Mine sisu juurde

Neandertallane

Allikas: Vikipeedia
Neandertallane
Fossiilide leiud: Pleistotseen
umbes 400 000–40 000 aastat tagasi

Taksonoomia
Riik Loomad
Hõimkond Keelikloomad
Klass Imetajad
Selts Esikloomalised
Sugukond Inimlased
Perekond Homo
Liik Homo neanderthalensis
Binaarne nimetus
Homo neanderthalensis
William King, 1864

Nüüdisinimese ja neandertallase kolju võrdlus
Homo neanderthalensis (Charles R. Knight, 1920)

Neandertallane ehk neandertali inimene (Homo neanderthalensis) on inimese liik, kes elas Euroopas ning Aasia lääne- ja keskosas umbes 400 000–40 000 aastat tagasi. Neandertallased olid nüüdisinimese (Homo sapiens) lähimad väljasurnud sugulased. Fossiilide ja geneetiliste andmete põhjal kujunesid neandertallaste ja nüüdisinimeste evolutsiooniliinid välja ühisest eellasest tõenäoliselt umbes 700 000–300 000 aastat tagasi.

Neandertallane kujunes Euroopas paralleelselt Aafrikas arenenud Homo sapiens '​iga inimese perekonna ühise eellase baasil. Selleks peetakse enamasti heidelbergi inimest (Homo heidelbergensis). Euroopa populatsioonist arenes neandertallane, Aafrika populatsioonist (mõnikord nimetatud Homo rhodesiensis '​eks) Homo sapiens. Heidelbergi inimene omakorda põlvnes tõenäoliselt Homo erectus '​e Aafrika vormist. 2026. aastal Marokost leitud umbes 773 000 aasta vanused fossiilid (Grotte à Hominidés, Casablanca) on seni parim fossiilne kandidaat nüüdisinimese, neandertallase ja denissovlase ühiseks eellaspopulatsiooniks.[1] Neandertallaste varajaste vormide hulka kuuluvad muu hulgas umbes 430 000 aasta vanused Sima de los Huesose leiud Hispaanias.[2][3]

Neandertallased elasid peamiselt Euroopas ning Lääne- ja Kesk-Aasias. Neandertallased asustasid teatud perioodidel suuri alasid Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas. Ilmselt viimase jääaja jooksul laiendasid neandertallased oma algselt üksnes Euroopas paiknenud asuala Lääne-Aasiasse (Türgi, Levant, Põhja-Iraak), Kesk-Aasiasse (Usbekistan, Tadžikistan) ja isegi Altai piirkonda.[4]

Nende leviala kattus teatud ajavahemikel nüüdisinimese levialaga ja need kaks inimrühma puutusid kokku ja ristusid. Neandertallase genoomi DNA järjendamine on andnud tõendeid neandertallaste ja nüüdisinimese vahel toimunud geenivoolu kohta. Tänapäeva väljaspool Aafrikat elavate inimeste genoomis leidub üldjuhul umbes 1–2% neandertallastelt päritud geneetilist materjali, kusjuures Ida-Aasia päritolu populatsioonidel on see osakaal mõnevõrra suurem kui Euroopa päritolu populatsioonidel. Geneetiliste andmete põhjal oli peamine ristumisperiood umbes 50 000 aasta tagasi ja kestis ligikaudu 7000 aastat.[5]

Neandertallased olid keskmiselt nüüdisinimestest lühemad ja jässakama kehaehitusega. Isaste keskmine pikkus oli umbes 164 cm ja emastel umbes 155 cm. Neil olid suhteliselt lühikesed jäsemed ja jässakas kere, mis aitasid kehasoojust külmas kliimas säilitada. Koljut iseloomustasid suur ja etteulatuv näo keskosa, tugevad kulmukaared, madal ja tahapoole kalduv laup ning suur nina. Ajumaht oli vähemalt sama suur kui nüüdisinimesel ja sageli suurem.[6]

Neandertallased valmistasid ja kasutasid mitmesuguseid kivist tööriistu, oskasid kasutada tuld, elasid varjatud elupaikades ning valmistasid rõivaid ja kandsid neid. Nad küttisid suuri loomi, kuid sõid ka taimetoitu. Neandertallased valmistasid ka puidust tööriistu ning toitusid sõltuvalt keskkonnatingimustest osaliselt jahisaagist ja osaliselt taimedest.[7]

Neandertallaste kõnevõime kohta ei ole võimalik otseseid tõendeid saada. Nende anatoomia, arheoloogilised leiud ja geneetilised andmed viitavad sellele, et neil võis olla mingi keelevõime. Ei ole võimalik kindlaks teha, missugune oli nende sõnavara ja grammatika.[8]

Neandertallaste käitumises on täheldatud võimaliku sümbolilise tähendusega nähtusi. Mitmest leiukohast on leitud tõendeid surnute tahtliku matmise kohta ja mõningaid selliseid matuseid on tõlgendatud keeruliste sümbolilise käitumise osana. Samuti on leitud värvainete, kaunistuste ja muude võimaliku sümbolilise tähendusega esemete kasutamise jälgi. Arheoloogilised leiud näitavad, et nad kasutasid mõnikord värvaineid ja valmistasid või kasutasid ehteid ning muid võimaliku sümbolilise tähendusega esemeid. Nende leidude tõlgendamisel tuleb eristada arheoloogiliselt tõendatavat käitumist oletustest neandertallaste usundiliste ja maagiliste kujutluste kohta.[9]

Eemi jäävaheajast (umbes 130 000 aasta eest) pärinevaid neandertallaste leide nimetatakse nende sageli tugevalt väljendunud anatoomiliste tunnuste tõttu klassikalisteks neandertallasteks.[10] Vähemalt üksikute juhtude põhjal, kus neandertallased matsid oma surnuid nii Euroopas kui ka Lääne-Aasias või asetasid surnuid koobastesse, on neandertallane koos nüüdisinimesega fossiilide põhjal kõige paremini tuntud hominiiniliik.

On esitatud mitmesuguseid teooriaid selle kohta, miks neandertallased umbes 40 000 aasta eest välja surid.

Nimetus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaudne nimeandja Joachim Neander (1650–1680)

Neandertallane on nimetuse saanud Neandertali järgi. See on Düsseli jõe orulõik Erkrathi ja Mettmanni linna vahel. Sealt, tänapäeva Nordrhein-Westfaleni liidumaa alalt, leiti 1856. aastal neandertallase osaline skelett, mis sai hiljem nimeks Neandertal 1. Teaduslik nimetus Homo neanderthalensis tuleneb ladina keele sõnast hŏmō [ˈhɔmoː] 'inimene', mis on perekonnanimi; liigiepiteet neanderthalensis viitab leiukohale. Homo neanderthalensis tähendab seega 'Neandertali inimene'. Kaudselt on neandertallane seega oma nimetuse saanud Joachim Neanderilt, kelle järgi Neandertal nimetati. Liigi Homo neanderthalensis holotüüp on leid Neandertal 1.

Fossiili ja seega lõpuks ka taksoni nimetuse Homo neanderthalensis andis 1864. aastal Inglise päritolu Iiri geoloog William King, kes töötas Iirimaal Galways Queen's College'is.[11] Juba 1863. aastal oli King Briti Teaduse Edendamise Ühingu (British Association for the Advancement of Science) geoloogiasektsioonis peetud ettekandes käsitlenud kolju kuju ja selle erinevusi tänapäevase inimese koljust kasutanud nimetust "Homo Neanderthalensis King"'.[12][13] Saksa keeleruumis jäi kuni Rudolf Virchow' surmani 1902. aastal valitsevaks tema 1872. aasta väärtõlgendus. Virchow, tollal Saksamaa tähtsaim patoloog, pidas leidu tänapäevase inimese haiguslikult deformeerunud koljuks ja lükkas arusaama "ürginimesest" tagasi.[14]

Erinevad kirjapildid ("neanderthalensis" th-ga, Neandertaler ainult t-ga) tulenevad sellest, et 19. sajandi keskel kirjutati „Neanderthal" veel th-ga ning see kirjaviis võeti tollal üle epiteeti neanderthalensis. rahvusvaheliste zooloogianomenklatuuri reeglite kohaselt kehtivaks tunnistatud liiginimesid hiljem enam ei muudeta. 1901. aasta õigekirjakonverents sätestas seevastu kõigi saksakeelsete riikide ühise tulevase saksa õigekirja jaoks, et omasõnades tuleb seni tavaks olnud h pärast t-d põhimõtteliselt ära jätta (Tal 'org' senise kirjakuju Thal asemel, Tür 'uks' senise kirjakuju Thür asemel, Teil 'osa' senise kirjakuju Theil asemel). Sellepärast hakati senise kirjakuju Neanderthaler asemel kasutama kuju Neandertaler.

Osalt Briti paleoantropoloogi Bernard G. Campbelli 1973. aastal avaldatud ettepanekust lähtudes[15] ei käsitatud neandertallast kuni 1990ndateni mitte eraldi liigina, vaid Homo sapiens '​i alamliiginaina ja teda nimetati sellepärast Homo sapiens neanderthalensis '​eks; anatoomiliselt tänapäevast inimest nimetati Homo sapiens sapiens '​iks. Selline nimetamisviis eeldas aga, et bioloogianomenklatuuri reeglite kohaselt tuleks nende viimast ühist eellast nimetada (arhailiseks) Homo sapiens '​iks; praeguse valdava arusaama kohaselt peetakse neandertallase ja tänapäeva inimese vahetuks ühiseks eellaseks aga liiki Homo heidelbergensis, kes omakorda põlvnes Homo erectus '​e Aafrika vormist. Peale selle tooksid nomenklatuuri reeglid kaasa selle, et (nagu soovitas Günter Bräuer) muu hulgas Homo heidelbergensis '​eks liigitatud fossiilid (tõendid Homo erectus '​e ja neandertallase vahelise evolutsioonilise vahelüli (mosaiikvormi) kohta) tuleks samuti ümber nimetada Homo sapiens '​iks.[16] Sellepärast peetakse neandertallase käsitamist Homo sapiens '​i alamliigina praegu aegunuks; paleoantropoloogide seas on "üha enam levinud arusaam, et neandertallased on morfoloogiliselt eristatavad", mistõttu on teaduskirjanduses kinnistunud nimetused Homo sapiens ja Homo neanderthalensis.[17]

Leiud

[muuda | muuda lähteteksti]
Neandertali muuseumis (Neanderthal Museum, Nordrhein-Westphalen): nukk kujutab tänapäevases riietuses neandertallast. Tema taga olev kaart näitab oletatavat piirkonda, kus neandertallased elasid (rohelisega)

Tänapäeva teaduskirjanduses eeldatakse valdavalt, et Euroopa asustasid ammu enne Homo sapiens '​i sisserännet Aafrika Homo erectus '​e järeltulijad: "Varajase inimese Homo erectus '​e Euroopa variandist, keda nimetatakse Homo heidelbergensis '​eks, kujunesid neandertallased."[18]

Vanimad tõendid Homo erectus '​e esinemise kohta väljaspool Aafrikat on Dmanisi hominiinifossiilid Gruusias, mis on ligikaudu 1,85 miljoni aasta vanused. Seni vanimad kindlalt dateeritud tõendid hominiinide kohalolu kohta Euroopas pärinevad Korolevo leiukohast Ukrainas; sealsete kivist tööriistade vanus on 1,42 miljonit aastat.[19] Sima del Elefante leiukohast Hispaanias pärinevad hominiinifossiilid on umbes 1,4–1,1 miljoni aasta vanused ning 2025. aastal kirjeldatud fossiil ATE7-1 (hüüdnimega "Pink") on määratud Homo aff. erectus '​eks.[20] Lähedasest Gran Dolina leiukohast on leitud arvukalt umbes 900 000 aasta vanuseid luid, mille Hispaania leidjad määratlesid liigina Homo antecessor ja neandertallaste tõenäoliste otseste eellastena. Teised teadlased tõlgendavad neid fossiile tõendina Hispaania varajase asustamise kohta Homo erectus '​e populatsiooni poolt, mis hiljem seal välja suri.[21]

2006. aastal oli Euroopast teada kokku 400 neandertallase fossiilleidu.[22] Siiski on leide,[23] mille dateering on hiljem osutunud ebaõigeks. Näiteks 1997. aastal Rheinland-Pfalzi liidumaa-arheoloogi Axel von Bergi poolt Wannenköpfe karjäärist Ochtendungi lähedal leitud ja pikka aega neandertallase koljuosana eksponeeritud fragment osutus 2024. aastal radiosüsinikumeetodil tehtud dateeringu põhjal hoopis varakeskaegseks (7.–8. sajand pKr) leiuks — umbes 170 000 aastat "noorem", kui algul väideti. 2025.–2026. aastal kinnitas Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi tehtud DNA-analüüs lõplikult, et tegu on Homo sapiens '​i, mitte neandertallase jäänustega.[24][25] Leid on osa laiemast juhtumist, kus von Bergi poolt aastatel 1997–2024 uuritud leiukohtade juures avastati dateerimis- ja dokumenteerimisrikkumisi.

Neandertal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Neandertal 1
Neandertal 1 külgvaates; ees on 2000. aastal leitud oimuluu ja sarnaluu osa

1856. aasta augusti keskel avastasid itaallastest karjääritöölised Neandertali ühest piirkonnast, mis peagi lubjakivi kaevandamise käigus hävis, mõned luukillud. Esialgu visati need hooletult aheraine hulka, kuid need äratasid karjääriomanike Wilhelm Beckershoffi ja Friedrich Wilhelm Pieperi tähelepanu. Nad lasksid välja võtta 16 suuremat luutükki ja andsid need uurimiseks Johann Carl Fuhlrottile. Ajakirjanduses ilmunud teadete tõttu uuris luid ka Bonni anatoom Hermann Schaaffhausen, kes jõudis samale järeldusele nagu varem Fuhlrott: tegu on tänapäevase inimese eelajaloolise vormiga. Fuhlrott ja Schaaffhausen esitlesid leidu 1857. aasta juunis Reinimaade ja Westfalenii looduslooühing (Naturhistorischer Verein der Rheinlande und Westfalens) üldkoosolekul. Erialaringkonnad nende tõlgendusega siiski ei nõustunud. See leid, mis sai nimeks Neandertal 1, on liigi Homo neanderthalensis holotüüp.

Algse leiukoha juures aastatel 1997 ja 2000 tehtud korduskaevamistel avastati veel 60 luukildu ja hammast, mida sai seostada fossiiliga Neandertal 1 ja veel kahe neandertallasega.[26][27]

Leiukoha lähedal asuvas Neandertali muuseumis (Neanderthal Museum) antakse ülevaade anatoomiliselt tänapäevase inimese arenguloost ja tema sugulusest neandertallasega.

Võimalik meresõit (Vahemere idaosas)

[muuda | muuda lähteteksti]

Neandertallaste varajase meresõidu kohta on leitud tõendeid Vahemere maade idaosas, kus neandertallased ja nende eellased (Homo heidelbergensis) olid elanud umbes 300 000 aastat. Neile iseloomulikke Moustier' kultuuri kivist tööriistu ei ole aga leitud mitte ainult Kreeka mandriosast, vaid vähemalt 110 000 aasta vanusena ka Kreeka saartelt Lefkáda saarelt, Kefaloniá saarelt ja Zákynthose saar.[28] Erinevalt Lefkádast, mis oli jääaegadel kuni 120 m võrra madalama merepinna juures Kreeka mandriosa poolsaar, moodustasid Kefaloniá ja Zákynthos koos Ithakaga neil perioodidel ühe suure saare. Seda ümbritses vähemalt 180 m sügavune vesi ning tõenäoliselt pääses sinna ainult veesõidukitega; kaugus mandrist oli tollal Lefkáda poolsaare lõunatipuni umbes 5–7,5 km.[29]

Juba aastatel 2008 ja 2009 leidsid Providence Collegei teadlased Thomas Strasseri juhtimisel Kreetalt Megalopótamose kuristikust Préveli palmirannast kõrgemalt 130 000 aasta vanuseid kivist tööriistu; ka need tööriistad pärinevad ajastust, mil Homo sapiens Euroopas veel ei elanud.[30][31][32] Kreeta on olnud täielikult veega ümbritsetud umbes 5,3 miljonit aastat,[33] lähim manner asus ka jääaegadel umbes 40 km kaugusel.[34] Strasser ei seosta Kreeta leide siiski neandertallasega, vaid heidelbergi inimese või Homo erectus '​ega.[35] lähim manner asus ka jääaegadel umbes 40 km kaugusel.[36] Strasser ei seosta Kreeta leide siiski neandertallasega, vaid heidelbergi inimese või Homo erectus '​ega.

Ka Náxosel on keskmise paleoliitikumi kivist tööriistade leiukohti. Ei ole teada, kas sellele saarele pääses jääaegadel vähemalt mõnel ajal mandrilt kuiva jalaga.[37] 2019. aastal hinnati nende leidude vanuseks umbes 200 000 aastat.[38]

Aasias said hominiinid (arvatavasti Homo erectus) Florese saarele elama asuda alles pärast seda, kui ta oli umbes miljon aastat tagasi veesõidukitega ületanud mitu naabersaarte vahelist veeteelõiku, mis jäid alles ka jääaegadel. 2025.–2026. aastal avaldati uus leid: Sulawesi saarelt Indoneesias leiti kivist tööriistu, mis on dateeritud 1,04–1,48 miljoni aasta vanuseks, mis viitab sellele, et hominiinid (tõenäoliselt Homo erectus) tegid Aasia mandrilt saartele meresõidu juba varem, kui Florese puhul teada oli, tõenäoliselt juhuslikult, sattudes merele looduslikel ujuvatel taimemassidel, näiteks merre uhutud puude ja taimkatte moodustatud parvedel, mis tekkisid näiteks üleujutuste või tormide tagajärjel.[39]

Teisi leiukohti

[muuda | muuda lähteteksti]
Heidelbergi inimese või varajase neandertallase fossiilileiud
"Klassikalise" neandertallase fossiilileiud

Neandertali leid ei olnud esimene avastatud neandertallase fossiil. Juba 1829. aastal avastas arst ja loodusteadlane Philippe-Charles Schmerling Engis' lähedal (praegu Belgia) asuvast Schmerlingi koopast fossiilse lapse kolju ja mitu muud luud. 1833. aastal kirjeldas ta neid teadusväljaandes ning paigutas need väljasurnud loomade fossiilide ja samuti leitud kivist tööriistade põhjal "diluuviumi" ehk veeuputuse ajastusse.[40] See leid, mis tänapäeval kannab nime Engis 2, oli esimene teaduslikult kirjeldatud neandertallase fossiil, kuid see tunnistati neandertallaseks alles palju hiljem.[41]

Ka 1848. aastal Gibraltaril lubjakivikarjääris Forbes' Quarry avastatud suhteliselt hästi säilinud kolju Gibraltar 1 tunnistati alles aastakümneid hiljem kümnete tuhandete aastate vanuseks ning paigutati selleks ajaks juba tunnustatud liiki Homo neanderthalensis.[42] Neandertallase tunnistamine omaette, Homo sapiens '​ist erinevaks inimese vormiks kinnistus lõplikult pärast seda, kui 1886. aastal leiti Belgia Spy koopast (tänapäeval Jemeppe-sur-Sambre'i vald) kaks peaaegu täielikult säilinud neandertallase skeletti (Spy I ja Spy II), mille kirjeldasid Julien Fraipont ja Max Lohest.[43][44]

Veel üks oluline leiukoht on Neandertalist umbes 80 km kaugusel asuv Balve koobas Hönne orus Westfalenis. Sealt on arvukate kivist esemete kõrval tuvastatud ka mõned luust ja mammutikihvadest valmistatud tööriistad. Balve koopa sete sisaldas rohkesti ka mammutiluid, eriti vasikate ja noorloomade omi; oletatakse, et koopa ümbruses kütiti väga palju loomi. Gudenusi koopas (väikeses Kremstalis Alam-Austrias) viitab alumine, 70 000 aasta vanune kultuurikiht karvaste mammutite (Mammuthus primigenius), karvaste ninasarvikute, põhjapõtrade, metshobuste ja koopakarude küttimisele. Neandertallaste luustikel sageli esinevate pea- ja käevigastuste põhjal on järeldatud, et suurulukeid kütiti lähivõitlusrelvadega; seda tõlgendust toetab ka puidust odaotsa leid.[45][46][47]

1999. aastaks oli teada juba rohkem kui 300 neandertallase luustike ja luustikufragmentide leide.[48] Väga palju leiukohti on Lõuna-Prantsusmaa karstialadel, näiteks La Chapelle-aux-Saints, Le Moustier, La Ferrassie, Pech de l'Azé, Arcy-sur-Cure ja La Quina. Teised oluliste leiukohtade seas on Sima de los Huesos, Cueva de los Aviones, Cueva Antón ja Cueva de El Sidrón Hispaanias, Tabuni koobas ja Kebara koobas (Kebbara koobas, Kabārah' koobas) Karmeli mäestikus Iisraelis, Shānidari koobas (Şanederi koobas) Iraagis, Vindija koobas ja Krapina leiukoht Horvaatias, Karaini koobas Türgis, Mezmaiskaja koobas (Mezmai koobas) Kaukaasia Venemaa osas ja Okladnikovi koobas Altai mäestikus.[49]

Suurem osa neandertallaste fossiilileidudest pärineb (selles järjestuses) Prantsusmaalt, Itaaliast ja Hispaaniast, Saksamaalt, Belgialt ja Portugalist. Nende tuumikala paiknes seega Lõuna- ja Edela-Euroopas.[50] Seni teadaolevate fossiilijäänuste leviku põhjal on järeldatud, et neandertallased laiendasid alles viimase jääaja jooksul "oma algselt üksnes Euroopas paiknenud asuala Lähis-Itta, Kesk-Aasia osadesse ja isegi Altai piirkonda".[50] Ka 55 000 aasta vanused kivist tööriistad, mis leiti leiukohast Jebel Katefeh-1 (JKF-1; 27,9229° N, 40,8058° E) Saudi Araabia põhjaosast Jubbah' lähedalt, omistati 2026. aastal neandertallasele.[51]

2017. aastal teatati ajakirjas Science, et mitme kindlalt või oletatavalt neandertallaste kohalolua seotud leiukoha setetes suudeti tuvastada nende mitokondriaalse DNA (mtDNA) jälgi. Belgiast Modave'i vallas asuvast Trou al'Wesse'i koopast oli varem küll leitud neandertallaste kivist tööriistu, kuid mitte neandertallaste luid.[52] 2021. aastal õnnestus koopasetetest tuvastada ka tuuma-DNA-d.[53]

Leidude vanus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad fossiilileiud, mida enamik uurijaid peab piisavalt arvukate anatoomiliste tunnuste põhjal kindlalt neandertallastele kuuluvaks ja mille puhul enamasti räägitkse klassikalistest neandertallastest, pärinevad merelise isotoopstaadiumi MIS 5 kihtidest.[54] Need pärinevad Horvaatiast (Krapina leiukoht) ja Itaaliast ning on vastavalt umbes 130 000 ja 120 000 aastat vanad. Neandertali leiukohast pärit nimeandev fossiil on dateeritud 42 000 aasta vanuseks.

Perekonna Homo ligikaudne skemaatiline fülogeneetiline puu, milles ei ole arvesse võetud viimastel aastatel tuvastatud geenivooge

Neandertallaste hulka arvatud luuleidude eristamine vanematest leidudest, mida varem omistati nn eelneandertallastele ehk protoneandertallastele ja tänapäeval enamasti kronoliigile heidelbergi inimene, on keeruline, sest neandertallased kujunesid heidelbergi inimesest välja vahetult ja järk-järgult. Sellepärast kasutatakse teaduskirjanduses erinevaid piiritlusi. Sageli peetakse neandertallasi eraldi taksoniks alates 200 000–160 000 aasta vanustest fossiilidest;[55] üksikud uurijad on neandertallaste hulka arvanud ka umbes 300 000 aasta vanuseid[56] ja isegi 500 000 aasta vanuseid fossiile.[57]

Ka neandertallaste väljasuremise aeg ei ole seni kindlalt määratav. 2011. aastal avaldatud uurimuse järgi on Mezmaiskaja koopa fossiilid Kaukaasias (39 700 ± 1100 kalibreeritud aastat enne olevikku, cal BP) kõige nooremaid vaieldamatult dateeritud neandertallaste leiud.[58][59]

Samas peetakse Pürenee poolsaarelt pärinevate vähem kui 45 000 aasta vanuseks määratud leidude dateeringuid kaheldavaks.[60][61] Krimmi poolsaarelt (Kabazi II leiukoht) pärinevad leiud dateeriti 2000. aasta paiku ainult 30 000 aasta vanuseks,[62] kuid 2021. aastal korrigeeriti dateering pärast uut radiosüsinikumeetodil dateerimist aega vähemalt 50 000 aastani; ühtlasi märgiti, et juba 40 000 aastat tagasi neandertallasi Krimmis tõenäoliselt enam ei olnud.[63]

Avastamislugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Neandertallaste jäänuseid leiti esmakordselt Belgias Engises 1829. aastal ja Gibraltaril 1848. aastal, kuid neid ei tõlgendatud õigesti. Esimene neandertallase fossiil, mida hakati käsitlema erilise varajase inimvormi jäänusena, leiti Saksamaal Düsseli jõe orus Neandertalis 1856. aastal. Leid pärines Feldhoferi koopast.[64]

1856. aasta leid äratas teadlaste tähelepanu oma ebatavalise kolju ja luustiku tõttu. 1864. aastal andis Briti geoloog William King neandertallastele teadusliku liiginime Homo neanderthalensis. See oli esimene fossiilse inimrühma teaduslikult kirjeldatud liik.[65]

Pärast Neandertali leiu uurimist tunti ära, et ka varem Engisest ja Gibraltarilt leitud jäänused kuuluvad neandertallastele. Gibraltarilt leitud Gibraltar 1 on esimene täiskasvanud neandertallase kolju, mis leiti.[66]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Jean-Jacques Hublin, David Lefèvre, Serena Perini, Giovanni Muttoni, Matthew M. Skinner, Shara E. Bailey, Sarah Freidline, Philipp Gunz, Mathieu Rué, Mohssine El Graoui, Denis Geraads, Camille Daujeard, Thomas W. Davies, Kornelius Kupczik, Mykolas D. Imbrasas, Alejandra Ortiz, Christophe Falguères, Qingfeng Shao, Jean-Jacques Bahain, Alain Queffelec, Asier Gómez-Olivencia, Stefano Benazzi, Adeline Le Cabec, Rita Sorrentino, Inga Bergmann, Fatima-Zohra Sbihi-Alaoui, Rosalia Gallotti, Jean-Paul Raynal, Abderrahim Mohib. Early hominins from Morocco basal to the Homo sapiens lineage] – Nature, 2026, kd 649, lk 902–908. Täistekst.
  2. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  3. ↑ DNA and the first Neanderthals, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  4. ↑ Jordi Serangeli, Michael Bolus. Out of Europe – The dispersal of a successful European hominin form. – Quartär, 2008 ,kd 55, lk 83–98.
  5. ↑ A new timeline for Neanderthal interbreeding with modern humans, Berkeley News 2024.
  6. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  7. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  8. ↑ Sverker Johansson. Language Abilities in Neanderthals. – Annual Review of Linguistics, 2015, kd 1, lk 311-332.
  9. ↑ William Rendu, Cédric Beauval, Isabelle Crevecoeur, Priscilla Bayle, Antoine Balzeau, Thierry Bismuth, Laurence Bourguignon, Géraldine Delfour, Jean-Philippe Faivre, François Lacrampe-Cuyaubère, Carlotta Tavormina, Dominique Todisco, Alain Turq, Bruno Maureille. Evidence supporting an intentional Neandertal burial at La Chapelle-aux-Saints. – Proceedings of the National Academy of Sciences, 2013, 111 (1): 81–86. Täistekst.
  10. ↑ Bernard Wood (toim). Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 kd, Wiley-Blackwell: Chichester jt 2011, ISBN 978-1-4051-5510-6, lk 331.
  11. ↑ William King. 'The reputed fossil man of the Neanderthal. – Quarterly Journal of Science, 1864, kd 1, lk 88–97. Täistekst..
  12. ↑ William King. On the Neanderthal Skull, or Reasons for believing it to belong to the Clydian Period and to a species different from that represented by Man. – British Association for the Advancement of Science, Notices and Abstracts for 1863, Part II, London 1864, lk 81–83. Täistekst.
  13. ↑ William King. The Neanderthal Skull. – The Anthropological Review, 1863, kd 1, nr 3, lk 393–394. Täistekst.
  14. ↑ Der Irrtum des Rudolf Virchow. Vor 150 Jahren wurde der Neandertaler entdeckt, monumente-online.de, Saksa Muinsuskaitse Sihtasutuse (Deutsche Stiftung Denkmalschutz) ajakiri, november 2006.
  15. ↑ Bernard G. Campbell. A new taxonomy of fossil man. – Yearbook of Physical Anthropology, 1973, kd 17, lk 194–201.
  16. ↑ Günter Bräuer. Origin of Modern Human. – Winfried Henke, Ian Tattersall (toim). Handbook of Paleoanthropology, kd 3, Springer-Verlag: Berlin / Heidelberg / New York 2007, ISBN 978-3-540-32474-4, lk 1772.
  17. ↑ Homo neanderthalensis King, 1864. – Bernard Wood (toim). Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 kd, Wiley-Blackwell, Chichester jt 2011, ISBN 978-1-4051-5510-6, lk 329.
  18. ↑ Friedemann Schrenk, Stephanie Müller. Die Neandertaler, Beck: München 2005, ISBN 3-406-50873-1, lk 43.
  19. ↑ Roman Garba jt. East-to-west human dispersal into Europe 1.4 million years ago. – Nature, 2024, kd 627, lk 805–810.
  20. ↑ Rosa Huguet jt. The earliest human face of Western Europe. – Nature, 2025, kd 640.
  21. ↑ Katerina Harvati. Neanderthals. – Evolution: Education and Outreach, kd 3, nr 3, lk 368,.
  22. ↑ Süddeutsche Zeitung, nr 154, 7. juuli 2006, lk 16.
  23. ↑ Axel von Berg. Die Schädelkalotte eines Neandertalers aus dem Wannenvulkan bei Ochtendung, Kreis Mayen-Koblenz. – Berichte zur Archäologie an Mittelrhein und Mosel, kd 5, 1997, lk 11–22. Stefan Flohr, Reiner Protsch von Zieten, Axel von Berg. Morphological analysis of the neanderthal calotte from Ochtendung, Germany. – Human Evolution, 2004, kd 19, nr 1, lk 1–18. Axel von Berg, Silvana Condemi, Manfred Frechen. Die Schädelkalotte des Neanderthalers von Ochtendung/Osteifel - Archäologie, Paläoanthropologie und Geologie. – E&G – Quaternary Science Journal, 2000, nr 1.
  24. ↑ Fälschungen in der Landesarchäologie: Weder Neandertaler in Ochtendung noch Römerschlacht in Riol, Mainz&, mainzund.de, detsember 2024.
  25. ↑ DNA-Analyse entlarvt archäologische Fälschung, Brennessel Magazin.brennessel.com, 26.2.2026.
  26. ↑ Ralf W. Schmitz jt. The Neandertal type site revisited: Interdisciplinary investigations of skeletal remains from the Neander Valley, Germany. – PNAS, 2002, kd 99, nr 20, lk 13342–13347.
  27. ↑ Michael Schmauder, Ralf W. Schmitz. Der Neandertaler und weitere eiszeitliche Funde im Rheinischen LandesMuseum Bonn. – Heinz Günter Horn (toim). Neandertaler + Co., von Zabern: Mainz 2006, ISBN 3-8053-3603-9, lk 252–253.
  28. ↑ George Ferentinos jt. Early seafaring activity in the southern Ionian Islands, Mediterranean Sea. – Journal of Archaeological Science, 2012, kd 39, nr 7, lk 2167–2176.
  29. ↑ George Ferentinos jt. Early seafaring activity in the southern Ionian Islands, Mediterranean Sea. – Journal of Archaeological Science, 2012, kd 39, nr 7, lk 2167–2176.
  30. ↑ Thomas F. Strasser jt. Stone Age Seafaring in the Mediterranean: Evidence for Lower Paleolithic and Mesolithic Inhabitation of Crete from the Plakias Region. – Hesperia, kd 79, nt 2, 2010, lk 145–190.
  31. ↑ [https://www.spiegel.de/wissenschaft/mensch/kreta-archaeologen-entdecken-aelteste-spuren-der-seefahrt-a-737575.html Archäologen entdecken älteste Spuren der Seefahrt ], spiegel.de, 3.1.2011.
  32. ↑ Plakias Survey Finds Mesolithic and Palaeolithic Artifacts on Crete, The American School of Classical Studies at Athens, ascsa.edu.gr, 26.1.2010.
  33. ↑ [https://www.welt.de/wissenschaft/article5478911/Geologie-Riesige-Flut-liess-heutiges-Mittelmeer-entstehen.html Riesige Flut ließ heutiges Mittelmeer entstehen ], welt.de, 9.12.2009.
  34. ↑ Michael Marshall. Neanderthals were ancient mariners. – New Scientist, 3.3.2012, lk 10.
  35. ↑ Riesige Flut ließ heutiges Mittelmeer entstehen, welt.de, 9.12.2009.
  36. ↑ Michael Marshall. Neanderthals were ancient mariners. – New Scientist, 3.3.2012, lk 10.
  37. ↑ Tristan Carter jt. The Stélida Naxos Archaeological Project: new data on the Middle Palaeolithic and Mesolithic Cyclades. – Antiquity, kd 88, nr 341, 2014. Täistekst. Andrew Lawler. [https://www.science.org/content/article/neandertals-stone-age-people-may-have-voyaged-mediterranean Neandertals, Stone Age people may have voyaged the Mediterranean Island: finds suggest surprisingly early seafaring, perhaps earlier than 130,000 years ago], science.org, 24.4.2018.
  38. ↑ Tristan Carter jt. Earliest occupation of the Central Aegean (Naxos), Greece: Implications for hominin and Homo sapiens' behavior and dispersals. – Science Advances, 2019, kd 5, nr 10, eaax0997. Täistekst. Scientists find early humans moved through Mediterranean earlier than believed, eurekalert.org, 16.10.2019.
  39. ↑ Budianto Hakim jt. Hominins on Sulawesi during the Early Pleistocene. – Nature, 2025, kd 646, lk 378–383. Täistekst.
  40. ↑ Philippe-Charles Schmerling. Recherches sur les ossements fossiles découverts dans les cavernes de la Province de Liège, P.-J. Collardin: Liège 1833, lk 1–66.
  41. ↑ Engis 2, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  42. ↑ Chris Stringer jt: Neanderthals on the Edge: 150th Anniversary Conference of the Forbes’ Quarry Discovery, Gibraltar: Papers from a Conference Marking the 150th Anniversary of the Forbes’ Quarry Discovery, Gibraltar, Oxbow Books, 2000, ISBN 1-84217-015-5.
  43. ↑ Julien Fraipont, Max Lohest. La race humaine de Neanderthal ou de Canstadt en Belgique. – Archives de Biologie, kd 7, 1887, lk 587–757.
  44. ↑ Ian Tattersall: Neandertaler. Der Streit um unsere Ahnen, Birkhäuser: Basel 1999, ISBN 3-7643-6051-8, lk 81.
  45. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega "Bick" on ilma tekstita.
  46. ↑ Klaus Günther. Die altsteinzeitlichen Funde der Balver Höhle, Münster 1964.
  47. ↑ Lutz Kindler, Olaf Jöris, Michael Baales, Bensena Rüscuorr Theu. Die Balver Höhle: Alte Funde - Neue Ergebnisse. – Heinz Günter Horn, Hansgerd Hellenkemper, Gabriele Isenberg, Jürgen Kunow (toim). Von Anfang an. Archäologie in Nordrhein-Westfalen, Mainz 2005, lk 318–321.
  48. ↑ Winfried Henke, Hartmut Rothe. Stammesgeschichte des Menschen, Springer Verlag, Berlin 1999, ISBN 3-540-64831-3, lk 244.
  49. ↑ Bernard Wood, Nicholas Lonergan. The hominin fossil record: taxa, grades and clades. – Journal of Anatomy, 2008, kd 212, nr 4, lk 363. Täistekst.
  50. 1 2 Jordi Serangeli, Michael Bolus. Out of Europe – The dispersal of a successful European hominin form. – Quartär, 2008, kd 55, lk 83–98.
  51. ↑ James Blinkhorn jt. Neanderthals in the desert? Population history best explains Middle Palaeolithic technological heterogeneity in Arabia. – Quaternary Science Reviews, 2026, kd 390, nr 110196.
  52. ↑ Viviane Slon jt. Neandertal and Denisovan DNA from Pleistocene sediments. – Science, 2017, kd 356, nr 6338, lk 605–608.
    Ancient-human genomes plucked from cave dirt, nature.com, 27.4.2017.
  53. ↑ Benjamin Vernot jt. Unearthing Neanderthal population history using nuclear and mitochondrial DNA from cave sediments. – Science, 2021, kd 372, nr 6542, eabf1667.
    Zellkern-Erbgut aus Höhlensedimenten gibt Einblicke in unsere Vergangenheit, idw-online.de, 16.4. 2021.
  54. ↑ Bernard Wood (toim). Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 kd, Wiley-Blackwell: Chichester jt 2011, ISBN 978-1-4051-5510-6, lk 331. Tsitaat: "Varaseimad fossiilid, mida enamik uurijaid aktsepteeriks liigi H. neanderthalensis esindajatena, pärinevad hapniku isotoopstaadiumist 5 (st umbes 130 tuhande aasta vanused).“
  55. ↑ Winfried Henke, Hartmut Rothe. Stammesgeschichte des Menschen, Springer Verlag: Berlin 1999, ISBN 3-540-64831-3, lk 240.
  56. ↑ Katerina Harvati. Neanderthals. – Evolution: Education and Outreach, 2010, kd 3, nr 3, lk 367–376.
  57. ↑ Eric Delson, Katerina Harvati. Return of the last Neanderthal. – Nature, 2006, kd 443, lk 762–763. – Jeffery Wall on avaldanud veelgi varasema lahknemisaja hinnangu, 707 000 aastat: J. D. Wall, S. K. Kim. Inconsistencies in Neanderthal genomic DNA sequences. – PLoS Genetics, 2007, kd 3, nr 10, e175, doi:10.1371/journal.pgen.0030175.eor.
  58. ↑ Ron Pinhasi jt. Revised age of late Neanderthal occupation and the end of the Middle Paleolithic in the northern Caucasus. – PNAS, 2011, kd 108, nr 21, lk 8611–8616.
  59. ↑ Europeans never had Neanderthal neighbours. Russian find suggests Neanderthals died out earlier than was thought. – nature.com, 9.5.2011.
  60. ↑ Bertila Galván jt. New evidence of early Neanderthal disappearance in the Iberian Peninsula. – Journal of Human Evolution, 2014, kd 75, lk 16–27.
  61. ↑ Neanderthals disappeared from the Iberian Peninsula before than from the rest of Europe, eurekalert.org, 5.3.2015.
  62. ↑ Thorsten Uthmeier. Späte Neandertaler auf der Krim. – Archäologie in Deutschland, 2005,kd 6, lk 62–64; V. P. Chabai, J. Richter, T. Uthmeier, A. I. Yevtushenko. Neue Forschungen zum Mittelpaläolithikum auf der Krim. – Germania, kd 80, 2002, lk 441–447.
  63. ↑ Luke Spindler, Daniel Comeskey, Victor Chabai jt. Dating the last Middle Palaeolithic of the Crimean Peninsula: New hydroxyproline AMS dates from the site of Kabazi II. – Journal of Human Evolution, 2021, kd 156, artikkel 102996.
  64. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  65. ↑ Who were the Neanderthals?, Natural History Museum.
  66. ↑ First adult Neanderthal skull, Natural History Museum.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Neandertallane&oldid=7228036"