Elektriraudtee

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on üldmõistest; Eesti ettevõtte kohta vaata AS Elektriraudtee

Aquariumi jaam
Raudtee elektrifitseerimine Euroopas riikide lõikes (2005. aasta seisuga)

Elektriraudtee on elektrifitseeritud raudtee, millel liiguvad peamiselt sellised liiklusvahendid nagu trammid, elektrirongid, metroorongid. Kasutatakse peamiselt inimeste veoks suuremates asulates ja nende lähiümbruses. Vanim tegutsev elektriraudtee on Volki elektriraudtee Inglismaal, mille esimene lõik valmis 1883. aasta augustis.

2006. aastal oli 240 000 km maailma raudteevõrgust ehk veerand selle kogupikkusest elektrifitseeritud ning pool kõigist raudteevedudest teostati elektriveojõul.

Elektriraudtee Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinn-Pääsküla 11 km pikkune elektriraudtee avati 1924. aastal. Kontaktvõrku toitis alalisvoolu pinge 1200 V. Reisijatevedu hakati teostama kolme mootorvaguni abil, mis ehitati ümber vanadest reisivagunitest Raudtee Peatehastes.[1] Esialgu oli Tallinn-Pääsküla lõigul kaks vahepeatust – Järvel ja Nõmmel. Elektrirong võis koosneda ainult mootorvagunist või sellele järele haagitud kuni neljast reisijate vagunist. Mootorvagunis oli 70 iste- ja 30 seisukohta ning reisijatevagunis 68 iste- ja 20 seisukohta.[2]

1941–1946 oli elektriraudtee suletud. Raudteel kasutatav veerem viidi Permi (tollal Molotov). 1946. aastal taasavatud elektriraudteel kasutati Berliini raudtee (S-Bahn) veeremit, võrgu alalisvoolu pinge oli 1100 V. Raudteepeatustesse rajati kõrged ooteplatvormid.[1]

1958. aastal elektrifitseeriti Pääsküla-Keila 16 km pikkune ja Keila-Klooga 9 km pikkune raudteelõik. Toitepingeks sai 3300 V, veerem toodeti Riia Vagunitehases. Järgnevatel aastatel elektrifitseeriti järgmised raudteelõigud: Klooga-Kloogaranna (1958), Klooga-Paldiski (1962), Keila-Vasalemma (1965), Tallinn-Kehra (1973), Kehra-Aegviidu (1978) ja Vasalemma-Riisipere (1981). Elektriraudteede kogupikkuseks sai 132 km.[1]

2013–2014 võeti meie elektriraudteedel kasutusele uued Stadler FLIRTi elektrirongid.[3] Vana veerem müüdi Läti ettevõttele Holdinga Kompānija FELIX Ltd.[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Jüri Loog. "125 aastat raudteid Eestis". Tallinn, 1997.
  2. Tõnu Tammearu. "Elektriraudtee Eestimaal". Tänapäev, 2009.
  3. Elroni rongipark.
  4. Elektriraudtee vanad rongid müüakse Lätti (25. juuni 2013)