Itaalia sõda (1494–1498)

Allikas: Vikipeedia
Blank.png
Itaalia sõda (1494–1498)
Picto infobox military.png
Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
Italy 1494 v2.png
Itaalia 1494. a
Toimumisaeg 14941498
Toimumiskoht Itaalia
Tulemus Venezia Liiga võit
Osalised
Pavillon royal de la France.svg Prantsuse kuningriik Emblem of the Papacy SE.svg Paavstiriik
Flag of Most Serene Republic of Venice.svg Venezia vabariik
Bandera de Nápoles - Trastámara.svg Napoli kuningriik
Armoiries Espagne Catholique.svg Hispaania
Flag of the Duchy of Milan (1450).svg Milano hertsogiriik
Banner of the Holy Roman Emperor (after 1400).svg Saksa-Rooma riik
Flag of Florence.svg Firenze vabariik
Väejuhid või liidrid
Pavillon royal de la France.svg Charles VIII Armoiries Anjou Jérusalem.svg Napoli Ferdinando II
Armoiries Espagne Catholique.svg Aragóni Fernando II
Coat of arms of the House of Gonzaga (1433).svg Francesco II Gonzaga
Jõudude suurus
25 000 meest[1]
• 8 000 Šveitsi palgasõdurit
teadmata
Kaotused
13 000 meest teadmata
Military symbol.svg
Itaalia sõjad

Esimene Itaalia sõda (1494–1498), mida tuntakse ka nimetuste 1494. a Itaalia sõda või Charles VIII Itaalia sõda all, oli Itaalia sõdade avaetapiks. Sõjas olid vastamisi Prantsuse Charles VIII, kellel oli alguses ka Milano toetus, ning Püha Rooma riik, Hispaania ja paavst Aleksander VI poolt juhitud väiksemate Itaalia riikide ühendus.

Eelvaatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst Innocentius VIII, kes oli konfliktis Napoli kuninga Ferdinando I ehk Ferrantega, tüli oli tekkinud viimase keeldumise tõttu anda Kirikuriigile vasallivannet ja maksta lõivu. Seetõttu heitis paavst Ferdinando kirikust välja ja tagandas ta 1489. a 11. septembril välja antud bullaga võimult. Seejärel pakkus Innocentius Napoli kuningriiki Prantsuse Charles VIII-le, kellel oli hertsogkonnale Anjou dünastia pärilusliini kaudu ka teatav õigus. Hiljem leppis Innocentius küll Ferdinando I-ga ära ja tühistas enne surma (1492. aastal) keelud, kuid pakkumine jäi Itaalia poliitika tüliõunaks. Ferdinando suri 1494. aastal ja tema järglaseks sai poeg Alfonso II.

Prantsuse sissetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsuse väed Charles VIII juhtimisel sisenemas Firenzesse, 17. november 1494. Francesco Granacci maal.

Ludovico Sforza, kes oli hoidnud Milano hertsogkonda pikka aega oma kontrolli all, sai 1494. a oktoobris viimaks kätte hertsogitiitli, pärast seda, kui oli andnud seniajani enneolematu kaasavara oma vennatütrele, kes oli abiellumas Saksa-Rooma keisri Maximilian I–ga. Talle hakkas otsekohe vastu vaidlema Alfonso II, kel samuti oli nõudeõigus Milanole. Ludovico otsustas ohu kõrvaldamiseks õhutada Charles VIII-t võtma vastu Innocentiuse pakkumine. Charlesi julgustasid ka tema soosik, Étienne de Vesc, ja ka kardinal Giuliano della Rovere, tulevane paavst Julius II, viimane lootis klaarida arveid oma rivaali, paavst Aleksander VI–ga.

Charles kogus relvade alla suure, 25 000 mehest koosneva armee (kaasa arvatud 8000 Šveitsi palgasõdurit), sealhulgas esimese kahuritega relvastatud piiramisagregaadi, ja tungis Itaaliasse. Tema armee saabumine Firenze alla ning hirm vägistamiste ja riisumiste ees tiivustas firenzelasi pagendama Piero de' Medici ja kehtestama vabariiklik valitsus. Bernardo Rucellai ja teised Firenze oligarhia liikmed tegutsesid rahumeelse kokkuleppe saavutamisel saadikutena.

Prantslased jõudsid Napolisse 1495. aasta veebruaris ja vallutasid linna seda piiramata ja üldise võitluseta. Nad lahkusid Napolist 1495. aasta 20. mail, jättes Gilbert de Montpensier mõne väesalgaga toetusel asevalitsejaks.

Itaalia valitsejad said kiiresti aru ohust, mida välismaine kuningavõim nende iseseisvusele kujutab ja tegid koostööd Venezia Liiga loomiseks. Pärast seda, kui Aragóni kuningas Fernando II oli Kastiilia toetusel saanud tagasi Napoli, järgnes Itaalia armee põhja suunas läbi Rooma taganevatele Charles VIII jõududele.

Venezia liiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsuse väed ja suurtükid sisenemas Napolisse 1495. a.

Paavst moodustas ühenduse mitmest prantsuse ülemvõimu vastasest Itaalias, kuhu kuulusid: tema ise; Aragóni Fernando II, kes oli ka Sitsiilia kuningas; Saksa–Rooma keiser Maximilian I; Ludovico Sforza Milanos ja Veneetsia vabariik. (Veneetsia näiliseks eesmärgiks liigaga ühinemisel oli seista vastu Osmanite impeeriumile, samas kui tegelikuks eesmärgiks oli ajada prantslased Itaaliast välja.) Ühendust tunti 1495. a Püha liiga või Veneetsia liigana ning see kuulutati välja 1495. aasta 31. märtsil. Inglismaa ühines liigaga 1496. aastal. Liiga oli esimene omataoliste seas – keskaeg ei tundnud sellist pretsedenti, kus sedavõrd erinevad Euroopa riigid oleksid ühinenud ühise vaenlase vastu, ehkki mitmed Veneetsia liigaga liitunutest taganesid hiljem liidust.[2]

Liiga kogus kokku armee Mantua markkrahvist kondotjeeri Francesco II Gonzaga juhtimise alla. Charles VIII, kes ei tahtnud sattuda lõksu Napolisse, marssis põhja suunas Lombardiasse, ning kohtus seal 1495. a 6. juulil Fornovo lahingus Liiga vägedega. Charles VIII-l läks korda taganeda pea kogu oma armeega, suurem osa sõjakäigust saadud sõjasaagist tuli aga maha jätta ja naasta Prantsusmaale.

Charles VIII suri 1498. aastal, enne kui ta jõudis jõudusid ümber korraldada ja Itaaliasse naasta.

Fornovo lahing, 6. juuli 1495.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. R. Ritchie, Historical Atlas of the Renaissance, p. 64
  2. Anderson, M. S. The Rise of Modern Diplomacy 1450–1919, Longman, London 1993, p 3.