Ateism

Allikas: Vikipeedia

Ateism võib tähendada usku jumala(te) mitte-eksisteerimisse või teismi eitamist. Samuti võib ta tähendada usu puudumist jumalasse või jumalatesse – n-ö mitteusku.

Paljud ateistid on oma sõnul skeptilised jumaluste eksisteerimise suhtes vastavate empiiriliste tõendite puudumise tõttu. Teised eitavad jumalusi filosoofilistel, sotsiaalsetel või ajaloolistel kaalutlustel. Ühest filosoofilist tõekspidamist ateismis pole, kuid mitmed ateistid väidavad end järgivat sekulaarseid väärtushinnanguid, näiteks humanismi ja naturalismi.

Vahel nimetatakse ateistlikeks ka religioone, milles puudub usk jumalasse kui reaalsesse isikusse, näiteks budism ja jainism.

Ateismi terminit kasutati algselt halvustava epiteedina inimeste või uskude kohta, mis ei ühildunud üldkehtiva religiooniga. Vabamõtlemise, teadusliku skeptitsismi ja religioonikriitika levikuga omandas termin spetsiifilisema tähenduse, mistõttu seda hakati üha enam kasutama oma usuliste veendumuste või nende puudumise kirjeldamiseks.

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreekakeelne sõna αθεοι (atheoi) papüürusel, tõlkes 'need, kes elavad jumalata'.

Antiik-Kreekas tähendas omadussõna Atheos „jumalata“. Sõna hakkas ilmutama konkreetsemat tähendust (aktiivsemat jumalata olemist) 5. sajandil eKr, omandades definitsioonid „jumalat eitama, ebajumalik“ eelneva tähenduse (asebes) jumalakartmatu asemel. Tänapäevasemad tõlked klassikalistest tekstidest omistavad sõnale atheos tähenduse „ateistlik“ ja abstraktse nimisõnana (atheotes) „ateism“. Cicero tõi kreekakeelse sõna ladina keelde kujul atheos. Termin leidis sagedast kasutust kristlaste ja hellenistide vahelistel debattidel, kus mõlemad osapooled kasutasid sõna halvustavas tähenduses üksteise kohta.

Ingliskeelne sõna atheism(ateism) tulenes prantsuskeelsest sõnast atheisme umbes 1587. aastal. Termin atheist(ateist) tähenduses „see, kes eitab või kahtleb Jumala olemasolus“ mainiti esmakordselt 1571. aastal. Seostavad sõnad ilmusid hiljem: deist (deist) 1621; theist (teist) 1662; theism (teism) 1678; ja deism (deism) 1682. aastal. Deism ja teism vahetasid ateismi mõjul tähendusi 1700. aastate paiku; algselt kasutati deismi tänapäevase teismi sünonüümina, hiljem hakati nende sõnadega tähistama eraldiseisvaid filosoofilisi doktriine.

Endine katoliku nunn ja oma paljudes töödes religioone võrdlev Briti autor Karen Armstrong (sündinud 14. november 1944) kirjutab: „16. ja 17. sajandil kasutati sõna ateist eksklusiivses kõnepruugis vaidlustes...nimetus ateist oli solvang. Keegi poleks eales unistanudki enda kutsumisest ateistiks.“ Ateismi kasutati esmakordselt enda vaadete iseloomustamiseks 18. sajandi Euroopas enda eristamisest usust monoteistlikku Abrahami jumalasse. Seoses globaliseerumisega 20. sajandil hakkas termin tähendama kõigi religioonide jumalate eitamist, kuid läänemaailmas peetakse ateismi enamasti lihtsalt Jumala mitteuskumiseks. Hiljuti on teatavates filosoofilistes ringkondades pinnale kerkinud arvamus, mille järgi peaks ateismi ümber defineerima. Selle asemel, et seda võtta kui eraldiseisvat usku, peaks see esindama eelkõige usu puudumist jumala(te)sse; taoline definitsioon on saanud ateistlikes ringkondades väga populaarseks, kuid selle igapäevane kasutus on olnud tagasihoidlik.

Definitsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagramm, mis näitab suhet tugeva/nõrga ja otsese/kaudse ateismi vahel. Kaudne ateist ei ole mõelnud jumala uskumise peale. Otsene ateist keeldub teadlikult usust jumalasse; ta kas hoidub usust jumalasse (nõrk ateism) või kinnitab enesele, et jumalat ei eksisteeri (tugev ateism).

Autoritel puudub üksmeel, kuidas kõige paremini ateismi defineerida ja klassifitseerida – milliste üleloomulike olendite kohta see käib; kas seda peaks võtma kui omalaadset uskumust või igasuguse usu puudumist; kas see vajab usu teadliku tagasilükkamist. On loodud hulganisti erinevaid kategooriaid, mille alla ateismi erinevaid vorme liigitada.

Ulatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna puuduvad ühesed definitsioonid erinevates religioonides ja usundites esinevate mõistete jumal ja looja kohta, siis on ka ateismi defineerimisel esile kerkinud probleeme mitmetähenduslikkuse ja vastuolulisuse osas. Kontekstis, kus teismi defineeritakse kui usku ühte isikustatud jumalasse, liigitatakse ateistide hulka ka need, kes kummardavad teistsuguseid jumalaid, sealhulgas deistid ja isegi polüteistid; vastuoluliselt süüdistasid iidsed roomlased kristlasi ateismis, kuna viimased ei kummardanud nende paganlikke jumalaid. 20. sajandil on aga taoline idee langenud ebasoosingusse, kuna teismi võetakse nüüd kui usku ükskõik mis liiki jumalusse.

Enim kõrvutatakse ateismi agnostitsismiga, võttes ateismi kui vaadet, et jumalat ei eksisteeri. Kahte positsiooni saab aga tõsiseltvõetavalt võrrelda nende ateistidega, kes ei väida end teadvat jumala mitte-eksisteerimist ja mõned mitte-teistid identifitseerivad end kui agnostilisi ateiste. Agnostitsismi määramise üle ateismi hulka on laialdaselt vaieldud, kuna seda saab ka vaadelda kui iseseisvat filosoofilist seisukohta – seevastu osad süüdistavad, et see oleks valetamine ateistlikus maailmavaates.

Ateist võib end vastandada nii jumala kui mistahes spirituaalse, üleloomuliku või transtsendentse nähtuse olemasolule, eitades nii ka näiteks hinduismis ja budismis leiduvaid uskumusi.

Kaudne vs. otsene[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ateismi defineerimine varieerub ka eeldustel, et inimene peab enne enda liigitamist ateistide hulka ka olema arvesse võtnud jumaljumala ideed kui sellist. Ateismi on võrreldud ka igat tüüpi mitte-teismiga, lisades ateistide hulka ka need, kes ei usu vähemalt ühe jumala olemasollu. Taoline küllaltki laialdane definitsioon kaasab ateistide hulka ka vastsündinud ja muud inimesed, kelleni teistlikud ideede ei ole jõudnud. 1772. aastal ütles Baron d'Holbach (1723–1789): „Kõik lapsed sünnivad ateistidena – neil ei ole aimugi jumalast.“ Sarnaselt pakkus George H. Smith, et „Inimene, kes ei ole tutvunud teismiga, on ateist, kuna ta ei usu jumalat. Taoline liigitus hõlmab ka last, kes on juba võimeline jumala mõistest aru saama, kuid pole sellega veel tutvunud. Fakt, et taoline laps ei usu jumalat, kvalifitseerib ta ateistide hulka.“ Smith hakkas tähistama usu puudumist ilma selle teadliku eitamiseta terminiga kaudne ateism ja usu teadlikku tagasilükkamist terminiga otsene ateism.

Lääne ühiskonnas on arusaam lastest kui sündinud ateistidest suhteliselt uudne. Enne 18. sajandit oli jumala olemasolu niivõrd enesestmõistetav, et tõelise ateismi olemasolu seati kahtluse alla. Oli levinud teistlik innatism – arusaam, et kõik inimesed usuvad sünnist peale jumalat, seetõttu arvati, et ateistid on lihtsalt eituses kinni. Tänapäevalgi on olemas arvamus, mille kohaselt ateistid hakkavad jumalat uskuma kriisiolukordades ja tunnistavad jumalat oma surivoodil. Sellise arvamuse pooldajad väidavad, et religiooni üks antropoloogilisi eeliseid on, et see aitab inimestel paremini rasketes olukordades toime tulla – n-ö rebaseurgudes ateiste ei leidu (There are no atheists in foxholes). Selle arvamuse vastu võitlejad aga toovad välja näiteid vastupidistest olukordadest – parafraseerides eelmiseid näidetega ateistid rebaseurgudes.

Tugev vs. nõrk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned filosoofid, näiteks Antony Flew, Michael Martin ja William L. Rowe, vastandavad tugeva (positiivse) ateismi nõrga (negatiivse) ateismiga. Tugev ateism eitab üheselt, et jumal eksisteerib. Nõrk ateism aga kaasab kõik teised mitte-teismi ideed. Sellise liigitamise järgi jagunevad kõik, kes ei ole teistid, kahte liiki – tugevad ja nõrgad ateistid. Oskussõnad nõrk ja tugev on küllaltki uudsed, sarnase tähendusega vanemaid termineid negatiivne ja positiivne ateism on kasutatud filosoofilises kirjanduses ja katolikes apologeetikais. Selle liigituse kohaselt kvalifitseeruvad enamus agnostikuid nõrkade ateistide hulka.

Kui Martin kaasab agnostikud nõrkade ateistide hulka, siis enamus agnostikuid eraldavad end ateismist, kuna nad ei näe seda rohkem õigustatuna, kui teismi – mõistes hukka mõlemad osapooled. Kuna nende arvates pole võimalik teadmist jumala olemasolust või mitte-olemasolust tõestada ega ümber lükata, siis vajab ateism ise teatavat irratsionaalset usku. Tavapärane ateismi vastuväide sellisele süüdistusele on, et igasugune tõestamata religioosne nähtus väärib samapalju skeptitsismi kui iga teine tõestamata nähtus ning jumala mitte-olemasolu ja olemasolu tõestamatus ei ole argumentidena samaväärsed. Šoti filosoof J.J.C. Smart arutleb: „Mõnikord võib tõeline ateist end kirglikult kirjeldada kui agnostikut irratsionaalselt genereeritud filosoofilise skeptitsismi tõttu, mis takistaks meil öelda, et me ei tea midagi absoluutset, kui võib-olla välja arvata matemaatilised tõed ja formaalne loogika.“ Mõned populaar-ateistlikud kirjanikud, näiteks Richard Dawkins, eelistavad teiste, agnostikuid ja ateiste üksteisest eristada vastavalt tõenäosusele, mida nad omistavad väitele Jumal on olemas.“

Termini „Positiivne ateism“ teisi kasutusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu eelnevalt mainitud, on filosoofilises kirjanduses kasutatud termineid positiivne ja negatiivne ateism sarnaselt terminitele tugev ja nõrk. Oma raamatus „Positiivne ateism“ („Positive atheism“, 1972) tutvustas India ateist Gora (sünninimega Goparaju Ramachandra Rao, 1902–1975) fraasi positiivne ateism uuemat laadi kasutust. Olles üles kasvanud hierarhilises süsteemis, mis põhines suuresti religioonile, püüdles Gora ilmaliku India poole ja rajas positiivse ehk "positiivseid" väärtusi edendava ateismi põhisuunad. Tema õpetusega käis kaasas õiglusepüüdlus, austus inimeste usklikkuse põhjuste vastu ateismi jutlustamise asemel ja väidete tõesuse seadmine ülemaks vaidluse "võitmise" püüdest.

Alused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes 1495. aastal kujutatud inkvisitsiooni avalik hukkamine, mis väidetavalt sisaldas endas elusalt põletamist ja piinamisi.

Laialdasemalt liigitatakse ateismi põhimõtted praktilisteks ning teoreetilisteks. Erinevalt filosoofilisest ateismist, mis vajab konkreetseid filosoofilisi argumente, ei vaja praktiline ateism spetsiifilisi tõdesid ning võib muuhulgas tuleneda ükskõiksusest või teadmatusest jumala idee kohta.

Praktiline ateism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praktilises või pragmaatilises ateismis elavad indiviidid nagu jumalat poleks olemas ja seletavad loodusfenomene laskumata jumalikesse seletustesse, Jumala olemasolu otseselt ei eitata, aga käsitletakse kui ebavajalikku või kasutut ilmingut; jumal ei oma elus rolli ega mõjuta igapäevast elu. Üks teadusliku kogukonna kalduvustega praktilise ateismi vorme on metoodiline naturalism – „filosoofilise naturalismi omaksvõtt teaduslikus meetodis, seda ise täielikult aktsepteerides või mitte.“

Praktiline ateism võib võtta erinevaid vorme:

  • jumala kontseptsioonist teadmise puudumine.

Teoreetiline ateism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoreetiline, või mõtisklev, ateism otseselt püstitab arutluskäike jumala olemasolu vastu, vastandudes tavalistele teistlikele argumentidele, nagu näiteks intelligentne disain ja Pascali kihlvedu. Teoreetilised põhjused jumala olemasolu eitamiseks hõlmavaid psühholoogilisi, sotsioloogilisi, metafüüsilisi ja epistemoloogilisi arutlusi.

Epistemoloogilised väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Epistemoloogiline ateism väidab, et inimestel ei ole võimalik jumalat tunnetada, ega tema olemasolu valideerida. Epistemoloogilise ateismi aluseks on agnostitsism, mis võtab erinevaid vorme. Immanentses filosoofias on jumalus väljaarvatamatu maailmast, sealhulgas inimese mõistusest ja iga inimese teadvus on teemale lukustunud. Selle agnostitsismi liigi kohaselt hoiab taoline perspektiivi piiratus ära igasuguse objektiivse teadmise jumala olemasolu kohta, kuna see võib tuleneda eelkõige usust. Kant'i ratsionaal-agnostitsism ja Valgustus aktsepteerib vaid teadmist, mis järeldub inimlikust ratsionaalsusest; selline ateism ütleb, et jumalad ei ole põhimõtteliselt tajutavad ja seeläbi ei saa neid olemas olla. Hume'i ideedele baseeruv skeptitsism ütleb, et ei ole võimalik olla kindel mitte milleski, mistõttu keegi ei saa eales teada, ega väita, jumala olemasolu.

Teist laadi ateistlikud argumentatsioonid, mis võivad kvalifitseeruda epistemoloogiliste hulka, muuhulgas loogiline positivism ja agnostitsism kinnitavad terminite Jumal ja väidete jumal on kõikvõimas mõttetust ja arusaadamatust. Teoloogiline eba-kognitivism ütleb, et väide 'Jumal eksisteerib' ei väljenda väidet, vaid on iseenesest absurdne ja kognitiivselt mõttetu. Taoliste ideede puhul vaieldakse, kas need kuuluvad ateismi või agnostitsismi valdkonda. Filosoofid A. J. Ayer (1910–1989) ja Theodore M. Drange (1934–...) ei tunnista kumbagi kategooriat, öeldes, et mõlemad pooled aktsepteerivad mõtet „Jumal eksisteerib“, kui väidet; selleasemel paigutavad nad eba-kognitivismi eraldiseisvasse kategooriasse.

Metafüüsilised väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

EpicurusKurjuse probleemi autor. David Hume koostas tema järgi rea küsimusi, mis iseloomustab Kurjuse probleemi: „On Jumal tahtlik kurjust tõrjuma, kuid mitte võimeline? Siis on ta võimetu. On ta võimeline, aga mitte tahtlik? Siis on ta pahatahtlik. On ta nii võimeline, kui ka tahtlik? Kust tuleb siis kurjus? Pole ta ei võimeline, ega tahtlik? Miks teda siis kutsuda Jumalaks.“

Metafüüsiline ateism baseerub metafüüsilisel monismil – vaade, mille kohaselt reaalsus on homogeene ja jagamatu. Absoluutsed metafüüsilised ateistid pooldavad teatavat füüsilisust, mistõttu nad eitavad otseselt igasuguste mittemateriaalsete olendite olemasolu. Suhtelised metafüüsilised ateistid säilitavad kaudse eituse jumala kontseptsioonide suhtes, mis on ühildamatud nende individuaalse filosoofia ja omaduste vahel, mida tavaliselt jumalustele omistatakse – üleloomulikus, isiklik suhe või ühtsus inimestega. Suhtelise metafüüsilise ateismi hulka kuuluvad panteism, panenteism ja deism.

Epicurus (341–270 eKr) oli esimene, kes tõstatas nn. Kurjuse probleemi. David Hume (1711–1776) oma töös „Loomulikku religiooni puudutavad dialoogid“ (Dialogues concerning natural religion, 1779) viitas Epicuruse probleemile, luues rea küsimusi, mis illustreerib Kurjuse probleemi: „On Jumal tahtlik kurjust tõrjuma, kuid mitte võimeline? Siis on ta võimetu. On ta võimeline, aga mitte tahtlik? Siis on ta pahatahtlik. On ta nii võimeline, kui ka tahtlik? Kust tuleb siis kurjus? Pole ta ei võimeline, ega tahtlik? Miks teda siis kutsuda Jumalaks.“

Psühholoogilised, sotsioloogilised ja majanduslikud väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofid, nagu Ludwig Andreas Feuerbach (1804–1872) ja Sigmund Freud (1856–1939), väitsid, et Jumal ja muud religioossed usud on inimeste leiutis, loodud täitma nende erinevaid psühholoogilisi tahtmisi ja vajadusi. Sarnane on ka paljude budistide arvamus. Karl Marx (1818–1883) ja Friedrich Engels (1820–1895), mõjutatuna Feuerbach'i töödest, ütlevad, et religioon ja Jumal on ühiskondlikud funktsioonid, mida kasutatakse võimul olevate isikute poolt survestamaks töölisklassi. Mihhail Bakunin'i (1814–1876) sõnul „Jumala idee ajendab loobuma arukusest ja õiglusest; see on kõige lõplikum inimvabaduse eitus ja lõpeb tingimata inimkonna orjastamisega, nii teoorias kui ka praktikas.“ ta pööras ringi Voltaire'i kuulsa aforismi: „Kui jumalat poleks, tuleks ta leiutada,“ kirjutades selle asemel: „Kui jumal eksisteeriks, tuleks ta ilmtingimata kaotada.“

Loogilised ja tõenduslikud väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loogiline ateism väidab, et paljud erinevad jumala kontseptsioonid, nagu näiteks kristlik personaalne jumal, on kirjeldatud loogiliselt vasturääkivate omadustega. Sellised ateistid esitavad deduktiivseid argumente jumala olemasolu kohta, mis kinnitavad ebakõlasid teatud omaduste vahel, nagu näiteks täiuslikus ja muutumatus, isikupärasus(isikuline jumal) ja mittematerialistlik olend, täiuslikus, looja olend, täielik headus, üleloomulikus, õiglus ja halastus.

Ateistid arvavad, et maailma, nagu seda nemad kogevad ei saa lepitada teoloogide poolt kirjeldatud jumalaga. Nad ütlevad, et kõiketeadev, kõikhea ja kõikvõimas Jumal ei ole vastav maailmale, kus esineb kurjus, ebaõiglus ja kannatused. Sama argument on esitatud Siddhārtha Gautama'le, budismi asutajale. Ateistid toovad välja sekkuva ja looja jumala eksisteerimisele viitavate tõendite puudumise ja teaduslikult üldtunnustatud tõendeid loodusseaduslikult tekkinud ja kulgenud universumi ja selles toimivate süsteemide kohta, nagu näiteks evolutsioon, Suur Pauk, Newtoni mehhaanika ja termodünaamika seadused.

Antropotsentrilised väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aksioloogiline, või konstruktiivne, ateism hülgab jumala olemasolu humaansuse, kui kõrgema absoluudi kasuks. Taoline ateismi vorm esitab humaansust kui absoluutset eetika ja moraalsete väärtuste allikat ning soovitab inimestel moraalseid probleeme lahendada ilma Jumalata. Marx, Nietzsche, Freud ja Satre kasutasid taolist väljendust, andmaks edasi sõnumeid vabastamisest, täielikust arengust ja aheldamata õnnest. Kõige tavalisem krititsism ateismi vastu on olnud vastupidine – õiglase Jumala eitamine viib inimeste moraalse relativismini, jättes nad moraalse ja eetilise aluspõhjata või muudab elu mõttetuks ning meeleheitlikuks. Paljud ateistid on sellele vastu vaielnud väites, et jumal ei ole eetika ja moraali autoriks, vaid inimeste endi positiivsete omaduste ja soovide peegelduseks. Jean Meslier järeldas: „Kas Jumal eksisteerib või mitte [...] inimese moraalne aluspõhi jääb alati samaks, tulenedes tema enda loomusest.“

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi termin pärineb 16. sajandi Prantsusmaalt, on dokumenteeritud ideid, mida tänapäeval tuntaks kui ateismi, leitud nii klassikalisest antiigist kui ka Veedade perioodist.

Varajane India religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ateistlikud koolid asutatakse hinduismis, mis on muidu väga teistlik religioon. Läbinisti materialistlik ja anti-teistlik filosoofiline Cârvâka koolkond, mis sai alguse umbes 6. sajandil eKr on ilmselt kõige otsesemalt ateistlik koolkond Indias. Seda filosoofilist haru klassifitseeritakse kui heterodokset süsteemi ja seda ei peeta osaks kuuest ortodoksest koolkonnast hinduismis, aga on sellegipoolest mainimisvääriv materialistlik liikumine hinduismis. Chatterjee ja Datta selgitavad, et meie teadmised Cârvâka filosoofiatest on killustunud ja baseeruvad suuresti teiste koolkondade kriitikal ning see ei ole elav traditsioon:

Teised India filosoofid, keda tavaliselt võetakse, kui ateistlikke, on Samkhya ja Purva Mimamsa. Isikupärase jumaluse eitamist Indias on näha ka jainismis ja budismis.

Klassikaline antiik[muuda | redigeeri lähteteksti]

“Socratese surm“, Jacques-Louis David (1787). Maal kujutab hetke, millal Socrates valmistub võtma mürgikarikat.

Läänelik ateism pärineb Socratese-eelsest Kreeka filosoofiast, kuid see ei ilmunud, kui eraldiseisev maailmavaade, enne hilist Valgustust. 5. sajandil eKr elanud Kreeka filosoof Diagoras't teatakse kui esimest ateisti, kes tugevalt kritiseeris religiooni ja müstitsismi. Critias pidas religiooni inimlikuks leiutiseks, mis kasutatuna hirmutamiseks sunnib inimesi moraali. Atomistid, nagu Democritus, üritasid maailma puhtalt materialistlikult seletada, kasutamata midagi spirituaalset või müstilist. Teiste Socratese-eelsete filosoofide, kellel oli ateistlike kalduvusi, kuulusid Prodicus ja Protagoras. 3. sajandil e.Kr filosoofid Theodorus ja Lamsacus'e Strato ei uskunud samuti jumalate olemasollu.

Socratest (ca 471–399 eKr) süüdistati jumalakartmatuses, kuna ta julgustas inimesi küsitlema jumalate olemust. Kuigi ta vaidles oma süüdistustele vastu, öeldes, et ta ei saa olla täielik ateist, kuna ta usub hingi, mõisteti ta surma.

Euhemerus (ca 330–260 eKr) ütles, et jumalad on kõigest jumalikustatud mineviku valitsejad, vallutajad ja asutajad ning kultused ja religioonid on jätk kadunud kuningriikidest ja varasematest poliitilistest struktuuridest. Kuigi Euhemerus ei olnud täielik ateist süüdistati teda ateismi levitamises üle asustatud maa ning jumalate kadunuks tembeldamises'.

Atomistlik materialist Epicurus (ca 341–270 eKr) vaidlustas paljusid religioosseid doktriine, sealhulgas hauataguse elu ja isikutaolise jumaluse eksisteerimist. Ta pidas hinge täielikult materiaalseks ning surelikuks. Epikurism ei välistanud jumalate olemasolu, kuid ta arvas, et kui need oleks olemas, siis ei huvituks viimased inimkonnast.

Rooma poeet Lucretius (ca 99–55 eKr) nõustus, et kui jumalad eksisteeriks, siis ei hooliks nad inimkonnast ning nad oleksid võimetud mõjutama loomulikku maailma. Samal põhjusel arvas ta ei inimesed ei tohiks karta üleloomulikust. Oma teoses De rerum natura (Asjade iseloom) seletas ta lahti oma epikuursed vaated kosmosele, aatomitele, hingele, moraalile ja religioonile – samuti oli ta Epicuruse filosoofia populariseerija Roomas.

Rooma filosoof Sextus Empiricus (ca 160–210 pKr) tegi ettepaneku jätta otsuse tegemata peaaegu igasuguse usu kohta (skeptitsismi vorm, nimega pyrronism). Miski pole loomupäraselt halb ning meelerahu on saavutatav hukkamõistmisest loobumisega. Tema suure mahuga säilinud tööd on jätnud jäädava jälje hilisematele filosoofidele.

Ateismi tähendus muutus läbi klassikalise antiigi. Varajast kristlust nimetati ateismiks, kuna kristlased keeldusid uskumast tollastesse paganlikesse jumalustesse. Rooma impeeriumi aegadel hukati kristlasi nende usu puudumise tõttu Rooma jumalatesse. Kui Theodosius I ajal kristlus sai Rooma ametlikuks usuks, tehti ketserlus karistatavaks.

Varajane keskaeg kuni renessanss[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ateistlike vaadete omaksvõtt Euroopas varajasel keskajal ja keskajal oli küllaltki haruldane (vt. Keskaegne Inkvisitsioon); huvi metafüüsika, religiooni ja teoloogia vastu oli inimeste hulgas valdaval kohal. Ometi oli ka liikumisi, mis tegelesid heterodoksete kontseptsioonidega kristliku Jumala kohta, sealhulgas peavoolust erinevate vaadetega loodusele ning Jumala kõikvõimsuse ja – teadlikkusele. Indiviidid ja grupid, nagu Johannes Eriugena, David Dinantist, Bena Amalric ja Vaba Vaimu Brethen säilitasid kristliku vaatenurga. Nicolas Cusa pooldas teatavat vormi fideismi, mida ta ise kutsus 'docta ignorantia' (õpitud ignorantsus), väites, et Jumal on väljaspool inimlikku liigitamist ning meie teadmised Jumalast piirduvad oletustega. William Ockham inspireerituna anti-metafüüsilistest kalduvustest koos oma nominaalse piiranguga inimmõistusele seoses üksikute objektidega, arvas et jumala olemust on võimatu inimintellekti poolt intuitiivselt või ratsionaalselt hoomata. Ockhami järgijad, nagu John Mirecourt ja Nicholas Autrecourt, edendasid ta vaateid. Tulemuseks olev usu ja mõistuspärasuse eraldumine mõjutas hilisemaid teolooge nagu John Wycliffe, Jan Hus ja Martin Luther.

Renessanss laiendas suurel määral ja skeptilise maailmakäsitluse ulatust. Inimesed, nagu Leonardo da Vinci, otsisid eksperimenteerimises võimalusi maailma ja jumala seletamiseks ja vastandusid religioossete autoriteetide argumentidele. Teiste religiooni ja Kiriku kriitikute hulka kuulusid Niccolo Machiavelli, Bonaventure des Periers ja Francois Rabelais.

Varajane modernismi periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Renessanssi ja reformatsiooni ajastud olid tunnistajaks religioosse tulisuse taasärkamisele, kuna vohasid uued religioossed ordud, kogukonnad ja usule pühendumised katolikus maailmas. Ilmus ühe enam askeetlikke protestantlikke sekte, nagu näiteks kalvinistid. See ajastu täis rivaalitsemist religioonis, edendas spekulatsioone teoloogia ja filosoofia vallas, millest suurt osa kasutati hiljem religiooni skeptilise maailmavaate edasiarendamiseks.

Kristluse kriitika muutus 17.18. sajandil üha sagedamaks, seda eriti Inglismaal ja Prantsusmaal, kus tolleaegsete allikate sõnul näis religioon vaevlevat ebaterves olekus. Mõned protestantlikud mõtlejad, nagu Thomas Hobbes, võtsid omaks materialistliku filosoofia ja skeptitsismi seletamaks üleloomulikena näivaid ilminguid. 17. sajandil hilisemal poolel muutus deism üldtunnustatud vaateks intellektuaalide hulgas, nagu John Toland, ja praktiliselt kõik 18. sajandi filosoofid tunnistasid omaks mingit sorti deistliku maailmavaate. Hoolimata nende kristluse naeruvääristamisest, näitasid paljud deistid üles põlgust ateismi vastu. Esimene tõeline ateist, kes hülgas deismi idee ja otseselt eitas jumala(te) olemasolu oli Prantsuse preester Jean Meslier (1664–1729), kelle mahukas testament ateismist, leiti alles peale tema surma. Meslier pidas religiooni õhulossiks ja teoloogiat ignorantsus looduslike põhjuste osas, mis on taandatud süsteemini, ta kahtles kristliku moraali õigsuses ja arvas, et religioon tervikuna on valitseva eliidi fabrikatsioon. Temale järgnes teisigi avalikult ateistlike mõtlejaid, nagu näiteks Baron d'Holbach, kes ilmutas ennast ateistina 18. sajandi lõpupoole – ajal, mil Jumala eitamine oli vähem ohtlik seisukoht. David Hume oli kõige süstemaatilisem Valgustuse esindaja, kes arendas skeptilist epistemoloogiat, põhjendades seda empirismiga, õõnestades teoloogia metafüüsilisi aluseid.

Ludwig Feuerbach (1804–1872) kelle mõtlemise lähtepunkt oli Goethe lause: „Kellel on teadus, see ei vaja religiooni,“ õpetuse järgi ei loonud Jumal inimest oma näo järgi, vaid inimesed lõid Jumala oma soovide ja ootuste järgi – usk on inimkonna lapseuni, see tuleb asendada inimlikkuse, teaduse ja tsivilisatsiooniga. Feuerbach arvas, et kui inimesed lakkaksid uskumast Jumalasse, hakkaksid nad lõpuks ometi uskuma endasse ning eemaldaksid ühiskonnast selle tõelise kurjuse, mille peegelpildiks on jumalausk. Tema peateos „Kristluse olemus“ („Das Wesen des Christentums“, 1841) mõjutas märgatavalt filosoofe nagu Engels, Marx, David Strauss ja Nietzsche.

Prantsuse revolutsioon tõi ateismi peidust välja ning paiskas selle avalikku sfääri. Püüded kehtestada Vaimulikkonna Administratiivreformi 1790. aastal viisid vägivallani vaimulike vastu ning paljud neist kihutati maalt välja. Kaootilis-poliitilised sündmused revolutsioonilises Pariisis lubasid 1793. aastal lõpuks radikaalsetel jakobiinidel haarata võimu ja rakendada nende Terrorit.

Usupoliitikas üritasid jakobiinid algselt rakendada ateismi, kuid RobespierrePrantsuse revolutsiooni üks tuntumaid juhte – leidis, et see ei ole kõige õigem tee ning rajas kõrgema olendi kultuse. See oli veider segu ratsionaalsest maailmatunnetusest, kristlusest ja antiikaegsetest sümpoosionitest, mis enamikele inimestest tundus suhteliselt naeruväärne. Paralleelselt sellega eksisteeris ka Mõistuse kultus, kus kummardati mõistuse, tarkuse ja teiste analoogsete nähtuste ja omaduste personifikatsioone, Notre Dame'i kirik kuulutati Mõistuse templiks. Taoline religiooni tagakiusamine lõppes Termidoorlaste vastuhakuga, kuid mõned selle perioodi ilmalikkustavad meetmed jäid Prantsuse poliitika püsivateks osadeks.

Napoleoni ajastu isoleeris ilmaliku mõju Prantsuse ühiskonnas ja viis revolutsiooni edasi Põhja-Itaaliasse, lootuses luua uut kergesti vormitavat riiki. 19. sajandil pühendasid paljud ateistid ja muud anti-religioossed mõtlejad oma jõupingutused poliitilisele ja sotsiaalsele revolutsioonile, aidates kaasa Risorgimento liikumisele Itaalias ja rahvusvahelise sotsialismi kasvule. 19. sajandi viimasel poolel tõusis ateism tänu ratsionaalsetest vabamõtlejatest filosoofide mõjule olulisele kohale ühiskonnas. Selle ajastu prominentsed Saksa filosoofid eitasid jumaluste olemasolu ning kritiseerisid religiooni, nende hulgas Ludwig Feuerbach, Arthur Schopenhauer, Karl Marx ja Friedrich Nietzsche.

Karl Marx (1818–1883) väitis, et: „Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks,“ vastandudes Hegelile, kelle meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis. Marxi kuulus väljend on: „Religioon on oopium rahvale.“ Nietzsche ütles tollase religiooni seisundi kohta: „Jumal on surnud. Jumal jääb surnuks. Me tapsime ta.“ Ameerika Ühendriikide Kodusõja veteran, poliitik ja oraator Robert G. Ingersoll ütles: „Religioon ei reformi eales inimkonda, sest religioon on orjus.“

Hiline modernismi periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilisem modernismi perioodsajandil arenes ateism, eriti selle praktiline külg, paljudes erinevates ühiskonna aspektides. Ateistlik mõtteviis leidis tunnustust paljudes teistes, laiemates filosoofiates, nagu eksistentsialismis, objektivismis, sekulaarses humanismis, nihilismis, loogilises positivismis, marksismis, feminismis ja üleüldistes teaduslikes ja ratsionaalsetes liikumistes.

Loogiline positivism ja teaduslik stsientism sillutasid teed neopositivismile, analüütilisele filosoofiale, strukturalismile ja naturalismile. Neopositivism ja analüütiline filosoofia loobusid klassikalisest ratsionalismist ja metafüüsikast range empirismi ja epistemoloogilise nominalismi kasuks. Selle toetaja Bertrand Russell (1872–1970) nimetas end filosoofiliseks agnostikuks ja praktiliseks ateistiks. Ta kirjutas, et suhtub kristlikku Jumalasse nagu vana kreeka jumalatesse: ta on veendunud, et neid ei ole olemas, kuid ei suuda seda reaalselt tõestada. Oma positsiooni väljendas ta kirjutistes "Am I an Atheist or an Agnostic?" ("Kas ma olen ateist või agnostik?") ja "Why I am not a Christian?" ("Miks ma ei ole kristlane?"). Ludwig Wittgenstein (1889–1951) üritas oma varastes töödes eraldada üksteisest metafüüsilise ja üleloomulikust kirjeldava keele. A. J. Ayer (1910–1989) ütles, et religioossed väited on juba põhimõtteliselt tõendamatud ning seeläbi pole mõtet nende teemal arutleda. Seetõttu otsustas ta truuks jääda empiirilistele teadustele. Levi-Strauss arvas, et religioosne keel ja selle tähendus peitub inimese alateadvuses, seega pole selles midagi üleloomulikku. J. N. Findlay ja J. J. C. Smart väitsid, et Jumala olemasolu ei ole loogiliselt vajalik. Naturalistlikud ja materialistlikud monistid, nagu näiteks John Dewey, pidasid loodust ja selles kehtivaid seadusi kõige aluseks, seeläbi eirates jumaluse olemasolu ja surematust.

Richard Dawkins ja Ariane Sherine Ateismi Bussi avamisel.

20. sajand oli tunnistajaks poliitilise ateismi edasisele arengule, mida tõukas tagant Marxi ja Engelsi tööde levik ja avalik tõlgendamine. Peale 1917. aasta Vene revolutsiooni suurenes mõneks aastaks vabadus vähemuslike religioonide osas, kuid lõppes järsult Stalini võimuletulekuga 1922. aastal, kui viimane kehtestas isikukultuse ning repressiooni poliitika. Nõukogude Liit ja muud kommunistlikud riigid edendasid ja propageerisid ateismi ning vastandusid religioonile, seda tihti vägivallaga. Muud juhid, nagu näiteks E. V. Ramasamy (Periyar), kes oli üks India juhte – võitles hinduismi ja brahmanismi vastu, süüdistades neid inimeste diskrimineerimises kastisüsteemi ja religiooni kaudu.

1966. aastal küsis ajakiri Time: „Kas Jumal on surnud?“ viidates väitele, et hinnanguliselt elab pool inimkonnast mitte-religioosse võimu all ning veel miljonitel inimestel Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas puudub teadmine kristlikust Jumalast. Järgneval aastal teatas Albaania valitsus mõjutatuna kommunistlikust režiimist igasuguste religioossete institutsioonide sulgemisest, kuulutades Albaania maailma esimeseks ametlikult ateistlikuks riigiks. Taolised sündmused lõid negatiivseid seoseid ateismi kohta,seda eriti USA piirkondades, kus antikommunism oli päevakorras, sealjuures hoolimata faktist, et üldtunnustatud prominentsed ateistid olid anti-kommunistlike vaadetega.

Alates Berliini müüri langemisest vähenes aktiivsete ateistlike režiimide arv. 2006. aastal väitis Timothy Shaw, et Jumala-põhised liikumised kogevad üha kasvavat enesekindlust ja mõjukust olles vastamisi ilmalike ideoloogiatega. Gregory S. Paul ja Phil Zuckermann peavad seda aga müüdiks ja arvavad, et tegelikult on situatsioon palju keerulisem ning nüansirikkam.

Demograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimeste hulk protsentides, kes vastas 2005. aastal küsimusele, kas nad usuvad, et jumal on olemas? jaatavalt.

Raske on kindlaks määrata ateistide täpset hulka maailmas. Erinevad religiooniteemalised küsitlused võivad ateismi defineerida erinevalt või tõmmata erinevaid piire ateismi, mitte-religioossete uskumuste, mitte-teistlike religioonide või spirituaalsete uskumuste vahele. Lisaks eelmainitule, võivad erinevad inimesed hoiduda enda ateistiks nimetamisest, kartes diskrimineerimist, sotsiaalset halvakspanu või hukkamõistu. Britannica entsüklopeedias avaldatud uuring aastast 2005 väidab, et 11,9% maailma populatsioonist on mitte-religioosne ja 2,3 % ateistlik. See, aga ei sisalda endas neid, kes järgivad ateistlike religioone, nagu näiteks osad budistid. Briti ajalehes Financial Times avaldatud küsitlus (november – detsember, 2006) kaasas endas USA ja viie Euroopa riigi elanikkonda. Uurimuses selgus, et ameeriklased on altimad uskuma jumalat (73%) või mõnda muud sorti kõrgemat võimu, kui eurooplased. Euroopa täiskasvanute hulgas näitas kõrgemat usumäära Itaalia (62%) ja väiksemat Prantsusmaa (27%). Prantsusmaal tunnistas 32% uurimuses osalejatest end ateistiks ja 32% agnostikuks. Ametlik Euroopa Liidu uurimus näitab sarnaseid tulemusi: 18% Euroopa Liidu elanikkonnast ei usu jumalat, 27% usub mingit sorti võimu või elujõudu ja 52% usub spetsiifilist jumalat. Proportsionaalselt 65% usklikest leidub nende seas, kes lahkusid koolist 15 aastaselt, samuti näitab uurimus, et need, kes peavad end pärinevat karmi üleskasvatusega perekonnast, soostuvad enam jumalat uskuma, kui need, kes peavad oma kasvatust vabameelseks.

Teadusajakirjas Nature 1998. aastal avaldatud uurimus märkis ära, et Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia (U.S. National Academy of Science) liikmete hulgas on usk jumalasse või hauatagusesse ellu väga madal – ainult 7% uskus isikulist Jumalat võrreldes USA keskmisega, mis on 85%. 2009. aasta alguses uuringuagentuuri Gallupi poolt läbiviidud küsitluses 143 riigi hulgas selgus, et kõige ilmalikuma ellusuhtumisega riik maailmas on Eesti. Küsimusele „Kas religioon mängib teie igapäeva elus olulist rolli?“ vastas Eestis positiivselt vaid 14% küsitluses osalenutest. Eestile järgnes Rootsi (17%), Taani (18%), Norra (20%) Tšehhi ja Aserbaidžaan (21%), Hong Kong (22%), Jaapan ja Prantsusmaa (25%) ja Mongoolia ja Valgevene (27%). Euroopa riikidest olid kõige religioossemad Itaalia, Portugal, Poola, Rumeenia ja Kreeka. Kõige religioossem aga Egiptus (100%), millele järgnesid Sri Lanka ja Indoneesia (99%). USA asetses nimekirjas keskel (65%).

USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) poolt 1997. aastal avaldatud andmed USA vanglate populatsiooni kohta on näidanud, et võrdluses USA populatsiooni keskmisega, leidub vanglates oluliselt vähem ateiste, kui mõne religiooni esindajaid.

Ateism, religioon ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

“Kümme käsku“, Lucas Cranach Vanema poolt

Kuigi inimesi, kes nimetavad enda ateistiks, peetakse enamasti ebareligioosseteks, eksisteerib suuremate religioonide hulgas sekte, mis eitavad looja-jumala eksistentsi. Viimastel aastatel on teatud religioossed usulahud hakanud koguma endasse hulgaliselt avameelselt ateistlike järgijaid, nagu näiteks ateistlik või humanistlik judaism ja Kristlikud ateistid.

Kuna isegi rangeim positiivne ateism ei dikteeri endas keeldu ühelegi uskumusele (v.a. jumaluse eksisteerimine), siis võib ateistlik maailmapilt endas sisaldada kuipalju tahes erinevaid spirituaalseid uskumusi. Samal põhjusel varieeruvad ateistlikud eetilised tõekspidamised universaalsest humanismist (moraalkoodeks kehtib kõigile pidevalt), kuni moraalse nihilismini, mis ütleb, et igasugune moraal on tähtsusetu.

Kuigi on filosoofiline aabitsatõde, kapseldatud Plato Euthyphro dilemmas, et jumalate roll hea ja halva äratundmises on kas mittevajalik või meelevaldne, on olnud püsival kohal poliitilistes vaidlustes seisukoht, et moraalsus peab tulenema Jumalast ja see ei saa eksiteerida ilma kõiketeadva loojata. Moraalseid ettekirjutisi nagu „Tapmine on vale“ nähakse kui taevalikku seadust, mis vajab kehtimiseks jumalikku seadustetegijat ja kohtunikku. Seevastu vaidlevad paljud ateistid selle paikapidavuses, öeldes et tegu on väära analoogiaga maiste seaduste vahel ja moraalsus ei sõltu seadusetegijast samal viisil nagu muul juhul. Briti evolutsiooni-bioloogia professor, Oxfordi Ülikooli teadusdoktor, võitlev ateist ja teaduse populariseerija Richard Dawkins (1941–...) väidab oma best-sellerist raamatus „The God delusion“ („Jumala illusioon“, 2006), et moraalile leidub evolutsiooniline seletus. Ta esitab küsimuse „Kas sa mõrvaksid, vägistaksid ja varastaks, kui teaksid, et Jumalat ei eksisteeri?“ ja eeldab, et väga vähesed inimesed vastaksid sellele jaatavalt – seeläbi järeldades, et religioon ei ole vajalik moraalseks käitumiseks. Ta väidab, et moraalne konsensus mõjutas religioosseid juhte neid kasutama oma pühades tekstides; moraal ei pärine Piiblis kujutatud Jumal-autoriteedilt, vaid me ise valikuliselt samastame tollast moraali juba olemasolevaga.

Filosoofid Susan Neiman (1955–...) ja Julian Baggini (1968–...) väidavad teiste hulgas, et eetiline käitumine jumaliku mandaadi põhjal ei ole tõeline eetika, vaid pime alluvus. Baggini ütleb, et ateism on ülem baas eetikale, kuna moraalsed alused religioossetes käskudes tulenevad kohustustest endist, kuid ateism võib pidada näiteks käsku „Sa pead varastama!“ ebamoraalseks sõltumata religioonist, seetõttu on ateism paindlikum moraali tõeliste väärtuste kindlakstegemisel. Kaasaegne Briti poliitiline filosoof Martin Cohen on ajalooliselt tõlgendanud Piiblis esinevaid hukkamõiste piinamise ja orjuse kasuks, kui näiteid tõsiasjast, et religioosne hukkamõist järgneb poliitilistele ja sotsiaalsetele tavadele , mitte aga vastupidi. Samasugust kalduvust on ta ka omistanud väidetavalt kiretule ja objektiivsele filosoofiale. Cohen laiendab eelmainitud argumenti detailsemalt poliitilises filosoofias Platost Maoni tuues välja Koraani, mida ta näeb kui keskaegsete moraalinormide säilitamist läbi muudatuste ilmalikus ühiskonnas. Ateistid, nagu Sam Harris (1967–...) arvavad, et Lääne religioonide toetumine jumalikule autoriteedile viib iseenesest autoritarismini ja dogmatismini. Religioosne fundamentalism ja väline religioon (kui religiooni aktsepteeritakse teenimaks teisi, rohkem tähtsamaid huve) on leitud olevat korrelatsioonis autoritarismi, dogmatismi ja eelarvamustega. See argument kombineerituna ajalooliste sündmustega, mis väidetakse ilmekalt demonstreerivat religiooni ohte, nagu ristisõjad, inkvisitsioon ja nõiajahid, kasutatakse tihti mitte-religioossete ateistide poolt õigustamaks oma maailmapilti ilma jumala(te) ja religiooni(de)ta.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tarmo Kulmar. Üldine usundilugu I, õppesõnastik. Tartu 2000)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]