Itaalia meedia
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Itaalia meediale on iseloomulik tihe seotus poliitikaga, ajalehtede väike tiraaž ning eliidile ja kommentaaridele orienteeritud ajakirjandus. Ajakirjaniku amet ei ole arenenud autonoomseks. Vastupidi neutraalsusenõudele on Itaalia meedia poliitiliselt kallutatud. Olulisim uudisteagentuur on ANSA, mida toetavad väiksemad agentuurid Adn-Kronos, ASCA ja majandusuudistele keskenduv Radiocor.[1]
Ajalehed[muuda | muuda lähteteksti]
Itaalias loeb ajalehti veidi alla poole täiskasvanutest, mis teiste Euroopa Liidu riikide lugejate arvuga võrreldes on vähe. Viimase 10 aasta jooksul on lugejate arv olnud suhteliselt stabiilne. Itaalia ajalehtede keskmine kogutiraaž on 10 miljonit lehte päevas. Ajalehti ostetakse valdavalt üksikmüügist, kojutellimise osakaal on ligikaudu kümnendik tiraažist. Itaalia trükimeedia nõrkuseks on väike reklaamitulu. Reklaamiturul domineerib televisioon, ainult kolmandik reklaamist on trükimeedias.
Itaalias on 93 päevalehte, millest kõige tähtsamad on Corriere della Sera ja la Repubblica. Väga populaarne on Itaalias spordiajaleht La Gazzetta dello Sport, mille tiraaž jääb esmaspäeviti alla ainult Corriere della Sera ja la Republicca omale. Lugejate arvult on La Gazzetta dello Sport suurim päevaleht Itaalias (3,7 miljoni lugejat).[2]
Viimastel aastatel on Itaalia suurlinnades hakatud välja andma palju tasuta päevalehti. Suuremad neist on Leggo ja Metro. Itaalia tasuta ajalehtede keskmine kogutiraaž on päevas 4,4 miljonit, mis on maailma suurim.[3]
Itaalias on populaarsed kõmuajakirjad. Populaarseim neist on Focus 5,6 miljoni lugejaga.
Veebileht on olemas 106 Itaalia ajalehel ning neid külastatakse tavalisel argipäeval 36 miljonit korda.[3]
Raadio[muuda | muuda lähteteksti]
Itaalias on väga palju raadiokuulajaid ja reklaamitulu kasvab pidevalt. Raadio on populaarsuselt televisiooni järel teisel kohal. Aastal 2007 kuulas keskmine itaallane päevas raadiot 68 minutit.[3]
Igal aastal koostatava aruande "World Press Trends" 2009. aasta andmetel ei tohi Itaalias avalik-õiguslikud raadiokanalid moodustada rohkem kui 25% kõikidest raadiokanalitest.[3] Kolm põhilist avalik-õiguslikku raadiojaama on RAI alla kuuluvad Radio1 (pakub peamiselt uudiseid, jutusaateid ja popmuusikat), Radio2 (eeskätt jutusaated) ja Radio3 (eeskätt kultuur ja klassikaline muusika). RAI jaamu kuulab peaaegu pool kogu kuulajaskonnast. Kuigi muusika osakaal on kõikides Itaalia raadiojaamades suur, pakuvad RAI jaamad tasakaalustatumat programmi, sisaldades ka uudiseid ja kultuurisaateid. Radio3 keskendub enam kultuurile ja klassikalisele muusikale. 2003. aastal pakkusid RAI jaamad 30% ulatuses muusikat, 14% ulatuses informatsiooni, 14% kultuurisaateid ja 14% meelelahutust, 11% ulatuses uudiseid ja 17% muud programmi.[4]
Kolm suurimat eraraadiot, mis keskenduvad pea ainult muusikale, on L'Espressole kuuluv Radio Deejay, RDS (Radio Dimensione Suono) ja RTL.
Televisioon[muuda | muuda lähteteksti]
Televisioon sai Itaalias alguse juba 1939. aastal, kui hakati esimest korda eksperimenteerima teadete eetrisse andmisega. II maailmasõda seiskas televisiooni arengu, uuesti sai see hoo sisse 1954. aastal. Itaalia ringhäälingusüsteemile on omane poliitikute osalemine televisiooni korraldamises, eriti peab see paika Itaalia avalik-õigusliku televisiooni RAI (Radiotelevisione Italiana) puhul, mida on alati kontrollinud valitsus ja poliitilised parteid. Itaalias on kaks suurt üleriigilist televisioonivõrku: avalik-õiguslik televisioon RAI ning kommertstelekanalitevõrgustik Mediaset, mille asutajaks on Itaalia endine peaminister Silvio Berlusconi. RAI ja Mediaset moodustavad duopoli, jagades omavahel ära 85% Itaalia televisiooni vaatajaskonnast ja 90% reklaamituludest.[5] 2012. aasta lõpuks läks Itaalia täielikult üle digitelevisioonile.[5] 2007. aastal vaatas keskmine itaallane televiisorit päevas 91,4 minutit.[3]
Kaabeltelevisioon[muuda | muuda lähteteksti]
RAI hakkas 3. jaanuaril 1954 regulaarselt telesaateid edastama. RAI-le kuuluvad kõik kolm avalik-õiguslikku telekanalit: RAI Uno (2008. aasta septembri andmete kohaselt vaadatuim telekanal, moodustades 21,8% turust),[6] RAI Due ja RAI Tre. 2008. ja 2009. aastal tõi RAI turule mitu uut kanalit. Lisaks kontrollib RAI paljusid äriühinguid, mis tegelevad ringhäälinguga. Kolmele telekanalile lisaks on RAI halduses veel neli raadiojaama. RAI telekanalite programmid edastavad uudiseid, vestlussaateid ning meelelahutust.
Silvio Berlusconi omanduses olev Mediaset on alates 1970. aastast, mil see asutati, olnud avalik-õigusliku RAI põhikonkurendiks. Ka Mediasetis on kolm populaarset telekanalit: Canale 5 (2008. aasta septembri andmete kohaselt vaadatavuselt 20,33%-ga teisel kohal),[6] Italia 1 ja Rete 4. Need Mediaseti telekanalid on viimastel aastatel RAI ainuvõimu oluliselt kõigutanud, eriti meelelahutusliku televisiooniprogrammi osas. Mediaseti telekanalid levivad lisaks Itaaliale veel Horvaatias, Sloveenias, Vatikanis, San Marinos ja Maltal.
La7 on televisioonivõrgustik, mida kontrollib Telecom Italia. La7-l on kolm telekanalit: TMC1, TMC2 ning MTV Italia. Kuigi tegemist on suure firmaga, ei ole La7 suutnud Mediaseti ja RAI programmidega konkureerida. Üldiselt on La7 programmid orienteeritud kultuurile, sageli on eetris ka sportmänge.
Rete A on ainult muusikakanaleid hõlmav võrgustik, mille ostis 2004. aastal L'Espresso, kes omab ka mõjukat ajalehte La Repubblica ja populaarset raadiojaama Radio Deejay.
Satelliittelevisioon[muuda | muuda lähteteksti]
2003. aastal asutas meediamagnaat Rupert Murdoch satelliittelevisiooni Sky Italia, mille eesmärgiks oli tuua satelliittelevisioon vähemalt 3 miljonisse Itaalia majapidamisse. Eesmärk sai täidetud 2004. aastaks. Sky Italia edu põhines Itaalia jalgpalli meistriliiga mängude ülekandmises, kuid ajapikku hakkasid Sky Italiale samas valdkonnas konkurentsi pakkuma nii Mediaset kui ka La7. 2009. aastal kaotas Sky Italia oma monopoli satelliittelevisioonimaastikul seoses satelliittelekanali Tivusat töö alustamisega.
Internet[muuda | muuda lähteteksti]
2008. novembri seisuga on Itaalias 28 255 100 internetikasutajat, mis moodustab 48,6% kogu rahvaarvust.[7] Interneti kasutamine suurenes 2000. aastate alguses kiires tempos, kuid 2004. aastast on jäänud enam-vähem samale tasemele. Kõige suurema osa internetikasutajatest moodustavad kodumajapidamised, millele järgnevad äriettevõtted ning koolid ja avalikud institutsioonid.
| Aasta | Kasutajaid | Rahvaarv | % rahvaarvust |
|---|---|---|---|
| 2000 | 13 200 000 | 57 989 900 | 22,8% |
| 2004 | 28 610 000 | 58 608 565 | 48,8% |
| 2008 | 28 255 100 | 58 145 321 | 48,6% |
Allikas: Internet World Stats
Interneti tsensuur[muuda | muuda lähteteksti]
Itaalia blokeerib välismaiste kihlveovahendajate ligipääsu internetile, tehes teatud muudatusi Itaalia internetiteenuse pakkujate DNSi ehk domeeninimede süsteemi võõrustaja failides.[8] Samuti blokeeritakse lapspornot sisaldavad veebilehed.[9] 2008. aastal blokeeris Itaalia mõneks ajaks ka The Pirate Bay veebilehe, väites, et see läheb vastuollu elektroonilise kaubanduse seadusega.[10] 4. aprillist 2010 on ligipääs The Pirate Bayle jälle keelatud.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tonello, F. Media Landscape – Italy, URL: (kasutatud mai 2010) https://web.archive.org/web/20100606090131/http://www.ejc.net/media_landscape/article/italy
- ↑ Audipress 2008, URL: (kasutatud mai 2010) https://web.archive.org/web/20100331011751/http://www.audipress.it/upload/Audip%202008_I%20DATI%20x%20sito.xls
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 World Association of Newspapers. World Press Trends 2009.
- ↑ Open Society Institute. Television across Europe: regulation, policy and independence, Volume 2, 2005 URL (kasutatud mai 2010) https://web.archive.org/web/20120204061429/http://www.soros.org/initiatives/media/articles_publications/publications/eurotv_20051011/voltwo_20051011.pdf.
- ↑ 5,0 5,1 European Journalism Centre. URL: https://web.archive.org/web/20100606093044/http://www.ejc.net/ejc. kasutatud mai 2010
- ↑ 6,0 6,1 . Auditel. https://web.archive.org/web/20090327081558/http://www.auditel.it/doc/sintesimensile_1_settembre08.pdf. Kasutatud mai 2010
- ↑ "Internet World Stats".
- ↑ "Ascend Media Gaming Group". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. aprill 2007. Vaadatud 24. mail 2010.
- ↑ "PI: Sed Lex/Quando il Ministro viola la legge".
- ↑ "Sequestro preventivo del giudice così l'Italia oscura Pirate Bay".