George V

Allikas: Vikipeedia

George V (George Frederick Ernest Albert; 3. juuni 186520. jaanuar 1936) oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas ning India keiser 6. maist 1910 kuni surmani. Ta oli Edward VII ja kuninganna Alexandra teine poeg ning Edward VIII ja George VI isa. George V oli ka see kuningas, kes muutis suguvõsa nime Saksi-Coburg-Gothast Windsoriks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prints George sündis 3. juunil 1865 Londonis. Tema isa oli Walesi prints Edward, kuninganna Victoria ja Saksi-Coburgi Gotha printsi Alberti vanim poeg. Tema ema oli Walesi printsess Alexandra, Christian IX ja Hesseni printsessi Louise'i vanem tütar.

Prints ristiti 7. juulil 1865 Windsori lossis ning tema ristivanemad olid Hannoveri kuningas Georg V, Hessen-Kasseli printsess Louise, Taani kroonprints Frederik, Leiningeni vürst Ernst, Saksi-Coburg-Gotha hertsog Ernst II, Cambridge'i hertsoginna Augusta, printsess Alice ja prints George, Tipperary krahv.

Kuna George oli Walesi printsi noorem poeg, arvati, et troonile tuleb tema vend prints Albert Victor.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et George oli oma vennast ainult 15 kuud noorem, otsustati printse koos õpetada ning nende kasvatajaks sai John Neale Dalton. Arvestades prints Alberti tulevast rolli kuningana, said printsid range õpetuse, kuigi kumbki polnud eriti intellektuaalne.

Hiljem teenisid printsid kadettidena HMS Bacchante pardal. Nad tegid ringreisi Briti impeeriumi asumaades, külastades Austraalia kolooniaid ja Lähis-Ida ning lastes endale teha tätoveeringud Jaapanis. Inglismaale naastes läksid vendade teed lahku; George astus kuninglikku mereväkke, Albert aga Cambridge'i ülikooli. George teenis mereväes kuni 1891. aastani. Ta reisis kogu maailmas, külastas Briti impeeriumi asumaid, lasi teha palju tätoveeringuid ning tõi endaga kaasa ka papagoi.

Abielu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna prints kuulus mereväkke, veetis ta aastaid oma onu Alfredi juhendamise all Maltal. Seal armus ta oma nõbusse, Edinburghi Mariesse. Printsi vanaema, isa ja onu kiitsid valiku heaks, kuid mõlema emad oli sellele vastu. Kui George Marie kätt palus, ütles viimane ema tõttu sellest ära. Temast sai hiljem Rumeenia kuninganna.

1891 kihlus George'i vend prints Albert Tecki printsess Maryga. Kuid Albert suri vaid kuus nädalat pärast kihlust kopsupõletikku ning George'ist sai oma isa järel troonipärija.

Kuninganna Victoria pidas Maryt ikkagi sobivaks tulevaseks kuningannaks ning käskis George'il tema kätt paluda. Prints tegigi nii ning Mary oli nõus. Kuigi abielu oli korraldatud, oli see õnnelik ning George ei võtnud endale kunagi armukest (selle aja kohta ebatavaline).

George ja Mary abiellusid 6. juulil 1893 St James'i palees Londonis. Paaril oli kuus last:

Pärast abiellumist sai Maryst Yorki hertsoginna (Tema Kuninglik Kõrgus).

Yorki hertsog[muuda | redigeeri lähteteksti]

1892 oli George'st saanud kuninganna Victoria käsul Yorki hertsog, Invernessi krahv ja Killarney parun.

Hertsog ja hertsoginna elasid peamiselt Norfolkis suhteliselt väikeses majas ning nende elu kulges tavapärases rutiinis. George eelistas lihtsat elu vastukaaluks oma vanematele. Ta oli ka väga range isa, nii et tema enda lapsed kartsid teda. Ta ütles kord: "Minu isa kartis oma ema. Mina kartsin oma isa ja ma kindlustan selle, et minu lapsed kardavad mind."

Yorki hertsogi ja hertsoginanna täitsid abikaasad mitmeid kuninglikke kohustusi ning reisisid Briti impeeriumi kolooniates. 1900 olid nad Austraalias, kus George ja Mary avasid Austraalia parlamendi esimese istungi.

Wales'i prints[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. jaanuaril 1901 suri kuninganna Victoria ning George'i isa, Albert Edward sai troonile kui kuningas Edward VII. Seega sai George'ist Cornwalli ja Rothesay hertsog. 9. novembril 1901 sai temast Wales'i prints ja Chesteri krahv (Tema Kuninglik Kõrgus).

Edward VII soovis, et tema poeg oleks valitsemiseks ettevalmistatud. George'ile anti ligipääs ametlikele dokumentidele ja paberitele. Neid aitas tal lugeda ja mõista tema abikaasa, printsess Mary, kes oli intelligentsem kui prints. Mary kirjutas ka oma abikaasa eest kõnesid.

Kuningas[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. mail 1910 Edward VII suri ning Wales'i prints tõusis troonile. Ta oli nüüd kuningas George V ning tema naine oli kuninganna Mary. Tegelikult oli Mary eesnimi Victoria, kuid ta võttis Mary, kuna kuninganna Victoria oli soovinud, et ükski Suurbritannia tulevane kuninganna ei kannaks tema nime. Nende kroonimine toimus Westminster Abbey's 22. juunil 1911.

Sama aasta detsembris reisisid abikaasad Indiasse, kus nad kuulutai välja India keisri ja keisrinnana. Hiljem olid nad riigis ka ringreisil, tutvustades endid alamatele.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1914 alanud Esimene maailmasõda oli George'i ja Mary jaoks raske, kuna neil mõlemal oli sakslastest sugulasi ning ka kuningakoda ise kandis nime Saxe-Coburg-Gotha. 1917 nimetati Saksi-Coburg-Gotha dünastia ümber Windsori dünastiaks, et vältida süüdistusi saksameelsuses sõja ajal sakslastega. Tal oli hulk sugulasi, kes elasid Inglismaal, ent olid kas saksapäraste nimede või tiitlitega; need pidid oma nime muutma inglisepäraseks ja oma võõrriigi tiitlite kasutamisest loobuma. Tasuks andis ta neile peeritiitli.

Maailmasõjas kukutati monarhia Saksamaal, Venemaal, Kreekas ja Hispaanias (viimases kahes ajutiselt), kus võimul olid George V lähisugulased. Osa neist leidis varjupaiga Londonis. 1922 saatis George V koguni Briti sõjalaevad Kreekasse, et ära tuua prints Andreas, tema naine Alice ning nende lapsed, kellest noorim, tollal aastane prints Philip abiellus hiljem Elizabeth II-ga.

Ta palus ka abi oma nõole Venemaal Nikolai IIle, kui viimane revolutsiooniga kukutati. George soovis Nikolaid ja tema perekonda Suurbritannias kaitsta, kuid see oleks võinud viia ebakindluseni ka brittide hulgas ning kuningas leidis, et Romanovite kohaolek mõjuks kohatult. Seega jäid nad Venemaale; tsaar, tema naine ja viis last lasti bolševike poolt 1918 maha.

Hilisem elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene maailmasõda võttis oma osa George'i tervisest. Tal oli kogu elu olnud nõrgad kopsud, mis tulenes tema tugevast suitsetamisest. Kuningas läks tervist taastama Bognor Regise linna, kus kuninganna Mary oli talle põetaja eest. Vaatamata kehvale tervisele õnnestus tal ikkagi näha oma 25. valitsemisaastat.

George'i suhted troonipärija, prints Edwardiga halvenesid kuninga viimaste aastate jooksul. Printsil olid armusuhted abielus naistega ning George ei tahtnud, et too trooni päriks. George'ilt pärineb isegi tsitaat: "Pärast minu surma laostab poiss [Edward VIII] end 12 kuu jooksul." Ta oli kiindunud oma teise poega, prints George'i ning viimase tütresse, printsess Elizabethi. Ta kutsus tüdrukut Lilibetiks ning vastutasuks sai hüüdnime "Vanaisa Inglismaa".

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuningas George V suri 20. jaanuaril 1936 Sandringhamis ning ta maeti St George'i kabelisse Windsoris. Kuninga kirst oli austuse avaldamiseks pandud Westminster Hall'i ning ööl enne matusetalitust olid vahtkonnas Edward VIII, Yorki hertsog, Gloucesteri hertsog ja Kenti hertsog, et näidata oma austust isa vastu.

Tunnustused ja aunimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/1

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Edward VII
Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas
19101936
Järgnev:
Edward VIII
Eelnev:
puudus
Vaba Iiri riigi kuningas
19221927
Järgnev:
Edward VIII
Iirimaa kuningas
(muutus tiitli nimetus)

19271936