Austria keisririik
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
| Kaisertum Österreich Austria keisririik |
|||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 1804–1867 | |||||||
|
|||||||
 |
|||||||
|
|
|||||||
| Valitsusvorm | Absoluutne monarhia | ||||||
| Osa | Saksa-Rooma riigi osa kuni selle lõpetamiseni aastal 1806 | ||||||
| Austria keiser | Franz I (1804–1835) Ferdinand I (1835–1848) Franz Joseph I (1848–1867) |
||||||
| Peaminister | Klemens Wenzel Lothar von Metternich (esimene) (1821–1848) Richard Belcredi (viimane) (1865–1867) |
||||||
| Pealinn | Viin | ||||||
| Religioon | Rooma katoliiklus | ||||||
| Ajalugu –11. VIII 1804 –1806 –1815 –1866 –30. III 1867 |
keisririigi väljakuulutamine Saksa-Rooma riigi lõpetamine Viini kongress, Saksa Liidu loomine Saksa Liidu lõpetamine Austria-Ungari kompromiss |
||||||
| Riigikeel(ed) | saksa, ungari, rumeenia, tšehhi, slovaki, sloveeni, horvaadi, serbia, itaalia, poola, russiini | ||||||
| Keisrihümn | Gott erhalte Franz den Kaiser "Jumal kaitsku keiser Franzi" |
||||||
.png)
Austria keisririik (saksa keeles Kaisertum Österreich) oli riik, mille tuumik oli tänapäeva Austria ja mis ametlikult kestis 1804 kuni 1867. Selle järglaseks sai Austria-Ungari keisririik, mis kuulutati välja pärast Austria keisri ka Ungari kuningaks kuulutamist. See oli diplomaatiline käik, mis kergitas Ungari seisundit Austria keisririigis Austria-Ungari kompromissi tulemusena. Austria-Ungari keisririik (1867–1918) ise saadeti võitjate poolt pärast Esimese maailmasõja lõppu laiali ning tükeldati eraldi uuteks riikideks.
Mõistet "Austria keisririik" kasutati Habsburgide valduste kohta ka enne aastat 1804, see polnud ametlik ühisnimi, kuigi Austria on sagedasem; mõistet Austria-Ungari kasutati samuti.
Austria keisririigi kehtestas Habsburgi monarh Saksa-Rooma keiser Franz II (kellest sai Austria keiser Franz I), kui riigina mis koosnes tema isiklikest valdustest nii Saksa-Rooma riigi sees kui ka sellest väljas. See oli vastuseks Prantsuse esimese keisririigi väljakuulutamisele Napoleon Bonaparte'i poolt aastal 1804.
Austria ja mõned Püha Rooma riigi osad võitlesid Prantsusmaa ja selle Saksa liitlaste vastu Kolmanda koalitsiooni sõjas, mis viis purustava kaotuseni Austerlitzi lahingus detsembris 1805. Sama kuu neljandal päeval kehtestati relvarahu ja peagi algasid rahukõnelused.
Hiljem nõustus Franz II alandava Pressburgi rahuga (detsembris 1805), mis praktiliselt tähendas kauaaegse Saksa-Rooma riigi laialisaatmist koos kaotatud Saksa territooriumide reorganiseerimisega Napoleoni näpunäidete järgi tänapäevase Saksamaa eellasriikideks, mille valdused olid algselt Saksa-Rooma riigi osa Saksamaa tänapäevastes piirides, samuti teisi meetmeid, mis nõrgestasid Austriat ja Habsburge muul viisil. Mõned Austria valdused Saksamaal anti Prantsusmaa liitlastele — Baieri kuningale, Württembergi kuningale ja Badeni kuurvürstile. Austria nõuetest nendele Saksa riikidele loobuti eranditult.
Üks tagajärg sellele oli kaheksa kuud hiljem 6. augustil 1806, kui Franz II saatis Prantsusmaa poolt Reini Liidu moodustamise tõttu Saksa-Rooma riigi ametlikult laiali. Seda toimingut ei tunnustanud George III, kes oli ka Hannoveri kuurvürst ja kes oli oma Saksa territooriumid Hannoveri ümbruses Napoleonile kaotanud. Suurbritannia nõuded täideti Hannoveri kuningriigi loomisega, mis jäid George'i Briti pärijatele kuni kuninganna Victoria troonileasumiseni, pärast mida Briti ja Hannoveri kuninglikud perekonnad hargnesid.
Kuigi Saksa-Rooma keisri ametikoht oli valitav, hoidsid Habsburgid seda tiitlit alates aastast 1440 (ühe lühikese katkestusega) ja Austria oli nende territooriumide tuum.
Pärast Austria kaotust Austria-Preisi sõjas aastal 1866 ja Saksa Liidu laialisaatmist muudeti Austria keisririik Austria-Ungari keisririigiks Austria-Ungari kompromissiga, mis garanteeris Ungari kuningriigi ja võrdsustas Ungari maad kui terviku ülejäänud Austriaga.
Sisukord |
Loomine [muuda]
Austria keisririigi olemuse kujundamine leidis aset konverentsidel Rastattis (1797–1799) ja Regensburgis (1801–1803). 24. märtsil 1803 kuulutati välja Keiserlik Taandumine (saksa keeles Reichsdeputationshauptschluss), mis vähendas vaimulike territooriumide arvu 81-lt 3-ni ning riigilinnade arvu 51-lt 6-ni. See meede oli suunatud Saksa-Rooma riigi vana põhiseaduse asendamisele, kuid Keiserliku Taandumise tegelik tagajärg oli Saksa-Rooma riigi lõpp. Seda olulist muutust arvesse võttes asutas Saksa keiser Franz II Austria keisri tiitli, endale ja oma järeltulijatele, loobudes Saksa-Rooma keisri tiitlist hiljem aastal 1806.
Keisririigi langust ja lõppu kiirendas prantslaste sissetung septembris 1805. 20. oktoobril 1805 sai kindral Karl Mack von Leiberichi poolt juhitud Austria armee Ulmi linna lähedal Prantsuse vägedelt lüüa. Prantslaste võidu tulemusena langes vangi 20 000 Austria sõdurit ning prantslased said sõjasaagiks hulga kahureid. Napoleoni armee võttis veel ühe võidu Austerlitzi lahingus 2. detsembril 1805. Nende sündmuste valguses asus Franz Prantsusmaaga läbirääkimistesse (4.–6. detsember 1805). Need läbirääkimised lõppesid 6. detsembril 1805 vaherahuga.
Prantslaste võidud julgustasid mitme keiserliku territooriumi valitsejaid kaitsma oma reaalset sõltumatust keisririigist. 10. detsembril 1805 kuulutas kuurvürst Baieri hertsog end kuningaks, talle järgnes kuurvürst Württembergi hertsog 11. detsembril. Lõpuks, 12. detsembril, sai Badeni markkrahv endale tiitli suurhertsog. Lisaks sõlmis igaüks nendest uutest riikidest lepingu Prantsusmaaga ja sai selle liitlaseks. Pressburgi rahu Prantsusmaa ja Austria vahel, mis sõlmiti Pressburgis (tänapäeva Bratislava Slovakkias) 26. detsembril, suurendas Napoleoni Saksa liitlaste territooriumi võidetud Austria kulul.
12. juulil 1806 loodi Reini Liit, mis koosnes 16 riigist. See Prantsusmaa mõjualune liit tegi lõpu Saksa-Rooma riigile. 6. augustil 1806 tunnustas isegi Franz uusi riike ja kuulutas Saksa-Rooma riigi lõppenuks.
Kui 11. augustil 1804 võttis Franz II endale esimese Austria keisri tiitli, ulatus keisririik tänapäeva Itaaliast tänapäeva Poolani ja Balkanile. Keisririigi paljurahvuselist koosseisu illustreerib fakt, et selle rahvastiku koosseisu kuulusid sakslased, tšehhid, poolakad, rumeenlased, ungarlased, itaallased, ukrainlased, horvaadid, slovakid, serblased, sloveenid ja arvukalt väiksemaid rahvaid. Keiser valitses Austria keisrina, kuid kasutas ka tiitleid Ungari kuningas, Tšehhia kuningas, Horvaatia kuningas, Slavoonia kuningas ja Dalmaatsia kuningas. Ta juhatas keisririigi paljurahvuselist armeed, mida kutsuti Kaiserlich-königliche Armee (keiserlik-kuninglik armee). Keisririigil oli tsentraliseeritud struktuur, kuigi mõningal määral autonoomiat oli jäetud Ungari kuningriigile, mida juhtis oma parlament, ja Tiroolile.
Välispoliitika [muuda]
Aastatel 1804–1815 määrasid Austria välispoliitikat märkimisväärselt Napoleoni sõjad. Pärast seda, kui Preisimaa kuningriik sõlmis Prantsusmaaga 5. aprillil 1795 rahulepingu, oli Austria sunnitud tegema suurema panuse sõjale Prantsuse vabariigiga/keisririigiga peaaegu kümneks aastaks. Selline olukord tõi kaasa moonutusi Austria majanduses, mis muutis sõja austerlaste seas väga ebapopulaarseks. Mis puudutab mainitud meeleolu, siis keiser Franz II keeldus pikka aega ühinemast järgmise sõjaga Napoleoni Prantsusmaa vastu. Teisest küljest ei loobunud Franz II võimalusest Prantsusmaale kätte maksta ja seetõttu sõlmis ta novembris 1804 salajase sõjalise kokkuleppe Venemaa Keisririigiga. Selle mõte oli tagada vastastikune koostöö Austria ja Venemaa vahel uue sõja korral Prantsusmaaga.
Austria ilmne soovimatus ühineda Kolmanda koalitsiooniga ületas Briti abipakkumised. Otsustav lüüasaamine Austerlitzi lahingus tegi lõpu Austria liikmeksolekule Kolmandas koalitsioonis. Kuigi Austria eelarve kannatas sõjaaegsete kulutuste tõttu ja tema rahvusvaheline positsioon oli märgatavalt halvenenud, andis alandav Pressburgi rahu piisavalt aega tugevdada armeed ja majandust. Veelgi enam, ambitsioonikas ertshertsog Karl koos Johann Philipp von Stadioniga taotlesid uut sõda Prantsusmaaga.
Ertshertsog Karl oli sõjanõukogu juht ja Austria armee ülemjuhataja. Laienenud volituste abil reformis ta Austria armee valmisolekut järgmiseks sõjaks. Välisminister Johann Philipp von Stadion vihkas Napoleoni isiklikult tema varade konfiskeerimise tõttu Prantsusmaal. Lisaks nõustus Franz II kolmas naine Maria Ludovika Beatrix von Österreich-Este Stadioni jõupingutustega alustada uut sõda. Metternich, kes asus Pariisis, nõudis hoolikat ettevalmistust sõja puhuks Prantsusmaa vastu. Prantsuse armee kaotus Bailéni lahingus Hispaanias 27. juulil 1808 päästis sõja valla. 9. aprillil 1809 ründas Austria 170 000 meheline armee Baieri kuningriiki.
Vaatamata sõjalistele kaotustele — eriti suurtele kaotustele nagu Marengo, Ulmi, Austerlitzi ja Wagrami lahingutes — ja seega ka territooriumi kaotusele revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal (Campoformio rahu aastal 1797, Pressburgi rahu aastal 1806 ja Schönbrunni rahu aastal 1809) mängis Austria otsustavat osa Napoleoni kukutamises aastatel 1813–14.
Napoleoni sõdade viimasel perioodil avaldas Metternich suurt mõju Austria keisririigi välispoliitikale, mis varem oli keisri otsustada. Metternich toetas alguses liitu Prantsusmaaga, korraldades abielu Napoleoni ja Franz II tütre Marie-Louise vahel; siiski, alates 1812. aastast, kui sai selgeks Napoleoni langus, viis ta Austria sõtta Prantsusmaa vastu. Metternichi mõju Viini kongressile oli märkimisväärne, ja temast sai mitte ainult esimene riigimees Euroopas, vaid ka keisririigi tegelik valitseja kuni aastani 1848 — revolutsioonide aastani — ja alles liberalismi tõus tähistas tema poliitilist langust.
Keisririigi koosseis aastal 1804 [muuda]
|
Galerii [muuda]
-
Austria Keiserlik kroon
-
Austria keiserlikud kroonijuveelid
-
Habsburgide monarhia kasv
.JPG)
.JPG)
| Eelnev: Saksa-Rooma riik |
Austria keisririik 1804–1867 |
Järgnev: Austria-Ungari |
