Kuldkala

Allikas: Vikipeedia
Goldfish.jpg

Kuldkala (Carassius auratus auratus) on Hiinast pärit akvaariumikala, mida on hakatud kasvatama juba 4500 aastat tagasi. Hiinast Euroopasse jõudsid kuldkalad aga alles 17. sajandil. Selleks ajaks oli algsest hõbekogrest aretatud väga palju erinevaid ja kauneid liike. Kuldkala on koduloomana peetud kauem kui ühtki teist kala.

Üldiseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nad elavad ainult akvaariumides ilukaladena. Kuldkala on lihtne ja odav pidada ning ta sobib suurepäraselt ka algajale akvaristile. Sellegipoolest on kuldkalal oma erivajadused ja tema eest tuleb kogu ta elu õigesti hoolt kanda. Kuldkalad on külmaveekalad, nad on suhteliselt vastupidavad ja kohanduvad kergesti erinevate vetega. Neid on keelatud kasutada söödana. Looduses ei saaks kuldkala ise väga hästi hakkama – suurel sabauimel praktilist otstarvet ei ole ja oma kirka värvi tõttu oleks ta vaenlastele väga kergesti nähtav. Kui oma lemmiku eest hästi hoolitseda, võib ta elada 15 (dekoratiivvormid) kuni 25 (harilik kuldkala) aastat vanaks. Teadaolevalt vanim kuldkala Fred elas 41-aastaseks. Samas – nii majesteetlikku ikka saab harilik kuldkala jõuda ainult tiigis, sest aastatega hakkab ta vajama järjest rohkem hapnikku ja akvaariumis võib järgneda aeglane lämbumine. Seepärast on koduakvaariumis ehk mõttekam pidada teisi kuldkalavorme: teleskoopkala, shubunkin, oranda jt. Teatavasti elab looduses nii parvekalu kui üksi elavaid kalu, kuldkala kuulub viimaste hulka. Kuid samas ei eksisteeri mitte kuskil looduses kuldkala sellisel kujul nagu akvaariumis harjutud nägema. Kaaslase lisamisel akvaariumisse võib soovitud tulemuse asemel tekkida kalal hoopis stress. Kaaslase puudumisest või igavusest, kuidas seda keegi nimetab, kuldkalal päris kindlasti aga stressi ei teki. Kuldkala on hea sõber kõigile.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldsed, hõbedased, sinised, punased ja valged soomused aina siravad, kui nad kergelt uimi hõljutades ujuvad roheliste kasvude vahel. Värvus on harilikul kalal kuldpunakas. Täiskasvanud kuldkalad, kes elavad lemmiklooma elu, on tavaliselt 25–40 cm pikkused. Kuldkala käitumine on suhteliselt rahulik.

Hooldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna kuldkala on külmaveekala, siis nende akvaariumisse – kui hoolitseda selle eest, et vesi oleks toasoe (nii 16–18°) – soojendit üldjuhul väga vaja pole. Küll aga vajavad need kalakesed palju hapnikku (365 cm2 õhuga kokku puutuvat veepinda ühe kalasentimeetri kohta), mistõttu õhupump on pea kohustuslik aksessuaar. Kindlasti peaks kuldkala akvaariumis olema ka palju taimi, näiteks tuntuim akvaariumitaim vallisneeria, vesikatk, vesikuusk, sagittarius, ning valgustus (mõeldud eelkõige selleks, et taimed saaks fotosünteesi teostada, kaladel endil tegelikult eraldi valgust vaja pole). Mugav akvaarium peaks olema umbes meetri pikkune, kuldkalasid mahub sinna päris mitu. Carassius auratus asustab akvaariumi kõiki tasandeid.

Kuldkala on vee kvaliteedi suhtes ülimalt leplik (tegelikult ongi kuldkala harjunud elama sogases vees), ideaalne vee pH on 7,0 aga võib ka natuke siia-sinna varieeruda. Vett peaks vahetama kord kahe nädala jooksul (muidugi ei vahetata kogu vett, ikka 1/8–1/5 sellest), väikeste akvaariumite korral ka tihedamini. Vette peaks kindlasti paigaldama filtri ja kasutama kloorieemaldajat või uuel veel laskma vähemalt ööpäeva jagu seista. Akvaariumivee kvaliteeti oleks mõttekas regulaarselt kontrollida – saadaval on pH, ammoniaagi ning teiste lämmastikuühendite (kaladele eriti ohtlikud!) sisalduse, rauasisalduse (vajalik akvaariumitaimede kasvuks), fosfaadisisalduse jm mõõtmiseks.

Kala hea tervise kindlakstegemine, eriti kui tegemist pole väljastpoolt paistva haigusega, on suuresti tunnetuse küsimus. Kõige kindlam märk kala heast tervisest on hea söögiisu, kuigi ta võib vahel arusaamatutel põhjustel lihtsalt toidust keelduda, muret tasub tunda siis, kui see on kestnud juba mõned päevad, siis on tõenäoliselt kala tervisega midagi viltu. Teiseks, kuldkala stressivaba käitumise üsna kindlaks tunnuseks on püstine seljauim ning uudishimulik ja vilgas olek. Kui kala veedab suure osa ajast vaid akvaariumi põhjas konutades, seljauim vastu keha lontis, tunneb ta ennast tõenäoliselt millegipärast kehvasti.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldkalade jaoks on saadaval spetsiaalseid toiduhelbeid ja -terasid (mida tuleks anda kalale iga päev), kuid aeg-ajalt tasub akvaariumielanikule pakkuda ka elustoitu: soolavähke, surusääse vastseid jne. Kalade toitmisel on kõige tähtsam jälgida, et ei toidetaks üle. See on paljude algajate viga, mille tagajärjel kalad varem või hiljem surevad – toidu ülejäägid reostavad akvaariumivett ning selle kvaliteet halveneb. Liigne toitmine põhjustab samuti vetikate ja tigude vohamist. Kuldkalal puudub üldse magu, tema seedetrakt koosneb vaid pikast soolest, seega on ta võimeline etteantud toitu lõputult õgima ning seda tegelikult korralikult läbiseedimata välja laskma, reostades oma elukeskkonna nõnda väga kiiresti. Suuremast toidukogusest võivad kaladel tekkida ka seedehäired, mille tulemusena ei suuda ta enam oma keha asendit kontrollida. Kord nädalas soovitatakse kaladele teha paastupäev ja neile süüa üldse mitte anda. Selline dieedikuur on kaladele väga kasulik. Kuldkalade pidamisel võib neid toita ka ülepäeviti, kuna madalama veetemperatuuri juures on kalade ainevahetus aeglasem ning nad tarbivad ka vähem toitu. Kuldkalale toidu valimisel osta talle võimalusel spetsiaalseid kuldkaladele mõeldud toite – need on aeglaselt langevad tabletid/graanulid/helbed ning kuldkala toitub nendest vee keskmistes ja alumistes kihtides. Kui toita kuldkalu harilike, troopilistele kaladele mõeldud helvestega, mis jäävad pikemaks ajaks veepinnale hõljuma, siis neelab kuldkala pinnalt helbeid ahmides liiga palju õhku, mille tagajärjel võib tema ujupõis haigestuda ning kala ei saa enam õiges asendis ujuda. Ja veel: pimedas kuldkalad ei söö – seetõttu tuleb neid toita siis, kui valgustus põleb – kui toita kalu õhtuti, hoida valgust sees veel vähemalt poolt tundi pärast kalade toitmist: selle ajaga leiavad kalad üles ka põhjavajunud sööda. Samuti võiks 1–2 korda nädalas kaladele anda spetsiaalselt neile mõeldud vitamiinilisandeid, mida saab osta akvaariumipoodidest. Vitamiinid aitavad ära hoida haigusi ning tugevdavad kalade immuunsüsteemi.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldkalade sigimisaeg jääb kevadesse – märtsi või aprilli. See on tegelikult ainuke aeg, kui kuldkalade sugu saab määrata – emase kõht läheb marjast pungi ja isase kehale tekivad valged laigud. Kui mari on heidetud ja viljastatud, tuleb see panna rohkete taimedega, umbes 21° veega kudemisakvaariumisse – muidu söövad tulevased lapsevanemad selle ära. Kalakesed peaksid kooruma 5–7 päeva pärast, alguses on meenutavad nad pisikesi taimevarte külge kinnitunud karvakesi. Nad alustavad aktiivset toitumist kolmandal elupäeval, seni tuleb neid väga hoolikalt toita spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud eritoiduga.

Erinevad liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu maailmas on olemas ligikaudu 100 erinevat liiki kuldkalu. On aretatud üsna mitmesuguseid vorme, näiteks harilik kuldkala (levinuim ja vahest siiamaani armastatuim kuldkala tõug, kes on meeldivalt tolerantne ja tagasihoidlike nõudmistega ühekordse sabauimega akvaariumikala), loorsaba (on oma nime saanud hiiglasliku ja väga õrna sabauime tõttu), teleskoop (suured ja lühinägelikud silmad, väga suur värvivalik) ja lõvipea (omapärane krobelise puhetunud pea ja ilma seljauimeta kalaliik). On olemas isegi musta värvi kuldkalu, mis ei sarnane tegelikult üldse harilikule kuldkalale. Mainida tasub veel, et kahekordse sabauimega kuldkala vormid (komeetkala, loorsaba, teleskoobid, lõvipea, taevasilm ehk tähelugeja) kipuvad olema õrnemad kui harilik kuldkala ja teised tavalise sabauimega isendid.