Poola pärilussõda
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2014) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Poola pärilussõda | |||
|---|---|---|---|
 Danzigi piiramine Vene-Saksi vägede poolt aastal 1734. | |||
| Toimumisaeg | 1733–1738 | ||
| Toimumiskoht | Poola, Reinimaa, Itaalia | ||
| Tulemus |
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Poola pärilussõda (1733–1738) oli suur Euroopa sõda vürstide valduste pärast, mis tekkis Poola kodusõjast Poola kuninga August II pärija üle, mida teised Euroopa suurvõimud laiendasid oma riiklike huvide kaitseks. Prantsusmaa ja Hispaania, kaks Bourbonide suurvõimu, püüdlesid Austria Habsburgide võimu kontrollimisele Lääne-Euroopas, nagu ka Preisi kuningriik; samas Saksimaa ja Venemaa mobiliseerusid hilisema Poola võitja toetuseks. Väike hulk võitlust Poolas tekkis August III liitumisel, keda lisaks Venemaale ja Saksimaale toetasid poliitiliselt Habsburgid.
Sõja suured sõjalised kampaaniad toimusid väljaspool Poolat. Bourbonid, keda toetas Carlo Emanuele III, liikusid eraldiasuvate Habsburgide territooriumide vastu. Reinimaal võttis Prantsusmaa edukalt Lotringi hertsogkonna ning Itaalias saavutas Hispaania kontrolli Napoli ja Sitsiilia kuningriikide üle (kaotatud Hispaania pärilussõjas), samas territoriaalsed saavutused Põhja-Itaalias olid vaatamata verisele kampaaniale piiratud. Suurbritannia soovimatus toetada Habsburgide Austriat näitas suuri mõrasid Inglise-Austria liidus ja võis kaasa aidata Austria sõjalisele ebaedule.
Kuigi eelrahuni jõuti aastal 1735, lõppes sõda ametlikult Viini rahuga (1738), millega August III kinnitati Poola kuningaks ja tema vastane Stanisław Leszczyński (kes ei saanud tegelikult mingit välist sõjalist abi) sai tasuks Lotringi hertsogkonna. Lotringi hertsog François Stephane sai Lotringi kaotuse eest kompensatsiooniks Toscana suurhertsogkonna. Parma hertsogkond läks Austriale, samas Parma Carlo võttis Bourbonide territoriaalse kasu tulemusena Napoli ja Sitsiilia kroonid. Poola loobus nõudest Liivimaale ja otsesest kontrollist Kuramaa hertsogiriigi üle, mida, kuigi jäi Poola vasalliks, ei liidendatud Poola pärusvaldustega ja langes tugeva Vene mõju alla.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Alates Zygmunt II Augusti surmast aastal 1572 valiti Poola kuningaid Poola aadli poolt. Protsess andis aadlile palju võimu kuninga üle, kuid seimi töö kuningate valimisel ja muude otsuste vastuvõtmisel oli hilisematel aastatel paralüseeritud Liberum Veto institutsiooni poolt, mis andis igale üksikisikule seimis võimu otsuste eitamiseks. Seetõttu olid Poola võimsad naabrid võimelised osutama märkimisväärset mõju otsusetegemise protsessile ja 18. sajandi alguses oli süsteem languses.
Endine Poola kuningas Stanisław Leszczyński lootis saada taas kord kuningaks valituks pärast oma vana vaenlase August II surma, kes ebaõnnestus püüetes teha Poola kroon oma perekonnale pärilikuks. Kolmkümmend aastat varem sai Stanisław Poola kuningaks Rootsi kuninga Karl XII toel oma domineerimise perioodil Põhjasõja alguses, ja tagandati pärast Poltava lahingut võidukate venelaste poolt. Stanisławi toetas tema katses taastada troon tema väimees, Prantsusmaa kuningas Louis XV, kes lootis taastada Prantsusmaa traditsioonilise liidu Poolaga tasakaaluks Vene ja Austria võimule Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopas.
Aastal 1732 sõlmisid Venemaa keisrinna Anna Ivanovna, Saksa-Rooma keiser Karl VI ja Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm I, olles ärritatud Augustist, kuid mitte soovides lubada Stanisławi kuningaks saamist, salaja Löwenwolde lepingu, milles nad nõustusid ühiselt toetama Portugali infanti Manueli kandidati Poola troonile.
Prantsusmaa peaminister, kardinal Fleury nägi Poola võitluses võimalust rünnata Austria võimu läänes, näimata agressorina. Kuigi ta ei hoolinud sellest, kes peaks saama Poola kuningaks, oli põhjus kuninga äia kaitsmiseks kaastundlik, ja ta lootis kasutada sõda vahendina alandada austerlasi, ja võib-olla võtta kauaoodatud Lotringi hertsogkond selle hertsogilt François Stephane'ilt, kes pidi abielluma keiser Karli tütre Maria Theresiaga, mis oleks toonud Austria võimu Prantsusmaa piirile ohtlikult lähedale. Fleury diplomaatilised käigud pidid sõtta tooma täiendavaid suurvõime, kellel ei olnud Poola asjades mingeid huve, eriti Hispaania ja Sardiinia kuningas Carlo Emanuele, kes oli ka Savoia hertsog.
August II surm[muuda | muuda lähteteksti]
August II suri 1. veebruaril 1733. Läbi kogu 1733. aasta kevade ja suve kogus Prantsusmaa vägesid piki põhja- ja idapiiri, samas keiser koondas väed Poola piirile, vähendades selleks garnisone Milano hertsogkonnas. Kuigi vananev Eugenio di Savoia soovitas keisrile sõjakamaid hoiakuid Prantsusmaa võimaliku tegevuse vastu Reini orus ja Põhja-Itaalias, võeti keiserliku kaitse parandamiseks Reinil vähe ette.
Markii de Monti, Prantsusmaa saadik Varssavis, veenis rivaalitsevaid Potocki ja Czartoryski perekondi ühinema Stanisławi selja taha. Teodor Andrzej Potocki, Poola priimas ja interrex pärast Augusti surma, kutsus märtsis 1733 kokku seimi. Selle seimi liikmed võtsid vastu resolutsiooni, mis keelas välismaalaste kandideerimise; see oleks sõnaselgelt välistanud nii Portugali Manueli kui ka August II poja, Saksimaa kuurvürsti Friedrich August II.
Friedrich August rääkis juulis 1733 läbi kokkulepped Austria ja Venemaaga. Vene toetuse eest nõustus ta loobuma mistahes säilinud Poola nõudmistest Liivimaa üle ja lubas Anna Ivanovnal valida järglase Poola vasalli, Kuramaa hertsogiriigi troonile (mille hertsoginna Anna Ivanovna oli enne Vene troonile saamist olnud), mis oleks muidu tulnud Poola otsese võimu alla valitseva hertsogi Ferdinand Kettleri surma korral, kellel ei olnud pärijaid. Austria keisrile lubas ta tunnustada Pragmaatilist sanktsiooni, mille kohaselt sai Austria trooni pärida Maria Theresia, Karli vanim laps.
Augustis kogunesid Poola aadlikud seimi kuningat valima. 11. augustil sisenes 30 000 Vene sõdurit välimarssal Peter Lacy juhtimisel Poolasse, et mõjutada seimi otsust. 4. septembril teatas Prantsusmaa avalikult oma toetusest Leszczyńskile, kes valiti seimi 12 000 liikme poolt 12. septembril kuningaks. Grupp aadlikke, keda juhtisid Leedu magnaadid, sealhulgas hertsog Mykolas Višnioveckis (endine Leedu suurkantsler, kelle nimetas August II), ületasid Wisła Praga juures ja Vene väe kaitse all. See grupp, arvult umbes 3000, valis 5. oktoobril Friedrich August II Poola kuningaks kui August III. Vaatamata tõsiasjale, et see grupp oli vähemuses, tunnistasid Venemaa ja Austria, kavatsedes säilitada oma mõju Poolas, Augusti kuningaks.
10. oktoobril kuulutas Prantsusmaa Austriale ja Saksimaale sõja. Louis XV oli hiljuti liitunud oma onu, Hispaania kuninga Felipe V-ga, kes lootis tagada territooriume Itaalias oma poegadele teisest abielust – abielust Elisabetta Farnesega. Eriti lootis ta tagada Mantova vanemale pojale Don Carlosele, kes oli juba Parma hertsog ja omas väljavaateid saada Toscana suurhertsogkond, ning Napoli ja Sitsiilia kuningriigid nooremale pojale Don Felipele. Kahe Bourboni monarhiga liitus ka Savoia Carlo Emanuele, kes lootis tagada endale Austria Milano ja Mantova hertsogkonnad.
Austria isolatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Kui vaenutegevus lõpuks puhkes, lootsid austerlased abile meresuurvõimudelt, Suurbritannialt ja Hollandi Vabariigilt. Nad pettusid selles, kuna nii hollandlased kui ka britid valisid neutraliteedipoliitika jätkamise. Briti peaminister Robert Walpole õigustas Suurbritannia mittesekkumist rõhutades, et 1731. aasta Viini lepinguga sõlmitud Inglise-Austria liit oli puhtalt kaitseleping, samas Austria oli antud juhul agressor. Seda seisukohta ründasid Inglise austrofiilid, kes tahtsid aidata austerlasi Prantsusmaa vastu, kuid Walpole'i domineeriv seisukoht kindlustas, et Suurbritannia jäi konfliktist eemale. Prantslased, kes ei soovinud Suurbritanniat provotseerida, vältisid hoolikalt kampaaniat Austria Madalmaades ja hoidusid kampaaniatest Saksa-Rooma riigi osades, mis võisid emma-kumma riigi konflikti tõmmata.
Austria lõunapiiril rääkis Prantsusmaa novembris 1733 Carlo Emanuelega läbi Torino salalepingu ja valmistus sõjalisteks operatsioonideks Põhja-Itaalias. See hõlmas (samuti salajast) Escoriali lepingut Hispaaniaga, mis sisaldas Prantsuse abilubadusi hispaanlastele Napoli ja Sitsiilia vallutamisel. Prantsusmaa tegi ka diplomaatilise avamängu Rootsi ja Osmanite riigi suunal viljatu katsega tõmmata neid konflikti Stanisławi toetuseks.
Austerlased olid seega jäänud suuresti ilma tõhusate välisliitlasteta lõuna- ja läänepiiril. Vene ja Saksi liitlased olid hõivatud Poola kampaaniaga ja keiser ei usaldanud Preisimaa Friedrich Wilhelm I-st, kes oli nõus mõningast abi pakkuma. Keisririigi osariigid avaldasid aastal 1733 samuti vägede kasvule mõju, kui Baieri Karl Albrecht, kes hellitas ambitsioone saada järgmiseks Saksa-Rooma keisriks, sõlmis novembris 1733 Prantsusmaaga salaleppe ja püüdis piiratud eduga teistel Wittelsbachi perekonnast valitsejatel keisririigis maha laita vägede pakkumist keisrile vastavalt kohustuste lepingule. Kuigi Suurbritannia ise ei pakkunud toetust, oli Hannoveri kuurvürstkond, kus George II valitses keiserliku kuurvürstina, valmis aitama.
Sõda[muuda | muuda lähteteksti]
Poola[muuda | muuda lähteteksti]
Lacy juhitavad venelased võtsid kiiresti Varssavi ja seadsid Augusti troonile, sundides Stanisławi põgenema Danzigi (tänapäeva Gdańsk), kus teda piiras mõnda aega Vene-Saksi armee, mis oli välimarssal Burchard Christoph von Münnichi ülemjuhtimise all. Danzig kapituleerus juunis 1734 ja Stanisław põgenes, algul Königsbergi ja lõpuks Prantsusmaale. See lõpetas suure sõjalise aktiivsuse Poolas endas, kuigi viimane jäi võõrvägede poolt okupeerituks, kui August tegeles Stanisławi toetajatega. Grupp Stanisławi toetavaid aadlikke moodustas 1734. aasta lõpul Dzikówi konföderatsiooni ja püüdis Adam Tarło juhtimisel võidelda venelaste ja saksidega, kuid nende pingutused jäid tulemuseta. Juunis–juulis 1736 korraldatud rahustamisseimil kinnitati August kuningaks.
Reinimaa[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Prantsusmaa 10. oktoobri sõjakuulutust alustati sõjalisi operatsioone kolm päeva hiljem, tungides Lotringi hertsogkonda ja piirates keiserlikku kindlust Kehlis, ületades Reini Strasbourg'i juures, saavutades kontrolli mõlema eesmärgi üle mõne nädalaga. Võimetuna ründama Austriat otse ja soovimata tungida teistesse Saksa riikidesse kartuses tõmmata Suurbritannia ja hollandlased konflikti, kindlustas Prantsusmaa oma positsiooni Lotringis ja taandus talveks oma vägedega üle Reini.
Keiser võttis vastuseks Prantsuse rünnakutele kasutusele oma aktiivsed jõud ja alustas protsessi vägede kutsumiseks keisririigi osariikidest, rajades kaitseliini Ettlingenis, Karlsruhe lähedal. 1734. aasta kevadel manööverdasid prantslased edukalt selle liini tiivale ja Savoia prints Eugenio (kes vaatamata Pariisis sündimisele võitles Austria poolel) oli sunnitud taganema nende vägedega keiserlikku laagrisse Heilbronnis. See puhastas Berwicki hertsogi juhitavale Prantsuse armeele tee piirama keiserlikku kindlust Philippsburgis, mis langes pärast kahekuulist piiramist juulis 1734. Eugenio, kes saadeti Preisi kroonprintsi Friedrichi poolt, tegi mõned katsed leevendada piiramist, kuid ei teinud ühtegi otsustavat rünnakut piirava armee vastu, viidates tema juhitavate vägede suurusele ja suhteliselt kehvale kvaliteedile. Berwick tapeti mürsuga Philippsburgis.
Prantsuse armeed jätkasid edenemist piki Reini, jõudes Mainzini, kuid kasvav keiserlik armee, millega liitusid Vene väed, mis olid abistanud Danzigi vallutamisel, oli siin suuteline Prantsusmaa piiramiskatset tõrjuma ja Eugenio läks rünnakule. 30 000-meheline vägi Friedrich Heinrich von Seckendorffi juhtimisel ületas Reini ja hakkas prantslasi tagasi Trieri suunas suruma, võites neid oktoobris 1735 Klauseni juures, ühes viimases lahingus enne eelrahu sätete jõustumist.
Itaalia[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsuse ja Savoia 50 000-meheline vägi Carlo Emanuele juhtimisel sisenes Milano territooriumile juba 24. oktoobril, kohates vähest vastupanu, kuna Austria vägesid oli hertsogkonnas vaid umbes 12 000 meest. 3. novembril alistus Milano linn ise, kuigi Austria kuberner Wirich Philipp von und zu Daun hoidis ikka veel kindlust. Suur Prantsusmaa kindral, hertsog de Villars ühines Carlo Emanuelega Milanos 11. novembril. Kuigi Villars tahtis kohe liikuda kindlustama Alpi läbipääse Austria abivägede vastu, liikudes Mantova vastu, otsustas Carlo Emanuele, kes ei usaldanud oma Prantsuse liitlasi ja nende suhteid Hispaaniaga, kindlustada Milanot. Armee veetis järgmised kolm kuud Austria vastupanu kõrvaldamisega ülejäänud kindluslinnades hertsogkonnas. Villars püüdis veenda Parma Don Carlost ühinema ekspeditsiooniga Mantova vastu, kuid Carlos suunas kampaania Napolisse. Villars hakkas liikuma Mantova vastu, kuid Carlo Emanuele tõrkus, ja armee saavutas vähe. Mai alguses ületas 40 000-meheline Austria armee Claude Florimond de Mercy juhtimisel Alpid ja ähvardas tungida tiibmanöövriga Prantsuse armee tagalasse. Villars vastas Mantovast taandumisega ja püüdis edutult takistada Austria armeel Po ületamist. Villars, pettunud Carlo Emanuele viivitustaktikas, lahkus 27. mail armee juurest. Teel tagasi Prantsusmaale jäi ta haigeks ja suri 17. juunil Torinos.
Mercy väed tegid juunis korduvaid katseid ületada Parma jõgi, kuid alles kuu lõpus suutsid nad ületada jõe ja läheneda Parma linnale, kus liitlasväed, nüüd Prantsuse marssalite de Broglie ja Coigny juhtimisel, olid kindlustunud. Verises lahingus Crocetta küla juures 29. juunil löödi austerlased tagasi, Mercy tapeti ja tema abi Friedrich von Württemberg sai haavata. Carlo Emanuele tuli järgmisel päeval juhtimist üle võtma ja jätkas oma viivitustaktikat, nurjates taganevate austerlaste kohese jälitamise. Austerlased taandusid Po äärde, kus neid tugevdati lisavägedega ja juhtima pandi välimarssal Königsegg. Pärast kahte kuud tegevusetust, mille ajal seisid armeed teineteisega silmitsi üle Secchia jõe, kasutas Königsegg 15. septembril ära lõtva turvalisust ja korraldas retke Coigny peakorterile Quistellos, olles lähedal Coigny kinnipüüdmisele ja võttes muude auhindade seas Carlo Emanuele Hiina portselani. Kaks päeva hiljem taandusid prantslased vastuseks Austria manöövritele positsioonile Guastalla juures, kuid üks eraldiasuv 3000-meheline üksus püüti edenevate austerlaste poolt kinni. 19. septembril ründas Königsegg liitlaste positsiooni Guastallas ja löödi teises verises kokkupõrkes tagasi, kaotades teiste seas Friedrich von Württembergi. Königsegg taganes üle Po, võttis Po ja Oglio vahel kaitsepositsiooni, samas Carlo Emanuele ei lõiganud taas võidust kasu. Kui ta lõpuks enamuse liitlasarmeest Cremonasse viis, edenesid austerlased Po'st põhja pool Adda jõeni, enne mõlema armee talvekorterisse asumist detsembris 1734.
Lõuna-Itaalias said austerlased, olles valinud suure arvu kindluste kaitsmise strateegia, häälekalt lüüa. Don Carlos kogus peamiselt hispaanlastest koosneva armee, milles olid ka mõned Prantsusmaa ja Savoia väeosad. Liikudes läbi Kirikuriigi lõunase haaras tema armee tiivalt Austria kaitseliine Mignanos, sundides nad Capua kindlusse taganema. Siis võtsid teda praktiliselt vastu Napoli linnaisad, kuna Austria asekuningas põgenes Bari suunas ja austerlaste hoitud kindlused linnas vallutati kiiresti. Hoides piiramisrõngas suurimaid Austria kindlusi Capuas ja Gaetas, asus suur osa liitlasarmeest jälitama ülejäänud Austria vägesid. Need püüdsid lõpuks vast seista mai lõpus ja alistati Bitonto juures. Capua ja Gaeta piirati seejärel korralikult ümber, samas Austria kindlused Sitsiilias alistati kiiresti. Gaeta alistus augustis ja Capua pidas vastu novembrini, kui selle komandör Otto Ferdinand von Abensberg und Traun rääkis lõpuks välja alistumistingimused, kui laskemoon otsa sai. Jakobiitide Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa troonipretendent Charles Edward Stuart, kes oli siis alla 14 aasta vana, osales samuti Prantsuse ja Hispaania Gaeta piiramisel, tehes oma esimese kokkupuute lahinguga.
Armeed Põhja-Itaalias kannatasid talve üle, kandes märkimisväärseid kaotusi haigustele ja deserteerumisele. 1735. aasta kampaaniaks läksid liitlasväed Põhja-Itaalias hertsog de Noailles' juhtimise alla, kes oli ülendatud marssaliks pärast edukat panust Reini kampaaniasse. Nendega ühinesid mais ka Hispaania väed, kes pärast edu lõunas vabaks jäid. Vastuseks sellele ohule taganes Königsegg Trento piiskopkonda, kuid jättis kindluslinna Mantova hästi kaitstuks. Siinkohal said jõujooned liitlaste vahel selgeks, kui Hispaania esitas nõude Mantovale ja keeldus ka Milanot Carlo Emanuelele andmast. Vastuseks keeldus Carlo Emanuele andmast oma piiramisvarustust Mantova vastu kasutamiseks. Seetõttu ei olnud Prantsuse-Hispaania armee võimeline tegema enamat, kui linna piirama. Kui Carlo Emanuele oma väed piirkonnast taandas, sunniti liitlased taganema ja ümberpiiratud austerlased vabanesid, vallutades novembriks tagasi enamuse Milanost, kohates vähest vastupanu.
Rahuprotsess[muuda | muuda lähteteksti]
Juba veebruaris 1734 pakkusid britid ja hollandlased rahukõneluste vahendamist erinevate poolte vahel. 1735. aasta alguseks olid ettepanekud ringelnud. 1735. aasta edenedes ei olnud austerlastel tegelikku seisukohta võitluse jätkamiseks ja prantslased muretsesid Vene abivägede võimaliku saabumise pärast Reinile (mis lõpuks juhtus), läbirääkimised jätkusid läbi kogu 1735. aasta suve.
Eelrahu sõlmiti lõpuks oktoobris 1735 ja ratifitseeriti Viini rahuga novembris 1738. August kinnitati Poola kuningaks, Stanisław sai kompensatsiooniks Lotringi (mis pidi pärast tema surma tema tütre kaudu Prantsusmaale minema), samas endine Lotringi hertsog François Stephane tehti Toscana suurhertsogkonna pärijaks.
Parma Carlos loovutas Parma, mis läks Austria otsese võimu alla, kuid ta sai rikkalikult kompenseeritud, kui kinnitati selle asemel Napoli ja Sitsiilia kuningaks. Kuigi võitlus peatati pärast eelrahu aastal 1735, pidi lõplik rahuleping ootama viimase Medici Toscana suurhertsogi Gian Gastone surmani aastal 1737, et võimaldada rahulepinguga pakutud territoriaalsete muudatuste jõustumist.
Prantslased (ja nende liitlased), lootes pingelõdvendust ja häid suhteid austerlastega, tunnustasid nüüd ka Pragmaatilist sanktsiooni, mis võimaldas keiser Karli tütrel Maria Theresial olla tema pärija. See andis siiski õõnsa garantii, kuna Prantsusmaa otsustas sekkuda kõigele vaatamata Habsburgide monarhia tükeldamisse pärast Karli surma aastal 1740. Lotringi omandamine endise Poola kuninga poolt andis siiski kestva kasu Prantsusmaale, kuna see läks Stanisławi surmaga aastal 1766 Prantsusmaa otsese võimu alla.
Stanisław allkirjastas troonist loobumise aastal 1736, kui August III kuulutas välja üleüldise amnestia. Wiśniowiecki sai autasustatud: kuningas tegi temast Leedu suurhetmani.