Luksemburg

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib praegusest riigist; Saksa-Rooma riigi territooriumi kohta vaata artikleid Luksemburgi krahvkond ja Luksemburgi hertsogkond; Saksamaa dünastia kohta vaata artiklit Luksemburgid

Luksemburgi Suurhertsogiriik
prantsuse Grand-Duché de Luxembourg
saksa Großherzogtum Luxemburg
letseburgi Groussherzogdem Lëtzebuerg
Luksemburgi lipp Luksemburgi vapp
Luksemburgi lipp Luksemburgi vapp
Luksemburgi asendikaart
Riigihümn Ons Hémécht
Pealinn Luxembourg
Pindala 2586 km²
Riigikeel(ed) prantsuse, saksa ja letseburgi
Rahvaarv 590 700 [1] (1. jaanuar 2017)
Suurhertsog Henri
Peaminister Xavier Bettel
Iseseisvus 1839
SKT 64,874 mld $ (2014)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 101 450 $ (2015)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik euro (EUR)
Usund katoliiklus
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .lu
Telefonikood 352

Luksemburg (ametlikult Luksemburgi Suurhertsogiriik) on merepiirita väikeriik Euroopas Madalmaade ajaloolises piirkonnas. Luksemburg moodustab koos Hollandi ja Belgiaga Beneluxi maad. Riiki ümbritsevad Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa. Luksemburg on tänapäeval ainus suurhertsogiriik.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi nimi tuletub pealinna Luxembourgi kohal asunud väikesest Lucilinburhuci kindlusest. Saksa keeles tähendab sõna 'letze' "väike" ja 'burg' "kindlustatud hoonet, kindlust". Luksemburgi kindlust on ajaloos esmakordselt mainitud 963 ala läänistamisega krahv Siegfriedile.

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi ümbritsevad läänest ja põhjast Belgia Luxembourgi provints, idast Saksamaa Rheinland-Pfalzi ja Saarimaa liidumaad ning lõunast Prantsusmaa Lorraine'i piirkonna Moselle'i ja Meurthe-et-Moselle'i departemangud.

Riigi maismaapiiri kogupikkus on 356 kilomeetrit. Sellest Belgiaga on 148, Saksamaaga 135 ja Prantsusmaaga 73 kilomeetrit ühist piiri. Pikimad riigisisesed vahemaad on 82 kilomeetrit põhjast lõunasse ja 57 kilomeetrit idast läände. [4]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Oeslingi maastik.

Luksemburgis on kolm maastikugeograafilist piirkonda: Ardennide eelmäestik (Oesling), Lorraine'i platoo ja Moseli jõe org (Gutland). Riigi põhjaosa on künklik ja metsane, kõrgeim koht on Kneiffi mägi (560 meetrit üle merepinna). Sageli on riigi kõrgeimaks punktiks pakutud ka Buurgplaatzi mäge (559 meetrit üle merepinna).

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik kortsleht on Luksemburgis haruldane.

Luksemburgi peamised jõed on Moseli jõgi, Sûre'i jõgi ja Ouri jõgi. Teised tähtsamad jõed on Alzette, Atterti ja Clerve'i jõgi. Pindalalt riigi suurim veekogu Ülem-Sûre'i veehoidla hõlmab 380 hektarit. Echternachi järv on pindalaga 30 hektarit.

Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi pindalast on 33,6% kaetud metsaga, kus peamised puuliigid on harilik pöök ja harilik tamm. [5] Luksemburgis on kirjeldatud 1323 liiki kõrgemaid taimi, millest 9,4% on ohustatud ja 6,3% äärmiselt haruldased. [6] Näiteks on riigis väga haruldasteks taimedeks muutunud hall nelk ja harilik kortsleht.

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarmas on haruldane imetaja.

Luksemburgi vetes on teaduslikult kirjeldatud 34 liiki mageveekalu. [7]

Luksemburgis on kirjeldatud 16 liiki kahepaikseid: 11 liiki päriskonnalisi ja 5 liiki salamandreid. [8]

Riigis on registreeritud 6 liiki roomajaid.

Riigis on registreeritud 327 liiki linde. [9]

Riigis on kirjeldatud 51 liiki imetajaid, kellest ohustatuim on saarmas. [10]

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgis on 37 looduskaitsealust ala ja 59 Natura 2000 ala. Riigis on 2 rahvusparki, mis hõlmavad 19,8% riigi territooriumist. 1964 loodud Saksamaa-Luksemburgi rahvuspark oli esimene piirideülene rahvuspark Euroopas. Riigis on ka Ülem-Sûre'i rahvuspark. Ülevaade Luksemburgi kaitsealadest. Riigi lõunaosas asub loodusreservaat Biodiversum.

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgis on pehme mandriline parasvöötme kliima rohkete sademetega. Sademeid on eriti suve lõpus. Suvel on ööpäevane keskmine temperatuur +17°C ja talvel 0°C ümber. Riigi külmemad kuud on jaanuar ja veebruar. Riigis on mõõdetud -20,2°C külma. Soojemad kuud on juuli ja august. Augustis on mõõdetud +37,9°C sooja. [11]

Riigikord[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburg on parlamentaarne konstitutsiooniline monarhia. Riigipea on päritava võimuga suurhertsog, kellel on võimu teostamisel ainult formaalsed õigused. Täidesaatvat võimu teostab valitsus, mida juhib peaminister. [12]

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele Saadikutekojale, kuhu valitakse 60 liiget. Saadikutekoja liikmete ametiaeg kestab 5 aastat. 2013 toimunud valimistel sai kristlik-sotsialistlik partei 23, Luksemburgi Sotsialistlik Töölispartei 13, demokraatlik partei 13, rohelised 6, alternatiivne demokraatlik reformi partei 3 ja vasakpoolsed 2 kohta Saadikutekojas.

Riigi esimene põhiseadus sätestati 1842. Praegune põhiseadus kehtib 1868. Riigi kõrgeim kohtuorgan on kõrgem justiitskohus.

Luksemburg on NATO ja Euroopa Liidu liige.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburg on administratiivselt jaotatud 12 kantoniks, mis omakorda jagunevad 105 vallaks (Gemeinde), millel puudub halduslik funktsioon.[13] 2015. aastani oli riigi haldusjaotus kolmetasandiline: lisaks vallatasandile kuulusid 12 kantonit kolme ringkonna koosseisu. Riigis on 12 linna.

Luksemburgi kantonid

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgis elas 1. jaanuari 2017 seisuga 590 700 inimest, kellest 294 000 olid naised. [14] Riigi keskmine rahvastikutihedus on 228,4 inimest/km².

Vanuseline struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi elanikkonna vanuseline struktuur 2011 rahvaloenduse alusel:

Vanus Arv
0-4 28894
5-9 28821
10-14 30922
15-19 30536
20-24 31217
25-29 35290
30-34 38230
35-39 39602
40-44 42492
45-49 41711
50-54 36411
55-59 30526
60-64 25959
65-69 19832
70-74 17618
75-79 14564
80 ja vanemad 19728

Keeled[muuda | muuda lähteteksti]

1985. aastast on letseburgi keel (lëtzebuergesch) ametlik riigikeel ja elanike rahvusliku identiteedi sümbol. Teised riigikeeled on veel saksa ja prantsuse keel.

Luksemburgis määratletakse rahvust kodakondsuse alusel. 1. jaanuari 2017 seisuga olid 309 200 elanikku Luksemburgi, 96 800 Portugali, 44 300 Prantsusmaa, 21 300 Itaalia ja 20 000 Belgia kodakondsusega. [15]

Luksemburgi koosseis kodakondsuse alusel (2000):[16]

  • Luksemburgi 63,1%
  • Portugali 13,3%
  • Prantsusmaa 4,5%
  • Itaalia 4,3%
  • Saksamaa 2,3%
  • teised EL-i rahvused 7,3%
  • muud 5,2%.

Suuremad linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Pealinn Luxembourg.
Jrk Linn Kanton Elanike arv
(2005)
Elanike arv
(2017)
1 Luxembourg Luxembourg
76 420
114 300
2 Esch-sur-Alzette Esch-sur-Alzette
28 000
34 400
3 Differdange Esch-sur-Alzette
19 005
25 400
4 Dudelange Esch-sur-Alzette
17 618
20 500
5 Ettelbruck Diekirch
7364
8 800

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi elanikest tunnistab 68,7% katoliiklust. [17]

1870 rajati katoliiklik Luksemburgi piiskopkond, mis 1988 sai peapiiskopkonnaks. Riigis on 275 katoliku kogudust. 2013 tegutses riigis 148 ilmikpreestrit ja 57 ordupreestrit. [18]

Riigikaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi ATF Dingo 2 jalaväesoomukid paraadil.

Luksemburgi armee koosseisu kuulub 4 kompaniid. [19] Riigil puudub õhu- ja merevägi. Riigis puudub ajateenistus, armeeteenistus on vabatahtlik. Luksemburgi rahuvalvajad on teeninud Bosnia ja Hertsegoviinas. Armeel on 2 eriüksust. Kõrgeim auaste armees on kindral.

2000 formeeriti riigi politseijõud.

Riigi relvastusse kuuluvad: [20]

  • ATF Dingo 2 jalaväesoomukid,
  • Obusier kahurid;
  • Mitrailleuse .50 M2 HB ja MAG kuulipildujad;
  • Minimi S.P.W. ja Steyr AUG HB kergekuulipildujad;
  • Steyr AUG automaadid ja Glock 17 püstolid.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgis on Liechtensteini ja Katari järel maailma kõrgeim SKP elaniku kohta.[16]

2011. aastal oli töötus 6%.[16]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse[16]
Sektor SKT (2007) Tööjõud (2006)
Põllumajandus 0,4% 2,2%
Tööstus 13,6% 17,2%
Teenindus 86% 80,6%

Väliskaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi suurimad ekspordiartiklid on masinad ja seadmed, terastooted, kemikaalid, kummitooted ja klaas. Tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2016. aastal Saksamaa (23,1%), Belgia (16,6%), Prantsusmaa (15,4%) ja Holland (5,1%).[16]

Luksemburgi suurimad impordiartiklid on mineraalid, metall, toiduained ja kvaliteetsed tarbekaubad. Tähtsaimad impordipartnerid olid 2016. aastal Belgia (29,4%), Saksamaa (24,3%), Prantsusmaa (10,3%), Hiina (5,8%) ja Holland (4,3%).[16]

Rahandus[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburg liitus eurotsooniga 1999 ja euro võeti kasutusele 2002.

Taristu[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi maanteevõrgu kogupikkus on 2899 kilomeetrit, millest 152 kilomeetrit on kiirteid. [16]

Raudteevõrk hõlmab 275 kilomeetrit.

Riigis on 2 lennuvälja ja 1 helikopteri maandumisplats.

Moseli jõgi on 37 kilomeetri ulatuses laevatatav. Riigi suurim sadam on Mertert.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Luksemburgid.
Next.svg Pikemalt artiklis Luksemburgi krahvkond.
Next.svg Pikemalt artiklis Luksemburgi hertsogkond.

Keldi hõimud asusid Luksemburgi alal vähemalt 2. sajandil eKr. 1. sajandil eKr liidendati ala Rooma riigi Germania Inferiori provintsiga. Pärast frankide sissetungi idast 5. sajandil sai piirkond Frangi riigi ja seejärel Karolingide impeeriumi osaks. Verduni lepingu alusel 843 sai Luksemburgi ala Kesk-Frangi riigi ja hiljem Ida-Frangi riigi osaks.

Luksemburgi krahvkond[muuda | muuda lähteteksti]

Luxembourgi kohal asunud Lucilinburhuci kindlust mainiti esmakordselt 963, kui krahv Siegfried omandas selle Trieri Püha Maximini kloostrilt. Kindluse isand Konrad I (10591086) oli esimene, kes kutsus end "Luksemburgi krahviks". Tema poeg Heinrich III (1086–1096) oli esimene krahv, kes teadaolevalt rajas Luksemburgi oma püsiva residentsi.

Peale krahv Konrad II surma 1136 pärijateta hääbus Ardennide dünastia ja krahvkond läks Saksa-Rooma keiser Lothar III käsul Konradi emapoolsele nõole, Heinrich Pimedale Namuri dünastiast. Heinrichi tütar Ermesinde abiellus esmalt Bar'i krahvi Theobald I-ga ja seejärel Walram III-ga Limburg-Arloni dünastiast.

Luksemburgi hertsogkond[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi hertsogkond moodustati 1353 Luksemburgi, Durbuy, Laroche'i ja Viandeni krahvkondade, Arloni markiikonna ning Thionville'i, Bitburgi ja Marville'i maavalduste ühendamisel. Pärast Luksemburgi dünastia hääbumist läks hertsogkond aastal 1443 Valois-Burgundia dünastia kätte ja seejärel 1482 Habsburgidest Austria ertshertsogite kätte. Luksemburg integreeriti keiser Karl V poolt 1549 Pragmaatilise sanktsiooniga Saksa-Rooma riigi Burgundia ringkonda. Prantsuse revolutsioonisõdade ajal annekteeriti Luksemburg Forêts' departemangu.

Luksemburgi jagamised[muuda | muuda lähteteksti]

LuxembourgPartitionsMap english.png

Luksemburgi alasid on sarnaselt Poolaga jagatud ajaloos kolmel korral. Luksemburgi alasid jagasid ajavahemikul 16591839 Belgia, Prantsusmaa ja Preisimaa. Enne 1659 hõlmas Luksemburg 10 700 km².

Luksemburg kaotas 1813 osa oma territooriumist Preisimaale. Pärast seda, kui Belgia saavutas 1830 Hollandist sõltumatuse, jaotati Luksemburg 1839, kus suurem läänepoolne osa suurhertsogkonnast läks Belgiale, nii et suurhertsogkond koosnes nüüd vaid väiksemast idapoolsest osast.

Kaasaegse riikluse kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kokkulepet 1815 Viini kongressil sai Luksemburgi hertsogkonnast suurhertsogkond Madalmaade Willem I võimu all, kuid see polnud mitte Madalmaade, vaid Saksa Liidu osa. Tekkinud personaalunioon Luksemburgi trooni ja Hollandi trooni vahel jätkus aastani 1890, kui Hollandi troon läks 1783 sõlmitud Nassau dünastia pakti alusel tema tütrele Wilhelminale, samas Luksemburgi troon läks Adolphe'ile.

Preisi-Austria sõjaga 1866 vabanes Luksemburg Saksa Liidu koosseisust. 1867 sõlmitud Londoni rahulepinguga kuulutati Luksemburg iseseisvaks riigiks Madalmaade ühendkuningriigi koosseisus.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Suurhertsog Adolphe (valitses 18901905) oli esimene Luksemburgi ainuvalitseja.

1912 sai Luksemburgi suurhertsoginnaks 17-aastane Marie-Adélaïde. Esimese maailmasõja puhkedes kuulutas valitsus välja neutraalsuse, kuid sellest hoolimata kasutasid Saksa väed 1. augustil 1914 Luksemburgi valitsuse loata Troisvierges'i raudteejaama ja okupeerisid 2. augustil 1914 Luksemburgi. Suurhertsoginna Marie-Adélaïde käsul ei osutanud Luksemburgi armee Saksa armeele vastupanu. Ehkki suurhertsoginna väljendas esmakordsel kohtumisel Saksa kindraliga hukkamõistu riigi okupeerimise pärast, siis okupatsiooni ajal muutusid suurhertsoginna suhted okupatsioonivõimudega Luksemburgi elanikkonna arvates liiga südamlikuks. Saksamaa keisririigi kokkuvarisemisega üritasid kommunistid 10. novembril 1918 kuulutada Luksemburgis välja vabariiki, kuid nad ei leidnud piisavalt toetust. Suurhertsoginna saksalembust tauninud sotsialistid üritasid uuesti vabariiki välja kuulutada jaanuaris 1919. Peamiselt maailmasõja aegsest saksalembusest tingitud poliitilise surve tõttu otsustas suurhertsoginna Marie-Adélaïde 14. jaanuaril 1919 troonist loobuda.

1919 sai suurhertsoginnaks Marie-Adélaïde õde Charlotte. Enne Teist maailmasõda sai majanduses traditsioonilise põllumajanduse asemel valitsevaks teenindussektor. 1930.-ndatel ilmnesid riigi tööstuspiirkondades kommunismi mõjud, samal ajal kui valitsus soosis natsionaalsotsialiste.

Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Luksemburg end neutraalseks, kuid Saksamaa okupeeris riigi 10. mail 1940 ja liitis mõne aja pärast Saksamaa külge. Okupatsiooni ajal tapeti riigis elanud 3500 juuti. 1400 Luksemburgi perekonda asustati okupeeritud Ida-Euroopasse. 10. septembril 1944 vabastasid liitlasväed Luksemburgi.

Luksemburg on Euroopa Liidu asutajariik ja on Euroopa Kohtu asupaik. 1995 sai Euroopa Komisjoni presidendiks Jacques Santer. Teine mõjukas Luksemburgist pärit Euroopa Liidu poliitik on Jean-Claude Juncker.

Alates 2000 on Luksemburgi suurhertsog Henri. Paavst Johannes Paulus II tegi 1985 Luksemburgi pastoraalse visiidi.

Eesti ja Luksemburgi suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburg tunnustas Eesti iseseisvust 22. veebruaril 1923 ja taastunnustas 27. augustil 1991. Diplomaatilised suhted kahe riigi vahel sõlmiti 29. augustil 1991. [21] 1993 asus ametisse Eesti esimene suursaadik Luksemburgis Clyde Kull. Eesti aukonsul Luksemburgis on Alexis Thielen.

Eestit on väisanud Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker. Luksemburgis on käinud 2003 president Arnold Rüütel, samuti peaministrid Andrus Ansip ja Taavi Rõivas.

Eesti ja Luksemburgi vaheline kaubavahetus hõlmab 10–12 miljonit eurot. 86,4% ekspordist hõlmavad sõidukid ja muud transpordivahendid,

Eesti ametnikke töötab Luksemburgis asuvates Euroopa Liidu institutsioonides, nagu Euroopa Parlamendis, Euroopa Kohtus, Euroopa Kontrollikojas, jne.

1. jaanuaril 2017 elas Luksemburgis ametlikult 605 eestlast. [22] Eestlaste hulk Luksemburgis on alates 2011 pidevalt kasvanud. 1990.-ndatel asusid Luksemburgi tööle välisfirmadesse suunatud eestlased. 1997 asutati Luksemburgi Eesti Selts. Riigis tegutseb Eesti kool, laste lauluringid, käsitööring Muhu pätid, ansambel Meloodilised Tordid ja naisrahvatantsurühm Laiali. [23] Luksemburgis elab kunstnik Tiina Laan-Dondelinger.

Luksemburgis varjus oma viimastel elunädalatel vapside liider Artur Sirk, kes suri Echternachis.

Nõukogude okupatsiooni ajal ulatus soodsate ilmastikutingimuste korral Eestini Radio Luxembourgi programmi leviala. [24]

Eesti jalgpallikoondis on Luksemburgi jalgpallikoondisega kohtunud 3 korral.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi haridussüsteem on kolmetasandiline: põhiharidus, keskharidus ja kõrgharidus. [25] Kooliharidus algab 4-eluaastast. Põhikool kestab 8 aastat.

Keskharidus omandatakse 7 aasta jooksul keskkoolis või kutsekoolis. 2015/2016 õppeaastal tegutses riigis 37 avalikku lütseumi, 5 eralütseumi ja 5 muud keskharidust pakkuvat asutust. [26]

Ainus riiklik ülikool on 2003 rajatud Luksemburgi ülikool. Lisaks tegutsevad riigis mitme välisülikooli filiaalid.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi ajaloo ja kunstimuuseum.

Luksemburgis kohtuvad prantsuse ja saksa kultuuriruumi mõjud. Riiki iseloomustab prantsuse-saksa kakskeelsus.

Riigi vanimad asustusjäljed on keltide asulakohal Titelbergis. Echternachis asuvad suurima rooma villa varemed, mis on leitud Alpidest põhjapool. Mameris asuvad rooma termide varemed ja Goeblanges villa varemed.

11. sajandil rajatud Viandeni kindlus on Luksemburgi imposantsem keskaegne ehitis. Kindluses asuv kabel on üks paremaid romaani stiili näiteid Luksemburgis. Riigi teised tuntud kindlused on Bourscheidi ja Beauforti kindlused. 1573 rajatud Luxembourgi raekoda muudeti hiljem suurhertsogi paleeks.

Mäesuusataja Marc Girardelli on Luksemburgile toonud ainsad medalid taliolümpiamängudelt.

Echternachi klooster on vanim säilinud anglosaksi klooster mandri-Euroopas. Riigi ühed vanemad kirikud on Diekirchi ja Holleri kirikud.

Riigis on mitu silda. Arhitekt Paul Séjourné'i 1902 konstrueeritud Adolphe'i silla keskkaar oli oma aja suurim.

Kaasaja kunstipärasemad ehitised on ajaloo ja kunstimuuseumi hoone ning rahvusraamatukogu hoone.

19. sajandi tuntuim kunstnik oli Jean-Baptiste Fresez. Ekspressionistidest pälvis tuntust Joseph Kutter. Skulptor Claus Cito loodud kuju on Esimeses maailmasõjas hukkunud Luksemburgi sõdurite mälestuseks püstitatud obeliskil.

Riigi suurimad kultuurikeskused on filharmoonia kontsertisaal ja Luxembourgi Suur Teater. Luksemburgil on oma väike filmistööstus. Riigis on filmitud Michael Radfordi 2004 linastunud film "Veneetsia kaupmees."

Riigi tuntumad muuseumid on ajaloo ja kunstimuuseum, loodusajaloo muuseum, Luxembourgi ajaloo muuseum ja kaasaegse kunsti muuseum. Suurimad kunstigaleriid on Vaubani villa ja Casino Luxembourg.

Luksemburg on osalenud Eurovisiooni lauluvõistlusel alates 1956. Riigi lauljad on Eurovisiooni võitnud 5 korral.

19331992 tegutses riigis Radio Luxembourg.

Riigi populaarseim spordiala on jalgpall. Oberkorni staadion mahutab kuni 10 000 pealtvaatajat ja Josy Bartheli staadion umbes 8000 pealtvaatajat.

Luksemburgi lipu all on riigi sportlased võistelnud alates 1912. aasta suveolümpiamängudest Stockholmis. Riigi sportlased on suveolümpiamängudelt võitnud ühe kulla ja ühe hõbeda, 1992. aasta taliolümpiamängudelt tõi Marc Girardelli mäesuusatamises 2 hõbemedalit. Luksemburg taotles Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt ka 1900. aasta suveolümpiamängudel maratoni võitnud Michel Théato medali ennistamist, kuid riigi nõudmist ei rahuldatud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Luksemburgi rahvaarv. Statistikaamet.
  2. http://data.worldbank.org/indicator/NY.GDP.MKTP.CD
  3. http://data.worldbank.org/indicator/NY.GDP.PCAP.CD
  4. Ülevaade Luksemburgi loodusest.
  5. Ülevaade Luksemburgi metsadest.
  6. Guy Colling. "Red List of the Vascular Plants of Luxembourg." Travaux scientifiques du Musée national d’histoire naturelle Luxembourg. 2005.
  7. [https://cmsdata.iucn.org/downloads/luxembourg_s_biodiversity_at_risk_fact_sheet_may_2013.pdf Luxembourg’s biodiversity at risk.]
  8. Maailma kahepaiksete andmebaas.
  9. Denis Lepage. "Luxembourg." Avibase.
  10. [https://cmsdata.iucn.org/downloads/luxembourg_s_biodiversity_at_risk_fact_sheet_may_2013.pdf Luxembourg’s biodiversity at risk.]
  11. Ülevaade temperatuuridest. Luksemburgi meteoroloogiateenistus.
  12. Ülevaade Luksemburgist. Euroopa Liidu esinduse koduleht.
  13. Système politique. Territoire. luxembourg.lu, vaadatud 14.08.2015.
  14. Ülevaade Luksemburgi rahvastikust. Luksemburgi statistikaamet.
  15. Luksemburgi rahvastik. Luksemburgi statistikaamet.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 The World Factbook. CIA, vaadatud 23.01.2011.
  17. Monique Borsenberger, Paul Dickes. "Religions au Luxembourg. Quelle évolution entre 1999-2008". Luksemburgi statistikaamet. 2011.
  18. Luksemburgi peapiiskopkond. Catholic-Hierarchy.
  19. Luksemburgi armee koduleht.
  20. Luksemburgi armee relvastus.
  21. Eesti Välisministeerium.
  22. Luksemburgi rahvastik. Luksemburgi statistikaamet.
  23. Luksemburgi Eesti Seltsi koduleht.
  24. Helen Eelrand. "Raadio, mis muutis maailma." Eesti Päevaleht. 13. märts 2004.
  25. Ülevaade Luksemburgi haridussüsteemist.
  26. Ülevaade Luksemburgi keskkoolidest.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Luksemburg – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus