Budism

Allikas: Vikipeedia
Buddha in a lotus Budism Buddha in a lotus
Budistlik mütoloogia
Budistlikud sümbolid
Zen-budism
Jaapani budism
Tiibeti budism
Tiibeti budismi ajalugu
Tiibeti budistlik panteon
Tiibeti meditsiin
Tiibeti astroloogia
Friedrich Lustig
Roman Ungern von Sternberg
Dhjaanibudad
Eesti Nyingma ajalugu
Buddha Šākjamuni (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Budism (ka buddhism, buda usk, Buddha õpetus) on 6.5. sajandil eKr elanud Siddhattha Gotama (sanskriti keeles Siddhārtha Gautama) õpetus ning selle põhjal Indias tekkinud ja seejärel pea kõikjale levinud traditsioon, õpetuste kogum ja kultuur.

Buddha õpetuse eesmärgiks on kannatusest (paali keeles dukkha) vabanemine.

Siddhattha Gotama pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudis virgumiseni, ehk sai Buddhaks umbes 35-aastaselt, hakkas seejärel õpetama ja tal kujunes oma kogudus (paali k. sangha). Ülejäänud elu pühendas Gotama õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel. Budismi levik kiirenes Indias kuningas Ašoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning läände.

Termin "budism" on Lääne päritolu ning võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades. Termin buddha tähendab 'virgunu'. Traditsioonilistes budistlikes maades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks (paali k. dhamma) ehk seadmuseks, buddhadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (paali k. buddhasāsana ehk buddhavacana, sanskriti k. buddhaśāsana).

Budismis puudub monoteistliku Jumala mõiste.

Õpetuse põhimõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Olemasolu kolm omadust (paali k. tilakkhaṇa):[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Püsitus (paali k. anicca
  2. Kannatus (paali k. dukkha = vaev, lõplikku rahulolu mittesisaldav)  
  3. Isetus, ehk omaoleku puudumine (paali k.anatta)

Buddha on öelnud Anattālakkhaṇasutta's [1]: Kõik asjad ja nähtused on omaolemuseta, püsitud ning ebarahuldavad. Kõik mis eksisteerib on püsitu ja pidevas, lakkamatus muutumises. Nähtused moodustuvad, hakkavad muutuma ja lagunema ning seejärel kaovad tänu vastavate tingimuste ja põhjuste lõputule jadale

Neli õilsat tõde[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi põhiseisukohad on esitatud Buddha esimest jutlust kajastavas tekstis "Seadmuseratta käimapanemine"[2], mida jagavad kõik budistlikud koolkonnad. Suttas räägib Buddha neljast õilsast tõest ehk neljast aarjalikust tõest (paali k. cattāro ariya saccani); need on:

  1. tõde kannatusest (paali k. dukkha ariya sacca),
  2. tõde kannatuse põhjusest (paali k. dukkha samudaya ariya sacca),
  3. tõde kannatuse lakkamisest ja (paali k. dukkha nirodha ariya sacca),
  4. tõde kannatuse lakkamisele viivast teest (paali k. dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca), milleks on on õilis kaheksaosaline tee ehk aarjalik kaheksaosaline tee (paali k. ariya aṭṭhangika magga).

Buddha nimetas aarjalikku kaheksaosalist teed keskteeks, mis väldib kahte äärmust: andumist naudingumõnudele ja enesepiinamist.

Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus (paali k. dukkha) ja et sellest on võimalik vabaneda, kuna kannatusel on põhjus. Selleks põhjuseks on iha (paali k. taṇhā). Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Iha lakkamisele viib aarjalik kaheksaosaline tee.

Kogu edaspidist budistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda mahajaanas nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti aga just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.

Theravaada on seisukohal et Virgunu õpetust pole võimalik ega vajalik arendada ega laiendada ning on jäänud Buddha autentse õpetuse juurde.

Sansaara ja nirvaana[muuda | muuda lähteteksti]

Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism india kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara (paali k. saṃsāra) ja nirvaana (paali k. nibbāna). Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud olemasoluviisi. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu.

Tegu[muuda | muuda lähteteksti]

India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (skr karma, pali kamma) ja teovilja (skr karmaphala, pali kammavīpaka) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas oskamatud ehk halvad (paali k. akusala) või osluslikud ehk head (paali k. akusala). Inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb, ja sellega oma teovilja ise määrata. Buddhad on kamma seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates. Bodhisattva (paali k. bodhisatta) ehk virgumisolend pole teo viljast vaba, kuna ta pole vabanenud meeleplekkidest ega ole virgunud.

Sõltuvuslik tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Tegu on seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik on omavahel seotud. Seda väljendab budismis eelkõige sõltuvusliku tekkimise õpetuses (skr pratītyasamutpāda, paali k. paṭiccasamuppāda)[3]. Siin Buddha kirjeldab kaheteistkümne lüli abil sansaara toimimise sõltuvuslikku mehhanismi. Selle põhjusliku jada alguses on teadmatus (skr avidyā, paali k. avijjā), mis on kannatuse algpõhjus. Sõltuvusliku tekkimise õpetus seletab lahti teise õilsa tõe kannatuse (dukkha) põhjuse, milleks on dukkha.

Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki seadmused (skr dharma, paali k. dhamma) iseenesest vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, ning nad on pidevas põhjuse-tagajärje seoses – s.t et nad ka ise on põhjuseks teistele seadmustele.[4]

Tühjus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõltuvusliku tekkimise sünonüümiks on tühjuse (sanskriti śūnyatā, paali k. suññata) mõiste, mille järgi seadmustel puudub püsiv omaolek (skr svabhāva, paali k. sabhāva). Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima, ja tänu sellele on võimalik ka virgumine. Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused (paali k. dhamma) ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb – kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism mõistmatuse aluseks. Seega kannatuse põhjustajaks.

Isetus[muuda | muuda lähteteksti]

Tühjuse mõiste teiseks väljenduseks on isetus (skr anātman paali k. anatta), mis samuti viitab seadmuste püsiva omaoleku ehk ise puudumisele. Inimese kirjeldamisel tähendab see, et puudub see, mida nimetatakse iseks ehk minaks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade (skr skandha, paali k. khandha) kogum. Selle pidamist püsivaks ja selle järele haaramist nimetas Buddha kannatuse põhjuseks.

Kolm kalliskivi[muuda | muuda lähteteksti]

Kolm kalliskivi (skr triratna, pl.k. tiratna) on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk Buddha, seadmus ehk dharma (paali k. dhamma) ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu.

Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Gotama Buddha, kui Õpetajat. Dhamma on Buddha õpetus. Mahajaanas peetakse dharmaks ka Buddha õpetuse kommentaare ja koolkondade endi õpetajate üllitisi. Theravaadas nimetatakse dhammaks rangelt seda, mis on Buddha õpetatud ja/või mis on kirjas Tipiṭakas. Koguduse all mõeldakse eelkõige Buddha munkasid ja nunnasid (paali k. bhikkhu ja bhikkhunī) õpetajaid ja mahajaaanas ka bodhisattvaid, aga ka kõiki ilmikutest budiste ja hüvesõpru.

Meeleharjutused[muuda | muuda lähteteksti]

"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha budismi ehk tuntuimas tekstis "Dhammapada". Seetõttu on just meele (paali k. citta) muutmine olulisim teel virgumisele.

Buddha on andnud meele muutmiseks väga palju meetodeid (paalikeelne Tipiṭaka on kokku 45 raamatut). Mahajaanas on loodud aga lisaks uued suutrad ja uued meetodeid mille koguhulk on loendamatu.

Meele treenimiseks on Buddha andnud kaks põhilist meetodit: 1) meelerahu arendamine (paali k. samatha-bhāvanā) ja 2) insaidi/taipamise arendamine (paali k. vipassanā-bhāvanā).[5]

Meelerahu arendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Meelerahu (skr śamatha, paali k. samatha-bhāvanā) abil keskendatakse püsimatu meel ühele objektile. Kuna inimese meel on tavaliselt püsimatu, siis sügava analüüsi teostamiseks tuleb seda taltsutada ja rahustada, peatada kontrollimatu mõttevool ja tunnetetulv. Samatha on täieliku meelerahu ehk meelevaikuse seisund, mille käigus meel vabaneb viiest takistust (paali k. pañca-nīvaraṇāni), sh ka ihast.

Buddha poolt õpetatud ja Buddhaghosa poolt Vissudhimaggas grupeeritud seitse samatha-bhāvanā objektide (paali k. samatha-kammaṭṭhāna) gruppi on:

  1. Kasiṇa – 10 kasiṇa’t ehk ebakindlust
  2. Asubha – 10 asubha’t ehk jälkust
  3. Anussati – 10 anussati’t ehk meelespidamise objekti
  4. Brahmā-vihāra – 4 brahmavihaarat ehk brahma asupaika
  5. Āruppa – 4 mittemateriaalset (brahmavihaara) valdkonda
  6. Āhāre-paṭikūla-sañña – toidu ilguse teadvustamine
  7. Catu-dhātu-vavatthāna – nelja elemendi analüüs

Insaidil põineva taipamise arendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Insaidil põineva taipamise arendamine (skr vipaśyanā, paali k. vipassanā-bhāvanā) abil uuritakse objekti põhjalikult.

Vipassanā bhāvanā eeldab eelnevaid teadmisi, mis on vipassanā objektideks (paali k. kammaṭṭhāna):

  1. Seitsmekordne puhtus (sattavisuddhi)
  2. Kolm omadust, st kolm olemasolu omadust (tilakkhaṇa)
  3. Kolme liiki mõtlus, mis käsitleb kolme olemasolu omadust (tividhānupassanā)
  4. Kümme insait-teadmist (dasa-vipassānāñāṇa)
  5. Kolmekordne vabanemine (tividhavimokkha)
  6. Kolmekordse vabanemise kolm ust (tividhavimokkha-mukha)

Taipamise arendamine kätkeb endas sisuliselt 73. Tipiṭaka’s toodud Buddha doktriini ehk tõde, mida vaadeldakse täieliku mõistmise kaudu. Need taipamised kerkivad esile erinevate jhāna tasemete tekkimisel, alates teisest jhāna’st. Nimetatud 73. dhammat  sisalduvad alltoodud kuuese jaotusega grupis:

  1. Viis isiksuse koostisosa (paali k. khandha)
  2. Kaksteist tajuvalda (paali k. āyatana)
  3. Kaheksateist elementi (paali k. dhāthu)
  4. Kakskümmend kaks psühho-füüsilist kontrolli-võimet (paali k. indrya)
  5. Neli aarjalikku tõde (paali k. ariyasacca)
  6. Kaksteist sõltuvusliku tekkimise ahelat (paali k. paṭiccasamuppāda)

Brahmaseisund[muuda | muuda lähteteksti]

Brahmaseisund (skr. brahmavihāra, paali k. brahmāvihāra) on budismi eetikas oluline nelja kõlbelise kategooria üldnimetus. See hõlmab kaastunnet (paali k. karuṇā, skr. karuṇa), sõbralikkust (paali k. mettā, skr. maitrī), kaasrõõmu (paali, skr. muditā) ja võrdset suhtumist (paali k. upekkha skr. upekṣā). Need neli, eelkõige aga kaastunne, on olulised eetilised printsiibid, aga ka harjutused meele muutmisel. Meel, mis on teiste suhtes kaastundlik ja sõbralik, unustab enda mina (ego), mis on kannatuste (paali k. dukkha) põhjus.

Kaastunne tähendab kõigisse olenditesse positiivset suhtumist, teiste olendite kannatuste märkamist ja tegutsemist nende kannatuste leevendamiseks. Sõbralikkus väljendab tegutsemist teiste hüvanguks tasu ja kiitust ootamata. Kaasrõõm tähendab rõõmustamist teiste heaolu üle. Võrdne suhtumine on kõikidesse olenditesse eelistuseta suhtumine, vaenlaste ja sõprade võrdne aitamine.

Brahma-vihāra kokkuvõttev tabel.[muuda | muuda lähteteksti]

Brahma asupaik

Põhitunnus

Lähivaenlane

Kaugem vaenlane

Märkused

Saavutatav jhāna tase

Sõbralikkus (mettā)

Heasoovlikkus, et kõik oleksid terved, õnnelikud, vabad kannatustest

Kuritahtlikkus, viha (dosa) ja vastumeelsus, sallimatus (kodha)

Ahnus (lobha)

Vastumeelsuse vastasjõud, vabastab pahatahtlikkusest, aktsepteerib asju nagu need on

Sobiv objekt 1.,2.,3. jhāna saavutamiseks

Kaastunne (karuṇā)

Soov leevendada kannatusi

Kurjus (hiṁsa)

Kurbus või melanhoolia (domanassa)

Viha, teadmatuse vastasjõud, aktsepteerib asju nagu need on

Sobiv objekt 1.,2.,3. jhāna saavutamiseks

Kaasrõõm (muditā)

Rõõm teiste heast käekäigust

Kadedus

Elevus (pahāsa)

Vabastab võrdlemisest ja tüdimusest, naudib asju nagu need on

Sobiv objekt 1.,2.,3. jhāna saavutamiseks

Erapooletu suhtumine (upekkhā)

Kõikide olendite võrdne nägemine, taskaalustatus, mitte-reageerimine, teadlikkus

Iha, himu (rāga)

Kalkus

Vabastab teadmatusest, näeb asju nagu need on vabastab uhusest, ärevusest, ükskõiksusest

Sobiv objekt 4. jhāna saavutamiseks

Kosmoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevates suttades on Buddha rääkinud 31-st erinevast olemasolu vallast, mille jaotus on samuti erinev sõltuvalt jaotuse aluseks olevast. Sõltuvuslikku teket selgitavas “Liigituste sutta's”[6]  jagab Buddha olemasolu (paali k. bhava) vallad kolme rühma, milleks on (1) meeleiste ihade vald (paali k. kāmabhava), (2) vormide vald (paali k. rūpabhava) ja (3) vormideta vald (paali k. arūpabhava).[7]

Abhidhammatthasaṅgaha’s on valdade jaotus mõnevõrra erinev, siin kasutatakse valdade kirjeldamiseks sõna paali keelset sõna bhūmi ning neljast klassifikatsiooni, milleks on:  (1) viletsuse (õnnetu) vald (paali k. apāya-bhūmi),  (2) naudingute õnnelik vald (paali k. kāmasugati-bhūmi) (3) vormide vald (paali k. rūpāvacara-bhūmi) ja (4) vormideta vald (paali k. arūpāvacara-bhūmi).

“Suures lõvimöirge sutta's”  on Buddha andnud valdade viiese jaotuse, milleks on: (1) õnnetu maailm ehk põrguvald (paali k. niraya-loka), (2) loomade maailm (paali k. tiracchāna-loka), (3) peetade maailm (paali k. peta-loka), (4) inimste maailm (paali k. manussa-loka) ja (5) jumalate (deva’de ja brahma’de) maailm (paali k. deva-loka).

Mahajaanas, eriti Tiibeti budismi järgi jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Need on hierarhilises järjestuses ja neid kujutatakse olemisrattana (skr. bhāvacakra, paali k. bhavacakka). Olendid võivad sündida erinevates valdades ja samuti ümber sündida ükskõik millises neist valdadest ehk maailmadest. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, näljase vaimu ehk peetana või loomana. Põrgu on neist valdadest kõige madalam. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena, jumalana või pooljumala ehk asurana. Jumalate ilm on neist valdadest kõrgeim. Kõige parem on sündida inimesena, sest vaid inimene saab sellest ahelast väljuda – ta võib virguda ehk saada Buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budismi järgi kannatuste maailma, kuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele. Samas, Theravaada kohaselt on võimalik virguda ka jumalikus vallas (paali k. devaloka).

Kogudus ehk sangha[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (paali k. saṅgha; sanskr: saṃgha) ehk sanghaks. Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid munkadeks (paali k. bhikkhu) ja -nunnadeks (paali k. bhikkhunī). Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini.

Bhikkhudel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu saadialmusena ja kehtis tsölibaat. Bhikkhude elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, nunnadel 311). Varased bhikkhud olid rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sanskriti ja paali vihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster-ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā.

Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik järgijas- ja toetajaskond. Algselt kuulusid ilmalike ehk ilmikute hulka eeskätt jõukad linnakodanikud, kes moodustasid Buddha ajal majandusliku ja poliitilise eliidi. Nende ülesandeks oli eelkõige koguduse majanduslik toetamine. Nad järgisid igapäevaelus Buddha õpetust, mille keskme moodustasid ilmalikele mõeldud käitumisjuhised. Hiljem tõusis esile ka ilmalike seast tuntud õpetajaid ning ilmalike roll on budistlikes kultuurides olnud erinev.

Seadmuseratas ehk Dharma ratas (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismi suurkogudel, mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli; viies suurkogu toimus 1871. aasta novembris ja kuues suurkogu 1954. aasta mais.

Paalikeelne Tipiṭaka (paali k. ti – kolm + piṭaka – korv, kogu) on tänini ainsana tervikuna säilinud vanim budistlik kaanon. Tipiṭaka koostati juba esimesel budismi suurkogul (umbes kolm kuud) pärast Buddha surma ning seda peetakse kõige autentsemaks Buddha õpetuseks. Kui theravaada koolkond juhindubki põhiliselt Tipiṭaka’st, siis mahajaana koolkondades on kujunenud palju erinevaid sekte, kus kasutatakse osaliselt Buddha õpetust ja osaliselt koolkonna oma õpetajate üllitisi.

Paalikeelne Tipiṭaka koondab kolm suuremat õpetuste kogu:

  1. Vinaya Piṭaka,
  2. Sutta Piṭaka ja
  3. Abhithamma Piṭaka.

Traditsiooni kohaselt loodi piṭaka’d esimese suurkogu ajal, kuid tekstide uurijad pole selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest suurkogu, teistel juhtudel aga aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhithamma Piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.[8]

Suurkogud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi varajane sangha viis peagi sisse igakuise upavasatha (paali uposatha) kokkusaamiste rütmi, mis aitas kogukonna elu ühtlustada ja reguleerida, leidsid selle olemasolu esimese nelja-viiesaja aasta vältel aset ka mitu suuremat kokkusaamist ehk suurkogu, kus arutati ja selgitati sanghaga ja õpetusega seotud olulisi küsimusi.[8]

Põhjuseks, miks munk Mahākassapa esimese suurkogu kokku kutsus, oli hiljem ordineeritud munga Subhadda (kes oli ordineeritud vanas eas) levitatav arusaam, et kuna Buddha on surnud, siis pole enam tema poolt antud kõiki reegleid vaja järgida. Mahākassapa valis esimesele suurkogule välja 499 arahanti. Mõned palusid, et nende hulka kuuluks ka Buddha pikaaegne kaaslane ja Buddha nõbu Ānanda, kuigu too polnud arahant, ning talle anti luba osaleda. Legendi kohaselt virgus aga Ānanda ööl vastu esimest Suurkogu, ning seega osales esimesel suurkogul 500 arahanti.

Esimene budistlik suurkogu (pl.k. paṭhama sangāyana) toimus umbes kolm kuud pärast Buddha vaibumist parinirvaanasse, mis viidi läbi Mahākassapa juhtimisel. Buddha nõbu Ānanda Thera ja munk Upāli Thera tsiteerisid peast Buddha õpetusi. Ānanda edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ja Upāli mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya) ning 499 arahanti kinnitasid nende sõnade ehtsust. Seal struktureeritigi esmakordselt Vinaya Piṭaka (kloostrireeglite kogumik) ja Sutta Piṭaka (õpetuste kogumik) tekstid. Esimese budistliku suurkogu kirjelduse leab Tipiṭaka Vinaya Piṭaka, Cullavagga osast.  

Teine budistlik suurkogu toimus kanooniliste tekstide kohaselt 100 aastat (mõne teadlase arvates 60 aastat) pärast Buddha parinirvaanat, Vaišālīs, kus osales 700 munka. Suurkogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas kümmet punkti, milles osad mungad soovisid vabaneda koormavatest Buddha ettekirjutustest. Nendeks olid:

  1. soola säilitamine sarves;
  2. söömine pärast keskpäeva;
  3. söömine kord päevas, misjärel tuleb minna taas külla toitu kerjama;
  4. kinnihoidmine uposatha tseremooniast munkadega, kes elavad samas asulas;
  5. ametlike toimingute tegemine juhul, kui assamblee on puudulik;
  6. kinnipidamine teatud tavadest, mis on juhendaja või õpetaja poolt ette antud;
  7. pärast keskpäeva hapupiima söömine;
  8. kangete (käärinud) jookide tarbimine;
  9. mittesobivas suuruses vaipade kasutamine;
  10. kulla ja hõbeda (st raha – mis oli ka põhiliseks vaidlusteemaks) kasutamine.

Vanemmunk Sarvagāmanilt (Ānanda õpilaselt) paluti tema autoriteetset arvamust kümne punkti kohta, mis oli hukkamõistev, ning Suurkogu kuulutati lõppenuks. Osad mungad polnud aga nõus Suurkogu otsusega säilitada Buddha õpetuse puhtus ja 9 munka lahkusid protestiks suurkogult. Hiljem kutsusid nad kokku enda suurkogu, mida nimetasid Mahasangiti.

Teine kokkusaamine sellel perioodil, mida theravaada pärimused küll sarnasel viisil ei tunnista (st ei pea Suurkoguks), leidis nähtavasti aset 37 aastat hiljem Pātaliputras. See puudutas Mahādeva nimelise bhikkhu seisukohti arahandi suhtes, mida osad aga pidasid arahandi staatust alavääristavaks ning soovisid koguneda antud teema arutamiseks.

Arahandi teema seisukoha selgitamiseks paluti Magadha kuningat Mahāpadma Nandat kokku kutsuda Suurkogu. Kuna kuningal polnud piisavalt vaimset kogemust ega autoriteeti, langetas ta otsuse pooldajate ja vastaste hulga järgi. Ta leidis, et enamik pooldas Mahādeva seisukohti. See pooldajaskond hakkas end kutsuma mahasanghaks ehk 'suureks kogukonnaks' ning vastased nimetasid end sthaviradeks ehk 'vanemateks', et samastuda Buddha algupärase õpetusega, mida teised nende arvates moonutasid.[8]

Vaišālī kogunemist kajastavad jutustused ei maini et tol ajal oleks mingit sangha lõhenemist aset leidnud (Buddha õpetuse kohaselt on sanghas skisma tekitamine väga suur eksimus), vaid on toodud et lodevad bhikkhud pidasid hiljem oma Suurkogu, kus nad rajasid lahkneva mahasanghika sekti.[8]

Pärast teist suurkogu hakkaasid tekkima erinevad budistlikud koolkonnad.

Kolmas budistlik suurkogu toimus Pātaliputras. Ilmselt kinnitati just seal kogu Paali kaanon ning lisati ka kolmas korv (Ahidhamma Piṭaka). Otsustati ka saata misjonärid ümberkaudsetesse maadesse.

Neljas budistlik suurkogu toimus Purušapuras, Gandhāras, umbes 100 pKr, kus koostati mahukad Tipiṭaka kommentaarid. 

Viies budistlik suurkogu toimus 1871 Birmas.

Kuues budistlik suurkogu toimus 1954 Birmas.

Koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane sanga oli üks. Need, kes soovisid, võisid Buddha järgijateks saada minnes kolme kalliskivi (paali k. tiratana) kaitse alla minnes. On tõendeid selle kohta, et esialgu tehti seda läbi lihtsa kahekordse tõotuse Buddhale ja Dharmale, kuid hiljem asendus see meile tuttava kolmekordse tõotusega, kuna ka Sangha tähtsus oli kasvanud.[8]

Kuna erinevate Buddha järgijate arusaamad tema õpetusest ja Buddha antud reeglite kinnipidamise vajalikkusest lahknesid, tekkis mitu koolkonda. Aja jooksul toimus mitmeid jagunemisi. Umbes 1. sajandil e.m.a toimus lahknemine, mille tulemusel tekkis kaks suunda. Buddha originaalsangast eraldunud mungad hakkasid ennast nimetama mahajaanaks (suur sõiduk/tee) ja Buddha originaalsangat halvustavalt hinajaanaks (väike sõiduk/tee). Selle põhjuseks võib pidada lõhet 'vana' (kes eelistas järgida autentset Buddha õpetust) ja 'uue' (kes polnud nõus järgima kõiki Buddha ettekirjutusi) koolkonna vahel.

Eraldunud mahajaana mungad arvasid, et Buddha sõnu ei pea täpselt järgima, vaid et Buddha õpetus võiks olla arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele. Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste – mahajaana suutraid. Theravaada koolkond on seisukohal et virgunu õpetust ei saa ega ole vaja muuta ning mitte-virgunu ei saa 'parandada', 'kaasajastada' ega 'täiendada' Buddha õpetust. Theravaada mis on Buddha originaalsangha järglane johtub tänini Buddha autentset õpetust, mis on kirja pandud Paali Tipiṭaka’s.

I aastatuhande jooksul levis budism paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks. Lõuna- ja Kagu-Aasias jäi püsima eelkõige mitte-mahajaana budism, millest tänaseks on säilinud Peavoolu suurim koolkond – theravaada. Kesk-, Sise- ja Ida-Aasias aga hakkas levima mahajaana suund, mis on jagunenud väga paljudeks väikesteks koolkondadeks.

Budismi levik[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi kõrgaeg ja suurim levik Indias kestis esimese aastatuhande keskpaigani, millest alates hakkas see tugevneva hinduismi survel pikkamööda hääbuma. Kesk- ja Põhja-India suured kloosterülikoolid Nālandā, Vikramašīla ja teised toimisid oluliste rahvusvaheliste kultuuri- ja hariduskeskustena edasi kuni 12. sajandi lõpuni, mil Indiasse tunginud muslimitest türklased need hävitasid.

Budismi levimisel on läbi aegade olulisteks tähisteks olnud budistlike tekstide tõlkimine selle maa keelde ja mungakoguduse teke. Buddha ütles, et tema õpetus peab igaüheni jõudma tema emakeeles. Seetõttu on budismi levik mingil maal saanud alguse budismi tekstide tõlkimisest kohalikku keelde.

Budism on enamasti sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle rohkemal või vähemal määral mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja teistest õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Nii võib rääkida Hiina budismist, Jaapani budismist, Tiibeti budismist, Tai budismist, Sri Lanka budismist jne. Dhamma on üks ja muutumatu, kuid Buddha õpetuse segunedes kohaliku kultuuriga on tekkinud paju erinevaid budismi koolkonde.

Väljakujunenud ajaloolisest budismi traditsioonist võib rääkida paljudes Aasia maades, kus kujunes välja omanäoline kombestik, kommenteeriv kirjandus, kloostrihierarhia ja hulgaliselt erinevaid õpetusviise.

Budism jõudis Sri Lankale ja Birmasse 2. sajandil e.m.a, kust juba levis edasi Kagu-Aasiasse. Hiinasse jõudis budism 1.-2. sajandil ja sealt edasi Koreasse ja Jaapanisse. Tiibetis on budismi alguseks 7. sajand, sealt levis budism Mongooliasse ja mongoli hõimude kaudu ka Venemaale. Kesk-Aasias õitses budism kuni muslimite vallutuseni.

Munk (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Viimane aastasada on teinud budismi populaarseks ka Läänes. Kloostreid, templeid ja budismi keskusi on rajatud enamikus Euroopa maades, Ameerikas ja Austraalias. Budism on õppekavas mitmes Lääne ülikoolis.

Budism Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Budoloog Alexander Staël von Holstein (1877–1937) ja filosoof krahv Hermann von Keyserling (1880–1946) olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada otseselt Eesti budistliku kultuuri alusepanijateks, sest oma töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit.

Budismi nn praktilist külge esindas peamiselt 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud budismi propageerija Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (1873–1962), kes juba 1893. aastal oli Burjaatias mahajaana budismiga kokku puutunud. Lõpetanud siin regioonis tegutsemise, jõudsid tema ja ta järgija Friedrich Lustig enne Teist maailmasõda Birmasse, kus nad tegutsesid buda munkadena.

Budismi laialdase leviku üheks oluliseks osaks on alati olnud (lisaks buddhadharmat vahendavate elavate õpetajate ja Buddha õpetust järgiva/teostava sangha olemasolule) ka emakeelse pühakirja olemasolu. Sellest seisukohast lähtudes võib eesti budismi laialdasema leviku alguseks pidada 1960. aastate lõppu ja 1970. aastaid, mil eestlastest õpetlased eesotsas Linnart Mälliga hakkasid algkeelseid budistlikke tekste tõlkima. Alates 1960. aastatest on Linnart Mälli tõlkes algkeeltest ilmunud näiteks sellised budismi alustekstid: "Seadmuseratta käimapanemine" (2004), "Dhammapada" (1977, 2004, 2005), "Teemantsuutra" (1975, 2005), "Südasuutra" (1989, 1998, 2003, 2005), Šāntideva "Bodhitšarjāvatāra" (1982, 2008), "Ühetähesuutra" (2005) jpt tekstid (üksikuid tekste ja katkendeid on algkeeltest tõlkinud ka Andres Herkel, Maret Kark, Märt Läänemets, Teet Toome, Martti Kalda, Alari Allik, Rein Raud).

Tulevikku silmas pidades oli oluline see, et 1970. aastatel sagenesid teadlaste uurimisekspeditsioonid ja budismijärgijate nn palverännakud NSV Liidu nendesse piirkondadesse, kus oli veel säilinud elav budistlik keskkond, traditsioon ja kultuur. 1970. aastatel käidi sel eesmärgil peamiselt just Burjaatias ja Aga Burjaadi autonoomses ringkonnas, kus veel olid alles kaks gelukpa traditsiooni esindavat budistlikku kloostrit Ivolginski (Ivolga) datsan ja ajalooline Aginski (Aga) datsan), mis olid siis kogu NSV Liidu territooriumil veel ainsatena tegevad. Karl Tõnissoni toodud budistlik gelukpa traditsioon oli Eestis selleks ajaks juba kaotanud oma järjepidevuse. Sel perioodil kujunesid traditsioonilisteks orientalistikapäevad, mida Tartu Riikliku Ülikooli juures tegutsenud orientalistikakabinet (juba 1956. aastal Pent Nurmekunna asutatud ja aastaid Linnart Mälli juhitud) üsna regulaarselt suutis korraldada. Orientalistikapäevade budismiteemalised loengud olid tol ajal üheks teguriks, mis kinnistasid kuulajates budismihuvi ka tulevikuks.

1982. aastal asutas Vello Väärtnõu Tallinnas esimese organiseeritult toimiva budistliku grupi Eestimaa Budistliku Vennaskonna ehk Taola. Vennaskond järgis tiibeti budismi nyingma koolkonna traditsiooni. 1980. aastatel rajas Vennaskond Eestis neli stuupat, tõlgiti peamiselt inglis- ja venekeelseid budismiteemalisi raamatuid ja kirjutisi, valmistati budistlikke thankasid ja kujusid. Käidi Burjaatias budismiga tutvumas, tegeleti sealt toodud budistlike tekstidega ning viidi läbi rituaale. Tänu Burjaatias loodud kontaktidele saabusid paaril korral Eestisse ka sealsed laamad. 1980. aastate lõpupoole, Eesti jaoks murrangulisel perioodil, hakkasid mõned Vennaskonna liikmed aktiivselt osalema ka poliitikas. Poliitikas kaasalöömine tõi kaasa ka Vennaskonna põhiliikmete Eestist lahkumise ja organisatsiooni lagunemise.

Esimeseks ametlikult registreeritud ühenduseks sai pärast 1988. aastat tegutsema hakanud Eesti Budistlik Liit. Eesti Budistlikku Liitu kuulusid varem iseseisvalt või mitteformaalsetes väikegruppides budistlike meeleharjutustega tegelevad inimesed, kellest mõned järgisid budistlikku eluviisi juba 1970. aastate algusest. Järgiti üldbudistlikku suunda, oldi avatud kõikidele budistlikele õpetustele. Kooskäimistel tegeldi peamiselt meeleharjutustega, toimusid budismiteemalised vestlused-arutelud. Budistliku Liidu kutsel saabusid Eestisse õpetama esimesed õpetajad väljastpoolt endise NSV Liidu territooriumi, sh külalisõpetajad FWBO (Lääne Budistliku Vennaskonna Sõbrad) Soome keskusest. Rootsi ja Ungari karma kagyu keskuste laama Chöphel edastas oma koolkonna meeleharjutusi. Tiibetist pärit drikung kagyu koolkonna auväärne laama XII Nubpa Tulku Konchok Tenzin Rinpoche andis edasi vadžrajaana-harjutuse Phowa (Wylie: 'pho ba; sanskr: saṃkrānti), tema vahendusel saabus Eestisse õpetama sama koolkonna laama auväärne tulku Lamkhyen (Lamchen) Gyalpo Rinpoche.

Tallinnas registreeritud Eesti Budistliku Liidu liikmeskonnast lähtus hiljem mitu iseseisvat budistlikku organisatsiooni ja ühendust, nende hulgas ka Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus (esimene budistlik usukogudus Eestis), Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade (FWBO) Tallinna keskus ehk Sulevimäe budismikeskus (praeguse nimega Triratna Budistliku Kogukonna Tallinna keskusBudakoda) ning hiljem ka Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus (selle tekkimine ja tegevus lähtus otseselt tiibeti budismi nyingma koolkonna elava traditsiooni õpetajast Nyichang Khentrul Rinpochest ega olnud Vennaskonna ega ka tolle hilisema järeltulija MTÜ Eesti Njingmaga seotud). Mõned Eesti Budistliku Liidu endised liikmed on aktiivselt tegevad ka muudes budismiga seotud liikumistes ja ühendustes, sh Eesti Akadeemiline Orientaalselts, Budismi Instituut jm.

1990. aastatel saabunud poliitilise ja liikumisvabadusega algas periood, mil budismijärgijad said vabalt minna õppima või palverännakutele ning harjutama Aasias asuvatesse budistlikesse kloostritesse, õppeasutustesse. Samuti hakati õpetuse saamiseks külastama ka Läänes asuvaid budismikeskusi ja -instituute. Väljaspool Eestit on mitu eestlast läbinud tiibeti budismi traditsioonilise kolmeaastase harjutuslaagri eralduses. Budismiuurijad on pikemalt õppinud ülikoolides ja instituutides, nii Läänes kui ka Aasias. Toimub ka vastupidine liikumine, mille käigus on Eestisse saabunud kümneid teadlasi, lektoreid, õpetajaid ja munkasid – nii on Budistliku Koguduse Drikung Kagjü Ratna Šri Keskuse laama Drubpon Sangye Rinpoche elanud püsivalt Eestis alates 2001. aastast.

Uuest aastatuhandest alates on asutatud kümneid budistlikke ühendusi, keskusi ja budistliku kultuuriga seotud kodanikuühendusi, mis kõik edendavad erinevaid budismiga seotud valdkondi, sealhulgas nii usku kui ka teadust. Näiteks Budismi Instituudis toimuvad juba rohkem kui kümne aasta jooksul budismiteemalised loengud ja seminarid, kusjuures loengupidajateks on olnud nii budistlike koolkondade usujuhte kui ka teadlasi nii kodu- kui ka välismaalt. Eesti-Tiibeti Kultuuriselts on juba 15 aasta jooksul korraldanud harivaid üritusi, sh Tiibeti (kultuuri) päevad, filmiõhtud-festivalid, näitused, budismiuurijate ja laamade loengud, üritusi Tiibeti toetuseks jms. Paljud budistlikud ühendused on praeguseks korraldanud avalikke kursusi, läbi viinud rahvusvahelisi meeleharjutuslaagreid, rajanud oma templi- ja altariruume jne. Budistlikud keskused (sh Khordongi Ühing Eestis jt) on tõlkinud ka otse algkeeltest rituaali- ja meeleharjutustekste.

MTÜ Eesti Njingma rajas järjekordse stuupa ja palveveski, organiseeris rahvusvahelisi konverentse "Budism ja Põhjala". Eesti teadlastelt, budismiuurijatelt ja tõlkijatelt on sel perioodil ilmunud budismiteemalisi tekstikogumikke ja raamatusarju (sh "Budismi pühad raamatud" mitu köidet). Eestikeelseid budismialaseid kirjutisi ja raamatuid on ilmunud ka muudesse keeltesse tõlgituna. Eesti keelde on tõlgitud kümneid erineva suunitlusega budismiteemalisi raamatuid ja teatmeteoseid paljudest keeltest.

V. Väärtnõu eestvedamisel valmis erinevatest allikatest kopeerituna/kokkupanduna budistlikule kultuurile keskendunud eestikeelne "Budismi entsüklopeedia" veebis. Linnart Mälli, kes oli juba 1960. aastatel alustanud budismi teadusliku uurimisega, toimetamisel ilmus "Ida mõtteloo leksikon" (2006, 2011), mille terminoloogiline osa on samuti veebis kättesaadav.

Budistliku kultuuri kui maailma- või rahvuspärandi säilitamiseks ja edendamiseks on koostööd teinud mitmed Eesti budistlikud, haridus-, kultuuri-, poliitilised organisatsioonid ja ühendused – nii on Eestis toimunud Tema Pühaduse XIV dalai-laama ning teiste tiibeti budismi koolkondade juhtide ja tähtsamate õpetajate korduvad visiidid; poliitilised meeleavaldused; budismiteemalised konverentsid, seminarid, loengud, raamatuesitlused; kunstifestivalid, (kontsert)esinemised, näitused, töötoad; budistlikud loengud, õppekursused, harjutuslaagrid jms.

Budistliku kultuuriga seostatavad Eesti haridusasutused, instituudid, kultuuriorganisatsioonid, meditsiiniorganisatsioonid, poliitilised ühendused: Budismi Instituut, Eesti Akadeemiline Orientaalselts, Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus, Eesti-Tiibeti Kultuuriselts, Tibetoloogia Instituut, Himaalaja Kultuuride selts; Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Akadeemia (sh Ngak-Mang Instituut ja Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Ühing), Tiibeti Meditsiini Keskus MEN LING, Tiibeti Teraapiakeskus LHAMO, Tiibeti meditsiini ja astroloogia keskus GEWA, Ratna – Tiibeti teraapiad; Riigikogu Tiibeti toetusrühm, Rahvaste Õiguste Instituut, Tiibeti Sõbrad (Friends of Tibet, Estonia) jm.

Budistlikest usulistest ühendustest (registreeritud kogudustest) tegutsevad Eestis praegu Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus, Pärnu Budistlik Kogudus Tiibeti Budismi Keskus Sangye Ling (kasutab nime Pärnu tiibeti budismi keskus Drikung Dordže Tšö Dzong), Tiibeti Budismi Karma Kagyu Tallinna Kogudus (ehk Teemanditee Budismi Keskus). Samuti on tegevad Eesti budistlikud organisatsioonid ja ühendused: Eesti Dzogcheni Ühing, Drikung Dzogtšeni Eesti Kogukond Drikung Namtšag Mebar Dzong, Tartu Drikungi Keskus, Triratna Budistliku Kogukonna Tallinna keskus Budakoda (endine Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade Tallinna keskus), RIGPA Eesti, Tallinna Zen Kogukond, Khordongi Ühing Eestis, Lochen Jangchup Tsemo keskus (Bodong-traditsioon), Dagchang Rime Eesti Sangha.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. SN 22.59.
  2. Eesti keeles "Budismi pühad raamatud" 1. Tartu, 2004, tõlkinud Linnart Mäll.
  3. S.II.1, S.II.2 etc.
  4. Eesti keeles vt "Riisitaimesuutra"; Akadeemia, 1994, nr 4, lk 757-771, tõlkinud A. Herkel.
  5. Samatho ca vipassanā ca” (D.III. 273; M.I. 494; S.IV.360; A.I.95; etc).   
  6. Vibhaṅgasutta, S.ii.2 (SN 12.2). 
  7. D.Iii.57; D.iii.216; S.ii.3; S.iv.258; A.ii.223; A.iii.444; Nd.1.48; Nd2. Osades suttates (D.i.17; D.iii.215) kasutatakse kolmese jaotuse puhul loka sünonüümi dhātu.    
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Skilton, A., Budismi lühiajalugu, Tln: Kirjastus Koolibri, 2012, lk 48.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]