Berliin

Allikas: Vikipeedia
Berliin

saksa Berlin

Berliini vapp
Berliini vapp
Berliini lipp
Berliini lipp

Pindala: 891,85 km²
Elanikke: 3 421 829 (31.12.2013)

Koordinaadid: 52° 31′ N, 13° 24′ Ekoordinaadid: 52° 31′ N, 13° 24′ E
Berliini asendikaart
Cityscape Berlin.jpg

Berliin (saksa keeles Berlin) on Saksamaa pealinn, liidumaa (1. järgu haldusüksus) ja suurim linn. Oma 3,5 miljoni elanikuga on Berliin Kesk-Euroopa suurim linn ja suuruselt teine linn Euroopa Liidus. Berliin on jaotatud 12 linnarajooniks. Linna pindala on 892 km² ning sellele jäävad Spree ja Haveli jõed ning mitmed väiksemad vooluveekogud ja järved.

Berliin asub Põhja-Saksa tasandikul 70 km kaugusel Poola piirist. Ta asub Brandenburgi liidumaa keskel, ent alates 1920. aastast ei kuulu selle koosseisu.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimi Berlin ei ole etümoloogiliselt seotud karuga, mis on Berliini vapil. Oletatavasti tuleb see slaavi sõnast berl, mis tähendab sood.

Asend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ida-lääne suunal on Berliini ulatus kõige laiemast kohast umbes 45 km ja ning põhja-lõuna suunal ligikaudu 38 km. Linna pindala on umbes 892 km². Berliini ümbritseb täielikult Brandenburgi liidumaa. Linn asub Ida-Saksamaal, umbes 70 km kaugusel läänes Poola piirist. Berliin-Brandenburgi linnastu on üks Saksamaa kõige tihedamalt asutatud piirkondi.

Berliin asub liustikulise tekkega pinnasel. Linna ajalooline keskus asub Varssavi-Berliini liustikuoru kõige kitsamas kohas. Org läbib linna kagu-loode suunaliselt ning Spree jõgi voolab orust läbi ida-lääne suunaliselt. Berliini kirdeosa asub Barnimi lavamaal ning umbes pool linna pindalast asub selle edelaservas oleval Teltow’ lavamaal. Berliini kõige läänepoolsem linnarajoon Spandau asub korraga nii Berliini liustikuorus kui ka linna lääneserval asuval Nauener Platte lavamaal. Berliini maastik tekkis viimase jääaja ehk Weichseli jäätumise ajal ning liustikuorg kujunes jää taandumisel umbes 18 000 aastat tagasi.

Berliinis voolavad Spree harujõgedest veel Panke, Dahme, Wuhle ja Erpe. Spandau linnarajoonis suubub Spree Haveli jõkke, mis läbib Berliini lääneserva põhja-lõuna suunaliselt. Oma voolu poolest meenutab Havel sageli hoopis järve ning suuremad paisud sellel on Tegeler See ja Große Wannsee järved. Berliini linna jäävad veel Havelisse suubuvad Tegeler Fließi ja Bäke ojad.

Berliini kõrgeimaks looduliku tekkega punktiks Große Müggelberg (114,7 meetrit üle merepinna), kõrgeimad inimtekkelised kohad on Teise maailmasõja purustustest pärinevast kiviprügist kokku kuhjatud Teufelsberg (114,7 meetrit üle merepinna) Charlottenburg-Wilmersdorfi linnarajoonis ning Ahrensfelder Berge (114,5 meetrit üle merepinna) Marzahn-Hellersdorfis. Madalaimad paigad Berliinis on Haveli paisud linna edelaoas, mis asuvad 32 meetrit merepinnast allpool.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliin jääb mõõduka kliima piirkonda, mis asub merelise kliima ja kontinentaalse kliima üleminekukohal. Berliini aasta keskmine temperatuur on 8,9 °C ja keskmine sademete hulk on 581 mm. Kõige soojemad kuud on juuli ja august, mil keskmine temperatuur on vastavalt 18,5 ja 17,7 °C. Kõige külmemad on jaanuar ja veebruar, mil on keskmiselt vastavalt −0,6 ja −0,3 °C külma. Kõige sademeterikkam on juuni, mil keskmine sademete hulk on 70 mm. Kõige väiksem on keskmine sademete hulk märtsis (keskmiselt 31 mm).

Kõige sagedamini puhuvad Berliinis edela- ja loodetuuled, mis eriti talvel on tugevad ja toovad kaasa merelisele kliimale omaseid õhumasse. Kirde- ja kagutuulega kaasnevad sageli kõrgrõhkkonnad, mis vastavalt aastaajale toovad kas väga kuuma või väga külma õhku.

Kuna linnas on maapinna kõrguse erinevused väikesed, on kliima kogu Berliinis üsna sarnane. Mõningad temperatuurierinevused on siiski täheldatavad tihedalt täisehitatud piirkondade ja suuremate rohealade vahel. Eriti suveöödel on mõõdetud kuni 10 °C küündivaid temperatuuri erinevusi.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliin jaguneb 12 linnarajooniks, mis omakorda jagunevad 95 linnaosaks. Linnaosad ei ole iseseisvad haldusüksused, kuid neil on kindlad piirid. Kolmanda taseme moodustavad üksused (saksa keeles Ortslagen), millel pole kindlaid piire ning mis märgivad vaid igapäevakõnes tuntud geograafilisi piirkondi. Igapäevakõnes on linnaosadel ja väiksematel piirkondadel tähtsam roll, samas kui linnarajoonid on eelkõige kunstlikult loodud administratiivüksused.

1920. aastal loodi mitme linna, maa-asula ja mõisa liimise tulemusel nn Suur-Berliin, mis mõningate muudatustega püsib tänaseni. Esialgu oli äsjaloodud linnas 20 linnarajooni oma 94 linnaosaga, mille piirid vastasid varasemate eraldiseisvate asulate piiridele. Pärast linna jagamist Ida- ja Lääne-Berliiniks jäid 12 linnarajooni lääneossa ning 8 Berliini idaossa. Seoses uute elamupiirkondade ehitamisega kasvas ajavahemikus 1979–1989 Ida-Berliinis linnarajoonide arv 11-le, samas kui Lääne-Berliinis püsis arv muutumatuna. Taasühendatud Berliinis oli 1990. aastal kokku 23 linnarajooni.

1. jaanuari 2001 haldusreformiga liideti senised linnarajoonid 12-ks enam-vähem võrdse elanike arvuga linnarajooniks. Ka linnaosade arv ja nende piirid on viimase kümnendiga oluliselt muutunud.

Berliini linnarajoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliinis on 12 linnarajooni:

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Buddy Bär: Berliini sümbol sallivus ja vabadus

Pärast Suurt rahvasterändamist jäi Ida-Saksamaa inimtühjaks. 6. sajandil asusid sinna slaavi hõimud havelaanid, kes said nime Haveli jõe järgi, mille ääres nad elasid, ja sprevljaanid, kes said nime Spree jõe järgi.

Brandenburgi alistas 948 Otto I Suur. Aastal 983, mil ta suri, kihutasid slaavlased sakslased sealt minema ning tapsid vaimulikud ja keisri ametnikud. Slaavlased jäid paganateks veel poolteiseks sajandiks, kuni 12. sajandi algul saksid piirkonna uuesti vallutasid ja seekord juba lõplikult ristisid. Slaavlased aeti osalt välja, osalt assimileerusid, ent on vähesel määral säilinud tänapäevani (sorbid).

Praegune Berliin on tekkinud kahest asulast: Berlinist ja Cöllnist, mida esmamainiti vastavalt 1244 ja 1237. Nende linnaõigusi on esmamainitud vastavalt 1251 ja 1261, kuid eeldatavasti olid nad juba varem linnad. 1307. aastal ühinesid selleks ajaks linnastunud asulad teineteisega. Ehitati ühine raekoda, milles valitses ühine raad. Linnaeelarved olid eraldi. Samal aastal sai Berliin hansalinnaks.

Tänapäeva Berliini alal paiknevaid Spandaud (1197) ja Köpenicki (1209) on mainitud varemgi, ent ametlikult ühendati nad Berliiniga alles 1920.

1415. aastal sai Brandenburgi markkrahviks ja kuurvürstiks Hohenzollernite suguvõsast pärit Friedrich I, kes valitses seal oma surmani 1440. Hohenzollernid püsisid Berliinis võimul 1918. aastani: algul Brandenburgi markkrahvidena, siis aastast 1701 Preisimaa kuningatena ja lõpuks aastast 1871 Saksa keisritena.

1448 mässasid linlased Friedrich II Raudse vastu ega tahtnud talle lossi ehitada. Ülestõus suruti maha ning linn jäeti ilma hulgast poliitilistest ja majanduslikest vabadustest. 1451 kuulutati Berliin Brandenburgi markkrahvide ja kuurvürstide residentsiks ja kaotas hansalinna staatuse. Linna majandus orienteerus ümber luksuskaupade tootmisele õukonna jaoks.

Berliini keskosa ehitati alates Saksamaa ühinemisest (Saksa Keisririigi ehk nn Teise Riigi asutamisest) 1871. aastal välja pealinnale väärikate mitmekorruseliste kivihoonetega esinduslikus stiilis. Meieni on tollasest arhitektuurist säilinud Riigipäevahoone (taastatud 1990ndatel muudetud kujul), Brandenburgi väravad jt ehitisi.

Natside võimuloleku ajal 1930. aastate teisel poolel tehti arhitekt Albert Speeri juhtimisel kava Berliini ümberehitamiseks pompöösses stiilis. Berliinist kavandati tollal teha maailma pealinn Germania, mis näitaks kujukalt Natsi-Saksamaa võimsust. 1939. aastal alanud Teise Maailmasõja tõttu tollaseid plaane ellu ei viidud. Ühena vähestest kavandatud suurehitistest valmis Speeri projekti järgi vaid Riigikantselei hoone (1937–1939, jäi sõjas 1945. aastal varemeisse ja hiljem lammutati).

Liitlaste (Suurbritannia, vähemal määral ka USA) pommirünnakud Berliinile 1943–1945 ning arvukad tänavalahingud 1945. aasta kevadel linna kaitsjate ja pealetungivate Nõukogude vägede vahel muutsid suure osa kesklinnast varemeteks. Tänane Berliini kesklinn on suures osas 20. sajandi teisel poolel uuesti üles ehitatud.

Potsdami konverentsi otsusega jagati Berliin nagu omakorda terve Saksamaa neljaks (Briti, USA, Prantsuse ja Nõukogude Liidu) sektoriks. Briti, Prantsuse ja USA sektorid ühinesid tritsooniks pärast seda, kui NSV Liidu komandant lahkus komandantide komiteest. 7. oktoobril 1949 kuulutati Ida-Berliin Saksa DV pealinnaks. Aastal 1961 eraldati Ida- ja Lääne-Berliin teineteisest kivimüüriga (Berliini müür). 9. novembril 1989 avati taas piir Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel. 3. oktoobril 1990 ühinesid kaks Saksa riiki rahumeelselt. Berliini müür on lammutatud, ainult mõnes kohas on natuke mälestuseks alles jäetud.

Elanikkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliinis elab praegu umbes 3,5 miljonit inimest, mida on rohkem kui Saksamaa suuruselt järgmistes linnades Hamburgis ja Münchenis kahe peale kokku. Koos linnaliste asulatega, mis jäävad Berliini liidumaa piiridest välja, küündib elanike arv umbes 4,35 miljonini ning Berliin-Brandenburgi linnastus, mis hõlmab täielikul mõlemat liidumaad, elab kokku ligi 6 miljonit inimest.

Kuni 17. sajandi keskpaigani oli Berliini ümbrus hõredalt asustatud. Kolmekümneaastase sõja käigus vähenes Berliini elanikkond umbes poole võrra. Kui kuurvürst Friedrich Wilhelm 1640. aastal valitsemise oma isalt üle võttis, tõi ta muuhulgas piirkonda endaga rohkelt Prantsuse hugenotte. Nii suurenes elanike arv 1648. aasta umbes 6000-lt 1709. aastaks ligikaudu 57 000-le. Pärast seda jätkas elanike arv püsivalt kasvamist ning 1875. aastal sai Berliinist miljonilinn.

Berliini vanusepüramiid (2010)

Elanikkonna kasv kiirenes eriti pärast industrialiseerimisele suunatud reformide ellurakendamist. 19. sajandi viimasel veerandil oli vaid 40% linna elanikest Berliinis sündinud. Suurem osa sisserännanutest olid 1900. aastal pärit erinevatest Preisimaa provintsidest, välismaalt saabunuid oli 1,5% linna elanikkonnast ning enam kui 98% berliinlaste emakeel oli saksa keel. Nn Suur-Berliini loomisega 1920. aastal kasvas linna elanike arv tänu uute asulate liitmisele ligi 4 miljonini. 1920. ja 1930. aastatel oli Berliin seega Mandri-Euroopa suurim ning Londoni ja New Yorgi järel maailma suuruselt kolmas linn. Oma kõrgpunkti saavutas Berliini elanike arv 1942. aastal, kui linnas elas 4,48 miljonit inimest.

Teise maailmasõja ajal elanike arv langes ning on sellest alates püsinud 3,1 ja 3,5 miljoni vahel. Alates 1991. aastast on nii linna kolijate kui ka sealt lahkujate arv püsinud aastas 100 000 ja 145 000 vahel. Berliin on üks Saksamaa suurima rahvastiku mobiilsusega linn. Ainuüksi 2010. aastal kolis Berliini 147 769 inimest, neist 61 462 olid välismaalased. Samal ajal lahkus 130 951 inimest, kellest 59 091 olid välismaalased.[1]

Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel tuli Lääne-Berliini rohkelt välistööjõudu Lõuna-Euroopast ja Türgist ning Ida-Berliini saabusid lepingulisi töid tegema eelkõige välistöölised Vietnamist. Alates 1980. aastatest asusid linna ümber paljud Venemaa sakslased ning taasühinemise järel Ukraina ja Venemaa juudid. Berliini elanikkonna hulka kuulub praegu umbes 190 riigi kodanikke.

Suurimad rahvusgrupid Berliinis lisaks sakslastele:

Sisserännanute osakaal rahvastikus[2] Osakaal
Mittevälispäritolu elanikud ~ 73% (~ 2 500 000)
Välispäritolu elanikud või välismaalased ~ 27% (~ 900 000–1 000 000)
Moslemid/Lähis-Ida päritolu (Türgi, Araabia Liiga, Iraan jne) ~ 9,0% (~ 300 000)
Euroopa päritolu (Venemaa, Poola, Suurbritannia, Kreeka, Serbia, Hispaania, Prantsusmaa jne) ~ 9,0% (~ 300 000)
Ülejäänud (Ida-Aasia, Aafrika, USA, Iisrael, Ladina-Ameerika jne) ~ 9,0% (~ 300 000)

Kuna välispäritolu on üheselt keeruline defineerida, võivad välispäritolu inimesi puudutavad andmed suures ulatuses varieeruda. Lisaks elab Berliinis veel 100 000 – 25 000 illegaalset immigranti, kes on peamiselt pärit Aafrikast, Aasiast, Balkanilt või Ladina-Ameerikast.[3]

Pärast Rumeenia ja Bulgaaria liitumist Euroopa Liiduga on toimunud ulatuslik romade sisseränne. Hinnangud nende arvu osas kõiguvad, kuid kuni 200 000 romat võib olla viimastel aastatel ajutiselt Berliinis peatunud.[4]

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliini metroo (U-Bahn Berlin)

Linnaraudtee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliini linnaraudtee (S-Bahn)

Sõpruslinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Wanderungen 2010" Amt für Statistik Berlin-Brandenburg, kasutatud 2. mai 2012.
  2. Amt für Statistik Berlin-Brandenburg: Statistischer Bericht – Melderechtlich registrierte Einwohner im Land Berlin am 31. Dezember 2010. (PDF, kasutatud 2. mai 2012.)
  3. Andrea Dernbach: Berlin will illegalen Einwanderern helfen. Der Tagesspiegel, 23. veebruar 2009.
  4. Freia Peters: Die Roma von Berlin-Neukölln. Welt Online, 28. september 2010.