Hävituslennuk

Allikas: Vikipeedia

Hävituslennuk ehk hävitaja on sõjalennuk, mis on ehitatud peamiselt teiste lennukite õhus hävitamiseks. Hävituslennukeid hakati kasutama Esimese maailmasõja ajal vaenlase luure- ja ründelennukite hävitamise eesmärgil, et olla ise õhuruumi valitseja. Sõjapidamine oli lennuki tulekuga muutunud ruumiliseks. Teiseks maailmasõja alguseks (N. Liidus sõja lõpuks) olid hävitajad suures osas metallkonstruktsiooniga monoplaanid, tiiba või V-mootori silindriridade vahesse paigutatud kahuritega. II Maailmaasõja üheks täiuslikumaks hävtuslennukiks loetakse North American P-51 "Mustang".

II Maailmasõdasõja lõpul lisandusid uut tüüpi hävituslennuki, turboreaktiivmootoriga hävitaja, relvastusse reaktiivmürsud ehk õhk-õhk raketid. Tehnilise arengutaseme järgi jagatakse reaktiivhävituslennukid erinevatesse põlvkondadesse. Jaotuse algataja Venemaa liigitas F-35 Lightnig II-e "viienda põlvkonna" hävitajaks. Aasta-arv pole siin rangelt põlvkondade eralduspiiriks . Modernsetel reaktiivhävitajatel on reeglina üks või kaks turboventilaatormootorit, relvastuses peamiselt reaktiivmürsud ja mitu automaatkahurit (tavaliselt 20-30mm ) ning radar sihtmärkide leidmiseks.

Fokker D.VII. Üks I Maailmasõja parimaid hävituslennukeid
P-51 Esimene laminaarse tiivaprofiiliga sõjalennuk


Reaktiivmootoriga hävitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese põlvkonna reaktiivhävitajad (1944–1953)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene põlvkonna lennukitel olid ühekontuursed turboreaktiivmootorid, mis andsid oluliselt suurema kiiruse võrreldes kolbmootorlennukitega. Paljud varajased reaktiivhävituslennukid meenutasid oma kolbmootoriga eellasi mitmel viisil, olid sirge tiivga, radar ei olnud veel tavaks saanud jne.

Esimesed reaktiivlennukid arendati välja Teise maailmasõja ajal ning kasutusele võeti need sõja viimastel aastatel. Me 262 oli esimene sarjana ehitatud reaktiivlennuk . Me-262 oli kolbmootoriga lennukist oluliselt kiirem, oskaja piloodi käes oli see lennuk praktiliselt ületamatu. See lennuk näitas ka, et kolbmootoriga lennukite ajastu on läbi. Suurbritannia esimene reaktiivlennuk oli Gloster Meteor'.

Märkimisväärsed lennukid:

Teine põlvkond (1953–1960)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise põlvkonna lennukitele lisandub mitmeid tehnoloogilisi uuendusi, mis suuresti parandavad hävitaja võitlusvõimet. Juhitavate rakettide AIM-9 Sidewinder ja AIM-7 Sparrow kasutuselevõtuga ei mahtunud lahing enam piloodi vaatevälja, mis tegi vajalikuks parema radari olemasolu sihtmärkide avastamiseks. Nooljas tiib, deltatiib ja muudetava noolsusega tiib said valdavaks. Esimesed seeriatootmises olevad lennukid, mis ületasid helikiiruse, olid noolja tiivaga.

Tolle aja tegijad olid peamiselt hävitaja-pommitaja (F-105, Suhoi Su-7), püüdehävitaja (English Electric Lightning ja F-104 Starfighter). Püüdurhävitaja kasvas välja nägemusest, kus juhitavad raketid asendaksid täielikult kahureid ning kogu lahing toimuks piloodi nägemisulatusest väljas. Selle tulemusena relvastati püüdurhävitajad suure hulga rakettidega ning võimsa radariga, oluliseks sai suur tõusu- ja lennukiirus.

Märkimisväärsed lennukid:

Kolmas põlvkond (1960–1970)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmanda põlvkonna lennukeid iseloomustab esimese põlvkonna lennukite uuenduste küpseks saamine. Samal ajal kui lennukite aerodünaamika muutus küpsemaks, suurenes ka lennukite võitlusvõime: paremad raketid, radar ja avioonika.

Uuendused, mis oluliselt parandasid hävitajate võimekust (F-4 suutis kanda suuremat lasti kui II maailmasõja aegne pommitaja B-24 Liberator), tõstsid märgatavalt lennukite hinda. Kuna õhuvägedel oli varasemalt erinevate missioonide jaoks eriotstarbelised hävitajad (öine hävitaja, ründehävitaja jne.) hakati kulude vähendamiseks erinevate lennukite võimekusi ühendama. McDonnell F-4 Phantom II projekteeriti ainult püüdurhävitajaks Ühendriikide mereväele, aga muudeti väga edukalt mitmeotstarbeliseks lennukiks nii õhujõududele, mereväele, merejalaväele kui ka müügiks paljudele teistele riikidele. See oli ainuke lennuk, mis oli samaaegselt relvastuses USA kõigis kolmes väeliigis.

Märkimisväärsed lennukid:

Neljas põlvkond (1970-1990)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hävituslennukite üha kasvavast hinnast tingituna suurenes sellel perioodil mitmeotstarbeliste hävitajate kasutuselevõtt, sellel aitas kaasa ka F-4 edu ning isegi eriotstarbelised lennukid said mitmeotstarbelisuse võimekuse. Hävitajad MiG-23 ja Panavia Tornado on mõeldud üht tüüpi ülesannete jaoks, aga tõelised mitmeotstarbelised hävitajad on näiteks F/A-18 Hornet ja Dassault Mirage 2000.

Erinevalt eelmise põlvkonna püüdurhävitajatest sobib enamik modernseid hävitajaid hästi lähivõitlusteks. Fly-by-wire juhtimine ja stabiilsus on tavaline kaasaegsele hävituslennukile. Järgnevalt loetletud lennukid on "neljandast põlvkonnast".

F-14 Tomcat
F-16 Fighting Falcon

Märkimisväärsed lennukid:

Põlvkond 4,5 (1990-tänapäev)[muuda | redigeeri lähteteksti]

See poolpõlvkond kirjeldab praegu kasutusel olevaid hävitajaid. Selle põlvkonna märksõnad on: seisak aerodünaamikas (võrreldes kolmanda põlvkonnaga), väga suur areng avioonikas ning ka natuke stealth-kujulisus, mille teevad võimalikuks superarvutid. Parimad näited sellest põlvkonnast on F/A-18E/F Super Hornet, lennuk mis baseerub 1970ndate Horneti konstruktsioonile. Põhilised aerodünaamilised tunnusjooned on jäänud samaks. Uuendatud on avioonika, kabiinikuppel, radar ja mootorid. Kasutatud on rohkesti komposiitmaterjale, et vähendada kaalu, ning radarjälje vähendamiseks veidi muudetud lennuki kuju. Lahingus on selle põlvkonna hävitajatest kasutatud ainult Super Hornet ja Rafale.

F/A-18F Super Hornet
Suhoi Su-30

Märkimisväärsed lennukid:

Viies põlvkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hävitajateehituse tipptehnoloogiad on nüüdisajal mootori tõukejõu suunamine, komposiitmaterjalide ulatuslik kasutamine, järelpõlemiseta lend ülehelikiirusel, stealth-tehnoloogia, võimekas radar ja sensorid ning integreeritud avioonika, mis vähendab piloodi töökoormust ning soodustab oluliselt lenduri tähelepanuvõimet lahingus.

Sellest põlvkonna lennukitest on kasutusel ainult USA F-22 Raptor (tellimuse täitmist alustati 2004). F-22 ja F-35 Lightning II (endine Joint Strike Fighter) arendus on mõjutanud ka neljanda põlvkonna hävitajate arendust, näiteks Venemaa PAK FA kontseptsiooni, Hiina Shenyang J-XX projekti, India Medium Combat Aircraftand, Lõuna-Korea KFX) jne. Olid ka mõned viienda põlvkonna tehnoloogia demonstreerimiseks mõeldud lennukid. Nende hulgas Ühendriikide YF-23 Black Widow II, Boeing X-32, McDonnell Douglas X-36.

Praegused hävitajad

Arendamisel


Välisviited[muuda | redigeeri lähteteksti]