Karl Suur

Karl Suur
Saksa-Rooma keiser
	Ametiaeg; 25. detsember 800 – 28. jaanuar 814
Eelnev	Konstantinos VI (Bütsantsi keiser)
Järgnev	Ludwig Vaga
Langobardide kuningas
	Ametiaeg; 10. juuli 774 – 28. jaanuar 814
Eelnev	Desiderius
Järgnev	Ludwig Vaga
Frangi kuningas
	Ametiaeg; 9. oktoober 768 – 28. jaanuar 814
Eelnev	Pippin Lühike
Järgnev	Ludwig Vaga
Isikuandmed
Sünniaeg	2. aprill 742; Frangi riik
Surmaaeg	28. jaanuar 814 (71-aastaselt); Aachen, Frangi riik (tänapäeva Saksamaa)
Abikaasa	Desiderata (770–771) ; Hildegard (771–783) ; Fastrada (784–794) ; Frangi kuninganna (794–800)
Vanemad	Pippin Lühike ; Bertrada Noorem
Lapsed	Pippin Küürakas ; Karl Noorem ; Pippin Itaaliast ; Ludwig Vaga
Sugulased	Karolingid
Elukoht	Aacheni toomkirik (viimne puhkepaik)
Autogramm

Karl Suur (prantsuse Charlemagne, saksa Karl der Große, ladina Carolus Magnus; 742, 743, 747 või 748 – 28. jaanuar 814 Aachen) oli Frangi riigi kuningas alates aastast 768 (kogu riigi valitseja alates aastast 771) ja Rooma ehk Frangi keiser alates aastast 800.

Karl Suur pani oma keisririigiga aluse kolmele hilisemale Euroopa suurriigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale. Ta pidas end Rooma keisrite järeltulijaks ja nimetas end Rooma keisriks. Ta oli sõjaliselt üliedukas, liidendas Frangi riigiga nii Saksamaa (Elbe jõeni), Põhja-Itaalia kui ka Lõuna-Prantsusmaa ning Madalmaad. Ainsana jäid tänase Prantsusmaa aladest tema riigiga ühendamata bretoonide maad (Bretagne). Karl Suur oli Pippin Lühikese poeg ja Ludwig Vaga isa.

Noorus ja esimesed valitsusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Suure lapsepõlvest pole peaaegu midagi teada, ka sünniajaks on pakutud erinevaid daatumeid. Selge on, et ta sündis enne Frangi kuninga (756–768) Pippin Lühikese ja ta naise abielu ehk ta oli abielueelne poeg. Seevastu tema vend Karlmann sündis ilmselt aastal 751 ja oli seaduslik pärija. Isa surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl päris Põhja-Austraasia Tüüringiga ja Lääne-Neustria ning Akvitaania lääneosa. Noorem vend Karlmann aga päris Ida-Akvitaania, Burgundia koos Provence'iga ning Lõuna-Austraasia alad koos Elsassi ja Hesseniga. Karl haaras vanemana initsiatiivi, ta surus aastal 769 maha mässu Akvitaania hertsogkonnas ning seejärel nähtavasti plaanis saada Frangi riigi ainuvalitsejaks. 771. aasta detsembris suri Karlmann ootamatult ning nii sai Karl veretult võimu haarata. Ta oli nüüd Frangi riigi ainus isand ning asus peagi oma suurejoonelisi plaane ellu viima.

Võitlused Itaalias[muuda | muuda lähteteksti]

Langobardide kuningriigi laienemisel hõivasid langobardid 751. aastal Bütsantsi Ravenna eksarhaadi. Viimane Ravenna eksarh Eutychius tapeti. Eksarhaat korraldati ümber Itaalia katepanikioniks peakorteriga Baris.

772. aastal läks Karl oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, et päästa langobardide haardest oma hädavajalik liitlane, paavst Hadrianus I. Kui frangid ajasid aastal 756 langobardid minema, nõudis paavst Stephanus II eksarhaati. Tema liitlane, frankide kuningas Pippin Lühike annetas endise eksarhaadi vallutatud maad aastal 756 paavstile; see annetus, mille 774. aastal kinnitas tema poeg Karl Suur, tähistas paavstide ilmaliku võimu algust (Püha Peetruse pärand). Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas Karl Suur langobardid ning võttis endale 774. aastal pärast viimase langobardi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus nüüdsest ka Põhja-Itaalia. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast.

Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks.

Paavst Hadrianus I palub Karl Suurelt abi langobardide vastu
Paavstiriigi moodustumine

Saksi sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saksi sõjad

772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Pikka aega oli kestnud omavaheline vaenus, peamiselt röövretked, millele kuningas lootis nüüd lõpu teha. Lisaks sellele olid saksid paganad, mistõttu sõjakäigule lisandus kristliku misjoni põhjendus. Kuid saksid ei alistunud kergelt, nende vabatalupoegkond, mis oli vastupanu põhiinitsieerijaks, soovis edasi elada vanaviisi, mistõttu nad pärast iga Karli sõjakäiku ja alistamist peagi taas frankide ja kristluse vastu üles tõusid.

Karlil oli neid üpris raske alistada, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muudes osades. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805. aastal, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782. aastal, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest tema käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massiline küüditamine, mis sakside vastupanutahte halvas.

Widukind sai esimeseks Saksimaa hertsogiks, aastal 785 loodud Saksimaa hertsogkond koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast (tänapäeva Schleswig-Holstein).

Sõjad moslemite ja avaaridega[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 778 läks Karl esimesele sõjaretkele mauride vastu, kuid pidi leppima Zaragoza lühiajalise piiramise ning seejärel taandumisega. Seejuures sattus osa tema vägedest baskide rünnakute alla, milles hukkus ka Bretagne'i markkrahv Roland. Selle sündmuse põhjal loodi hiljem "Rolandi laul". Hiljemgi jätkas Karl Suur katseid võita moslemitelt tagasi Püreneed, kuid lõppkokkuvõttes pidi ta leppima vaid Barcelona krahvkonna vallutamisega.

Pikemalt artiklis Pannoonia mark, Avaari mark

790. aastatel purustas Karl rea frankide sõjaliste kampaaniatega ka Pannoonias asunud avaaride khaaniriigi. Kampaaniad, mida juhtis Karl Suur, lõppesid Avaari riigi vallutamisega ja enamiku Pannoonia võtmisega Tisza jõeni. Avaaride okupatsioon Pannoonias lõppes, kui slaavi-horvaadi vägi vürst Vojnomiri juhtimisel ja frankide abiga käivitas 791. aastal vasturünnaku. Pealetung oli edukas ja avaarid aeti Pannoonia Horvaatiast välja. Karl Suur võttis teise suure võidu avaaride vastu 796. aastal.

Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik

Suhted Rooma paavstiga[muuda | muuda lähteteksti]

Leo III teavitas oma paavstiks saamisest Frangi kuningat Karl Suurt ning saatis talle Püha Peetruse võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta kirikut ja kindlustada selle misjonitööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada.

799. aastal tegid Hadrianus I sugulased Rooma paavsti Leo III tagandamise katse, teda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises. Kahe Karl Suure saadiku abiga suutis paavst kloostrist põgeneda. 799. aastal arutas juhtunut Lateraani palees kogunenud kirikukogu, mille järel saadeti vandenõulased asumisele.

Karl Suur saabus 800. aasta novembris Itaaliasse seoses kirikukoguga, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. 25. detsembril 800 läks Karl Suur Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari ette palvetama. Pärast evangeeliumi lugemist asetas paavst talle pähe Lombardia raudkrooni ja põlvitas tema ette. Kroonik Einhardi sõnul oli kroonimine Karl Suure jaoks ebameeldiv üllatus.

Leo III siirdus 804. aasta jõuludeks Aachenisse ja kohtus Karl Suurega Reimsis Saint Remy kloostris. Ta oli paavst Stephanus II järel esimene, kes käis Frangi riigis visiidil.

Karolingide impeerium[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Karolingide impeerium

Karl Suure varakeskajal moodustatud Frangi riiki valitsenud dünastiat nähakse Prantsusmaa ja Saksamaa asutajana. Selle algusaega loetakse Karl Suure kroonimisest ning see lõpeb Karl Paksu surmaga.

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Surres oli Karl Suur eri hinnangute kohaselt 65–72 aastat vana, mis toona oli kõrge iga. Ometi oli ta oma teotahte ning eduka riigijuhtimisvõime säilitanud lõpuni ning temast jäi järeltulevatele põlvedele säravam mälestus kui mis tahes teisest varakeskaja valitsejast. Tema isiksuses olid ühinenud germaani vägev sõjapealik, osav diplomaat, suur sisereformide läbiviija, Rooma impeeriumi taastaja ja riigiisa nii prantslaste kui ka sakslaste jaoks. Seega polnud ime, et nii Prantsuse kuningas kui ka Saksa-Rooma keiser pidasid just ennast Karl Suure tõeliseks järeltulijaks ning tema riigi ja päranduse pärijaks. Seetõttu on Karl Suur rahvuskangelane mõlema rahva jaoks ning aegade jooksul on kumbki neist püüdnud Karli oma kangelaseks monopoliseerida. Kõrgkeskajal oli Karl rohkem prantsuse poeemide ja proosa kangelane, kuid hiliskeskajal, alates 15. sajandist, rõhutasid üha enam saksa autorid Karli saksalikkust.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

"Die Urkunden der Karolingen. Band 1: Die Urkunden Pippins, Karlmanns und Karl des Grossen". Hannover 1906, lk.77–478, Digitaalselt
Ernst W. Wies, "Karl Suur (742–814): keiser ja pühak". Tallinn: Kunst, 1999.

Eelnev Pippin Noorem	Frangi kuningas 768–814	Järgnev: Ludwig Vaga
Eelnev -	Frangi keiser 800–814	Järgnev: Ludwig Vaga