Lääne-Rooma keisririik

Allikas: Vikipeedia
Lääne-Rooma keisririik aastal 395

Lääne-Rooma keisririik oli Rooma impeeriumi jagunemise järel viimase läänepoolses osas eksisteerinud riik.

Teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-Rooma riik tekkis keiser Diocletianuse otsusega, et Rooma impeerium on liiga suur ühele inimesele valitseda, ning ta jagas 285. aastal impeeriumi kaheks, pannes teist poolt valitsema asekuningad.

Constantinus Suure periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Constantinus Suur nõrgestas oluliselt Lääne-Roomat viies pealinna üle Konstantinoopolisse. Ida-Rooma (Bütsants), kus oli esile kerkinud ristiusk ja õitses kaubandus, püsis, kuni osmanid selle aastal 1453 hävitasid.

Keiser Julianus Apostata ja lõplik lahkulöömine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keiser Flavius Claudius Julianus (hüüdnimi Julian Apostata, "Usutaganeja") oli viimane keiser, kes toetas hellenistliku paganluse taastamist Rooma riigiusuna ning ristiusu väljatõrjumist valitseva klassi hulgast.

332 pKr aastal Konstatinoopolis sündinud Julianus oli hea väejuht ning edukas filosoof. Innustatuna Aleksander Suure vallutustest alustas ta sõda Pärsia vastu. Tema väed said õige pea lüüa ning Julianus hukkus Samarra lahingus. Surmahetkel olevat ta öelnud: "Vicisti, Galilaee!" ("Sa oled võitnud, galilealane!") Julianus nimetas kristlasi galilealasteks. Seda on tõlgendatud kui Julianuse heakskiitu ristiusu riigiusuks saamisele.

Julianus ei jäänud viimaseks keisriks. Theodosius Suur aga jäi viimaseks, kes valitses nii Rooma ida- kui lääneosa, kuna aastal 395 pKr lõi Lääne-Rooma täielikult Ida-Roomast lahku.

Vahepealne periood ning viimane keiser[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastail 395476 pKr kaotas Lääne-Rooma enamiku oma provintsidest ning aastal 476 pKr kukutas viimase keisri Romulus Augustuse tema ihukaitseülem barbari päritolu Odoaker, kellest sai Itaalia esimene roomlaste võimu järgne kuningas.