Maroko

Allikas: Vikipeedia
Maroko Kuningriik
araabia المملكة المغربية
Al-Mamlakah al-Maghribīyah
Maroko lipp Maroko vapp
Maroko lipp Maroko vapp
Maroko asendikaart
Riigihümn Hymne Cherifien
Pealinn Rabat (Ar-Ribāţ)
Pindala 446 550 km²
Riigikeel(ed) araabia
Rahvaarv 33 757 000 (2007)
Rahvastikutihedus 75,6 in/km²
Kuningas Mohammed VI
Peaminister Abdelilah Benkirane
Iseseisvus 2. märts 1956
Rahaühik dirham (MAD)
Ajavöönd maailmaaeg
Tippdomeen .ma
Telefonikood 212

Maroko on riik Loode-Aafrikas. Selle koosseisu kuulub ka vaidlusalane territoorium Lääne-Sahara.

Marokol on pikk Atlandi ookeani äärne rannajoon, mis Gibraltari väinast möödudes jätkub Vahemere ääres. Naaberriigid on Mauritaania edelas ning Alžeeria idas ja kagus (piir Alžeeriaga on kinni). Vahemere rannikul on ka kaks Hispaania enklaavi Ceuta ja Melilla. Atlandi ranniku vastas on Kanaari saared ning põhja pool teisel pool Vahemerd on Hispaania.

Marrakechi linnast 63 km kaugusel Kõrg-Atlase mäestikus asub Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jbel Toubkal (4167 m).

Maroko pealinn on Rabat. Suurim linn on Casablanca. Teised suuremad linnad on Agadir, Fès, Marrakech, Meknès, Tanger ja Tétouan.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marokot on eri aegadel valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik jätsid endast maha midagi oma uskudest, arhitektuuristiilidest ja keeltest.

Kaasaegne Maroko territoorium asutati vähemalt 8000 a. eKr berberi hõimude poolt, kes tegelesid valdavalt maaviljelemise ja karjakasvatusega.

VII sajandil jõudsid Maroko aladele araablastest vallutajad ning juba 711. aastaks liideti kogu Maroko territoorium Araabia kalifaadiga. Suurem osa berberi hõimudest pöördus islamiusku, kuigi araablaste tulek ja islami levitamine ei kulgenud verevalamisteta kodusõdade näol.

1666. aastal võimu haaranud Alouitid valitsevad riiki tänapäevani. Alouitide saavutuseks võib pidada edukat riigi stabiliseerimist ning Rabat-Sale mereröövlite vabariigile alistamist. Alouitide valitsemise ajal on tehtud esimesed olulised välispoliitilised kokkulepped. Näiteks oli Maroko esimeseks maailma riigiks, kes 1777. aastal tunnistas Ameerika Ühendriike iseseisva riigina ning kindlustas Ameerika kaupmeeste laevadele kaitse mereröövlite vastu. Ameerika ja Maroko vaheline sõprusleping jõustus 1786. aastal ning on ühtlasi Ühendriikide vanimaks kehtivaks sõpruslepinguks. Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt esimene soetatud kinnisvara välismaal on Tangeris asuv konsulaat.

Mitme sajandi kestel oli Maroko suhteliselt tugev riik, kuid selle mõju ja rikkus kahanes ning juba XX sajandi alguses koloniseerisid selle vana Euroopa riigid. Koloniseerimisõiguse pärast rivaalitsesid Suurbritannia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. Maroko territoorium jagati aastakümnete jooksul riikide vahel ümber, kuid 1956. aastal sai sultan Muhhamad V pool sajandit kestnud vastupanuliikumise toel esimeseks iseseisva Maroko valitsejaks.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maroko põlisrahvaks on iidsetest aegadest pärit heledanahalised berberid – kõrberändurid, kaubitsejad ja kunagised sõdalased. Berberid elavad mägi-ja poolkõrbealadel. Kõrbes rändleb beduiine. Prantslaste ja hispaanlaste hulk on Maroko iseseisvumisest peale kahanenud.

Marokos elab 2007. aasta seisuga 33 757 000 inimest. Riigi rahvastik on pidevalt kasvanud ning 2025. aasta oodatav rahvaarv on 42 000 000 inimest. Maroko rahvastik on demograafilise ülemineku esimeses etapis, kuna sündimus on suur ning suremus väike. Rahvastiku tihedus on keskmiselt 68 in/km2. Kõige tihedam on asustus linnastunud rannikualadel. Maroko lõunaosa ja mäestikualad on asustatud väga hõredalt.

Linnades elab 58% inimestest.

Looduslikud tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maroko looduse eripära määravad mägine pinnamood ja Atlandi ookeani ning Sahara mõju. Maroko varieeruv pinnamood sisaldab kirdest edelasse minevat maa keskosa läbivat Atlase kurdmäestikku, mille orud ja lavamaad jaotavad selle ala neljaks mägiseks piirkonnaks. Kolm tähtsamat mägist piirkonda, mis jooksevad üksteisega paralleelselt, on Kõrg-Atlas, kuni 4167 m kõrgune, Kesk-Atlas, mis on kuni 3343 m kõrgune ja Anti-Atlas, mis on neist kõige madalam, kuni 2500 m. Kõrg-Atlasel asub ka Maroko kõrgeim punkt Jbel Toubkal, mis on kõrgeim ja ligipääsetavaim mäemassiiv Atlase ahelikus. Põhja-Aafrikas on ta kõrgeim tipp.

Maroko lõunaosas madalduvad mäed Sahara kõrbe platooks. Anti-Atlase eelmäed madalduvad lõunaosas ja kaguosas Sahara kõrbe lavamaadeks ning kivi-ja liivakõrbetasandikeks. Atlase mäestikust loodes asuvad Maroko keskplatoo Meseta ja kõrgtasandikud Tadla, Rehamna ja Haouz. Maa kirdeosa hõlmab Kõrgplatoo. Maa põhjaosa hõlmavad Vahemere rannikuga rööbiti asetsevad Er-Rifi ahelikud, mis on kuni 2452 m. kõrgused. Maroko edelaosas asub enamus Sahara kõrbe ala.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maroko asub lähistroopilises kliimavöötmes. Kliima on kuiv, kuigi rannikupiirkondades sajab väikestes kogustes novembrist märtsini vihma.

Temperatuur varieerub olenevalt aastaajast ja asukohast. Samal ajal, kui lõuna ja kagu piirkonna kõrbealadel tõuseb suvel temperatuur ekstreemselt kõrgele, on mäestike kõrgematel aladel suveõhtutel jahe ja talvel väga külm. Atlase mäestik eraldab vahemerelise ja Sahara kõrbelise kliimaga ala, mistõttu vahemerelise kliimaga piirkonnale on iseloomulikud kuiv kuum suvi ja niiske soe talv. Ööpäevane temperatuur on väga muutlik. Rannikul on keskmine temperatuur juulis 23...28 °C, jaanuaris 9...12 °C, sademeid 600–800 mm aastas. Mägedes on kliima niiskem ja jahedam. Sademeid on üle 1000 mm aastas, kõrgemal kui 2000 m on 3–4 talvekuu keskmine temperatuur alla 0 °C, lumikate püsib 4–5 kuud. Maa lõuna- ja idaosas valitseb kuiv mandriline kliima, sademeid 100–200 mm, kohati 50 mm aastas.

Maroko kliima vaheldumises mängib väga suurt rolli külma Kanaari hoovuse jahutav toime, mis on üheks suuremaks kliima kujundajaks Atlase mägede ja Sahara kõrbe kõrval.

Veekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu Maroko pindalast on vee all vaid 250 km².

Püsiva vooluga jõgesid on vähe, kuna paljud kuivavad suve jooksul ära. Suuremad jõed on Ummer-Rbia, mille pikkuseks on 557 km, Sebu, pikkusega 458 km ning Moulouya 520 km.

Jõed on tähtsad eeskätt veevarustuses, kuna Marokos on 15 veehoidlat, mis on enam kui 100 mln m³ suuruse mahutavusega. Marokos ei esine järvi, kuna on suhteliselt kuiv maa, mistõttu puudub riigis ka laevatatavate siseveekogude olemasolu. Enamus riigi veest on veehoidlates.

Loodusvarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maroko peamised loodusvarad on põllumajanduslikud. Kõige olulisemal kohal on fosfaat, mille varudest kogu maailmas omab Maroko 75%. Fosforiiditoodangult ollakse maailmas teisel kohal, väljaveolt aga esikohal.

Palju leidub ka raua-, mangaani-, plii-, tsingi-, koobalti-, vase-ja tinamaaki, püriiti, hõbedat, kulda, ja keedusoola.

Energeetilistest maavaradest toodetakse kivisütt, väheses koguses naftat ja maagaasi.

Kaldalähedased veed on kalarikkad. Maroko on maailma suurim sardiinikonservide tootja.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maroko on üks Aafrika jõukamaid riike, mille majandust mõjutab esmajoones riigi geograafiline asend. Maroko on kuigivõrd läänestunud ning teatud edusamme saavutanud arengumaa. Üpris tsiviliseeritud riik, kes arendab koostööd Euroopa Liiduga. Majandus on võrdlemisi mitmekülgne. Nafta, maagaas ja puuvill võivad selles mängida olulist rolli, kui loodusolud on selleks soodsad, ent kuigivõrd on arenenud ka teraviljakasvatus ja aiandus, käsitöö ning töötlev tööstus.

Majanduskasvu annavad oma panuse ka rahvusvaheliste ettevõtete investeeringud telekommunikatsioonisektorisse ning väljaspool kodumaad elavate marokolaste rahasiirded. Hinnanguliselt saadetakse kodumaale igal aastal 2 miljardi väärtuses välismaal teenitud dollareid. Marokol on kehtiv vabakaubandusleping Ameerika Ühendriikidega.

Üldine elatustase on siiski madal, ühiskonnasisesed kontrastid aga mitte väga teravad. Maailmamajandusega on Maroko seotud nõrgalt, aga tuleb vähemalt oma probleemidega toime.

Rändkarjandus hääbub, kõrbed tühjenevad sellestki vähesest rahvastikust, mis seal oli.

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marokos on arenenud teedevõrk, eriti põhja ja lääne keskuste vahel. Põhja-Maroko suuremaid linnu ning ka veel Marrakeshi ühendab raudtee, mis on mugavaim viis suuremate linnade vahel reisimiseks. Bussiühendus tähtsamate linnade vahel toimub korralike bussidega. Lähimate linnade ja külade vahel sõidavad ka taksod.

Transpordi infrastruktuuri arengut takistavad Atlase kurdmäestik ning Sahara kõrbealad. Marokol on pikk merepiir, mis võimaldab kasutada meretransporti. Laevatatavad siseveekogud aga puuduvad.

Maanteid on 57 493 km, sealhulgas kõvakattelisi 32 716 km. Teedevõrgu tihedus on suurem Maroko loodeosas, kuna seal paiknevad tähtsamad linnad ning rahvastiku tihedus on suur. Hõredam on riigi lõunaosas, kuna seal on kõrb.

Raudteede kogupikkus on on 1907 km, sellest 1003 km on elektriraudtee.

Meretransport on tähtsal kohal, kuna mereteed pidi on Maroko ühendatud Euroopaga. 98% kauba- ja reisijateveost toimub meretransporti kasutades. Marokos on 27 sadamat, millest 11 on rahvusvahelised reisi- ja kaubasadamad, 11 regionaalsed sadamad (peamiselt kohalikuks liikluseks ja kalasadamad) ja 5 jahisadamat. Tähtsaimad sadamad on Agadiris, Casablanca ja Tangeris.

Lennujaamu on 60, neist kõvakatteradadega 26.

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maroko on tuntud turismimaa. Regiooniliselt võistleb ta Tuneesia, Egiptuse ja Türgiga. Turismi soodustab Euroopa ja Aafrika vahel sidelüliks olemine. Turism meelitab Marokosse palju investoreid. Riiki külastab üle 3 miljoni turisti aastas, kes toovad sisse umbes 4 mrd $.

Tänapäeval on Agadir Maroko populaarseim sihtkoht. Linna eeliseks on vaieldamatult enam kui 7 km pikkune liivarand. Kuurortlinn pakub enamikke veespordi võimalusi ning suurepäraseid rannahotelle, millede juures ka tennise- ja võrkpalliväljakud. Palju on imelisi restorane, kus on esindatud erinevate rahvuste köögid. Kaubeldakse kõikvõimalike maitseainete, ehete, lõhnade ja nahktoodetega. Kohalik käsitöö on värvikirev, eriti kaunid on hõbedast ning poolvääriskividest valmistatud berberite kaelakeed.

Populaarseks sihtkohaks on ka Casablanca, mille peamine vaatamisväärsus on Hassan II mošee. Mošee ei ole mitte ainult kõige kõrgem hoone linnas, vaid ka kõige grandioossem XX sajandi moslemite tempel ning suuruselt teine mošee maailmas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

30.93333333-8.4