Bütsants

Allikas: Vikipeedia
Bütsants (Ida-Rooma keisririik)
Βασιλεία Ῥωμαίων, Ῥωμανία
Basileia Rhōmaiōn, Rhōmanía
Imperium Romanum, Romania
3951453
Flag of Palaeologus Dynasty.svg   Palaiologos Dynasty emblem.svg
Bütsantsi lipp 14. sajandil Vapp Palaiologoste dünastia perioodil
Byzantine Empire animated.gif
Ida-Rooma keisririik erinevatel perioodidel.
Valitsusvorm Autokraatia
Pealinn Konstantinoopol
Religioon Õigeusk
Pindala 1 270 000 km2(457)
2 070 000 km2 (565)
690 000 km2 (775)
1 200 000 km2(1025)
120 000 km2 (1320)
Rahvaarv 16 000 000 (457) [1]
26 000 000 (565) [2]
7 000 000 (775) [3]
12 000 000 (1025) [4]
10 000 000 (1143) [5]
2 000 000 (1320) [3]
Riigikeel(ed) Kreeka keel, ladina keel

Bütsants ehk Ida-Rooma keisririik oli riik, mis tekkis Rooma impeeriumi jagunemisel, hõlmates viimase idapoolse osa. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.

Bütsants oli hilisantiikajal ja keskajal tuntud kui Ida-Rooma impeerium. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riik "Rooma impeerium" (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn;[6] ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid. Bütsantsi eristatakse tänapäeval Antiik-Roomast eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel saanud kreeka keel.[7]

Bütsantsi tekke eelloos on väga oluline aasta 324, mil Constantinus Suur otsustas viia riigi idaosa pealinna Väike-Aasias asunud Nikomeediast Bosporuse väina äärde Byzantiumi, mille nimeks sai Konstantinoopol, "Constantinuse linn" (alternatiivne nimi oli "Uus-Rooma"). Rooma riik jagati lõplikult aastal 395 pärast imperaator Theodosius I (valitses 379395) surma.

Herakleios I valitsemisperioodil (610641) viidi läbi ulatuslikud riigi sõjaväe ja haldusreformid (uuteks haldusüksusteks said teemad) ning riigikeelena võeti kasutusele kreeka keel (ladina keele asemel).[8]

Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka, seda vaatamata ebaedule ja territooriumite kaotusele Rooma-Pärsia ja Bütsantsi-Araabia sõdade käigus. Impeerium taastus tagasilöökidest Makedoonia dünastia valitsemise ajal aastatel 867–1056 ning muutus 10. sajandi lõpus uuesti silmapaistvaks suurvõimuks Vahemere idakaldal, konkureerides ülemvõimu pärast Fatimiidide kalifaadiga.

Pärast aastat 1071 kaotas Bütsants suurema osa oma Väike-Aasia territooriumist Seldžukkide dünastiale. Komnenoste dünastia ajal suutis riik 12. sajandil mõneks ajaks oma domineeriva positsiooni tagasi võita, kuid pärast Andronikos I Komnenose surma 1185. aastal sai alguse impeeriumi uus allakäik. Riigile sai saatuslikuks Neljas ristisõda, mille käigus Konstantinoopol vallutati ja Bütsants jagati mitmeks väikeriigiks.

Vaatamata pealinna tagasivallutamisele 1261. aastal, jäi Bütsants Palaiologoste dünastia valitsemise ajal üheks paljudest rivaalitsevatest riikidest. Samas olid riigi viimased 200 aastat kultuuriline õitsenguaeg. [9] Sellele järgnenud kodusõjad 14. sajandil muutsid Bütsantsi nõrgaks ning enamik järelejäänud territooriumidest kaotati Bütsantsi-Osmanite sõdade käigus, mis kulmineerusid Konstantinoopoli langemisega 1453. aastal ja ülejäänud alade vallutamisega Osmanite riigi poolt.

Riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi valitsejaks oli vaitav, mitte päritava võimuga, Bütsantsi keiser. Ida-Rooma keisririigi valitsemine ja valitsejate residents ning pealinn viimidi üle Konstantinoopolisse 330. aastal ja seetõttu riigi valitsejad käsitlesid ennast Rooma keisritena. Riigivalitsemisel toetus keiser riigi ametliku religiooni, õigeusu kiriku juhile Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhile ja Idakirikule.

Next.svg Pikemalt artiklis Bütsantsi keiser, Konstantinoopoli oikumeeniliste patriarhide loend, Konstantinoopoli Õigeusu Kirik

Territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ida-Rooma keisririigi moodustumisel kuulusid 4. sajandi lõpul riigi territooriumite koosseisu Rooma riigi idaosad: Balkani poolsaare alad, Väike-Aasia, Põhja-Mesopotaamia, osa Armeeniast, Süüria, Palestiina, Egiptus, Kyrenaika ja Kürpose, Rhodose, Kreeta ja muud Vahemere saared. Järgneva 1 000 riigi ekisteerimise aasta jooksul muutusid riigi piirid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varane ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma riik pärast Theodosius I surma aastal 395.

Rooma riigi sõjavägi suutis vallutada väga suure territooriumi Vahemere äärsetes maades, Ibeeria poolsaarel, Põhja-Aafrikas jm. Vallutatud aladel elas palju erineva kultuuritaustaga rahvaid, kelle seas oli nii primitiivseid kui ka väga hästi arenenuid. Vahemere idaosa rahvad olid lääneosa rahvastega võrreldes üldiselt rohkem linnastunud ja sotsiaalselt paremini arenenud. Samuti olid idaregiooni rahvad varem liidetud ühtsesse Makedoonia impeeriumisse ning Vana-Kreeka kultuuri mõjul helleniseerunud. Vahemere lääneregioonide rahvad olid aga enamasti säilitanud kultuurilise ja poliitilise sõltumatuse, elasid rohkem maal ning olid vähem arenenud. Helleniseerunud ida ja ladinliku lääne erinevused püsisid ka järgnevatel sajanditel ning viisid lõpuks Rooma riigi jagunemiseni.[10]

Rooma riigi koosseisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diocletianus lõi 293. aastal uue riigikorraldussüsteemi tetrarhia, et kindlustada impeeriumi ohustatud piirkondi. Tetrarhia järgi hakkasid Rooma riigi ida- ja lääneosa valitsema augustus (ülemkeiser) ja caesar (alamkeiser). Süsteem lagunes juba üsna pea – aastal 313 ning mõned aastad hiljem ühendas Constantinus Suur riigi ühe valitseja (augustuse) alla.[11]

Constantinus rajas 330. aastal pealinna Konstantinoopolisse, mis asus soodsas impeeriumi ida-läänesuunaliste kaubandusteede ristumiskohas. Seejärel reformis ta impeeriumi sõjaväelisi, rahanduslikke, tsiviil- ja religioosseid institutsioone. Teatud õpetlased süüdistasid teda seetõttu pillavas finantsdistsipliinis, kuid reformide ajal kasutuselevõetud kuldmünt solidus tõi rahandusse stabiilsust ja edendas majandust.[12]

Constantinus Suure valitsemise ajal ei saanud kristlus impeeriumis veel valdavaks usundiks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja priviligeeritud suhtumine kristlusesse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud doktriini kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku oikumeenilise kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud Arles'i kirikukogu ja I Nikaia kirikukogu näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.[13]

Theodosius I (võimul 379–395) oli viimane keiser, kes valitses üksi tervet impeeriumi. Pärast Theodosius I surma 395. aastal hakkasid Rooma riiki valitsema tema pojad: riigi idaosas Arcadius ja lääneosas Honorius. Kolmandal ja neljandal sajandil õnnestus Bütsantsil suurel määral vältida impeeriumi lääneosa tabanud raskusi. Osaliselt tänu rohkem linnastunud ühiskonnale ja paremale finantsilisele olukorrale, mis võimaldas maksta sissetungijatele tribuuti ja värvata palgasõdureid. See edu võimaldas Theodosius II-l keskenduda uue seadustiku loomisele (Codex Theodosianus) ja Konstantinoopoli müüride kindlustamisele, mis võimaldas pealinnal erinevatele piiramistele vastu seista kuni aastani 1204.[14] Siiski pidi Theodosius hunnide eemalhoidmiseks maksma igal aastal Attilale suurt andamit. Tema järeltulija Marcianus keeldus maksu maksmast, kuid hunnid olid oma tähelepanu juba Lääne-Rooma keisririigile pööranud. Attila surma järel 453. aastal lagunes hunnide suur hõimuliit ning paljudest selle alamatest said Bütsantsi palgasõdurid.[15]

Bütsants aastal 500.

Attila surmale järgnev periood tõi Bütsantsile rahuaja, kuid Lääne-Rooma keisririik lõpetas sel ajal oma eksisteerimise (sageli loetakse selleks aastat 476, mil germaanlasest Rooma väejuht Odoaker kukutas troonilt Romulus Augustuluse).[16] Itaalia tagasivõitmiseks pidas keiser Zeno läbirääkimisi Möösias resideeriuvate idagootidega. Läbirääkimiste tulemusena nõustus idagootide kuningas Theoderich Suur Odoakeri kukutama. Kiirustades Theoderichit Itaaliasse sisse tungima, vabanes Zeno sõnakuulmatust alluvast ja saavutas vähemalt nominaalselt võimu Itaalia üle. Pärast Odoakeri kukutamist 493. aastal valitses Theoderich Itaaliat iseseisvalt, kuigi Ida-Rooma keisrid ei tunnustanud teda kunagi kuningana (rex).[17]

491. aastal tuli Bütsantsis võimule Anastasius I, kes surus 497. aastal maha vastupanukolde Isaurias.[18] Anastasius I paistis silma kui energeetiline reformide läbiviija ja valitseja. Ta täiustas Constantinus Suure loodud rahandussüsteemi, fikseerides igapäevaselt kasutatava vaskmündi (follis) massi.[19] Samuti reformis ta maksusüsteemi ja tühistas kaupmeeste maksu collatio lustralis. Kui Anastasius 518. aastal suri, sisaldas riigikassa rekordilised 145,15 tonni kulda. [20]

Lääneprovintside tagasivallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahu idapiiril ja Nika ülestõusu mahasurumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

527. aastal tuli Bütsantsis võimule Justinianus I, kes pärines Illüüria prefektuuri vaesest talupoja perekonnast. Enne Justinianust valitses riiki tema onu Justinus I (võimul 518–527).[21] Justinianuse valitsemisperioodil suutis Bütsants paljud endised Rooma riigi lääneprovintsid tagasi vallutada. Riigi idapiiride kindlustamiseks sõlmis keiser 532. aastal pärslastega tähtajatu rahulepingu ("igavese rahu"), mille järgi nõustus Bütsants maksma Sassaniidide riigile iga-aastast märkimisväärse suurusega tribuuti. Samal aastal surus Justinianus maha Konstantinoopolis asetleidnud Nika ülestõusu, mille käigus tapeti 30 000 – 35 000 mässajat.[22]

Põhja-Aafrika vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast idapiiridel rahu kindlustamist ja Nika ülestõusu mahasurumist oli keisri järgmiseks ambitsiooniks vandaalide riigi alistamine Põhja-Aafrikas, kes olid 429. aastal vallutanud Rooma riigilt Aafrika provintsi.[23] Justinianus saatis 533. aastal välja 500 laevaga ekspeditsiooniväe (10 000 jalaväelast, 5000 ratsaväelast ning 20 000 sõudjat), keda juhtis germaanlasest väepealik Belisarios.[24] Bütsantsi väed purustasid vandaalide põhijõud 533. aasta sügisel ja 534. aasta talvel.[24] Põhja-Aafrika kohalike hõimude lõplik alistamine toimus kuni aastani 548.[25]

Sõjategevus Lõuna-Euroopas – territoriaalse ekspansiooni kulminatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gooti sõda
Ida-Rooma riik ja Euroopa aastatel 533-600

Pärast triumfi Põhja-Aafrikas jätkas Bütsants oma territooriumi laiendamist Theoderich Suure surma järel Idagootide kuningriigi Itaalia alade arvelt. Ida-Rooma väikesearvuline ekspeditsioonivägi, kelle juhiks oli endiselt Belisarios, maabus Sitsiilia saarel 535. aastal. Üksteise järel langesid Itaalia suuremad linnad bütsantslaste valdusesse: Napoli (535), Rooma (536) ja lõpuks idagootide pealinn Ravenna (540).[26][24] Aastatel 535–536 viibis idagootide delegatsioon eesotsas paavst Agapetus I-ga Konstantinoopolis. Kuigi rahulepingu sõlmimine Bütsantsiga ebaõnnestus, tagandas keiser Justinianus I paavsti nõudmisel monofüsitismi pooldava Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Anthimose (vaatamata keisrinna Theodora vastuseisule).[27]

541. aastal sai idagootide kuningaks väejuht Totila, kelle juhtimisel alustati Itaalia alade tagasivallutamist. Totila väed vallutasid 546. aastal Rooma ja järgneva paari aasta jooksul peaaegu kogu Itaalia. Abivägedeta jäetud Belisarios ei suutnud maad kaitsta ning ta kutsuti 549. aastal tagasi Konstantinoopolisse.[28][29] Siiski ei olnud Bütsants veel lüüa saanud. 551. aasta lõpus saabus Itaaliasse armeenia päritolu Bütsantsi eunuhhist väejuht Narses, kelle käsutuses oli umbes 35 000 sõjaväelast. Idagoodid purustati järgneva aasta jooksul ning vaatamata mõne üksiku idagootide linna vastupanule ning järgnenud frankide-alemannide invasioonile (kelle väed purustati 554. aastal), oli sõda Apenniini poolsaarel lõppenud.[30] 552. aastal maabus väike Bütsantsi sõjavägi (ca 2000 meest) Liberiuse juhtimisel Hispaanias. Nad vallutasid Cartagena ja teisi asulaid Hispaania lõunarannikul. Selle sõjakäiguga jõudis Bütsantsi territoriaalne ekspansioon oma haripunkti.[31]

Ida-Rooma keisririik aastal 600.

Barbarid Konstantinoopoli müüride all[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigi idaosas toimus sõjategevus pärslaste vastu kuni aastani 561, mil sõlmiti 50 aastaks uus rahuleping.[32] 550. aastate keskpaigaks oli Justinianus saavutanud võidu peaaegu kõikides impeeriumi sõjakolletes, millest Bütsants osa võttis, välja arvatud Balkani poolsaarel, kus slaavlased ja gepiidid sooritasid korduvaid rünnakuid riigi aladele. Aastal 559 tungisid hunnid Bütsantsi pealinnani välja ja alustasid selle piiramist. Kuna linnas kaitseväed praktiliselt puudusid, siis saadeti müüridele peaaegu kõik, kes suutsid relva kanda (kaasa arvatud palee valve ja senaatorid).[33] Justinianus kutsus Konstantinoopoli kaitsmist juhtima vahepeal erru saadetud Belisariose, kelle abil õnnestus barbarid pealinna müüride alt minema tõrjuda. Bütsantslaste Doonau laevastiku tugevdamine sundis hunne taganema ning keisririigiga rahu sõlmima.[34]

Rooma õiguse kodifitseerimine ja Ida-Rooma kultuur 6. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

529. aastal viis keisri ülesandel kümnemeheline komisjon läbi Rooma seadustiku kodifitseerimise (Corpus Juris Civilis), luues uue õigussüsteemi, mida täiendati 534. aastal. Selle alla kuulusid: õpperaamat (Institutiones), klassikaliste juristide kirjutised (Digesta e Pandectae), keisri poolt välja antud seaduste kogu (Codex Justinianus) ja Justinianuse poolt pärast 534. aastat välja antud seadused (Novellae).[35] Kodifitseeritud õigusi kasutati peaaegu kuni Bütsantsi eksisteerimise lõpuni.[36]

6. sajandil omas traditsiooniline kreeka-rooma kultuur veel märkimisväärset mõju Ida-Rooma riigis, selle prominentsete esindajate hulka kuulus näiteks loodusfilosoof Johannes Philoponus. Sellele vaatamata hakkas riigis domineerima kristlik kultuur ja filosoofia. Romanos Melodose loodud hümnid tähistasid jumaliku liturgia arengut ning samal ajal ehitati Nika ülestõusu ajal hävinud basiilika asemele uut – Pühale Sophiale pühendatud Hagia Sophiat, mis on tänapäeval Bütsantsi arhitektuuriajaloo üheks kuulsamaks mälestusmärgiks.[37] Kuuendal ja seitsmendal sajandil tabasid Bütsantsi mitmed pandeemiad, mis põhjustasid paljude inimeste surma ning tekitasid riigile suurt kahju.[38]

Langobardide sissetung Itaaliasse ning sõjategevus idas ja põhjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Justinianus I surma 565. aastal sai troonile Justinus II, kes keeldus pärslastele suure iga-aastase andami maksmisest. 568. aastal tungisid germaanlastest langobardid Itaaliasse. Kuna piirkonna kaitseks jäetud keisririigi vägede arvukus oli liiga väike, siis 6. sajandi lõpuks kaotas Bütsants ligi 2/3 kogu Itaalia territooriumist. Justinus II järglaseks sai Tiberios II, kes püüdis vältida sõdasid erinevatel rinnetel. Ta loobus sõjategevusest Itaalias, maksis maksu avaaridele ning keskendus sõjategevusele pärslaste vastu. Kuigi Tiberiose väejuht Maurikios suutis edukalt kaitsta idapiiri, otsustasid avaarid andami saamisele vaatamata alustada sõda Bütsantsi vastu ning 582. aastal purustasid nad Balkanil asuva kindluslinna Sirmiumi; samal ajal alustasid keisririigi vastu sõjategevust Doonau ületanud slaavlased. Maurikios, kellest sai 582. aastal aastal keiser, sekkus Sassaniidide riigi kodusõtta. Ta aitas troonile tagasi Husrav II ja naitis tolle oma tütrega. Pärslasest väimehe ja kuningaga sõlmitud rahulepingu järgi laienes Bütsants ida poole (Pärsia provintside Armeenia ja Gruusia arvelt) ning tühistati Bütsantsile koormaks olnud andam. Maurikios sai seejärel keskenduda sõjategevusele Balkanil ning 602. aastaks tõrjuti avaarid ja slaavlased Doonau teisele kaldale tagasi.[39]

Pärast barbarite sissetungi Balkanile lõi Maurikios riigi kindlustamiseks asehaldurkonnad (eksarhaadid) Ravennas ja Kartaagos. Asehalduritel (eksarhidel) oli sõjaline ja tsiivilvõim.[35]

Herakleiose dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsants aastal 650, selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid välja arvatud Aafrika eksarhaat.

Maurikiose mõrvamise järel troonile asunud Phokas andis Sassaniidide kuningale Husrav II-le ettekäände Bütsantsilt Mesopotaamia provints tagasi vallutada.[40] Phokas oli ebapopulaarne valitseja ning Bütsantsi allikad kirjeldavad teda kui türanni. Teda üritati troonilt kukutada mitme senati initsitatiivil toimunud vandenõu abil, kuid lõpuks tegi seda Herakleios I, kes purjetas oma vägedega kohale Põhja-Aafrika provintsi pealinnast Kartaagost.[41] Samal ajal saatis Sassaniidide riiki pidev edu lahinguväljadel. Nad tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614). Viimase vallutamist iseloomustas äärmuslik julmus: linnas tapeti 57 000 – 66 500 inimest ja lisaks viidi orjusesse ligi 35 000 (nende seas ka patriarh).[42] Paljud kirikud põletati maha ja reliikviad viidi Ktesiphoni.[43] Eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile kujunes rikka Egiptuse provintsi kaotamine (618–621), mis oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks.[44] Herakleios valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Nineveh lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.[45]

Saavutatud võit osutus Bütsantsi jaoks Pyrrhose võiduks, sest sõda kurnas välja mõlemad osapooled ning Lähis-Idas hakkas domineerima uus sõjaline jõud – ühendatud araabia hõimud.[46] Alanud sõjas (634) sai Bütsants korduvalt araablaste käest lüüa ning kaotas mõne aastaga Süüria ja Palestiina alad. Seejärel sagenesid muslimite rünnakud Väike-Aasiasse ning aastatel 674–678 piiras kalifaadi sõjavägi Konstantinoopolit. Araablaste laevastik suudeti lõpuks pealinna alt minema tõrjuda tänu kreeka tule leiutamisele. Seejärel sõlmis Bütsants Omaijaadide kalifaadiga 30-aastase rahu,[47] kuid sellele vaatamata jätkusid araablaste pidevad reidid Anatooliasse. See kiirendas klassikalise linnakultuuri hääbumist, sest paljude linnade elanikud kindlustasid end palju väiksemal territooriumil vanalinnade müüride vahel või lahkusid lähimasse kindlusesse.[48] Konstantinoopolis langes samal ajal elanike arv drastiliselt – 500 000 asemel jäi linna elama 40 000 – 70 000 inimest. Elanikkonna hääbumisele aitas kaasa riigi rikkaima teraviljakasvatuspiirkonna (Egiptuse) vallutamine algselt pärslaste, hiljem araablaste poolt, mistõttu lõpetati pealinnas alates 618. aastast tasuta teravilja jagamine.[49]

Kreeka tuld kasutas Bütsantsi laevastik esmakordselt Bütsantsi-Araabia sõdade ajal.

Herakleios I valitsusperioodil loodi uued riigi haldusüksusedteemad. Riigi Väike-Aasia piirkond jagati sõjaväeringkondadeks (teemadeks), mida juhtisid otse keisririigi administratsioonile alluvad strateegid, kellel oli nii sõjaline kui ka tsiviilvõim. Sõdurite maale asustamisega oli võimalik moodustada sõjaväekohuslastest maakaitsevägi (stratioodid). Uusasunikud said endale päritava maavalduse, mille abil pidid nad endale nii elatist teenima kui ka sõjavarustuse hankima.[35]

Kuna Bütsants oli kaotanud oma kaugemad territooriumid, kasvas riigis oluliselt kreekakeelsete elanike osakaal, mistõttu sai ametlikuks riigikeeleks ladina keele asemel kreeka keel. Samuti otsustas Herakleios loobuda tiitlinimetustest imperaator ja augustus ning võttis kasutusele sõna basileus.[35]

Enamiku sõdurite üleviimine Balkanilt idapiirile (et võidelda pärslaste ja hiljem araablastega) nõrgestas põhjapiire, mida kasutasid ära slaavlased. Järk-järgulise sissetungi käigus muutusid suuremad linnad sarnaselt Väike-Aasia linnadega väiksemateks kindlustatud asulateks.[50]

670. aastatel olid bulgarid sunnitud hasaaride eest pagema üle Doonau lõuna poole. 680. aastal uusi asundusi laiali saatma saabunud Bütsantsi väed said bulgaritelt lüüa. Järgmisel aastal sõlmis keiser Konstantinos IV bulgaritega rahu, mille järgi tunnustas Bütsants esimese Bulgaaria riigi sõltumatust.[51] Aastatel 687–688 võttis Herakleiose dünastia viimane keiser Justinianus II ette sõjakäigu slaavlaste ja bulgaarlaste vastu. Sõjaretke saatis edu, kuid ainuüksi fakt, et bütsantslased pidid edasipääsu eest võitlema läbi Traakia ja Makedoonia, näitab keisririigi mõjuvõimu olulist vähenemist Balkani poolsaarel.[52]

Justinianus II püüdis linna-aristokraate murda raskete maksude ja kõrvaliste isikute määramisega administratiivsüsteemi tähtsamatele kohtadele. Ta kukutati võimult 695. aastal, misjärel varjas Justinianus II end alguses hasaaride, hiljem bulgaarlaste juures. Aastal 705 pöördus Justinianus koos bulgaarlaste abiväega tagasi Konstantinoopolisse, haaras uuesti võimuohjad enda kätte ning alustas arvete klaarimist sisevaenlastega. Herakleiose dünastia viimane esindaja kukutati linna-aristokraatide abil lõplikult võimult 711. aastal.[53]

Isauria dünastia (717–802)[muuda | redigeeri lähteteksti]

717. aastal võimule tulnud esimene Isauria dünastia (ka Süüria dünastia) esindaja Leon III suutis edukalt kaitsta araablaste piiramisrõngas olevat Konstantinoopolit (717–718). Samuti tegeles ta Väike-Aasia teemade reorganiseerimise ja tugevdamisega. Tema järeltulija Konstantinos V saavutas Süürias araablastega võideldes rea märkimisvärseid võite ja nõrgestas oluliselt Bulgaariat.[54] 813. piiras bulgaarlaste sõjavägi, kelle juhiks oli kunigas Krum, edutult Konstantinoopolit. Krumi järeltulijaga õnnestus Leon V-l (ka Leon Armeenlane) sõlmida rahuleping 30 aasta peale.[55]

Isauria dünastia valitsemisajal sai alguse nn pilditüli, kui pühapiltidesse vaenulikult suhtuvate ikonoklastide mõjutusel keelas Leon III pühapiltide ja ikoonide kummardamise. Ikonoduulid (ikoonide pooldajad) polnud otsusega rahul, ning see viis üleriigiliste rahutuste tekkimiseni. Ikoonide austamise keeluaeg kestis riigis kuni aastani 843, mil Konstantinoopolis kogunenud kirikukogu taastas keisrinna Theodora ja uue patriarhi toetusel ikoonide ja pühapiltide austamise.[56] Radikaalne pööre viis järjekordsete massirahutusteni, mille käigus tapeti tuhandeid inimesi.[57]

820ndate alguses Thomas Slaavlase poolt juhitud ülestõusu ajal kasutasid araablased ära riigi nõrkust ja vallutasid Kreeta. Aastal 829 sai Bütsantsi laevastik araablaste käest hävitavalt lüüa Itaalia ranniku lähedal. Järgneva mõne aasta jooksul langesid Sitsiilia saare suuremad linnad Messina ja Palermo. Bütsantsile jäi vaid väike ala Sitsiilia kagurannikul.[58] Sõjaõnn pöördus 863. aastal, mil keisririigi vägedel õnnestus Michael III juhtimisel lüüa araablasi Anatoolia põhjaosas (Paflagoonias) toimunud Lalakaoni lahingus.[55]

Makedoonia dünastia (867–1025)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsants aastal 867.

Basileios I trooniletulek 867. aastal tähistas Makedoonia dünastia algust, mille võimuperiood kestis järgnevad kaks ja pool sajandit. Dünastia esindajate seas olid üsna võimekad keisrid, kes suutsid riigi vahepealsest mõõnast välja tuua. Pidevad kaitselahingud asendusid mitmel rindel vastupealetungiga, millega impeerium suutis mõned kaotatud territooriumid tagasi vallutada. Sõjalist ja poliitilist edu saatis kultuuriline õitseaeg näiteks filosoofias ja kunstis. Seetõttu on mõned ajaloolased kirjeldanud Makedoonia dünastia võimuperioodi kui keisririigi kuldset ajastut. [59] Kuigi riigi territoorium ei saavutanud samu mõõtmeid, nagu Justinianus I ajal, olid järelejäänud alad geograafiliselt vähem laialivalgunud ja rohkem poliitiliselt, kultuuriliselt ning majanduslikult integreerunud.

Bütsantsi-Araabia sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bütsantsi-Araabia sõjad

Basileios I esimestel valitsemisaastatel suutis Bütsants edukalt tagasi tõrjuda araablaste rünnakuid Dalmaatsia rannikualadele ning keisririik saavutas taas kontrolli selles piirkonnas. See võimaldas Ida-Rooma riigi misjonäridel rännata sisemaale, kus nad pöörasid serblased ja tänapäeva Hertsegoviina ja Montenegro aladel elavad rahvad õigeusku.[60] Samas lõppes Malta tagasivallutamise üritus fiaskoga, sest kohalikud elanikud mõrvasid koos araablastega Bütsantsi garnisoni sõdurid. Lõuna-Itaalias suutsid bütsantslased oma valdused ühendada ning 873. aastaks hõivati taas Bari.[60] Suurem osa Itaalia lõunaosast jäi Bütsantsi kontrolli alla järgnevaks ligemale 200 aastaks. [61] Oluliselt tähtsamal idapiiril kindlustas riik kaitserajatisi ning asus seejärel kaotatud alasid tagasi vallutama. Abbassiidide kalifaadi vastane sõjategevus algas Samosata tagasivallutamisega.[60]

Näide Makedoonia dünastia ajastu kunstist.

Leon VI valitsemisperioodil jätkusid bütsantslaste rünnakud nõrgenenud Abbassiidide kalifaadi vastu, kuid samal ajal kaotati araablastele Sitsiilia (902) ja Thessaloníki (904), mis oli sel perioodil riigi suuruselt teiseks linnaks. Merel saadud kaotuste tõttu tugevdas keisririik oma laevastikku, mille abil hõivati 7. sajandil kaotatud Küprose saar ning rünnati Vahemere idakaldal asuvat Latakia linna (Süürias). Sellele vaatamata ei suutnud Bütsants araablasi otsustavalt võita, kes lõid tagasi keisririigi katse 911. aastal Kreeta taasvallutada.[62]

Bulgaaria sõjaka valitseja Simeon I surm 927. aastal soosis Bütsantsi positsioone Balkanil ja võimaldas pühenduda võitlusele araablastega.[63] Melitene (tänapäeval Malatya) suudeti vallutada aastal 934, Edessa alistus 944. Viimast sündmust peeti eriti tähtsaks, sest Edessast saadi kätte Jeesust kujutav pühapilt Mandylion.[64]

Sõjaväelastest keisrid Nikephoros II (võimul 963–969) ja Johannes I (969–976) laiendasid riigipiire Süüriasse ja alistasid Kirde-Iraagi emiirid. Aleppo ja Kreeta langesid bütsantslaste valdusesse vastavalt aastatel 962 ja 963. Araablaste väljaajamine Kreetalt lõpetas nende reidid Egeuse merel, aidates kaasa Kreeka sisemaa uuele õitsengule. Küpros hõivati aastal 965 ning Nikephorose võimuperiood kulmineerus Antiookia taasvallutamisega 969. aastal, viimane inkorporeeriti keisririiki provintsina.[65] Nikephorose järglasel Johannes Tzimiskesel õnnestus tagasi vallutada Damaskus, Beirut, Akko, Şaydā, Kaisarea ja Teverya. Jeruusalemm koos araablaste põhiliste võimukeskustega Iraagis ja Egiptuses jäid vallutamata.[66] Basileios II (hüüdnimega Bulgaarlastetapja) üritas pärast edukat sõda bulgaarlaste vastu saratseenidelt Sitsiiliat tagasi vallutada (sõjaretke algus 1025), kuid suri enne ekspeditsiooni lõpliku eesmärgi saavutamist. Sellele vaatamata ulatus Ida-Rooma riik pärast Basileios II valitsemisaega Messina väinast kuni Eufratini ja Doonaust kuni Süüriani.[67]

Sõjad bulgaarlastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Basileios II (võimul 976–1025).

Traditsiooniline vastasseis Püha Tooliga kestis kogu Makedoonia dünastia valitsemisperioodi ja sai hoogu juurde küsimusest, kelle usulise ülemvõimu alla hakkab kuuluma värskelt ristitud Bulgaaria.[59] Pärast 80 aasta pikkust rahuaega ründasid bulgaarlased 894. aastal eesotsas Simeon I-ga Bütsantsi. Alguses nad edu ei saavutanud, sest Bütsants tegutses edukalt oma laevastiku toel Bulgaaria Musta mere-poolses tagalas ja kutsus appi ungarlased.[68] Sellele vaatamata said bütsantslased 896. aastal hävitava kaotuse lahinguväljal, mis asub tänapäeva Babaeski (Türgi Euroopa osa) lähistel ja nõustusid iga-aastase lunamaksuga.[62] Leon VI suri aastal 912 ning peagi sai alguse uus vaenutegevus bütsantslaste ja bulgaarlaste vahel. Simeon I kogus suure väe, millega mindi Konstantinoopoli peale. Kuigi pealinn oli oma võimsate müüride tõttu hästi kaitstud, tekkis Bütsantsi võimuladvikus segadus, mille tagajärjel krooniti Simeon "bulgaarlaste keisriks". Järgnenud Bütsantsi riigipöörde käigus kõrvaldati võimult Simeoni krooninud patriarh, mis andis talle ajendi uuesti sõjategevust alustada. Traakiasse tungides hõivasid bulgaarlased Adrianoopoli.[69] Keisririik pidi nüüd kahe tugeva vastasega võitlema kahel rindel, kusjuures bulgaarlased ohustasid otseselt riigi pealinna.[62][59]

Romanos I väed said 917. aastal toimunud suures lahingus veel kord lüüa ning sellele järgneval aastal alustasid bulgaarlased Põhja-Kreeka rüüstamist. Adrianoopol vallutati uuesti 923. aastal ning Konstantinoopolit piirati veel korra 924. aastal. Olukord muutus kardinaalselt Simeon I äkilise surma järel – Bulgaaria riik nõrgenes oluliselt ning sai Bütsantsi protektoraadiks. Keisririigil avanes võimalus kontsentreeruda idarindele võitlusesse araablastega.[70] Aastal 968 tungisid Kiievi-Vene väed eesotsas Svjatoslav I-ga Bulgaaria aladele, kuid kolm aastat hiljem alistas Johannes I Tzimiskes Svjatoslav I väed ja liitis Ida-Bulgaaria alad uuesti keisririigiga.[71]

Keisririik aastal 1025.

Bulgaarlaste vastupanu ägenes aastatel 976–1016, ent Basileios II võttis nende alistamise oma valitsusaja (976–1025) peamiseks eesmärgiks.[72] Siiski saatis teda alguses ebaedu – 986. aasta lahingus Traianuse läbipääsu juures sai Basileios II bulgaarlastelt lüüa. Mõnel järgmisel aastal oli Basileios II hõivatud ülestõusude mahasurumisega Anatoolias, mistõttu õnnestus bulgaarlastel oma Balkani poolsaare valduseid Bütsantsi arvelt suurendada. Sõda kestis osapoolte vahel peaaegu 20 aastat, kuni edu hakkas saatma Bütsantsi, kes saavutas olulised lahinguvõidud aastatel 997 ja 1004. Järgnevatel aastatel nõrgenes bulgaarlaste sõjaline jõud järk-järgult ning sellele aitasid kaasa iga-aastased bütsantslaste sõjaretked, mil Basileios II väed vallutasid ühe kindluse teise järel.[72] Viimaks hävitati bulgaarlaste põhijõud 1014. aastal Struma piirkonnas toimunud lahingus. Kroonikate järgi torgati vangilangenud sõduritel (100-st 99-l) mõlemad silmad peast. Ülejäänutel üks silm, et nad näeksid pimestatud kaaslasi koju juhatada. Bulgaaria sõjakäikudel ülesnäidatud julmuste tõttu sai Basileios II hüüdnimeks Bulgaarlastetapja. Aastaks 1018 langesid viimased bulgaarlaste kindlused ning riigist sai umbes kaheks sajandiks Bütsantsi provints.[72] Selle võiduga purustas Bütsants bulgaarlaste esimese rahvusriigi ning keisririigi piirid laienesid taas Doonauni, mida hoiti viimati Herakleios I valitsusperioodil.[67]

Suhted Kiievi-Venega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Russid Konstantinoopoli müüride all (860).

Bütsantsil olid ajavahemikul 850–1100 Musta mere põhjakallasteni laienenud Kiievi-Venega vastuolulised suhted.[73] Omavahelised suhted mõjutasid oluliselt idaslaavlaste järgnevat ajalugu, sest Bütsantsist sai Kiievi peamine kaubandus- (viikingite kaubatee "varjaagide juurest kreeklaste juurde") ja kultuuripartner. Russid korraldasid esimese ebaõnnestunud rüüsteretke ja rünnaku laevastikuga Konstantinoopolile 860. aasta suvel (vaid eeslinnad rüüstati), kui keiser Michael III oli lahkunud pealinnast sõtta araablaste vastu. Aastal 907 pidi Bütsants kasutama russide tõrjumiseks Konstantinoopolis, diplomaatia abi ning suurvürst Olegi sõjakäigu tulemusel sõlmiti russidele kasulikud majanduslikud suhted Bütsantsiga. 941. aastal suudeti Bosporuse väina ilmunud Kiievi-Vene sõjalaevad, Kiievi suurvürst Igori juhtimisel kreeka tule abil põlema panna. Kõige tõsisem konflikt kestis aastatel 968–971 Bulgaaria territooriumi pärast peetud sõdade ajal. 968. aastal tungisid Kiievi-Vene väed, Bütsantsi liitlasena eesotsas Svjatoslav I-ga Bulgaaria aladele, mille ta vallutas ja soovis allutada oma võimule. Kolm aastat hiljem alistas Johannes I Tzimiskes Svjatoslav I väed ning tagasiteel tapeti Svjatoslav petšeneegide poolt.

Basileios II ei hakanud russide sõjalist võimu alahindama ja kasutas poliitiliste eesmärkide saavutamiseks oma eelkäijate taktikat – rahva ristimist õigeusku.[74] Kiievi-Vene ja Bütsantsi suhted paranesid oluliselt suurvürst Vladimiri ja Basileios II õe Anna abiellumisel 988. aastal ning russide ristiusku pööramisega.[73] Keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi Venemaa kirikute ja katedraalide ehitamisele, kus nad suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Samal ajal teenisid paljud Kiievi russid Ida-Rooma riigi sõjaväes palgasõduritena, neist kuulsamad kuulusid varjaagide 6000-mehelisse sõjasalka.[73]. Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh nimetas järgnevalt Kiievi ja kogu Venemaa metropoliiti, Kiievi metropoolias.

Isegi pärast Kiievi-Vene ristiusku pööramist ei jäänud riikidevahelised suhted alati positiivseks. Samuti toimusid aeg-ajalt russide reidid Bütsantsi Musta mere äärsete linnade ja isegi Konstantinoopoli vastu. Kuigi rünnakud tõrjuti enamjaolt tagasi, olid paljude konflikte järel sõlmitud rahulepingud Kiievi-Venele soodsad. Näiteks 1043. aastal toimunud sõda, mille ajal paistis välja Kiievi ambitsioon saavutada Bütsantsiga võrdne mõjuvõim.[75]

Dünastia haripunkt[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. saj seinamaalil on Pühad Kyrillos ja Methodios.

Basileios II surma järel (1025) ulatus Bütsants idas Armeenia kuningriigini ja läänes kuni Calabriani Lõuna-Itaalias.[67] Makedoonia dünastia valitsemisperiood oli riigi jaoks üsna edukas. Täielikult alistati Bulgaaria, osaliselt Gruusia ja Armeenia. Samuti suudeti araablastelt tagasi vallutada Kreeta, Küpros ning strateegiliselt kui ka kristliku maailma jaoks ideoloogiliselt oluline linn Antiookia. Need hõivamised polnud ajutised ja taktikalised, vaid jätkusuutlikud.[60]

Leon VI valitsemisperioodil kodifitseeriti kõik Bütsantsi seadused kreeka keelde. See 60-köiteline seaduste kogu oli riigi järgneva perioodi õigussüsteemi vundamendiks, mida uuritakse veel tänapäevalgi.[76] Leon reformis veel riigi haldusjaotust, muutis teemade piire, tõmbas koomale privileegide ja auastmete jagamist ning reguleeris gildide tegutsemist. Leon IV reformid vähendasid riigi killustatust ja koondasid keskvõimu rohkem Konstantinoopolisse.[77] Militaarset edu saatis ka varjupool – provintsiaadlikud suurendasid mõjuvõimu ja rikastusid kohalike talupoegade arvelt, kes langesid põhiolemuselt feodaalorjusesse.[78]

Makedoonia dünastia võimuperiood kujunes riigi pealinna õitsenguajaks. Konstantinoopol kasvas Euroopa suurimaks ja rikkaimaks linnaks, mille elanike koguarv küündis 9. ja 10. sajandil umbes 400 tuhandeni.[79] Sellel perioodil teenisid riiki kompetentsed aristokraadid, kes kogusid makse ning tegelesid aktiivselt sise- ja välispoliitikaga. Keisririik teenis hästi kaubavahetuselt Lääne- ja Kesk-Euroopaga, müües peamiselt metallitooteid ja siidi.[80]

Makedoonia dünastiat saatis edu ka religiooni levitamisel. Bulgaarlaste, serblaste ja russide pööramine õigeusku muutis oluliselt Euroopa religioosset kaarti ja mõjutab seda tänapäevani. Pühad Kyrillos ja Methodios, kaks kreeklasest venda Thessaloníkist, andsid suure panuse slaavlaste ristimisel ja glagoolitsa (kirillitsa eelkäija) loomise protsessis.[81] 1054. aastal kulmineerus Ida ja Lääne traditsioonide erinevus otsustava kriisiga, mida tänapäeval tuntakse suure kirikulõhe (e skisma) nime all. Kuigi ametlikult eraldusid kirikud üksteisest 16. juulil 1054, oli lõhe järk-järgult suurenenud viimaste sajandite jooksul.[82][83]

Kriis ja killustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alp Arslan võitis bütsantslasi Mantzikerti lahingus.

Makedoonia dünastiale järgnes raske periood, mida põhjustas teemade nõrgenemine ja sõjaväe unarusse jätmine. Dünastia viimased valitsejad Nikephoros II Phokas (võimul 963–969), Johannes I Tzimiskes (969–976) ja Basileios II muutsid peamiselt kaitsele orienteerunud kodanikest värvatud sõjaväe professionaalseks ja pealetungidele orienteerunud armeeks, kus omasid suurt osakaalu palgasõdurid. Palgasõdurite ülalpidamine oli aga üsna kallis, nagu ka kindluste rajamine.[84]

Basileios II surma järel oli riigi finantsolukord üsna hea, kuid temale järgnenud keisritel puudus riigijuhtimiseks vajalik militaarne ja poliitiline kogemus. Nende valitsemise ajal suurenes inflatsioon ning sõjaväge vaadati kui üleliigset kuluallikat ja poliitilist ohuallikat. Seetõttu vabastati kohaliku päritoluga sõjaväelased ametist, kelle asemele palgati välismaised palgasõdurid.[85]

Samal ajal koondusid Bütsantsi piirialadele uued ja tugevad vastased. Lõuna-Itaalia provintse ohustasid normannid, kes saabusid Apenniini poolsaarele 11. sajandi alguses. Normannide aeglane, kuid järjekindel pealetung algas 11. sajandi keskel.[86] Reggio Calabria langes nende valdusesse aastal 1060 ning seejärel kaotati Otranto (1068). Bütsantsi peamine tugipunkt ApuuliasBari piirati sisse 1068. aastal ning vallutati 1071.[87] Samuti kaotas Ida-Rooma riik 1069. aastal Dalmaatsia rannikulinnad horvaatidele.

Veelgi suurema kaotuse osaliseks sai Bütsants idapiiridel, kus araablased olid asendunud Seldžukkidega, kellega toimusid esimesed kokkupõrked Armeenias aastatel 1065 ja 1067. Romanos IV Diogenese juhitud Bütsantsi väed said 1071. aastal toimunud Mantzikerti lahingus Šeldžukkidelt üllatuskaotuse. Lahingu käigus langes vangi vägesid juhtinud keiser (esmakordselt riigi ajaloos). Rumi Seldžukkide juht Alp Arslan kohtles suursugust vangi küllaltki leebelt ning vabastas ta suure lunamaksu ja kahe kindluse eest. Samal aastal kukutati Romanos troonilt.[88] Aastaks 1081 olid Seldžukid vallutanud pea kogu AnatooliaArmeeniast kuni Bitüüniani ning asutasid oma pealinna Nikaias, vähem kui 100 km kaugusel Konstantinoopolist.[89]

Komnenoste dünastia ja ristisõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristisõdijate saabumine Konstantinoopolisse (Jean Fouquet, 1455).

Komnenoste dünastia oli Bütsantsis võimul aastatel 1081–1185. Viis sellesse dünastiasse kuulunud keisrit (Alexios I, Johannes II Komnenos, Manuel I, Alexios II ja Andronikos I) valitsesid kokku 104 aastat. Need valitsejad mängisid võtmetähtsusega rolli ristisõdade ajaloos, avaldades samal ajal suurt poliitilist ja kultuurilist mõju Euroopas, Lähis-Idas ja Vahemere maades. Alexios I toetas otseselt Esimest ristisõda; Johannes II ja Manuel I mõjutasid oluliselt esimesi ristisõdijate riike. Vähem oluline polnud ka see, et Komnenoste valitsemisperioodil asus Bütsantsi elama hulgaliselt Veneetsia ja Itaalia kaupmehi (ainuüksi pealinnas elas 60 000 – 80 000 "ladinlast") ja palgasõdureid. Nende kohalolek aitas levitada Ida-Rooma riigi tehnoloogiat, kultuuri, religiooni, kunsti ja kirjandust üle kogu katoliikliku Lääne.

Komnenose periood avaldas suurt mõju ka Väike-Aasias, mille olid vahepeal hõivanud Seldžukid. Anatoolia tagasivallutamine ja kindlustamine on tänapäeval paljudes kohtades nähtav kindlusarhitektuuri mälestusmärkidena.

Alexios I ja Esimene ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Esimene ristisõda
Alexios I aegne münt.

Pärast lüüasaamist Mantzikerti all suutis Bütsants tänu Komnenose dünastiale mõnevõrra oma mõjuvõimu taastada.[90] Komnenose suguvõsa esimene esindaja Isaak I valitses lühikest aega aastatel 1057–1059, kuid dünastia järjepidevus sai alguse Alexios I võimuletulekuga 1081. aastal. Oma võimuperioodi alguses pidi Alexios tõrjuma normannide invasiooni, kes vallutasid Dyrrhachiumi ja Kérkyra saare ning piirasid sisse Tessaalia piirkonna ja Lárisa. Normannide juhi Robert Guiscard'i surm aastal 1085 leevendas veidi normannide-poolset survet. Järgneval aastal suri Seldžukkide sultan ning nende riik jagati lähinaabrite vahel. Alexiose juhtimisel lõid bütsantslased koos kumaanidega riiki tunginud petšeneege 1091. aastal Marica jõe orus (tänapäeva Lõuna-Bulgaaria).[91]

Saavutades stabiilsuse lääne- ja põhjapiiridel, otsustas Alexios pöörata rohkem tähelepanu majanduslike probleemide lahendamisele ja riigi kaitsevõime tõstmisele.[92] Siiski puudus tal piisavalt vägesid, et taastada Bütsantsi võim Väike-Aasias ja alistada Seldžukid. Piacenzas 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst Urbanus II-le kristlaste probleemidest Idas, kes ilma Lääne abita kannatavad muslimite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning ühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud.[93] Veel samal aastal toimus kirikukogu Clermont-Ferrand'is, kus paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud palverännakul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.[94]

Alexios võttis osa Läänest saabunud palgasõduritest sõjaväe organiseerimisel, kuid ta polnud üldse valmis nii suure hulga mittedistsiplineeritud sõduritega, kes varsti saabusid Bütsantsi territooriumile. Samuti polnud keiser vaimustuses sellest, et ristisõdijate põhijõudude eesotsas olid kaheksast juhist neli normannid, kellest üks oli Guiscard'i poeg Bohemond I. Kuna ristisõdijad pidid üle Bosporose väina saama, omas keiser nende üle teatud mõjuvõimu. Ta võttis ristisõdijatelt lubaduse, et nende poolt vallutatud endised Ida-Rooma riigi provintsid peavad saama taas Bütsantsi kontrolli alla ning vastutasuks pakkus toidumoona ja sõdureid.[95] Kuna hertsog Godefroi de Boullion ei nõustunud vasallitõotusega, otsustas keiser ristisõdijate vastu jõudu kasutada. Puhkenud lahingus ründas ristisõdijaid petšeneegide ratsavägi ning Bütsantsi vibukütid külvasid pealinna müüridelt nende peale noolterahe. Seepeale oli de Boullion sunnitud alistuma ja Alexiose vasalliks saama. 1097. aasta kevadel toimetati rüütlite vägi osade kaupa üle Bosporuse väina. Alexios suutis ristisõdijate abil kõigepealt hõivata Rumi Seldžukkide pealinna Nikaia ja seejärel pea kogu Väike-Aasia.[96] Ristisõdijad vallutasid Antiookia ning Jeruusalemma.[97] Bohemond, kes kuulutas end Antiookia vürstiks, pidas Bütsantsiga veel lühikese sõja, kuid nõustus uuesti vasallistaatusega aastal 1108. Sellega õnnestus Alexiosel lõpetada vastasseis normannidega.[98] Esimese ristisõja lõppedes oli Bütsantsi välispoliitiline olukord täielikult muutunud ning ladinlased olid asutanud neli ristisõdijate riiki (Antiookia vürstiriik, Edessa krahvkond, Jeruusalemma kuningriik ja Tripolise krahvkond).[99]

Johannes II, Manuel I ja Teine ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alexios I poeg Johannes II Komnenos tuli võimule pärast isa surma 1118. aastal ja oli valitses kuni aastani 1143. Johannes oli väärikas ja pühendunud sõjaväelane-keiser, kes üritas Bütsantsi rasket seisukorda parandada, mis oli tekkinud poole sajandi eest Mantzikerti all saadud kaotuse tõttu.[100] Andunult ja moraalitundega riiki juhtides oli Johannes tolle ajastu valitsejate seas pigem erand, sest tavaliselt paistsid nood silma julmusega.[101] Seetõttu on Johannest kutsutud Bütsantsi Marcus Aureliuseks.

Johannese 25 aasta pikkuse valitsemisperioodi saavutuste hulka kuuluvad liit Saksa-Rooma riigiga, ülekaalukas võit petšeneegide üle (1122),[102] ja mitmed edukad sõjakäigud Seldžukkide vastu Väike-Aasias, kes sisetülide ja pidevate rünnakute tõttu välja kurnatuna kaotasid suurema osa oma Väike-Aasia territooriumidest.[103] Johannese poolt juhitud sõjaväe purustavat jõudu said 1120. aastatel tunda nii ungarlased kui ka serblased. 1130. aastatel astus ta normannide poolt valitsetava Sitsiilia kuningriigi vastasesse liitu Saksa-Rooma keisri Lothar III-ga.[104] Oma võimuperioodi viimastel aastatel tegutses Johannes aktiivselt riigi laiendamisega idanaabrite arvelt. Tema juhtimisel alistasid Bütsantsi väed Danišmendide emiraadi ja Väike-Armeenia (Kiliikia) kuningriigi. Aastal 1137 oli vürst Raymond de Poitiers sunnitud pärast Antiookia sissepiiramist saama Bütsantsi vasalliks. 1142. aasta sügisel üritas Johannes veel kord Antiookiat vallutada, kuid talve saabumine sundis teda taanduma. Keiser suri 1143. aasta aprillis jahil saadud vigastusse. Raymond kasutas kohe juhust ja tungis Kiliikiasse, kuid oli sunnitud pärast saadud kaotust vasallitõotust Konstantinoopolis uuendama.[105]

Bütsants Komnenoste dünastia lõpus, aastal ca 1180.

Johannes valis troonipärijaks oma noorima (neljanda) poja Manuel I Komnenose, kes tegutses küllaltki agressiivselt oma lääne- ja idanaabrite vastu. Palestiinas sõlmis Manuel liidu Jeruusalemma kuningriigiga, aidates neid võitluses Fatimiidide kalifaadiga. Edessa krahvkonna langemise järel Seldžukkide kätte (1144–1146) muutusid ülejäänud ristisõdijate riigid Bütsantsist sõltuvaks.[106] 1155. aastal ebaõnnestus Bütsantsi vägedel Lõuna-Itaalia sadamalinnade hõivamine, kuid 1167. aastal lõid bütsantslased Ungari kuningriigi vägesid Sirmiumi linna lähistel toimunud lahingus. Tänu sellele võidule sai Bütsants 1168. aastaks peaaegu kogu Aadria mere idaranniku oma kontrolli alla.[107] Manuel sõlmis mitmeid liite nii Kirikuriigi kui ka muude Lääne-Euroopa riikidega ning tegutses edukalt Teise ristisõja (1147–1149) ajal.[108] Idas aga tugevnesid Seldžukid, kes lõid Bütsantsi vägesid Myriokephaloni lahingus (1176) Beyşehiri järve lähedal. Kaotusest taastuti kiiresti ning järgneval aastal õnnestus bütsantslastel omakorda Seldžukke võita.[109] Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et keisririigil õnnestus mehi koguda kogu teekonna jooksul alates pealinnast, mis näitas, et Väike-Aasia lääneosa kaitsestrateegia töötas veel üsna hästi.[110]

Bütsantsi taassünd 12. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes ja Manuel tegelesid agressiivselt militaarpoliitikaga ning kulutasid märkimisväärselt ressursse linnade kaitsevõime tõstmiseks, rajades aktiivselt fortifikatsioone.[111] Alexiose, Johannese ja Manueli valitsemisperioodil laienes Bütsantsi territoorium üsna suures ulatuses, Väike-Aasia ja Euroopa piirialadel suurenes stabiilsus. Sõjaline edu aastatel 1081–1180 võimaldas riigi inimühiskonnal ja kultuuril õitsengule puhkeda.[112]

Pikem rahuperiood võimaldas riigi lääneprovintsidel majanduslikult toibuda ja stabiilse kasvu saavutada, mis kestis peaaegu 12. sajandi lõpuni. 12. sajandi jooksul kasvas oluliselt keisririigi elanikkond ning kasutusele võeti järjest rohkem uusi põllumaid. Nii Euroopast kui ka Väike-Aasiast avastatud arheoloogilised leiud viitavad sellele, et olemasolevate linnade mõõtmed suurenesid märgatavalt ning tekkis ka palju uusi asustusi. Samuti õitses kaubandus: Veneetsia ja Genova kaupmehed kauplesid ristisõdijate riikide ja Fatimiidide kalifaadiga läbi Konstantinoopoli.[113]

Mosaiigi ja regionaalsete arhitektuurikoolkondade taastumine viis paljude erinevate kunstistiilide tekkimiseni.[114] 12. sajandi jooksul tekkis Bütsantsis omamoodi varajane humanism, huvi taassünd klassikaliste autorite loomingu vastu. Bütsantsi humanismi kõige ilmekamaks esindajaks oli Thessalonike Eustathius.[115]

Riigi langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Komnenoste dünastia allakäik ja Angeloste dünastia võimuletulek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Manueli surma järel 1180. aastal päris trooni tema 11-aastane poeg Alexios II Komnenos. Tegelik võim kuulus aga Alexiose emale, Antiookia Mariale, kes oli Bütsantsis võõramaalasena üsna ebapopulaarne.[116] Andronikos I Komnenos korraldas relvastatud riigipöörde 1182. aasta augustis, millele eelnes ladinlaste-vastane pogromm. Veresauna käigus kaotasid elu tuhanded inimesed.[117] Kõrvaldades kõik poliitilised vastased (k.a Alexios II), lasi Andronikos end kroonida järgmisel aastal.[117]

Ikoniumi alistamine Kolmanda ristisõja käigus.

Mõnede ajaloolaste hinnangul alustas Andronikos oma valitsusperioodi küllaltki hästi. Ta reformis valitsusaparaati ja alustas võitlust korruptsiooniga. Tema valitsemise ajal lõpetati ametikohtade müümine ning inimesi hakati valima kohtadele pigem isiklike väärtuste kui soovituste järgi. Ametnikele hakati maksma suuremat palka, et vähendada altkäemaksu võtmise kiusatust. Andronikuse reformid avaldasid kiiret ja head mõju provintsides.[118] Samas meelestas Andronikos nende reformidega enda vastu aristokraadid. Sisepingete tõstmisele aitasid kaasa ka erakordselt julmad meetmed poliitiliste vastaste ja mässude mahasurumisel.[119] Terror ja vägivald aristokraatide vastu laienes peagi üle kogu riigi ning keiser oli sunnitud võimu säilitamiseks järjest julmemalt tegutsema.[118]

Siseriikliku toetuse kadumisele järgnesid ebaõnnestumised välispoliitikas. Vaatamata oma sõjaväelisele taustale, oli Andronikus Bütsantsi vägede juhtimisel üsna saamatu. Nii järgnes üks kaotus järgnes teisele. Küprosel ei tunnustanud enam Bütsantsi ülemvõimu asehaldur Isaak Komnenos. Ungarlased suutsid tagasi vallutada Horvaatia territooriumid, serblased kuulutasid end Bütsantsist sõltumatuks ning Sitsiilia kuningriigi normannid rüüstasid Kreekat 1185. aastal.[120] Andronikos mobiliseeris 100 laevast koosneva flotilli pealinna kaitseks, kuid rohkemat ei vaevunud ta ette võtma. 1185. aastal tegi Isaak II Angelos lõpu Andronikose lühikesele valitsemisajale ja lasi viimase hukata.[121]

Isaak II (võimul 1185–1195, 1203–1204) ja tema venna Alexios III Angelos (1195–1203) valitsusperiood viis riigi tsentraliseeritud valitsusaparaadi ja kaitsevõime kollapsini. Kuigi normannid löödi 1186. aastal Kreekast välja, hakkasid valahhid ja bulgaarlased samal aastal mässama, mis viis teise Bulgaaria riigi tekkimiseni. Angeloste võimuperioodi sisepoliitikat iseloomustas äärmiselt vastutustundetu ja priiskav käitumine, mis viis riigi majanduskrahhi lävele. Ida-Rooma riigi mõjuvõim kannatas tehtud vigade tõttu sedavõrd, et see viis võimuvaakumi tekkimiseni ja soodustas riigi lagunemist. Teatud märgid viitasid sellele, et Trapezundis tekkis Komnenoste juhtimisel pooliseseisev riik juba enne 1203. aastal riiki tabanud kollapsit.[122] Angeloste dünastia kiirendas nõrgenenud Bütsantsi lõpu saabumist.[123]

Neljas ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Neljas ristisõda
Ristisõdijate sisenemine Konstantinoopolisse, autor Eugène Delacroix (1840).

Paavst Innocentius III tutvustas esmakordselt Neljanda ristisõja plaani 1198. aastal legaatide poolt levitatud entsüklikas.[124] Ristisõja eesmärgiks pidi saama Aijubiidide riigi uue võimukeskuse – Egiptuse vallutamine. Ristisõdijate vägi saabus Veneetsia vabariiki 1202. aasta suvel. Rüütlite vägi oli aga oodatust väiksem ning sellel puudusid piisavad rahalised vahendid, et maksta veneetslastele laevatranspordi eest. Veneetsiat juhtis tollal juba raugaeas ja pime, kuid endiselt ambitsioonikas doodž Enrico Dandolo, kes polnud huvitatud Egiptuse ründamisest, sest Veneetsial olid tulusad kaubandussuhted Saladini loodud Aijubiidide riigiga. [125] Ristisõdijad soostusid transpordi eest aitama veneetslasi Zadari linna (kristlik ja heal järjel kaubanduslinn) vallutamisel. Zadar oli endine Veneetsia vasall, kuid alates aastast 1186 kuulus Ungari kuningriigi protektsiooni alla.[126] Vaatamata paavsti vastuseisule langes linn 1202. aastal ülekaalukate ristisõdijate kätte pärast lühikest piiramist.[127]

1201. aastal läks ristisõdijate juhtimine Montferrati markii Bonifacio juhtimise alla, kelle sõbraks oli Švaabi Philipp. Nii Philipp kui ka Bonifacio olid abielus kukutatud Bütsantsi keisri Isaak II Angelose lähedaste sugulastega (Philipp tütrega ja Bonifacio õega). Isaak II poeg Alexios põgenes pärast isa võimult kõrvaldamist Euroopasse ja otsis abi ristisõdijate juurest. Ta lubas paavstile Ida ja Lääne kirikud ühendada ning maksta ristisõdijatele 200 000 hõbemarka, kui ta uuesti võimule aidatakse. Samuti lubas ta toetada ristisõda Pühale Maale.[128] Veneetslastele sobis säärane pakkumine väga hästi ning seega otsustati Egiptuse asemel rünnata hoopis Bütsantsi pealinna.

Ristisõdijad saabusid Konstantinoopoli alla 1203. aasta 23. juunil. Alexios III oli võimetu linna mingilgi määral kaitsma ning otsustas põgeneda. Nii hõivasid ristisõdijad Konstantinoopoli praktiliselt ilma vastupanuta. Vahepeal krooniti taas keisriks troonilt kukutatud ja pimedaks torgatud Isaak II. Tema pojast sai kaasvalitseja (Alexios IV). Alexios IV ja Isaak II ei suutnud tasuda ristirüütlitele lubatud tasu täies mahus ning nad kukutati peagi võimult Alexios V poolt. Tekkinud segadust kasutasid ära ristisõdijad, kes vallutasid pealinna teistkordselt 13. aprillil 1204. Linna kaitsel olnud palgasõdurid eriti vastupanu ei osutanud, sest Alexios V ei suutnud neile enam palka maksta. Keiser põgenes vahetult enne rüütlite tungimist linna. Konstantinoopoli hõivamisele järgnesid massilised röövimised ja tapatalgud, mis kestsid järjest kolm ööpäeva. Paljud hindamatud riisutud varad (ikoonid, reliikviad jm) tulid hiljem välja Lääne-Euroopas, suur osa neist Veneetsias. Kroonikud on seda röövimist nimetanud keskaja suurimaks.[129][130] Paavst Innocentius III avaldas nördimust, kui kuulis Konstantinoopoli vallutamisest, kuid olukord oli tema kontrolli alt juba väljunud. Seda tõestab fakt, et paavsti legaat vabastas omal initsiatiivil ristisõdijad tõotusest jätkata sõjakäiku Pühale Maale.[125] Konstantinoopolis korra taastamise järel otsustasid veneetslased ja ristisõdijad jaotada riigi oma juhtide vahel ja lõid Ladina keisririigi. Ladinlased ei saanud aga kogu Bütsantsi territooriumi oma kontrolli alla, sest vastupanu jätkasid keisririigi lagunemisel moodustunud iseseisvad riigid: Epeirose despootkond, Nikaia ja Trapezundi keisririik.[125]

Keisririigi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riik eksiilis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Konstantinoopoli langemist ladinlaste kätte moodustati keisririigi endistes valdustes kaks järglasriiki: Epeirose despootkond ja Nikaia keisririik. Kolmas järglasriik Trapezundi keisririik asutati juba mõned nädalad enne Konstantinoopoli vallutamist. Neist kolmest olid Epeirosel ja Nikaial parimad võimalused Konstantinoopolis võimu taastamiseks. Nikaia võitles järgmised paar aastakümmet ellujäämise nimel Seldžukkidega ja kaotas 12. sajandi keskpaigaks suurema osa Anatoolia lõunaosast.[131] Mongolite invasiooni tõttu Väike-Aasiasse (1242–1243) nõrgenes Rumi Seldžukkide sultanaat märkimisväärselt, misjärel tekkis Anatoolias järgnevatel aastakümnetel mitmeid väikeriike.[132][133] (Ühest sellisest väikeriigist kasvas aja jooksul võimas suurriik, mis hävitas Bütsantsi lõplikult[133]). Seldžukkide sattumisega mongolite vasalliks kergenes olukord Nikaia keisririigi idapiiril, mis lubas tollel keskenduda võitlusele Ladina keisririigiga.

Konstantinoopoli tagasivallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsants aastal 1263.

Nikaia keisririigil õnnestus 1261. aastal Konstantinoopol ladinlastelt tagasi vallutada. Riigi lühiajaline tõus saavutati Michael VIII võimuperioodil (1259–1282), kuid Bütsants oli selleks ajaks tõsises majanduskriisis ja halvasti varustatud, et võidelda ümbritsevate vaenlastega. Sõjategevuseks ladinlaste vastu koondas Michael riigi väed Väike-Aasiast Euroopasse ning tõstis talupoegade maksukoormust, mis tekitas nende seas laialdast vimma ja rahulolematust ning viis paljud laostumiseni.[134] Neljanda ristisõja ajal tekitatud pealinna kaitserajatiste kahjustuste parandamiseks kulutati hiiglaslikke summasid, mis koos lakkamatute sõdadega viisid riigi finantskriisi ja pideva rahapuuduseni.[135]

Idapiiride kaitsmise asemel otsustas Michael VIII keisririiki lääne suunas laiendada, kuid saavutas vaid lühiajalist edu. Vana vaenlase Sitsiilia kuningriigi vallutusplaanide tõrjumiseks kasutas keiser diplomaatia abi. Ta tegi paavstile ettepaneku kristlike kirikute taasühendamiseks, mis olid lõhenenud aastal 1054. Sellele olid aga vastu suurem osa keisririigi elanikkonnast ja õigeusklik kirik, kelle mahasurumiseks kasutas keiser karme abinõusid.[136] [137] Gregorius X surma tõttu muutus olukord oluliselt. Järgmine paavst soosis Sitsiilia kuningat Carlo I ja kirikute taasühendamine jäi ära.[136]

Andronikos II (võimul 1282–1328) ja Andronikos III (keiser 1328–1341) tegid viimaseid tõsiseid katseid Bütsantsi hiilguse taastamiseks. Türklaste vastu võitlemiseks palkas Andronikos II Euroopas kuulsust kogunud Kataloonia palgasõdurid. Pärast võidu saavutamist Anatoolias muutusid nood aga kontrollimatuks ja tegelesid maa rüüstamise ja röövimisega. Bütsantsil kulus mitu aastat ja palju ressursse, et tülikad palgasõdurid purustada.[138]

Osmanite tõus ja Konstantinoopoli langemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahemere idaosa enne Konstantinoopoli langemist.

Pärast Andronikos III surma haaras riiki laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347). Seda kasutasid edukalt ära serblased, kes hõivasid suure osa Bütsantsi territooriumidest Balkanil. Aastal 1354 toimus Gallipolis maavärin, mis purustas linna. Peaaegu mahajäetud linna hõivasid seejärel türklased, kes kinnitasid esmakordselt kanda Euroopas.[139] Pärast seda järgnes Osmanite kiire edasitungimine ning nad domineerisid pea kogu Balkanil pärast Kosovo lahingut (1389).[140]

Bütsants pöördus abi saamiseks Lääne poole, kuid paavst lubas aidata vaid kirikute ühendamisel. Sellele olid aga vastu Bütsantsi elanikud ja kleerikud.[141] Läänest saabusid Bütsantsi kaitsma vaid vähesed, sest enamik Euroopa valitsejaid olid hõivatud muude tegevustega ja ei võtnud abistamiseks midagi ette. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid.[142]

Konstantinoopol oli selleks ajaks lagunev ja alarahvastatud. Elanike arv oli sedavõrd langenud, et linn nägi vaid veidi rohkem välja nagu erinevate külade kogum, mis on üksteisega ühendatud asustamata kvartalitega. 1453. aasta 2. aprillil piiras Mehmed II 80 000 sõduri ja suure hulga abivägedega Konstantinoopoli sisse.[143] Linna kaitses vaid ligi 7000 relvakandjat, kellest 2000 olid võõramaalased.[142] Ligi kahekuulise (2. aprill – 29. mai) piiramise järel langes Konstantinoopol türklaste kätte. Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI hukkus käsitsivõitluses, kui türklased olid linna müürid vallutanud.[144]

Järellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstantinoopoli langemise järel jäi Bütsantsi viimaseks valduseks Morea despootkond (1349–1460), mida valitsesid keisri vennad (despoodid). 1446 sooritas Murad II Osmani vägedega Moreasse sõjakäigu. Kreeklased suutsid suurte kaotuste hinnaga (laastatud maa ja 60 000 orjusesse viidud inimest) pealetungile vastu seista, kuid olid sunnitud leppima vasallriigi staatusega ja pidid igal aastal sultanile suurt andamit maksma.[145] Ebakompetentne riigijuhtimine viis talupoegade mässuni (1453–1454), mille mahasurumiseks kasutati türklaste abi. Saamatu juhtimine seejärel jätkus, mistõttu ei suudetud enam Osmanite riigile andamit maksta. Mehmed II lahendas invasiooniga mässumeelse despootkonna probleemi aastal 1460, misjärel sai Moreast Osmanite riigi provints.[146] 1204. aastal Bütsantsist eraldunud Trapezundi keisririik oli de facto viimane Ida-Rooma järglasriik. Trapezundi viimase valitseja üritus algatada Osmanite riigi vastu ristisõda andis türklastele ajendi keisririik 1461. aasta suvel vallutada. Trapezund alistus 14. augustil 1461. Sellega oli viimane Rooma riigi jäänuk maailmakaardilt kadunud.

Viimase Bütsantsi keisri vennapoeg Andreas Palaiologos päris Bütsantsi keisri tiitli pärast Konstantinos XI surma. Ta elas Moreas kuni selle langemiseni türklaste valdusesse (1460) ja põgenes seejärel Rooma, kus ta elas Kirikuriigi protektsiooni all kuni elu lõpuni. Andreas kasutas enda kirjeldamisel Konstantinoopoli keisri tiitlit ning müüs enda pärimisõigused Prantsusmaa ja Hispaania monarhidele. Siiski ei kasutanud mitte keegi seda tiitlit pärast Andrease surma. Mehmed II ja ülejäänud Osmanite riigi valitsejad jätkasid Rooma imperaatori tiitli kasutamist kuni Osmanite riigi lagunemiseni 20. sajandil. Paljud õigeusklikud Bütsantsi põgenikud ja mõned ülikud leidsid varju Doonau vürstiriikides, kelle valitsejad pidasid samuti end Ida-Rooma keisriteks.[147]

Pärast viimase Bütsantsi keisri surma taotles õigeusu patrooni kohta endale Moskva suurvürst Ivan III, kes abiellus keisri vennatütre (Andreas Palaiologose õe) Zoe Palaiologosega. Ivan III pojapojast sai Venemaa esimene tsaar (tuleneb otseselt sõnast caesar). Vene impeeriumi kui "kolmanda Rooma" idee püsis elus kuni 1917. aasta revolutsioonideni.[148]

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi majandus kuulus sajandeid Euroopa ja Vahemeremaade kõige arenenumate majanduste hulka. Euroopa ei suutnud Bütsantsi majandusliku tugevusega võistelda kuni keskaja lõpuni. Konstantinoopol oli üle terve Euraasia ja Põhja-Aafrika ulatuva kaubandusvõrgu peamine keskus. Aasiat ja Euroopat ühendavat tähtsaimat kaubateed hakati hiljem nimetama Siiditeeks. Kuni 6. sajandi alguseni oli Bütsantsi majandus võrreldes mahajäänud Läänega õitsev ja paindlik.[149] Bütsantsi-Pärsia ja Bütsantsi-Araabia sõjad viisid riigi majanduse langusse ja stagnatsiooni. Isauria dünastia reformid ja eriti Konstantinos V ümberrahvastamise programm, mitmete avalike ehitiste rajamine ja maksusüsteemi parandamine aitas majanduse taas tõusuteele, mis kestis kuni aastani 1204. Seda isegi vaatamata mitmete riigi piirkondade kaotamisele naaberriikidele.[150] 10.sajandist kuni 12. sajandi lõpuni paistis Konstantinoopol silma oma välise hiilguse ja rikkusega, mida imetlesid paljud rändurid. Neljas ristisõda mõjus hävitavalt riigi majandusele ning Vahemere idaosa kaubateedel hakkasid domineerima Lääne-Euroopa kaubalaevad.[151] Palaiologoste valitsemisperioodil püüdis keisririik oma majandust taas jalule aidata, kuid see ettevõtmine ei toonud suurt edu. Riigi eksisteerimise viimastel aastakümnetel kaotas Bütsants järk-järgult kontrolli kaubanduses, hinnapoliitikas, metallitoodete ekspordis ja mõnede ajaloolaste hinnangul isegi müntide vermimise üle.[152]

Bütsantsi majandus põhines suurel määral kaubandusel, mida soodustas riigi soodne mereline asend. Arvatavalt oli kõige tähtsamaks ekspordiartikliks tekstiilitooted; siidi eksporditi eelkõige Egiptusesse, Bulgaariasse ja Läände.[153] Riik kontrollis rangelt sise- ja väliskaubandust ja säilitas monopoolsed õigused müntide vermimisel, luues sellega kaubanduse vajaduste rahuldamiseks kestva ja paindliku rahandussüsteemi. Valitsusaparaat teostas intressimäärade üle kontrolli ja reguleeris gildide ja korporatsioonide tegutsemisreegleid. Keiser ja tema ametnikud sekkusid majandusse kriisiperioodidel, kindlustades kapitali juurdevoolu ja hoides teravilja hindasid kontrolli all. Valitsus kogus sageli maksudest laekuva ülejäägi ja suunas selle tagasi ringlusesse riigiametnike palkade või avalike ehitiste rajamise rahastamiseks.[154]

Raha[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julianus Apostata aegne küldmünt solidus.

Üheks Bütsantsi majanduse alustalaks oli stabiilne rahakurss, mis kestis ligi 800 aastat – Constantinus Suure reformist kuni Alexios I valitsusperioodini. Constantinuse rahandusreformi ajal sai jooksvaks rahaühikuks kuldmünt solidus (nomisma massiga 4,55 g). Suuremaks ühikuks oli kuldnael (litra), mis vastas 72 solidusele (327 g). Rahaga maksmisel solidusi ei loetud vaid kaaluti, sest paljud mündid olid väiksemaks lõigatud. Soliduse kõrval olid käibel hõbemündidmiliaresion (2,24 g) ja keration (1,12 g). Constantinus I ajal võeti kasutusele vaskmündid follis, mida valmistati vähe ja halva kvaliteediga. Seetõttu otsustas Anastasius I vaskraha reformida. Vermima hakati suuremaid ja väiksemaid pronksist münte. Suurematele oli vermitud tähis M ning selle väärtus oli 40 sestertsi (obooli).[155]

Bütsantsi rahanduse allakäik sai alguse 11. sajandil, mil Michael VII (keiser 1071–1078) oli sunnitud majanduse laostumise järel (10-aastase kodusõja ja viljahindade spekuleerimise tõttu) nomisma väärtust alandama, mille asemel võeti kasutusele nimi hyperperon. Mõnda aega püsis hyperperon stabiilne, kuid 13. sajandil hakati (pärast Konstantinoopoli langemist ladinlaste valdusesse) siseturu tarbeks vermima 16 karaadiseid, välisturule aga 24 karaadiseid kuldmünte. Pärast pealinna tagasivallutamist langes kullasisaldus 9 ja seejärel 5 karaadini. Järjest nõrgenev kuldmüntide ostujõud tekitas probleeme rahvusvahelises kaubanduses, kus Bütsantsi kuldmündid olid laialdaselt kasutusel. Seetõttu hakkasid mitmed riigid oma kuldmünte vermima (populaarseks said Firenze floriinid ja Veneetsia tukatid).[156]

Teadus, meditsiin ja õigus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seitse vaba kunsti olid Bütsantsi teaduse alustaladeks.

Bütsantsi teadus oli kogu riigi eksisteerimise aja jooksul lähedalt seotud antiikfilosoofia ja metafüüsikaga.[157] Teaduses säilis seitse vaba kunsti, kuid Bütsantsi programm oli Lääne omaga võrreldes leebem. Triivium (trivium) käsitles kirjandust ja kõnekunsti. Kvadriivium (quadrivium) aritmeetikat, geomeetriat, muusikat ja astronoomiat (sageli koos astroloogiaga). Selles jaotuses puudusid looduslugu, füüsika ja keemia, mis olid koondatud füüsika alla. Olympiodorose õppekavas oli viis astet (loogika, füüsika, eetika, matemaatika ja metafüüsika), mille läbimine võimaldas tõusta filosoofiani.[158] Kvadriiviumist välja jäävaid teadusharusid viljeleti praktilise tähtsuse pärast. Näiteks Hagia Sophia ehitaja Anthemios leiutas auruga töötava masina ja peeglitemängu. Väga suurt tähtsust omas süürlase Kallinikose leiutis "kreeka tuli", mis võeti viivitamatult kasutusele sõjanduses ning see osutus väga tõhusaks merelahingutes vaenlaste laevade süütamisel.[159]

Bütsantsi meditsiin võttis eeskuju antiikaja kuulsatelt meedikutelt – Hippokrateselt, Galenoselt ning samuti Herophilos Asklepiadeselt ja Pedianos Dioskorideselt. Keisririigi arstid püüdsid praktilisi kogemusi ühildada Hippokratese teooriate ja Galenose vaadetega. Selline teoreetilist laadi arstiteadus kujunes välja arvukate hüpoteeside esinemise ning avastuste puudumise tõttu. Haigete ravimisel piirdusid arstid haiguste sümptomite eristamise, diagnoosi panemise ja haige farmatseutilise ravimisega.[160]

Märkimisväärne tagasilöök tabas riigi teadust Suure katku ajal (541–542) ja araablaste vallutusperioodidel (7. ja 8. sajandil), kuid Bütsantsi nn taassünni perioodil (10. sajandi teine pool) said Ida-Rooma riigi teadlastest Araabias ja Pärsias käsitletavate teadusharude eksperdid, seda eriti astronoomias ja matemaatikas.[161]

Bütsantsi eksisteerimise viimasel sajandil tegelesid keisririigi filoloogid Vana-Kreeka grammatika ja kirjanduse uurimisega, millega nad jätsid oma jälje varasesse Itaalia renessanssi.[162] Sellel perioodil toimus astronoomia ja matemaatika õpetamine eelkõige Trapezundis; meditsiini vastu tundsid samal ajal huvi pea kõik õpetlased.[163] Bütsantslased tundsid kompassi (14. sajandil) ja kasutasid maakaarte.[160]

529. aastal viidi Justinianus I eestvõtmisel läbi Rooma riigi seadustiku kodifitseerimine (Corpus Juris Civilis), millega loodi uus õigussüsteem. Uus seadustik omas tähtsat osa Bütsantsi õigusteaduse arengus ning seda kasutati peaaegu kuni Bütsantsi eksisteerimise lõpuni.[35] Leon III valitsemisperioodil (717–741) loodi uus seaduste kogu Ecloga, mis tugines enamjaolt kristlikele põhimõtetele (otsuseid põhjendati viidetega Piiblile). Nende seadustega leevendati karistusi. Karistatavate massilise hukkamise asemel hakati seaduserikkujaid üldjuhul sandistama.[164] Ecloga mõjutas slaavlaste õigussüsteemi teket.[165]

Bütsantsi kalender[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsis kasutati aastatel 9881453 ajaarvamise arvestamist Bütsansi kalendri järgi ehk ajaarvamist "Konstantinoopoli asutamisest". Bütsantsi kalendri järgi toimus maailma loomine 5509 eKr. Bütsantsi kalendrit kasutati lisaks ida ortodokses kreekakatoliku kirikus aastatel ca 6911728 ning Vene Õigeusu Kiriku kaudu Vene Suurvürsti-, Moskva tsaari- ja Venemaa Keisririigis, umbkaudu aastatel 9881700.[166]

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hagia Sophia oli maailma suurim katedraal peaaegu 1000 aastat.

Rooma riigi idaosa kestmajäämine kindlustas keisri aktiivse rolli kiriku asjaajamistes. Bütsants päris paganliku administratsiooni ja usuasjade finantsrutiini, mida kohaldati kristlikule kirikule. Bütsantslaste jaoks oli keiser kui Jeesuse maapealne saadik, kes vastutas eelkõige kristluse levitamise eest paganlike vaadetega inimeste seas ning samuti religiooni administreerimise ja finantseerimise eest. Cyril Mango on välja toonud, et Bütsantsi poliitilist mõtlemist saab iseloomustada ühe motoga: "üks jumal, üks riik, üks religioon".[167] Keisririigi roll kirikuasjades polnud siiski kunagi täpselt määratletud ja õiguslikult defineeritud.[168] Rooma mõjuvõimu vähenemise ja Ida patriarhaatide erimeelsuste tõttu sai Konstantinoopoli kirik 6. ja 11. sajandi vahel kristliku maailma kõige mõjukamaks keskuseks.[169] Isegi pärast Bütsantsi allakäiku ja paljude territooriumide kaotamist omas kirik märkimisväärset mõju nii riigi sees kui ka väljaspool riiki. Vene päritolu Jugoslaavia ajaloolane Georgi Ostrogorski on täheldanud, et vaatamata Bütsantsi kaotustele Väike-Aasias ja Balkanil, jäi Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat õigeuskliku maailma keskuseks, kaasa arvatud Kaukaasias ja Venemaal. Kirik jäi Bütsantsi kõige stabiilsemaks elemendiks.[170]

Kristluse ametlik doktriin võeti vastu esimesel seitsmel oikumeenilisel kirikukogul ning keisri ülesandeks jäi selle kehtestamine oma alamatele. Aastal 388 vastuvõetud keiserliku dekreedi järgi, mis hiljem lisati kodifitseeritud Rooma õigusele (Corpus Juris Civilis), pidi riigi elanikkond tunnistama end katoliikliku kristlasena. Seadusele mitteallunud elanikud tunnistati "hulludeks ja rumalateks" ning ka ketserlike dogmade järgijateks.[171]

Vaatamata riiklikele dekreetidele ja kiriku rangele hoiakule, ei saanud viimasest kunagi kõigi Bütsantsi kristlaste esindajat. Arvatavalt moodustasid nn ketserid keisririigi algusaegadel rohkem kui poole elanikkonnast.[172] Peale paganluse, mis oli väga levinud kuni 6. sajandi lõpuni, ja judaismi, esines veel mitmeid kristlikke doktriine, mille järgijateks olid mõnikord ka keisrid. Alternatiivsete doktriinide hulka kuulusid näiteks nestoriaanlus, monofüsitism, arianism ja paulikiaanlus, mille õpetused ei järginud peamist teoloogilist voolu.[173]

Ikoonide ja pühapiltide pooldajate ning vastaste vaheline lõhe jõudis haripunkti Leon III valitsemisperioodil, kes keelas riigis ikoonide kummardamise. Ikonoklastide ja ikonoduulide vaheline vastasseis viis riigi religiooni sügavasse kriisi, mis hakkas lahenema alles pärast ikoonide austamisõiguse taastamist 9. sajandi keskel. Samal perioodil rändasid Balkanile mitmed peamiselt slaavlastest paganlikud hõimud, kes järk-järgult ristiti Bütsantsi misjonäride poolt. Riigi eksistentsi viimases staadiumis olid elanikud valdavalt õigeusklikud.[174]

Juudid moodustasid keisririigi olemasolu jooksul märkimisväärse vähemuse ja vastavalt Rooma riigi seadustele tunnustati neid eraldi religioosse inimgrupina. Bütsantsi varasemal perioodil juute reeglina respekteeriti, kuid pingelistel aegadel järgnesid tagakiusamised. Pärast araablaste vallutusi jäi suurem osa juutidest keisririigi piiridest väljapoole. Ülejäänud elasid riigis alates 10. sajandist suhteliselt rahulikult.[175]

Kirjandus, muusika ja kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. sajandist pärit miniatuurid väljendavad Bütsantsi kunsti abstraktsust ja sümboolset tähendust.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi kirjandust on mõjutanud eelkõige kreeka, ladina, kristlik ja idamaine kirjandus. Kirjanduses säilisid antiikaja žanrid. Suurim erinevus seisnes selles, et need olid suures osas allutatud kõnekunsti reeglitele.[176] Bütsantsi kirjandusest on tänapäeval säilinud ligikaudu kaks kuni kolm tuhat köidet.[177]

Bütsantsi proosa kõige silmapaistvamaks kirjanduslikuks žanriks on ajalookirjutus, mida viljeleti pea kogu riigi olemasolu jooksul. Sellel perioodil kirjutatud arvukatest kroonikatest, poliitilistest ajalookirjutistest, biograafiatest ja memuaaridest on paljud üsna hästi käsikirjades säilinud. Suuremaid puudujääke esineb vaid 7. sajandi lõpu ja 9. sajandi alguse vahel, mil toimusid araablaste vallutusretked ja nn pilditüli rahutused. Väga paljud ajalookirjutised annavad ainulaadset informatsiooni Bütsantsiga kokkupuutunud rahvaste kohta. Nii peavad paljud Lähis-Ida ja Balkani rahvad ning venelased Bütsantsi ajaloolisi allikaid oma rahvusliku ajaloo nurgakiviks.[178]

Oma reeglite ja retoorika mõjuga hagiograafia (ehk pühakute elulood) kujunes isesesva kirjandusžanrina välja 4. sajandil.[179] Uues ja Vanas Testamendis asetleidnud, kuid vähe käsitletud sündmuste täiendamiseks ja edasiarendamiseks välja mõeldud tekstid ehk apokrüüfid olid Bütsantsis väga populaarsed.[180] Küllaltki suurt edu saatis keisririigis ka romaane, ent eriti menukaks osutusid pamfletid ja satiirid.[181]

Luule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antiikajal kindlaks määratud reeglite alusel peeti luulet sobivaks igasuguste kirjutiste sisu edasiandmiseks. Nii pandi luulevormi pühakirjad, ajaloolised kirjutised, romaanid, teaduslikud teosed jm. Peale pikkade poeemide esines Bütsantsi luuleloomingus rohkelt juhuluulet.[182]

Bütsantsi luuležanritest kuulusid eelistatumate hulka epigrammid – lühikesed luuletused, mida sai kanda kunstiteostele või mälestusmärkidele. Epigramme loodi Bütsantsis rohkesti just kirjandusliku taassünni aegadel, kuuendal ja üheksandal sajandil.[183]

Rütmiline luule oli keskaegsete kreeklaste algupärane looming, mis vastandus oma religioossuse ja rahvapärasusega õpetatud luulele. Rütmilise luule kaks vormi moodustusid missakaanonitest. Hümn (kontakion) koosnes mitmest võrdse suurusega salmist, kaanon aga kaheksast-üheksast iseseisva struktuuriga laulust. Iga stroofi lõpus oli refrään ning sageli kasutati riimi. Bütsantsi tuntumate hümniloojate hulka kuulus Romanos Melodos (elas ca 490–556), kelle loomingut esitatakse ka tänapäeval.[184]

Ainus teadaolev Bütsantsi eepos Digenis Akritas avastati 1872. aastal ühest Trapezundi käsikirjast. Hiljem leiti selle eepose teisi versioone, mis pärinesid 15. kuni 17. sajandist. Eepos kirjeldab keisririigi võitlust saratseenidega 9. ja 10. sajandil ning sellel on sarnasused Küprose ja Pontose kreeklaste rahvalauludega.[185]

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi lüüra koos mängijaga (elevandiluust kirstul aastast ca 1000).

Bütsantsi rütmilise luule loojad olid eelkõige muusikud ja alles seejärel luuletajad, sest hümnid olid kirjutatud laulmiseks ja värsse tuli kohandada muusika rütmiga. Alles 9. sajandi lõpust alates hakati juba loodud meloodiate jaoks eraldi tekste kirjutama.[186]

Sarnaselt antiikaja muusikale, polnud ka Bütsantsi muusikal harmooniat, vaid ainult rütm ja meloodia ning see oli mõeldud ühehäälseks laulmiseks. Luulega ühendatud muusikat hoidsid üleval (mitte ei saatnud) muusikariistad. Antiikaja muusikatraditsioone järgides tunti nelja põhi- ja nelja kõrvaltooni. Antiiksete nimedega (nt dooria ja früügia) toonid erinesid siiski kardinaalselt oma eelkäijatest. Hiljem võeti kasutusele veel kaks vahepealset tooni. Bütsantsi meloodiat teisendati sajandite jooksul korduvalt, kuid see jäi alati rahvapäraseks.[187]

Antiikajal noodikirja ei tuntud. Koorijuht markeeris intervalle käeliigutustega. Alates 9. sajandist ilmusid Bütsantsi muusikalistesse käsikirjadesse neumad (noodid), mis levisid ka Läände.[187]

Bütsantsi ilmalikust muusikast on tänapäeval vähe teada, ehkki see oli võrreldes vaimuliku muusikaga sama populaarne. Peale kaheksa tooni oli ilmalikul muusikal veel neli vahepealset tooni ja neli modulatsiooni, kokku seega vähemalt 16 heliastet.[185]

Muusikariistadest oli kõige tähtsamal kohal orel, mida kasutati nii ilmalikel kui ka vaimulikel tseremooniatel. Antiikajast pärineva vesioreli asemel võeti Bütsantsis kasutusele pneumaatiline orel. Peale oreli olid kasutuses paljud teised muusikariistad, nt kitarad, lautod, lüürad, psalterionid, elevandiluust sarved jt, kuid nendest pole palju teada.[185]

Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi elevandiluust diptühhon (pärit 6. sajandist).

Bütsantsi kunst on peaaegu täielikult seotud religioosse väljendusega ning veelgi spetsiifilisemalt väljendades – kunst on kiriku teoloogia hoolikalt kontrollitud kunstiline väljendus. Bütsantsi kunst levis kaupmeeste ja sõjavägede vallutuste vahendusel Itaaliasse ja Sitsiiliasse, kus see mõjutas renessansi teket. Õigeuskliku kiriku mõjud avaldusid aga Venemaal, Kreekas, Serbias ja mujal.[188] Bütsantsi arhitektuuri mõju, eriti pühakodades, võib leida erinevatest regioonidest alates Egitusest ja Araabiast kuni Venemaa ja Rumeeniani.

Bütsantsi kunsti meistrid said innustust antiiksete kunstiteoste harmooniast ja idamaisest toredusest, mis omavahel suurejooneliselt ühendati. Bütsantsi arhitektuuris kasutati laialdaselt põletatud telliseid, mis laoti vaheldumisi loodusliku kiviga. Võlvid ja kuplid valmistati kergetest kärgtellistest, pimsist, putsolaanist jm. Siseseinad ja mõnikord ka välisseinad kaeti marmori või mosaiikidega. Rooma halbade tavade eeskujul jätkati mitmesuguste vanade antiikehitiste rüüstamist, et omale sobivat materjali hankida.[189] Justinianus I ajal ehitatud (532–537) Hagia Sophia basiilika on tänapäeval kõige võimsam Bütsantsi arhitektuuri mälestusmärk. Katedraal püsis veidi vähem kui 1000 aastat maailma suurimana (kuni Sevilla katedraali valmimiseni aastal 1520).[190]

Bütsantsi kunstis laialdaselt levinud seinamosaiigid olid marmorist seinte täiendamiseks ja pärines otseselt Rooma kunstist. Justinianuse valitsemisperioodil valmisid kõige ilmekamad mosaiigid Ravenna kirikute siseseintel. Mosaiigikunsti leviku haripunkt saabus koos riigi sõjalise edu ja majandusliku tõusuga 10. ja 12. sajandi vahel. Sellel perioodil olid pea kõik tähtsamad pühakojad ja ilmalikud ehitised kaunistatud rikkalikult seinamosaiikidega.[191]

Alates 13. sajandist hakkas seinamosaiigi osakaal langema ning kirikute valdavaks kaunistusteks said freskod. Maalingud arenesid aegamööda jõudsalt ning võtsid enda alla pindu põrandast kuni laeni. Kirikutesse maaliti suuri pildiseeriad, millel kujutati evangeeliumisündmusi. Freskod polnud siis enam liturgia täiendused ning üksikute pühade inimeste asemel maaliti terveid rahvahulki.[192]

Muude Bütsantsi olulisemate kunstiliikide hulka kuulusid veel näiteks portreed, käsikirjade illustratsioonid (eelkõige piltidega pühakirjad), erinevates tehnikates ja eri materjalidest valmistatud mitmesugused luksus- ja tarbeesemed (nt ikoonid, kuld- ja hõbeehted, elevandiluust nikerdised, metallitööd, liturgilised riistad, emailtooted jm).[193]

Diplomaatia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Basileios I võtab vastu serblaste ja horvaatide delegatsiooni.

Vaatamata Bütsantsi tugevale sõjaväele ja -laevastikule, eelistas keisririik relvakonfliktidele sageli diplomaatiat. Bütsants ajas aktiivset välispoliitikat, et ajada omavahel tülli naaberrahvad ja seeläbi likvideerida kallaletungi oht keisririigile. Riigi välispoliitikat juhtis logoteet, kes allus otse keisrile ja käis talle iga päev aru andmas. Seega suunas valitseja isiklikult riigi diplomaatiat. Logoteedi ülesandeks oli võõramaa saadikute vastuvõtmine ning arvatavalt ka Bütsantsi enda saadikute väljavalimine enne sihtkohta saatmist.[194]

Teatud määral ajasid välispoliitikat teemasid juhtivad strateegid. Näiteks Hersonesose strateeg korraldas saadikute missioone stepirahvaste juurde. Bütsantsi diplomaatia polnud siiski võrreldav tänapäevase välispoliitikaga. Keisririigi esindused naaberriikides polnud kunagi alalised. Bütsantsi saadikud liikusid kõige rohkem araablaste ja bulgaarlaste juurde. Riigi kõrged ametnikud pidasid läbirääkimisi rahu sõlmimiseks ning vangide vahetamiseks või väljaostmiseks. Bütsantsi diplomaatiat iseloomustas jäik formaalsus, mille oluliseks eesmärgiks oli riigi hiilguse ja rikkuse demonstreerimine.[195]

Kui välisriigi saadik saabus Konstantinoopolisse, pidi kogu suhtlus temaga toimuma rangelt etiketi järgi. Võõramaa rahva esindaja võeti vastu vastavalt tema tähtsusele. Mida olulisem oli saadik, seda suursugusem ja austusväärsem vastuvõtt. Kui asemik saabus barbarite juurest, püüti teda rabada kullast mehaaniliste mänguasjadega (nt möirgav lõvi või laulev lind). Harituma rahva esindajatele demonstreeriti riigi varakambri rikkuseid või reliikviaid, harva viidi nad vaatemängudele. Kogu protseduur oli põhjaliku kontrolli all. Saadik ei tohtinud kohtuda kõrvaliste isikutega ning pidi nägema vaid seda, mida keisririigi ametnikud tahtsid talle näidata.[196]

Kui võõramaa saadikud käitusid lugupidamatult või lausa ülbelt, pandi nad kohe vangitorni. Neil puudus poliitiline puutumatus, kui nad oma käitumisega solvasid Bütsantsi valitsejaid. Keisririigi enda saadikud reisisid naabermaadesse rohkete kingitustega, milleks olid tavaliselt ehted, kuld, siid, brokaat jm. Kingid olid tavaliselt mõeldud sihtkohamaa valitsejatele, mõnikord mõjukamatele ministritele.[196]

Vaatamata Bütsantsi diplomaatia väljapaistvale hiilgusele, olid selle tagamaadeks tavaliselt salakavalus ja ettenägelikkus. Rahulepingu järgsetest kohustustest peeti üldjuhul hoolikalt kinni, kuid Bütsants ei näinud midagi halba selles, et ässitada endaga rahuajal olevale hõimule kallale selle naaberhõim. Selline oligi Bütsantsi sage diplomaatiline abinõu – ohu kõrvaldamine rahaliste vahendite abil.[197] Veel üheks diplomaatiliseks abivahendiks välissuhete reguleerimisel olid abielud. Riigi kõrgemast soost pärit peigmehi ja pruute pandi paari naabermaade tähtsamate isikutega.[198]

Bütsantsi diplomaatia ülalpidamine oli väga kallis. Kaasavarad, kingitused ja rahalised maksed tervetele rahvastele võtsid riigikassast tohutu suuri summasid. Samuti läksid riigile palju maksma vaenlastele kehtestatud majanduslikud blokaadid. Peale selle oli keisririik aeg-ajalt sunnitud maksma rahu säilitamise nimel. Paljudele hõimudele ja Bütsantsi piiride lähedal elavatele võimuta printsidele maksti püsivalt kullas, et nad ei rüüstaks keisririigi maid. Otseselt sõja vältimiseks maksid keisrid korduvalt nii araablastele kui ka bulgaarlastele. Kaliifid, khaanid, sultanid jt võisid seda maksu kutsuda tribuudiks, kuid Bütsantsi keisri jaoks oli see vajalik investeering. Kui riik oli jälle valmis end sõjaliselt kaitsma, siis maksud tühistati.[198]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. W. Treadgold (1997), lk 137.
  2. W. Treadgold (1997), lk 278.
  3. 3,0 3,1 W. Treadgold (1997), lk 236.
  4. W. Treadgold (1997), lk 570.
  5. W. Treadgold (1997), lk 700.
  6. Kazhdan, Epstein (1985), lk 1.
  7. Millar (2006), lk 2, 15; James (2010), lk 5; Freeman (1999), lk 431, 435–437, 459–462; Ostrogorsky (1969), lk 27; Kaldellis (2007), lk 2–3.
  8. Ostrogorsky (1969), lk 105–107, 109; Norwich (1998), lk 97; Haywood (2001), lk 2.17, 3.06, 3.15.
  9. Cameron (2009), lk 221.
  10. Ostrogorsky (1959), lk 21.; Wells (1922), ptk 33.
  11. Bury (1923), lk 1; Kuhoff (2002), lk 177–178.
  12. Bury (1923) lk 1; Esler (2004), lk 1081; Gibbon (1906), Volume III, Part IV, Chapter 18, p. 168; Teall (1967) lk 13, 19–23, 25, 28–30, 35–36.
  13. Bury (1923) lk 63; Drake (1995), lk 5; Grant (1975) lk 4, 12.
  14. Cameron (2009), lk 54, 111, 153.
  15. Alemany (2000), lk 207; Bayles (1976), lk 176–177; Treadgold (1997), lk 184, 193.
  16. Cameron (2009), lk 52.
  17. Burns (1991) lk 65, 76–77, 86–87.
  18. Lenski, (1999) lk 428–429.
  19. Grierson (1999), lk 17.
  20. Postan, Michael Moïssey; Miller, Edward; Postan, Cynthia (1987) lk 140.
  21. Meier (2003), lk 290.
  22. Gregory (2010), lk 137; Meier (2003) lk 297–300.
  23. Gregory (2010), lk 145.
  24. 24,0 24,1 24,2 Vseviov (2004), lk 81–83.
  25. Evans (2005), ptk xxv.
  26. Bury (1923) lk 180–216; Evans (2005), ptk xxvi, lk 76.
  27. Maas (2005), lk 278; Treadgold (1997), lk 187.
  28. Vseviov (2004), lk 84.
  29. Bury (1923) lk 236–258; Evans (2005), ptk xxvi.
  30. Bury (1923) lk 259–281; Evans (2005) lk 93.
  31. "Justinian I 527–565".. home.wanadoo.nl. Kasutatud 24.03.2012. (inglise)
  32. Greatrex (2005), lk 489; Greatrex, Lieu (2002), lk 113
  33. Vseviov (2004), lk 85.
  34. Evans (2005), lk 11, 56–62; Sarantis (2009), passim.
  35. 35,0 35,1 35,2 35,3 35,4 Hermann Kinder, Werner Hilgemann. "Maailma ajalugu esiajast tänapäevani". Avita (2001) lk 139. ISBN 9985-2-0354-2.
  36. Gregory (2010) lk 150.
  37. Cameron (2009), lk 113, 128.
  38. Bray (2004), lk 19–47; Haldon (1990), lk 110–111; Treadgold (1997), lk 196–197.
  39. Louth (2005), lk 113–115; Nystazopoulou-Pelekidou (1970), passim; Treadgold (1997), lk 231–232.
  40. Foss (1975), lk 722.
  41. Haldon (1990), lk 41; Speck (1984), lk 178.
  42. Kaegi (2003), lk 78
  43. Haldon (1990), lk 42–43.
  44. Frye (1993), lk 169
  45. Haldon (1990), lk 46; Baynes (1912) passim; Speck (1984), lk 178; Vseviov (2004), lk 120–121.
  46. Foss (1975), lk 746–747.
  47. Haldon (1990), lk 61–62.
  48. Haldon (1990), lk 102–114; Laiou, Morisson (2007), lk 47.
  49. Laiou, Morisson (2007), lk 38–42, 47; Wickham (2009), lk 260.
  50. Haldon (1990), lk 43–45, 66, 114–115.
  51. Haldon (1990), lk 66–67.
  52. Haldon (1990), lk 71.
  53. Haldon (1990), lk 70–78, 169–171; Haldon (2004), lk 216–217; Kountoura-Galake (1996), lk 62–75.
  54. Cameron (2009), lk 67–68.
  55. 55,0 55,1 Treadgold (1997) lk 432–433.
  56. Parry (1996),lk 11–15.
  57. Vseviov (2004), lk 222.
  58. Vseviov (2004), lk 218.
  59. 59,0 59,1 59,2 Browning (1992), lk 95.
  60. 60,0 60,1 60,2 60,3 Browning (1992), lk 96.
  61. Karlin-Heyer (1967), lk 24.
  62. 62,0 62,1 62,2 Browning (1992), lk 101.
  63. Browning (1992), lk 107.
  64. Browning (1992), lk 108.
  65. Browning (1992), lk 112.
  66. Browning (1992), lk 113.
  67. 67,0 67,1 67,2 Browning (1992), lk 116.
  68. Browning (1992), lk 100.
  69. Browning (1992), lk 103–105.
  70. Browning (1992), lk 106–107.
  71. Browning (1992), lk 112–113.
  72. 72,0 72,1 72,2 Browning (1992), lk 115.
  73. 73,0 73,1 73,2 Browning (1992), lk 114–115.
  74. Cameron (2009), lk 77.
  75. Cameron (2009), lk 82.
  76. Browning (1992), lk 97–98.
  77. Browning (1992), lk 98–99.
  78. Browning (1992), lk 98–109.
  79. Laiou, Morisson (2007), lk 130–131; Pounds (1979), lk 124.
  80. Duiker, Spielvogel (2010), lk 317.
  81. Timberlake (2004), lk 14.
  82. Patterson (1995), lk 15.
  83. Cameron (2009), lk 83.
  84. Treadgold (1997)lk 548–549.
  85. "The Byzantine Empire".. www.newadvent.org. Kasutatud 29.03.2012. (inglise)
  86. "History of the Byzantine empire".. www.intratext.com. Kasutatud 29.03.2012. (inglise)
  87. Hooper, Bennett (1996), lk 82; Stephenson (2000), lk 157.
  88. Vseviov (2004), lk 332–333.
  89. "History of the Byzantine empire".. www.turkishhan.org. Kasutatud 29.03.2012. (inglise)
  90. Magdalino (2002), lk 124.
  91. Luttwak (2009), lk 163.
  92. Birkenmeier (2002).
  93. Harris (2003); Read (2000), lk 124; Watson (1993), lk 12.
  94. "Byzantine Empire". Encyclopædia Britannica.
  95. Komnene (1928) Alexiad, 10.261.
  96. Vseviov (2004), lk 351–354.
  97. Komnene (1928) Alexiad, 11.291.
  98. Komnene (1928) Alexiad, 13.348–13.358; Birkenmeier (2002), lk 46.
  99. Vseviov (2004), lk 355.
  100. Norwich (1998), lk 267.
  101. Ostrogorsky (1969), lk 377.
  102. Birkenmeier (2002), lk 90.
  103. "John II Komnenos".. www.roman-emperors.org. Kasutatud 31.03.2012. (inglise)
  104. "John II Komnenos". Encyclopædia Britannica.
  105. Brooke (1962), lk 326.
  106. Magdalino (2002), lk 74; Stone, Manuel I Comnenus.
  107. Sedlar (1994), lk 372.
  108. Magdalino (2002), lk 67.
  109. Birkenmeier (2002), lk 128.
  110. Birkenmeier (2002), lk 196.
  111. Birkenmeier (2002), lk 185–186.
  112. Birkenmeier (2002), lk 1.
  113. Day (1977), lk 289–290; Harvey (2003).
  114. Charles Diehl. "Byzantine Art".. www.myriobiblos.gr. Kasutatud 01.04.2012. (inglise)
  115. Tatakes, Moutafakis (2003), lk 110.
  116. Norwich (1998), lk 291.
  117. 117,0 117,1 Norwich (1998), lk 292.
  118. 118,0 118,1 Ostrogorsky (1969), lk 397.
  119. Harris (2003), lk 118.
  120. Norwich (1998), lk 293.
  121. Norwich (1998), lk 294–295.
  122. Angold (1997); Paparrigopoulos, Karolidis (1925), lk 216.
  123. Vasiliev (1928–1935), "Foreign Policy of the Angeloi".
  124. Norwich (1998), lk 299.
  125. 125,0 125,1 125,2 "The Fourth Crusade and the Latin Empire of Constantinople". Encyclopædia Britannica.
  126. Britannica Concise, Siege of Zara.
  127. Geoffrey of Villehardouin (1963), lk 46.
  128. Norwich (1998), lk 301.
  129. Choniates (1912), The Sack of Constantinople.
  130. Vseviov (2004), lk 410.
  131. Kean (2006); Madden (2005), lk 162; Lowe-Baker, The Seljuks of Rum.
  132. John Joseph Saunders, The History of the Mongol Conquests, (University of Pennsylvania Press, 1971), 79.
  133. 133,0 133,1 "The Ottomans: from Statehood to Empire, 1300–1789".. www.oneworld-publications.com. (PDF) Kasutatud 01.04.2012. (inglise)
  134. Madden (2005), lk 179; Reinert (2002), lk 260.
  135. Vseviov (2004), lk 438.
  136. 136,0 136,1 Vseviov (2004), lk 436–437.
  137. Reinert (2002), lk 257.
  138. Vseviov (2004), lk 443.
  139. Reinert (2002), lk 268.
  140. Reinert (2002), lk 270.
  141. Runciman (1990), lk 71–72.
  142. 142,0 142,1 Runciman (1990), lk 84–85.
  143. Runciman (1990), lk 84–86.
  144. Hindley (2004), lk 300.
  145. Cheetham, lk 215–216.
  146. Nicol, lk 398.
  147. Clark (2000), lk 213.
  148. Seton-Watson (1967), lk 31.
  149. Laiou, Morisson (2007), lk 1, 23–38.
  150. Laiou, Morisson (2007), lk 3, 45, 49–50, 231; Magdalino (2002), lk 532.
  151. Laiou, Morisson (2007), lk 90–91, 127, 166–169, 203–204; Magdalino (2002), lk 535.
  152. Matschke (2002), lk 805–806.
  153. Laiou (2002), lk 723; Laiou, Morisson (2007), lk 13.
  154. Laiou (2002), lk 3–4; Laiou, Morisson (2007), lk 18.
  155. Bréhier (2009), lk 122–123.
  156. Bréhier (2009), lk 144, 147.
  157. Anastos (1962), lk 409.
  158. Bréhier (2009), lk 279.
  159. Bréhier (2009), lk 282.
  160. 160,0 160,1 Bréhier (2009), lk 283.
  161. King (1991), lk 116–118.
  162. Robins (1993), lk 8.
  163. Tatakes, Moutafakis (2003), lk 189.
  164. Vseviov (2004), lk 169.
  165. Troianos, Velissaropoulou-Karakosta (1997), lk 340.
  166. Enberg, Dick (2010). Byzantine Calendar. General Books LLC. ISBN 9781156211410. 
  167. Mango (2007), lk 108.
  168. Meyendorff (1982), lk 13.
  169. Meyendorff (1982), lk 19.
  170. Meyendorff (1982), lk 130.
  171. Justinian Code, I, 1.1; Blume (2008), C. 1.1; Mango (2007), lk 108.
  172. Mango (2007), lk 108–109.
  173. Blume (2008), C. 1.1; Mango (2007), lk 108–109, 115–125.
  174. Mango (2007), lk 115–125.
  175. Mango (2007), lk 111–114.
  176. Bréhier (2009), lk 215.
  177. Mango (2007), lk 275–276.
  178. Bréhier (2009), lk 221.
  179. Bréhier (2009), lk 228.
  180. Bréhier (2009), lk 231.
  181. Bréhier (2009), lk 214.
  182. Bréhier (2009), lk 237.
  183. Bréhier (2009), lk 239.
  184. Bréhier (2009), lk 241–243.
  185. 185,0 185,1 185,2 Bréhier (2009), lk 247–248.
  186. Bréhier (2009), lk 245.
  187. 187,0 187,1 Bréhier (2009), lk 246.
  188. "Byzantine Art". Encyclopædia Britannica.
  189. Bréhier (2009), lk 319.
  190. "Hagia Sophia Architecture".. www.hagiasophia.com. Kasutatud 07.04.2012. (inglise)
  191. Bréhier (2009), lk 324.
  192. Bréhier (2009), lk 329.
  193. Bréhier (2009), lk 334–336.
  194. Runciman (1974), lk 155.
  195. Runciman (1974), lk 156.
  196. 196,0 196,1 Runciman (1974), lk 157.
  197. Runciman (1974), lk 158.
  198. 198,0 198,1 Runciman (1974), lk 160.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

41.0152777828.98472222