Saksa-Rooma riik

Allikas: Vikipeedia
Saksa-Rooma riik
Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik
Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation (saksa keeles)
Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae (ladina keeles)
9621806
Flag of the Holy Roman Empire (1200-1350).svg
 
Flag-Holy-Roman-Empire.png
Lipp aastatel 1200–1350 Lipp aastatel 1400–1806
HRR.gif
Valitsusvorm monarhia
Saksa-Rooma keiser {{{riigipea-nimi}}}
Religioon katoliiklus
Keisrikroon 10. sajandi teisest poolest
Osa imperaatorlikust vapist, 1857

Saksa-Rooma riik ehk Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (saksa keeles Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation, ladina keeles Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae), esialgu lihtsalt Püha Rooma riik, oli keskajal ja uusajal Kesk-Euroopas eksisteerinud riik.

Riigi nimest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Rooma riik eksisteeris aastail 9621806. Selle rajas Saksa kuningas Otto I, kes lasi ennast paavstil Itaalia kuningaks ja Rooma keisriks kroonida. Otto ja ta järglased nimetasid ennast lihtsalt keisriteks (Augustus), nad pidasid end Vana-Rooma riigi lääneosa taastajateks.

Seoses paavstlusevastase võitlusega 11. sajandil võeti kasutusele mõiste 'sakslaste kuningas', millele keisrid vastandasid kohe mõiste 'roomlaste kuningas'. Nii tekkis ajapikku idee Püha Rooma keisririigist kui sakslaste impeeriumist.

Kuni 15. sajandini nimetati saksa dünastiatest keisrite valitsetavat impeeriumit siiski lihtsalt Püha Rooma riigiks, alles siis lisandus nimeosa Saksa RahvuseSaksa Rahvuse Püha Rooma riik. Rooma linnaga oli riigil tegelikult pistmist üpris vähe, kuna see oli Rooma paavstide võimu all ning alates 17. sajandist riigi koosseisu enam ei kuulunud. Selleks ajaks oli riigi tähtsus samuti tunduvalt vähenenud, kuna keskaja vaimus jumala poolt määratud ja kaitstud valitseja asemele olid astunud territoriaal- ning rahvusriikide iseteadvad juhid. Nii muutus ka Saksa-Rooma riik vaid sümboolseks koosluseks, võrdväärsena marginaliseerunud keisritiitlile. See lubas ka Voltaire'il öelda, et Püha Rooma riik pole enam ei püha, Rooma ega isegi mitte enam riik.

Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi eksistentsi viimase kontinuiteedi kandja Austria keisririigi eksistentsi lõpetas Napoleon I, kes saavutas 1805. aasta detsembris ühe oma kõige hiilgavamatest võitudest, purustades Austerlitzi lahingus Austria armee. Viimasest Saksa-Rooma keisrist, Habsburgide valitsejasoo esindajast Franz II-st sai Austria keiser Franz I.

Riigihaldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisririigi valdused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riigi territooriumite loend
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riigi territooriumite loend (A)

Keisririigi reformi osana loodi aastal 1500 kuus ringkonda; aastal 1512 loodi veel neli. Need olid regionaalsed grupid enamusest (kuid mitte kõigist) erisugustest keisririigi riikidest kaitse, keiserliku maksustamise, müntimise järelvalve, rahuhoidmise funktsioonide ja avaliku julgeoleku eesmärkidel. Igal ringkonnal oli oma parlament, tuntud kui Kreistag ("Ringkonnapäev"), ja üks või mitu juhti, kes koordineerisid ringkonna asju. Mitte kõiki keisririigi territooriume ei arvatud keisririigi ringkondadesse, isegi mitte pärast 1512. aastat; Tšehhi krooni maad arvati välja, nagu ka Šveits, keiserlikud läänid Põhja-Itaalias, riigirüütlite maad ja mõned muud väikesed territooriumid nagu Jever.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keiser ja kuningas läbi riigi ajaloo[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma keiser
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend

Riigi eesotsas seisis keiser, kes oli ühtlasi ka Saksa kuningas. Talle allusid vasallidena riigivürstid, kelle arv läbi ajaloo oli äärmiselt muutlik, olulisimad neist olid kuurvürstid, kellel oli õigus valida kuningas, kellest peale paavsti poolset kroonimist sai keiser (Otto I oli kehtestanud korra, millega Saksa kuningast pidi igal juhul saama keiser, ent siiski alles peale kroonimist). Keisritiitel oli tõsine asi, seda võis senise arusaama kohaselt olla vaid üks. Kogu toonane kristlik Euroopa, mis oli nüüdsest Euroopast tunduvalt väiksem, luges ennast Vana-Rooma järglaseks ja Roomal ei olnud mitut keisrit.

Varasema Euroopa suurvalitseja Frangi keiser Karl Suure keisrikskroonimine toimus just sümboolselt 800. aastal Roomas, ehkki antiiksest Roomast põlvnev keisrivõim oli Konstantinoopolis ju alles olemas, ja ootuspäraselt ei tunnustanud Bütsantsi valitseja Karli tiitlit. Kuid Karl Suur oli omaaegse maailma võimsaim valitseja ja tema eesmärgiks oli taastada Rooma impeerium. Sellest ka kroonimine just Roomas ning sümboolne keisrivõimu tagasitoomine Läände ehk Õhtumaale ehk Oktsidenti.

Läbi keskaja oli kuninga saamine keisriks sageli problemaatiline, kuna selleks tuli minna Itaaliasse, mis tõi sageli kaasa sõdu, samuti häid suhteid paavstiga ning soodsat sise- ja välispoliitilist olukorda. Enamasti see kuningatel siiski õnnestus, kuid kui paavsti positsioon tõusis 13. sajandil keisri ehk ilmalikust võimust tunduvalt tugevamaks, siis tõi see kaasa kõigepealt tugeva võimuvõitluse ning seejärel interreegnumi, mille järelgi Saksa kuningaid keisriteks ei kroonitud. Tava elustus tasapisi 14. sajandil ning kindlustus 15. sajandil, mil nii kiriku- kui ka keisrivõim näisid stabiliseeruvat.

Otto ja tema esimeste järglaste ajal oli Püha Rooma riik idee järgi Lääne-Rooma ja Frangi riigi loomulik jätk ning seetõttu oli ka keisril kogu võimutäius, ta pidi aru andma vaid jumala ees ning üldiselt lugesid keisrid endale õiguseks ametisse nimetada ka paavste, justnagu toimus see ka Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigis, kus keisrid määrasid ametisse patriarhe. Keisrivõimu äärmusliku laiendamise katse tehti Otto III ajal, kes uskus, et keisrile peaksid otseselt alluma kõik kristlikud maad ja rahvad. Ta tõstis paavstiks oma nõo ning hiljem õpetaja, kuid oma varajase surma tõttu ei õnnestunud tal oma plaane ellu viia. Seejärel pöördusid keisrid tagasi Frangi- ehk Saksmaa-keskse poliitika juurde, ehkki kohati püüti kontrollida ka Itaaliat.

Keisrivõimu kõrgajaks võib lugeda 12. sajandit, mil valitsesid edukad monarhid Friedrich Barbarossa ja Heinrich VI. Sel ajal teravnes ka võitlus paavstivõimuga, mis jõudis oma kõrgpunkti 13. sajandil, mil keisririigi reaalse ühtsuse taastas Friedrich II. Kuid kuna paavstivõim oli veelgi tugevam, suutis ta imperaatori võimu murda ning paisata riigi interregnum'i kaosesse. 14. sajandil keskendusid keisrid lõplikult vaid Saksamaale, kus nende tsentraliseerimispoliitika aga üldiselt üha selgemalt läbi kukkus. Viimased katsed luua universaalmonarhistlikku ühtset impeeriumit tegid Maximilian I ja Karl V. Alates 16. sajandi keskpaigast hakkas keisri tähtsus riigisiseselt üha enam langema ning peale Kolmekümneaastast sõda piirdus keisri tegelik võim vaid tema pärusvaldustega.

Lõplikult kaotas keisritiitel tähtsuse 19. sajandi algul, mil Napoleon I enamiku keisririigist okupeeris ning 1806. aastal impeeriumi kaotas.

Saksa-Rooma riigi aadlihierarhia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Keiser (imperaator) (saksa Kaiser), kuna Saksa-Rooma keisririigis järgiti Rooma riigi traditsioone, oli ka kõrgeim võimukandja Rooma riigi traditsioone jätkav monarh. Keisri (Caesar) positsioon kujunes välja Saksa-Rooma riigi eellase – Karl Suure Frangi riigis. Keisrist kõrgemal oli vaid Rooma paavst. Keisri valisid Saksamaa tähtsamate osalisriikide kuurvürstid. Saksa-Rooma keisririigis oli keisri asetäitjaks ning keisri surma ja tema järglase valimise vahepeal valitsejaks Reichsvikar, kelleks olid Saksi hertsog ja Reini pfaltskrahv. Keisri tiitel: Tema Keiserlik Majesteet!
  • Kuningas (ladina rex, Konung, kuning-chuni, cyn – sugukond vanemülemsaksa keeles). Kuningas kujunes valitseja tiitliks keskajal, algselt oli kuningas sugukonnavanem, kes täitis ka kohtuniku ülesandeid ja oli ka sõjaväejuht. Keskajal peeti kuningat Jumalast seatud valitsejaks. Olenemata seisusest olid kõik kuninga vasallid. Kuninga tiitel: Tema Keiserlik Majesteet!
Kuninga perekonda kuuluvad vürstid kandsid nimetust prints, troonipärijakroonprints, printside tiitel oli: Tema Kuninglik Kõrgus!
Prantsusmaa keiser Napoleon I andis selle tiitli Joaquin Murat`ile, kes sai Bergi suurhertsogiks. 1806. aastal andis Napoleon suurhertsogi tiitli Hessen-Darmstadti landkrahvile, Badeni kuurvürstile, Würtzburgi piiskopile ja 1810. aastal ka Reinimaa Fürstprimasele. 1815. aasta Viini kongressi otsusega said suurhertsogkonnaks Saksi-Weimar-Eisenochi suurhertsogkond, Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkond, Mecklenburg-Sterlitzi suurhertsogkond ja Luxenburgi suurhertsogkond. 1829. aastal sai suurhertsogkonnaks Oldenburg. 1815. aastal oli Saksa-Rooma keisririigi järglases – Saksa Liidus 7 ja 1871. aastal 6 suurhertsogkonda.
Ertshertsog (ladina archidux) oli Habsburgide dünastia printside tiitel alates 16. sajandist Algselt 1453. aastast oli ertshertsog Austria valitseja päritav tiitel, mille andis keiser Friedrich III võrdsustamaks Austria hertsogit kuur- ehk ertsvürstidega.
Kuurvürst ehk Ertsvürst (ladina principes electores) moodustasid erilise grupi. Neile kuulus 13. sajandist õigus valida Saksa-Rooma keisririigi keiser. Kuurvürst kolleegiumi moodustasid algul 7, hiljem 8 ja lõpuks 9 kuurvürsti. Nendeks olid Böömi kuningas, Reini pfaltskrahv, Saksi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Mainzi, Kölni ja Trieri peapiiskop ning Saksa ordu kõrgmeister (1525. aastast Liivi ordumeister). 1356. aastal kinnitas keisririigi keiser Karl IV Kuldbullaga ertsvürstide eesõigused. Neil oli keisrile nõuandmise õigus üldriiklikes asjades, neile kuulusid keiserlikud õukonnaametid (Erzamt). Mainzi ertspiiskop oli Saksamaa ertskantsler, Trieri ertspiiskop oli Burgundia ertskantsler, Kölni ertspiiskop oli Itaalia ertskantsler, Böömi kuningas oli ertskinker, Reini pfaltskrahv oli ertslaudnik, Saksi hertsog oli ertsmarssal ja Brandenburgi markkrahv oli ertskambristuhärra. 1622. aastal sai Reini pfaltskrahvi õiguse Baieri, 1692. aastal Braunschweig-Lüneburgi hertsog (Hannoverist) . Mainzi kuuripäeval 1803. aastal Regensburgis said Trieri ja Kölnile lisaks kuurvürstitiitli Württembergi vürst, Badeni vürst, Hesseni vürst, Hessen-Kasseli vürst ja Salzburgi vürst. 1805. aastal lisandus Würzburgi kuurvürst. Kuurvürstide kolleegium likvideeriti 6. augustil 1806. aastal. Kuurvürstide tiitel: Kuurvürstlik Kõrgus!
Landkrahv ehk maakrahv (ladina comes provincialis) oli teatava suurusega valduse haldur, aadlihierarhias hertsogi ja krahvi vahel. Maakrahv oli kuninga ametnik mõnes maapiirkonnas. Tiitel tuli kasutusele 12. sajandil. 13. sajandil kattus nende territoorium endiste gaukrahvide omaga. Esialgu oli landkrahvide ülesandeks kuningavõimu tugevdamine hertsogkondades. Landkrahvi tiitel oli levinum Saksa riigi edelapoolsetes aladel. Neile allusid Ülem- ja Alam-Elsass (Sundgau ja Nordgau), Breisgau, Albgau, Linzgau, Thurgau ja Aargau. 1129. aastast sai landkrahvkonnaks Tüüring, kuna Meisseni markkrahvkond läks Wettini dünastia kätte ja maahärrad von Husen said Meisseni maakrahvi tiitli. Aja jooksul sai enamikest maakrahvidest hertsogi tiitli. Kui Saksa-Rooma keisririik 1806. aastal laiali saadeti, säilis maakrahvi tiitel ainult Hessen-Homburgi maakrahvidel. Peale selle liini lakkamist sai 1866. aastal Preisi-Austria sõjas maakrahvi valdused endale Hessen-Darmstadti suurhertsogiriik.
Burgkrahv ehk linnusekrahv oli keisri või kuninga linnuse haldur.
Pfaltskrahv ehk krahv-palatiin oli keisri või kuninga õukonnaametnik, õuekohtu kaasistuja, hiljem kohtu eesistuja ja kuninga esindaja kohtus. 9.-11.sajandil oli mõne piirkonna ehk pfaltsi (koht, kus valitseja vaheldumisi asus ja mis sageli olid vanad frankide kuningakojad) läänihärra. Kuningas Otto I (936–973, Saksa-Rooma keiser 962. aastast) ajal said pfaltskrahvideks Lotringi, Baieri, Švaabi, Saksi ja Kärnteri hertsogid. Kõige tähtsam oli neist (Reini) Pfalzi pfaltskrahv, kes kuulus kuurvürstide kolleegiumi ja oli keisri asetäitja (Reichsvikar). Tema valdustes asus ka Saksa-Rooma keisri resident Heidelberg.
Markkrahv (sama, mis markii), markkrahv oli Frangi riigis 8.–9. sajandil ja Saksamaal piiriäärse ringkonna (margi) valitseja. Markkrahvil oli suurem võim, kui teistel krahvidel. 10.–12. sajandil said paljud neist Saksamaa riigivürstideks. Aastatel 919–1024 said Saksa kuninga uue seadusega markkrahkondadeks Meissen, Lausitzi ehk Ostmark, Verona, |Kraini, Steiermarki ja Baieri Ostmark. Alates 12. sajandil said Meisseni, Lausitzi, Määri ja Namuri riigivürstkondadeks. 16. sajandil said Brandenburg-Ausbachi ja Brandenburg-Bayreuthi maahärrad markkrahvi tiitli. 1815.aastal oli Saksa Liidus 1 markkrahvkond.
Apanaazkrahv oli Saksa-Rooma keisririigi valitsejasoo mittevalitsevate liikmetele antav, kas eluajaks või pärandatavana, ülalpidamiseks olev krahvkond
Raukrahv oli keskaegse Nahegau krahvide nimetus. Gaugrahv Emich VI (1140–1160) andis poeg Konradile ja Emichile osadel perekonna valdustel Wildgraf tiitli. Hiljem said nad oma mägistele valdustele lisaks Altenbaumburgi, Ruwenburgi ja Stalzenburgi ning saadi tiitel raukrahv. Peale raukrahvide suguvõsa lõppemist läksid nende valdused 1667. aastal üle Pfalzi kuurvürsti Karl Ludwigi (1649–1680) abikaasa Marie Louise von Degenfeldile, kellest sai raukrahvinna.
Reinkrahv oli tiitel Rheingau krahvidel, kelle tugevaim kindlus oli Kreuznach. Esimene reinkrahv oli Hatto VI (937–960). Reinkrahv Johann III (1383–1428) tütar abiellus viimase wildkrahviga Kyrburgist ning dünastiate liitumisel tekkis tiitel Wildgraf und Reingraf. Johann V (1476–1495) omandas mitmeid uusi valdusi. Hiljem sai Obersalmi krahv von Salm endale tiitli Wildgraf und Reingraf, mida kandsid edasi Salmi vürstid.
  • Parun ehk Vabahärra (saksa freiherr,ladina Bar, baro – vaba mees). Parun oli algselt madalaim kroonivasall, mis hiliskeskajal kujunes eraldi aadlitiitliks. 16. sajandil hakati Saksa aladel vabahärra asemel kasutama tiitlit parun. Parunitel suverääniõigused puudusid. Parun oli levinum aadlitiitel Baltimaades, kuna Peeter I andis selle tiitli Läänemereprovintside aadlikele eristamaks neid teistest Venemaa kubermangude aadlikest. Parunite tiitel: Kõrgeauline!
  • Rüütel, aadlik, oli vabadest talupoegadest pärit vasalli tiitel, mis rüütliteenistuse kadumisega muutusid tituleeritud seisuseks, partikliga von või de. See oli madalaim aadli aste, millega käis kaasas vapiõigus. Rüütite tiitel: Kõrgeauline!
  • Keskajal olid rüütliseisuse madalamad astmed kannupoiss ja relvakandja (kilbikandja).

Vaata ka:[muuda | redigeeri lähteteksti]