Õigeusu kirik

Allikas: Vikipeedia

Õigeusu kirik ehk ortodoksi kirik (mõnikord kasutatakse ka nimetust kreekakatoliku kirik) on 1054. aastal suure kirikulõhe tagajärjel tekkinud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja Rooma paavstile. Juba palju varem, 5. sajandil, olid eraldunud vanad oriendikirikud, kes tunnistasid üksnes kolme esimese oikumeenilise kirikukogu otsuseid, ning Assüüria Idakirik (Assüüria Õigeusu kirik).

Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused paavsti rolli üle ning filioque küsimus. Mõlemad suure kirikulõhe tagajärjel kujunenud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile (järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust". Õigeusu kirik kasutab enamasti enda kohta nimetust "õigeusklik" ehk "ortodoksne" (sõnast "ortodoksia" 'õige austamine') ning roomakatoliku kirik kasutab enda kohta nimetust "katoliiklik" ehk "katoolne", mis tähendab 'universaalset'. Mõistet 'ortodoksia' kasutatakse vahel ka mõlema suuna kohta.

Pärast suurt kirikulõhet 1054. aastal kujunes Konstantinoopoli patriarhist õigeusu kiriku pea ning Konstantinoopolit hakati sageli nimetama teiseks Roomaks. Aastal 1453 langes Konstantinoopol Türgi (Osmanite riigi) alla. Juba 988. aastal oli Kiievi vürst Vladimir I võtnud vastu ristiusu ja teinud sellest Vene riigis riigiusu, millest sai alguse Vene Õigeusu Kirik. Pärast Konstantinoopoli langemist sai õigeusu uueks keskuseks Moskva, mida seetõttu on nimetatud ka "kolmandaks Roomaks".

Tänapäeval jaguneb õigeusu kirik paljudeks iseseisvateks (autokefaalseteks) kirikuteks eesotsas patriarhide või metropoliitidega. Nende hulgas on Konstantinoopoli Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik ja paljud teised. Kõiki neid kirikud nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Lisaks eksisteerib hulgaliselt nendest eraldunud eri suuruse ja uskumustega õigeusu traditsiooniga kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.

Pärast Vene keisririigi lagunemist andis Moskva patriarh Tihhon 1920. aastal Eesti õigeusu kogudustele autonoomia. Eesti õigeusklikud moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, mis siirdus 1923. aastal Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla. Pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu muutsid Moskva võimud Eesti Õigeusu Kiriku Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse eksiilis. Aastal 1993 taastas see kirik oma tegevuse Eestis Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all. Enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse, kuigi usklike arvult on umbes kümme korda suurem Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Viimase haldusalas asub Eestis muuhulgas Aleksander Nevski katedraal ja Pühtitsa klooster, mis kirikuõiguslikult allub küll otse Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Õigeusu kirikute loend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autokefaalsed õigeusu kirikud:

Autonoomsed õigeusu kirikud:

Poolautonoomsed õigeusu kirikud Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsioonis:

Poolautonoomsed õigeusu kirikud Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonis:

Tunnustamata ehk mittekanoonilised õigeusu kirikud:

Õigeusu kirikupeade loendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]