla lisaks Marokole ka tolleaegse Ghana kuningriigi (ligikaudu tänapäeva Mali ja Mauritaania territooriumi) ning suurema osa Hispaaniast.

Almohaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Almohaadide riik.
Almohaadide riik (punane) hiilgeajal, 1180-1212

Almohaadide berberi dünastia valitses (1133–1269) Magribis Põhja-Aafrikas: Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüas ja Hispaanias. Almohaadid rajasid esimese berberite riigi Tinmelis, Atlase mägedes umbes 1120. aastal. Alistades valitseva Almoraviidide dünastia, suutsid nad aastaks 1147 kogu Marokos võimule saada. Abd al-Mu'min (1130–1163) vallutas Marrakechi ja kuulutas iseenda kaliifiks. Aastal 1159 olid nende kontrolli all kõik Magribi alad. Ka Al-Ándalus sai sama saatuse osaliseks, ning oli aastaks 1172 Alhohaadide võimu all. Almohaadide võim Ibeeria poolsaarel kestis kuni aastani 1212, kui Muhammad "al-Nasir" III Las Navas de Tolosa lahingus Sierra Morenas Kastiilia, Aragóni, Navarra ja Portugali kristlike kuningate liidult lüüa sai. Moori võim Ibeerias taandus peagi peaaegu täielikult, kui Córdoba ja Sevilla vastavalt aastatel 1236 ja 1248 kristlaste kätte langesid.

Almohaadide valitsusaeg jätkus kuni mitmete hõimude ja piirkondade ülestõusud võimaldasid nende ohtlikeimate vaenlaste, Mariinide esiletõusu aastaks 1215. Dünastia viimase valitseja kätte jäi lõpuks vaid Marrakech, kus ta orja poolt aastal 1269 mõrvati. Mariinid piirasid Marrakechi, millega lõpetati Almohaadide valitsusaeg Lääne-Magribis ning rajati Mariniidide riik. 13.15. sajandil valitsesid riiki Mariniidid ja Wattasiidid, 16.17. sajandil Saadiidid ning 17. sajandist tänapäevani valitsevad Alouitid.

1415. aastal vallutasid portugallased Ceuta Aafrika rannikul ning umbes samal ajal hakkas Portugal regulaarselt sekkuma Maroko asjadesse ning Hispaania omandas sadamad Alžeerias ja Tuneesias.

Portugal sai vahepeal (1578) ränga kaotuse osaliseks Abd el Malek I-lt Ksar el-Kebiri lahingus ning selleks ajaks oli Hispaania juba kaotanud suurema osa oma tugipunktidest Aafrikas. Võitudele Marokos järgnesid sisetülid, mille tõttu hispaanlased ja portugallased kaotasid mõju Vahemere-kaubanduse üle. Mariniidide riik säilitas oma sõltumatuse türklastest, vaatamata sellele, et Osmanite riik vallutas 1453 Konstantinoopoli ja 1517 Egiptuse, kust neil oli 15191551 kontroll ka Alžeeria, Tuneesia ja Tripoli üle.

1666. aastal võimu haaranud Alouitid valitsevad riiki tänapäevani. Alouitide saavutuseks võib pidada edukat riigi stabiliseerimist ning Rabat-Sale mereröövlite vabariigile alistamist. Alouitide valitsemise ajal on tehtud esimesed olulised välispoliitilised kokkulepped. Näiteks oli Maroko esimeseks maailma riigiks, kes 1777. aastal tunnistas Ameerika Ühendriike iseseisva riigina ning kindlustas Ameerika kaupmeeste laevadele kaitse mereröövlite vastu. Ameerika ja Maroko vaheline sõprusleping jõustus 1786. aastal ning see on ühtlasi Ameerika Ühendriikide vanim kehtiv sõprusleping. Ameerika Ühendriikide valitsuse soetatud esimene kinnisvara välismaal on Tangeris asuv konsulaat.

Mitme sajandi kestel oli Maroko suhteliselt tugev riik, kuid selle mõju ja rikkus kahanes ning juba 20. sajandi alguses koloniseerisid selle vana Euroopa riigid. Koloniseerimisõiguse pärast rivaalitsesid Suurbritannia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. 1904. aastal jõustunud astunud enfente'iga tunnustas Inglismaa muu seas Prantsuse domineerivat mõju Marokos, mille eest prantslased loobusid lõplikult nõudlustest Egiptuses. Saksamaa ägeda vastuseisu tõttu Prantsusmaa kannakinnitamisele Marokos tekkis nn esimene Maroko kriis, mille lahendamiseks kutsuti 1906. aastal kokku Algeciras'e konverents. Viimase otsustega rõhutati küll „avatud ukse" põhimõtte rakendamist Marokos, kuid Prantsuse esivõimu kaotamist seal ei õnnestunud Saksamaal saavutada. Pärast seda, kui prantslased okupeerisid Fes'i, vastas Saksamaa sellele oma kahurpaadi saatmisega Agadiri. Nii puhkes 1911. aasta teine Maroko kriis, mis lahendati Saksa-Prantsuse vahelise kokkuleppega. Saksamaa tunnustas Prantsuse eriseisundit Marokos ja sai vastutasuks mõned alad Prantsuse Kongost. Maroko kriiside tulemusena muutus nii siis vormiliselt 1912. aasta lepinguga täiesti valdav osa Marokost Prantsuse protektoraadiks, kuna väike põhjapoolne osa (28,000 km-) siirdus Hispaania kaitse alla. Tanger aga muudeti 1923. aastal rahvusvaheliseks neutraalseks tsooniks[2].

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania Maroko., Melilla, Kogu Hispaania kohal on taevas pilvitu, Hispaania kodusõda

Maroko territoorium jagati aastakümnete jooksul riikide vahel ümber, kuid 1956. aastal sai sultan Muhhamad V pool sajandit kestnud vastupanuliikumise toel esimeseks iseseisva Maroko valitsejaks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rahvaloenduse andmed. GeoHive. Vaadatud 30.08.2015.
  2. Prantsuse Maroko ajalugu ja iseloom Postimees (1886-1944), nr. 269, 14. november 1942

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]