Tank

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib soomusmasinast; mahuti kohta vaata Tank (mahuti); laevamahuti kohta vaata Tank (laevandus); Pakistani linna kohta vaata artiklit Tānk.

Ameerika Ühendriikide tank M1A1 Abrams
Saksa tank Leopard 2A4 Soome Kaitsejõududes
Vene tank T-80 BV

Tank (lahingutank) on roomikuil liikuv, tugevalt soomustatud, hea maastikuläbivuse ja liikuvusega relvastatud soomusmasin.

Tankid on soomusväe põhijõud, tagades lahingutegevuse käigus lahingüksustele tõhusa otsetuletoetuse manöövrite ja löökide teostamisel ning kaitsel. Nende põhiülesanne lahinguväljal on võitlus vastase tulepunktidega ja soomustehnikaga.

Iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva lahingutanki põhiomadused on suur tulejõud, tugev soomuskaitse, hea liikuvus ning võime läbida pikki vahemaid. Puudused on suur mass ja piiratud enesekaitsevõime jalaväe või soomusjalaväe toetuseta. Lahingutank on varustatud erinevate vaatlusseadmetega, mis võimaldavad jälgida ümbrust nii päevavalges kui ka öösel ja erinevates ilmastikutingimustes. Lahingutanki torni pöörde- ja tõstemehhanismid on automaatselt stabiliseeritavad, mis võimaldab sihtida ja tulistada ka sõites. Sihtimisaparandi kiiret sisseviimist vastavalt laskekaugusele, masina liikumiskiirusele ja laskemoona iseärasustele lihtsustab pardaarvuti. Maastikul orienteerumist hõlbustab navigatsioonisüsteem. Väliseks sidepidamiseks on tankides raadiojaamad, pardaside toimub peatelefonidega. Mitmeid moodsaid tankimootoreid on võimalik üldiselt käitada nii diiselkütuse kui ka bensiiniga. Tulekahju puhuks on tankidele osaliselt sisse ehitatud automaatsed tulekustutussüsteemid. Tanki välispind kaetakse sageli aktiivsoomusega, mis vähendab kumulatiivlaskemoona mõju. Mõningatele tankidele on võimalik kinnitada lisaseadmed, mille abil saab läbida (kandvat ja tasast) põhja mööda sõites paari-kolme meetri sügavusi veekogusid.

Lahingutank koosneb lahinguosast, mootoriosast ja veermikust. Lahinguosas paiknevad relvastus, laskemoon ja meeskond. Meeskond on 3–4 liikmeline (komandör, sihtur, juht, laadur), relvastuseks on 105–125 mm kaliibriga vint- või sileraudne kahur ja 1–2 kuulipildujat. Kahuri laskemoonana kasutatakse põhiliselt kumulatiiv-, kild- ja alakaliibrilisi mürske (noolmürske). Mootor paikneb tavaliselt masina tagaosas. Roomikulülid on enamasti kummipadjakestega, mis säästavad teekatet ja vähendavad roomikute kulumist. Tänapäeva tankide põhimass on keskeltläbi 40–65 tonni, kiirus teel 60–75 km/h.

Lisaks lahingutankidele valmistatakse peamiselt tankiveermike baasil evakueerimistanke, sillatanke, pioneeritanke. Vähemal määral on valmistatud spetsiaalseid (peamiselt kaitseotstarbelisi) tankihävitajaid.

Plahvatusohtlike põlengute ohutumaks kustutamiseks on sõjamasinate baasil valmistatud tuletõrjetanke.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tankide areng kasutuselevõtust Esimese maailmasõja lõpuni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglaste tank Big Willie (Mark I)
Saksa tank A7V Roye's 21. märtsil 1918

Juba enne Esimest maailmasõda mõeldi kuulikindla masina ehitamise peale. Kuna sõjapidamine oli muutunud ja võrdsete vastaste korral kippus sõda kujunema kaevikusõjaks, milles kummalgi poolel polnud kindlat edu, oli vaja masinat millega oleks võimalik ületada lahinguväli ning murda läbi vaenlase kaevikute liinist.

1914. aastal pakkuski Briti kolonel Ernest Swinton välja masina, milleks oli traktorialusele paigutatud soomuskast. Kõigepealt esitas ta projekti sõjaminister lord Kitchnerile, kes aga tema projekti vastu erilist huvi üles ei näidanud. Seejärel pakkus Swinton oma projekti admiraliteedile, mille juht Winston Churchill näitas üles palju suuremat huvi. Esimene prototüüp valmis 1915. aasta augustis ning selle nimeks sai Väike Willie (Little Willie). Relvastust sel polnud ning kaal ulatus keskeltläbi kaheksa tonnini. Vaatamata oma unikaalsusele, ei olnud masinast suurt kasu, kuna see oli madalapõhjaline ning ei suutnud ületada üle 2,5 meetri laiuseid kraave. Seega ei suutnud see masin ületada ka kaevikuid, mille tarbeks ta oli ehitatud.

Seejärel arendati välja teine prototüüp, mis oli edukam. Masina kuju küljelt vaadates oli rombjas ning teda hakati nimetama Suureks Willieks (Big Willie). Kuna katsetused osutusid edukaks, tellis armee neid sõjamasinaid lausa sada tükki. Peale mõningasi ümberehitusi sai ta nimeks Mark I ning neid hakati tootma kahes variandis "Isane" (Male) ja "Emane" (Female). "Isane" oli relvastatud külgedelt kahe laevakahuriga, "Emane" oli aga relvastatud ainult kuulipildujatega.

Uusi sõjamasinaid hakati esialgu nimetama "maa laevadeks", kuna aga nende tootmist hoiti rangelt salajas, toodeti neid tehastes ametliku nime all "liikuvad veepaagid Mesopotaamiale". Saladust suudeti hästi hoida ning just salatsemise tõttu sai soomusmasin ka tänaseni üldlevinud nime – tank, mis tähendab inglise keeles vedelikupaaki.

1916. aasta suveks suudeti valmis ehitada 49 tanki ning need veeti üle mere Prantsusmaale. Esmakordselt läksid inglaste tankid Mark I lahingusse Prantsusmaal Somme'i lahingus. 15. septembri koidikul hakkasid Flers'i küla juures haneritta paigutatud masinad vaenlase poole liikuma, nende kiiruseks oli alla viie kilomeetri tunnis. 49 tankist ei läinud tehniliste probleemide tõttu käima või seiskus õige pea pärast rünnaku algust 31 ning alles jäänud 18-st masinast said kaheksa vaenlase mürsutabamuse ja kaks süttisid tõenäoliselt mootoririkke tõttu või muul tehnilisel põhjusel. Kuid kaks masinat suutsid siiski vaenlase rindest läbi murda, üks neist hõivas vastase tugipunkti ja jäi sinna pidama, teine aga suundus rindejoone taha ja tiirutas mõnda aega küla vahel.

Esimese suurima tankirünnaku sooritasid britid 1917. aasta novembris, kui Cambrai' lahingus läks pealetungile korraga 400 Mark IV tüüpi tanki. Seda peetakse Esimese maailmasõja edukamaks pealetungina, mis näitas selgelt soomusmasinate koondrünnaku edukust.

Peale seda, kui Briti tankid ilmusid lahinguväljale hakkas ka Saksa sõjavägi endale tanki looma ning varsti pärast Cambrai' lahingut saadigi valmis oma tank A7V, mis kaalus 32 tonni. 1917. aasta lõpuks oli Saksa armeel 15 tanki A7V ning mõned brittidelt sõjasaagiks saadud tankid. 1918. aasta 24. aprillil toimus Villers-Bretonneux' lähedal maailma esimene tankidevaheline lahing, milles kumbki pool ei saavutanud erilist edu.

Tankide areng kahe maailmasõja vahel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmasõdade vahel tehti tankidele veelgi täiendusi. Taktikaliselt hakati kasutama John Frederick Charles Fuller'i doktriini, mille kohaselt moodustasid rünnakul eesrinde soomustatud tankid. Seda taktikat kasutasid näiteks Saksamaal Heinz Guderian, Inglismaal Percy Hobart, USA's Adna R. Chaffee, Jr., Prantsusmaal Charles de Gaulle ja Nõukogude Liidus Mihhail Tuhhatševski. Inglane Liddell Hart oli aga kaasaegsemate vaadetega, arvates, et nii ratsavägi, jalavägi kui ka suurtükivägi peaksid olema mehhaniseeritud (varustatud soomustatud sõidukitega transpordiks ja sõjategevuseks) ning töötama koos.

Saksamaa, Itaalia ja Nõukogude Liit eksperimenteerisid tankidega palju Hispaania kodusõjas, kus olid esimesed edukad näited mehhaniseeritud sõjandusest. Näiteks 1937. aasta seitse päeva kestnud Guadalajara lahingus lõid Hispaania vabariiklased natsionalistide eest võidelnud Itaallasi, kasutades NSV keskmise suurusega tanke, mida toetas õhuvägi.[1] Siiski, kuigi lahingusse saadeti umbes 700 tanki, omasid vaid 64 tanki natsionalistide leerist ning 331 tanki vabariiklaste poolt ka kahurit tanki peal. Neist 64'st natsionalistide tankist peaaegu kõik olid I maailmasõja uunikumid Renault FT tankid ja vabariiklaste 331 olid valmistatud 1930. aastal ning kandsid 45 mm kaliibriga põhikahureid. Selle sõja põhiline õppetund oli see, et kuulipildujatega tankid peavad olema varustatud ka kahuriga ning juba esialgselt soomustatud.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine maailmasõda oli esimene konflikt, kus soomustatud sõidukid olid kriitiliselt tähtsal kohal ning seega arendati tanki ja tankiga seotud taktikaid kiiresti. Kuigi tankidega suudeti lahinguid võita ootamatult kiirelt, näitasid uued tankitõrje vahendid, et ka tankid ei ole purustamatud.

II maailmasõja eelselt toimus tankide arengus revolutsioon. 1939. aasta augustis ründasid vene väed, eesotsas kindral Georgi Žukoviga, Nomonhanis Jaapani 6. armeed, kasutades tankide ja õhuväe ühist jõudu.[2] Taktik Heinz Guderian, kes oli tihedalt seotud esimese iseseisva saksa tankiväe loomisega, olevat öelnud: "Kus on tankid, seal on rinne" ning see sai tõeks Teises maailmasõjas. [3] Sissetungil Poolasse täitsid tankid traditsioonilisemat rolli, olles tihedas koostöös jalaväega, kuid 10. mail 1940. aastal alanud sakslaste sissetungis prantslaste aladele, tegid sakslased ainult soomusväest koosnevaid operatsioone sügavale vaenlase aladele. Hiljem sai selline taktika tuntuks kui välksõda (blitzkrieg). Välksõda sidus soomusjõude õhuväega ning kõigis tankides oli olemas raadioside, mis tagas taktikalise eelise liitlasarmee soomusvägede ees. Prantsuse armee, kelle tankid olid vähemalt sama head võrreldes sakslaste tankidega, kasutas lineaarset kaitsestrateegiat, kus soomustatud sõidukid töötasid vaid toetusena jalaväele.[4] Lisaks puudus neil paljudes tankides ja staapides raadioside, mis tõttu oli nende vastuhakk saksa tankidele piiratud.[5]

Välksõja meetodil möödusid sakslaste tankid vaenlaste kaitsepunktidest ning kasutasid raadiosidet, et õhuvägi need seejärel hävitaks või jätsid kaitsepunktid jalaväelaste jaoks. Arenes ka motoriseeritud jalavägi, mis lubas mõndadel vägedel tankidega kaasa liikuda. Prantslaste lüüasaamine vaid mõne nädala jooksul šokeeris ülejäänud maailma ning tanki ja tankitõrje arengusse hakati veelgi rohkem panustama.

Ka Põhja-Aafrika sõjakäik oli tähtsaks lahinguväljaks tankidele, kuna kõle tasane pinnas väheste takistustega oli ideaalne soomustatud sõidukitele. Samas tõi see sõjakäik välja ka logistika tähtsuse (eriti soomustatud vägede puhul), kuna omavahel sõdinud saksa ja inglise väed sõitsid tihtipeale oma varudest liialt ette, mistõttu pidevate rünnakute ja vasturünnakute tõttu jäädi viiki. Sellist olukorda ei lahendatud kuni 1942. aastani, mil Al-'Alamayni teises lahingus häiriti sakslaste varustusliini piisavalt, et suudeti hävitada 95% sakslaste tankidest, mistõttu sakslased olid sunnitud taganema.[6]. See oli esimene mitmetest kaotustest, mis lõpuks viisid teljeriikide allaandmiseni Tuneesia sõjakäigus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ajakiri Time (1937), Chewed up
  2. Coox p. 579, 590, 663
  3. Cooper and Lucas (1979), Panzer: The Armored Force of the Third Reich, p. 9
  4. Deighton (1979), Blitzkrieg, From the rise of Hitler to the fall of Dunkirk.
  5. Forty (2004), p.251.
  6. Stroud, Rick (2012). The Phantom Army of Alamein. Bloomsbury. p. 219. 

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]