Okupatsioon

Allikas: Vikipeedia

Okupatsioon on võõra riigi territooriumi oma võimule allutamine ja selle oma valduses hoidmine ning seal enese võimu kindlustamine (prantsuse keelest: occupation – action d’occuper, de s’installer par la force). Okupeerida võidakse ka osa riigi territooriumist.

Okupatsiooniolukorrale kohaldatav rahvusvaheline õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 19. sajandit oli okupeerivatel võimudel kombeks territoorium annekteerida ning pidada seda enda omaks. Sellest ajast peale on seoses relvastatud jõu kasutamise taunimisega seisukoht muutunud ning nüüd peetakse okupatsiooni ajutiseks olukorraks, millega ei ole võimalik territooriumi omandada. Sellele on kaasa aidanud Stimsoni doktriin ning ÜRO põhikirjas sisalduv riikide territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõte.

Haagi õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Maasõja õiguste ja tavade konventsioonide kohaselt (Haagi konventsioonid aastatest 1899 ja 1907) loetakse okupatsiooniks üksnes olukorda, kus territoorium on tegelikult allutatud võõrale võimule ja viimane on territooriumi oma valdusse võtnud, st suudab oma võimu säilitada ning tagada avaliku korra ja julgeoleku. Seetõttu ei teki okupatsioon kohe invasiooniga. Haagi konventsioonide kohaselt peab okupeeriv võim "austama, kui see absoluutselt võimatu pole, riigis kehtivat õigust."

Genfi õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni artikkel 6 piirab okupatsiooni ajalist kestust ühe aastaga. Hoolimata sellest jääb okupeerinud võim, juhul kui ta jääb territooriumi haldama, seotuks mõningate okupatsiooni reguleerivate IV konventsiooni normidega.

Okupeeriv võim ei või sundida okupeeritud maa-ala elanikke teenima oma relvajõududes, samuti on keelatud sellesuunaline propaganda (Art 51). Okupeeriv võim ei või muuta avalike teenistujate ega kohtunike seisundit ega rakendada nende suhtes sanktsioone (Art 54).

Okupeeriv võim on kohustatud tagama elanikkonna varustatuse toidu ja ravimitega (Art-d 55 ja 56).

Okupeeritud territooriumil kehtinud karistusõigust ei tohi muuta, välja arvatud juhul kui see ohustab okupeerivat võimu või Genfi konventsioonide rakendamist (Art 64).

12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta artikkel 75 loetleb samuti mõned õigused, mis peavad okupatsiooniolukorras tagatud olema.

Okupeeritud territooriume[muuda | muuda lähteteksti]

Kohaliku rahva poolt vaidlustatud okupatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Domineeriva militaarse jõu poolt vaidlustatud okupatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]