Osmanite riik

Allikas: Vikipeedia
Osmanite impeerium
12991923
Ottoman flag.svg
 
Osmanli-nisani.svg
Osmanite riigi lipp Osmanite riigi vapp
Ottomani riik suurima ulatuse ajal (1683)
Valitsusvorm Monarhia
Pealinn İstanbul

Osmanite impeerium ehk Ottomani impeerium oli paljurahvuseline riik, mida kaasaegsed tundsid Türgi impeeriumina. Osmanite riik lakkas eksisteerimast 1923, mil kuulutati välja Türgi Vabariik.

Kujunemislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmanite riigi sünniajaks loetakse 1299. aastat, mil Osman I kuulutas end Seldžuki impeeriumi valitsejaks. Hiilgeaegadel hõlmas riik suure osa Kagu-Euroopast, Lähis-Idast ning Põhja-Aafrikast, küündides Gibraltari väinast Kaspia mere ning Pärsia laheni.

Osmanite impeeriumi pealinnaks sai Konstantinoopol, mille Osmanid vallutasid 1453. aastal.

Riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmani impeeriumi valitsejad, kes kandsid 1382. aastast sultanitiitlit, Osmani riigi esimesed valitsejad kandsid bei tiitlit. Esimesena kuulutas end sultaniks Murad I. 1922. aastal lõppes sultanite võim, kui Türgi iseseisvussõja järel kuulutati välja tänapäevane Türgi Vabariik.

Next.svg Pikemalt artiklis Türgi sultan, Türgi riigipeade loend
Timuri impeerium 1405. aastal

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. sajandiks oli Bütsansi ehk Ida-Rooma riik nõrgenenud ja pärast keiser Andronikos III surma haaras riiki laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347). Seda kasutasid edukalt ära serblased, kes hõivasid suure osa Bütsantsi territooriumidest Balkanil. Peaaegu mahajäetud linna hõivasid seejärel osmanid, kes kinnitasid esmakordselt kanda Euroopas. 14. sajandi lõpul alustasid Osamanid vallutusi kagu-Euroopas, Balkani poolsaarel ja 1389. aastal peetud Kosovo lahingus langes suurem osa Serbia kuningriigist türklaste kätte ning nad domineerisid pea kogu Balkanil. Osa Serbia piirkondi suutis veel 70 aastat vastu panna, enne kui Osmanite riik needki annekteeris.

14. sajandi lõpus põrkusid Osmanite laienemisplaanid Turkestani valitseja Timuriga, kes oli vallutanud Indiat ja pööras seejärel tähelepanu läände, kus osmanite võim oli tõusmas. Osmanid olid Il-Khaani nõrkust kasutades 1300. aasta paiku alistanud kogu Väike-Aasia, endised Mongolite riigi alad. 1389. aastal asus troonile Bayezid, kes võitis korduvalt Bütsansi riiki. Edasi lõi ta liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur aga lõi esiteks Egiptuse väe Süürias puruks ja siis verises Ankara lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid. Kogu Lääne-Aasia tunnustas Timuri valitsust ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

Sultan Bayezid I surma järel 1403. aastal algas tema poegade vahel võimuvõitlus (nn Osmanite interreegnum, 1402 või 1403–1413). Esialgu olid võitluses edukaimad Süleyman ja İsa, kes said oma võimu alla Osmanite valdused vastavalt Euroopas (pealinnaga Edirnes) ja Aasias (pealinnaga Bursas). Tulevase Mehmed I võimu all olid esialgu vaid mõningad alad Kesk-Anatoolias, kuid tema positsioon paranes pärast Timuri surma 1405. aastal, misjärel tal õnnestus mitmed naaberemiraadid Anatoolias oma vasallideks teha. Samal aastal võitis ta ka İsa ja sai kõigi Osmanite Aasia-valduste valitsejaks. Järgnevatel aastatel toetas ta venna Musa võitlust Süleymani vastu Euroopas, kuni too 1411. aastal Süleymani võitis ja Edirne valitsejaks sai. Seejärel puhkes võimuvõitlus Musa ja Mehmedi vahel, milles viimane osutus edukamaks: 1413. aasta 5. juulil toimunud Çamurlu lahingus praeguse Bulgaaria aladel võitis ta Musat ja sai seejärel kõigi Osmanite valduste isandaks. Mehmedi võidule aitas olulisel määral kaasa see, et ta sõlmis liidu Bütsantsi keisri Manuel II-ga, kellega Musa oli konflikti sattunud ja isegi Konstantinoopolit piiranud.

Mehmed I valitsusajal tugevnes Osmanite riik oluliselt: ta vallutas osa Albaaniast ja allutas mitu Anatoolia piirkonda Osmanite ülemvõimule. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid. Konstantinoopol oli selleks ajaks lagunev ja alarahvastatud. Elanike arv oli sedavõrd langenud, et linn nägi vaid veidi rohkem välja nagu erinevate külade kogum, mis on üksteisega ühendatud asustamata kvartalitega. 1453. aasta 2. aprillil piiras Mehmed II 80 000 sõduri ja suure hulga abivägedega Konstantinoopoli sisse. Ligi kahekuulise (2. aprill – 29. mai) piiramise järel langes Konstantinoopol türklaste kätte. Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI hukkus käsitsivõitluses, kui türklased olid linna müürid vallutanud.

Osmanite riigi laienemine, sultan Murad I (1362–1389) valitsemisajal

Sultan Selim I valitsusajal vallutasid Osmanid 1517. aastal Mamelukkide riigi Suleiman, sai endale võtta ka kaliifi tiitli.

Suleiman I Tore pööras ta peatähelepanu Euroopale, alustades kohe pärast võimule saamist sõda Ungariga. 1521. aastal vallutas ta ungarlaste piirikindluseks olnud Belgradi ning 1526. aastal purustasid türklased Ungari väe Mohacsi lahingus täielikult, kuningas Lajos II langes ning riik jagunes türklaste ja Habsburgide vahel. Suleiman jätkas aga ka sõda Habsburgidega ning 1529. aastal piirasid ta väed Viini. Halbade sügisilmade tõttu see siiski ebaõnnestus. Pärast Viini sõjaretke läbikukkumist pööras Suleiman rohkem tähelepanu Aasiale, eriti võitlustele Pärsiaga, kuid kuni oma valitsusaja lõpuni tegeles ta pidevalt ka Habsburgidele läinud Ungariga, haarates seda järk-järgult enda kätte. Ka surm tabas sultanit siis, kui ta oli parajasti sõjaretkel Ungaris.

1523. aastal vallutasid sultan Suleiman I Toreda väed ka Rhodose saare, tema ajal muutus Türgi Vahemere tugevaimaks merevõimuks, see sai tugeva hoobi alles 1571. aastal, viis aastat pärast Suleimani surma, kui türklased kaotasid Lepanto merelahingu.

Osmanite impeerium, aastail 1481–1683. Sultanite (1481–1512) Bayezid II, (1512–1520) Selim I Julma, (1520–1566) Süleyman I Toreda, (1566–1574) Selim II, (1574–1595) Murat III, (1595–1603) Mehmet III, (1603–1617) Ahmet I, (1617–1617) Mustafa I, (1617–1622) Osman II, (1622–1623) Mustafa I, (1623–1640) Murat IV, (1640–1648) Ibrahim, (1648–1687) Mehmet IV valitsusajal

Osmani impeerium, mis oli 15.–16. sajandil vallutanud Balkani poolsaare ja Musta mere ümbruse pidas 17., 18. ja 19. sajandil korduvalt sõdu Vene tsaari- ja Vene keisririigiga.

Põhja-Euroopas toimunud Põhjasõjas oli Osmani impeerium Rootsi kuninga Karl XII liitlane, kuid ei osalenud aktiivselt sõjategevuses. Alles Poltava lahingu kaotuse järel 1709. aastal, kui Karl XII ja Ivan Mazepa põgenesid Türgi valdustesse, saatis Vene tsaar Peeter I oma saadiku İstanbuli ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.

Aastatel 17971801 toimunud Napoleoni sõdade Teise koalitsiooni sõjas osales Osmanite impeerium koos Austria keisririigi, Suurbritannia kuningriigi, Hispaania, Napoli ja Venemaa keisririigiga Prantsusmaa ja Napoleoni vastases sõjategevuses.

Balkani sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Balkani sõjad, 1912–1913[1], [2]

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noortürklaste valitsus sõlmis 1914. aasta augustis salaja Ottomani-Saksa liidu, mis oli suunatud ühise vaenlase Venemaa vastu. Samal aastal astus Osmanite riik sõtta, rünnates Venemaale kuuluvat Sevastoopolit. Sõjas osales Osmanite riik Keskriikide poolel.

Sõja esimestel aastatel saavutas Türgi Suurbritannia üle mitu olulist võitu (Gallipoli lahing, Al-Kūti piiramine), kuid näiteks sõda Venemaaga Taga-Kaukaasias kulges halvasti ja Venemaa vallutas Kirde-Türgis suuri alasid. USA ei kuulutanudki Türgile sõda.

1915. aastal jätkas Venemaa sõjavägi pealetungi Kirde-Türgis. Selles toetasid teda Armeenia vabatahtlike üksused ja ka mõned Osmanite riigis elavad armeenlased. Seetõttu võttis Türgi valitsus, kes kartis, et kohalikud armeenlased lähevad massiliselt Venemaa poolele üle, vastu Tehciri seaduse armeenlaste deporteerimiseks rindelähedastelt aladelt. Ehkki seaduses polnud armeenlasi mainitud, algas selle põhjal armeenlaste genotsiid. Ühtlasi käskis siseminister Mehmed Talat vahistada ja hukata armeenlaste kogukonna juhid mujal Türgis. Surmamarsside ja tapatalgude tulemusena aeti armeenlased oma ajalooliselt kodumaalt Ida-Türgis välja ning hävitati suures osas füüsiliselt. Genotsiidi tulemusel hukkus 1–1,5 miljonit armeenlast.

1916 puhkes Araabia poolsaarel Suurbritannia toetatud araablaste ülestõus. Araablaste eesmärk oli luua oma riik, mis ulatuks Aleppost tänapäeva Süürias kuni Jeemenis oleva Adenini. See soov küll ei täitunud, kuid siiski kaotas Türgi ülestõusu tulemusel kogu kirjeldatud piirkonna.

Osmanite riigi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. oktoobril 1918 sõlmiti Mudrose vaherahu, mis lõpetas maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 sõlmiti Sèvresi rahu, mis seadustas Türgi jagamise. Osmanite riik ei ratifitseerinud Sèvresi rahu kunagi.

19. mail 1919 puhkes Türgi iseseisvussõda, kus türgi rahvuslaste ülestõusu juhtis Kemal Atatürk. Sõda lõppes 29. oktoobril 1923 rahvuslaste võidu ja Türgi Vabariigi väljakuulutamisega. Antant pidi sellega leppima ja vastu võtma Lausanne'i rahulepingu, mille järgi Türgi territoriaalsed kaotused ei olnud nii suured kui Sèvresi rahuleping ette nägi.

Sultanaat keelustati Türgis 1. novembril 1922. Viimane sultan Mehmet VI lahkus riigist 17. novembril 1922. Kalifaat likvideeriti ametlikult 3. märtsil 1924. Sultan ja tema perekond kuulutati Türgis mittesoovitatavateks isikuteks ning pagendati.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]