Mina (laulja)

Allikas: Vikipeedia
Mina
Mina (1972)
Mina (1972)
Info
Sünninimi Anna Maria Mazzini
Sündinud 25. märts 1940 (74-aastane)
Busto Arsizio
Päritolu Cremona, Lombardia, Itaalia
Stiil(id) traditsiooniline levimuusika, soul, r&b, blues, jazz, rock and roll, bossa nova, nuevo tango
Amet(id) laulja
Hääleliik sopran[1]
Tegev 1958. aastast
Plaadifirma(d) Italdisc, Ri-Fi, EMI, PDU
Veebileht minamazzini.com

Anna Maria Quaini (neiupõlvenimi Mazzini[2][3] 25. märtsil 1940 Busto Arsizios), tuntud esinejanime Mina all, on Itaalia levilaulja. Mina oli kuue- ja seitsmekümnendate aastate Itaalia telerevüüde üks peaesinejaid ja õhtujuhte.[4] Nimetatud aastakümnetel saavutas Mina Itaalias seni ületamata populaarsuse ja oli üks oma kodumaa edetabelite valitsejaid.[5] Tema singlitest on Itaalia edetabelisse jõudnud üle 70.[6] Mina on salvestanud üle 1000 laulu, 110 albumi ning müünud üle 76 miljoni plaadi.[7] Mina on ainsana jõudnud Itaalia singlite edetabeli esikohale viiel aastakümnel.

Televisioonis esines ta esmakordselt 1959. a., olles Itaalia naiste seas esimene rock'n'rolli viljeleja.[8] Viidates laulumaneerile ja rütmi löövatele kehaliigutustele, sai ta hüüdnimeks "Kriiskajate kuninganna" (La regina dei urlatori)[9][10] ja "Cremona tiiger"[8] Mina varaste laulude sekka kuulus "Renato", mis Eestisse jõudis Marino Marini ansambli vahendusel pealkirjaga "Renata" ning muutus rahvalikuks lauluks.[11] Aastal 1960 katsetas Mina ka tundelisemat laulumaneeri. Ballaad "Il cielo in una stanza" oli aasta ostetuim plaat Itaalias ja jõudis ka USA edetabelisse.[12]

Mina häält iseloomustas eriline tämber ja jõulisus. Tema laulud olid valdavalt dramaatiliselt esitusega armastuslood.[13] Samuti katsetas ta ühendada klassikalist itaalia levimuusikat souliga, nt. "Se stasera sono qui"(1968)[14] ja koostöös helilooja Lucio Battistiga 1969. ja 1970. a.[15] Mina tõi itaalia muusikasse teisigi kaasaegseid stiile, sealhulgas nuevo tango koostöös Argentina helilooja Ástor Piazzollaga 1972. a. Demonstreerimaks Mina andeid, kirjutasid Itaalia ringhäälingu RAI heaks töötavad heliloojad suure hääleulatuse ja keerulise akordivahetusega laule, nt. Bruno Canfora "Brava" (1965)[16] ja Ennio Morricone pseudoserialistlik "Se telefonando" (1966).[17] Minale kirjutati ja orkestreeriti eritellimusi, esitamaks neid Studio Uno (1965-66), Canzonissima (1968) ja Teatro 10 (1972) telerevüüde hiigelorkestri saatel ning kontsertidel Napoli Auditorio A saalis (1968) ja Toskaana Riviera klubis La Bussola (1968, 1972 ja 1978). Loetletud esinemised kogusid Itaalia kohta rekordilisel hulgal publikut.[18][19][20] Mina alla Bussola dal vivo (1968) oli Itaalia ajaloo esimene plaadina avaldatud kontsertesinemine.[21] Plaat oli 1967.a. Itaalia kolmas enim ostetud LP. Kolmel aastal oli Mina plaat oma riigi ostetuim kauamängiv. Need olid Studio Uno (1965), Bugiardo più che mai...più incosciente che mai... (1969) ja Mina Celentano (1998).[22] Viimati nimetatu koosnes duettidest Adriano Celentanoga, kellega ta alustas telekarjääri ning kellega on televisioonis korduvalt koos esinenud.

Aastal 1963 keelas RAI Minal esineda ühelgi kanalil. Põhjuseks laulja keeldumine varjamast oma rasedust ja armusuhet abielus näitlejaga. Mina elulugu peegeldas itaalia naiste sotsiaalse staatuse arengut, mis oli vastuolus valitseva katoliku kodanliku moraaliga.[23] Lauljanna plaadimüüki esinemiskeeld ei mõjutanud ja publik sundis aasta hiljem RAI kutsuma ta tagasi.[8] Järgnenud aastatel takistas RAI Minal osade laulude esitamist, mis käsitlesid julgelt usku ("Sacumdì Sacumdà" 1968),[24] suitsetamist ("Ta-ra-ta-ta" 1966)[25] või seksi ("La canzone di Marinella" 1966 ja "L'importante è finire" 1975).[26] Vabameelse naise kuvandit täiendasid Mina seksuaalne veetlevus ja ülbe olek,[10] mille juurde kuulusid ka avalik suitsetamine, heledaks värvitud pea ja maha aetud kulmud.[27] Mina loobus avalikest esinemistest 1978. a., jätkates iga-aastaste plaatide avaldamist tänaseni.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Carrera, Alessandro (2001). "Folk music and popular song from the nineteenth century to the 1990s", in Zygmunt Guido Baranski, Rebecca J. West: The Cambridge Companion to Modern Italian Culture. Cambridge University Press, 325–336. 
  2. "Mina si è sposata a Lugano la cerimonia il 10 gennaio (Mina abiellus Luganos 10. jaanuaril toimunud tseremoonia käigus))" (1. märts 2006). 
  3. Marcello Giannotti (2001). L'enciclopedia di Sanremo (San Remo entsüklopeedia. Itaalia keeles). Gremese, Rooma
  4. "Mina".
  5. "Mina's Biography".
  6. "Top Annuali Singles".
  7. Stefano Barbieri Mina la camaleontica, Mina la solitaria. Arcobaleno
  8. 8,0 8,1 8,2 "Mina".
  9. Mina Mazzini. biographieonline.it
  10. 10,0 10,1 "Sounds: New Digs".
  11. Laisk, Nõrk & Allumatu Vahuri inglid
  12. Il cielo in una stanza. hitparadeitalia.it
  13. Loris Biazzetti The Platinum Collection
  14. Se stasera sono qui hitparadeitalia.it
  15. Io e te da soli hitparadeitalia.it
  16. Mina. Biografia musicalstore.it
  17. "Se telefonando".
  18. Zum zum zum Galleria della canzone
  19. Lele Cerri Mina e l'orchestra live '72
  20. Settimana 13 Ottobre 1972 hitparadeitalia site.
  21. Mina Mazzini. biographieonline.it
  22. "Top annuali album".
  23. Nino Romano. Mina. Storia di un mito. Rusconi, 1986
  24. Settimana 20 Dicembre 1968 Hitparadeitalia site. Retrieved 6 August 2007
  25. Mina - Fumo blu (Ta ra ta ta ta ta) Musica e memoria site. Retrieved 21 January 2008
  26. La RAI e le canzoni "oscurate" Musica & memoria site. Retrieved 21 January 2007
  27. Mina Anna Mazzini Grandi Notizie