Leonardo da Vinci

Leonardo da Vinci autoportree

Leonardo da Vinci (Leonardo di ser Piero da Vinci) (15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux) oli Itaalia paljuõppinud teadlane, matemaatik, insener, leiutaja, anatoom, maalikunstnik, skulptor, arhitekt, botaanik, muusik ja kirjanik, renessansiajastu mitmekülgseim geenius.

Leonardot on tihti kirjeldatud renessansi mehe arhetüübina, mehena kelle vaigistamatu uudishimu oli võrreldav vaid tema võimetega leiutajana. Teda on peetud parimaks maalikunstnikuks läbi aegade ning isegi kõige mitmekülgsemate talentidega isikuks, kes on kunagi elanud. Kunstiajaloolase Helen Gardneri sõnade järgi olid tema huvide ulatus ja sügavus pretsedenditud ning „ta mõistus ja iseloom paistavad meile üliinimlikud, mees ise salapärane ja kauge“.

Notari, Piero da Vinci ja talunikunaise, Caterina vallaslapsena Vincis Firenze piirkonnas sündinuna õppis ta nimeka Firenze maalikunstniku, Verrocchio käe all. Suur osa tema varastest tööaastatest möödusid Milanos Ludovico il Moro teenistuses. Hiljem töötas ta Roomas, Bolognas ja Veneetsias ning veetis oma viimased aastad Prantsusmaal, majas, mille oli talle andnud Francis I. Leonardo oli ja on peamiselt tuntud maalikunstnikuna. Kaks tema tööd, „Mona Lisa“ ja „Püha õhtusöömaaeg“ on kõige kuulsamad, reprodutseeritumad ning parodeeritumad portree ning religioosne maal läbi aegade, nende kuulsusega on võrreldav vaid Michelangelo „Aadama loomine“. Leonardo joonistus Vitruviuse mehestki on kultuuriikoon, olles jäljendatud kõigel alates Eurost, lõpetades raamatute ja T-särkidega. Tema töödest on alles võib-olla 15, nõnda vähe tema pidevate, ja tihti hukatuslike, uute tehnikatega seotud eksperimentide ning kroonilise edasilükkamiste tõttu. Olenemata sellest on need Leonardo vähesed tööd koos vihikutega, mis sisaldavad joonistusi, teaduslikke diagramme ja ta mõtteid maalimise loomuse kohta siiski võrreldavad vaid tema kaasaaegse, Michelangelo töödega. Leonardo on austatud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest. Ta konstrueeris helikopteri, tanki, kalkulaatori ja kontsentreeris päikeseenergia. Siiski olid tema eluajal teostatavad vaid vähesed, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja masin traadi tugevuse kontrollimiseks, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviiltehnikast, optikast ja hüdrodünaamikast.

Perekond

Leonardo isa Ser Piero oli Leonardo sündides 25-aastane. Leonardo sündis väljaspool abielu.

Leonardo ema nimi oli Caterina ning arvatavasti oli ta talunaine. Temast on peale eluaastate vähe teada.

Lapsepõlv ja noorusaastad

Lapsepõlves elas Leonardo da Vinci viis aastat Anchianos. Aastal 1457 kolis Leonardo oma vanaisa juurde Vincisse, kus läks kooli. Õpetajaid hämmastasid väikese poisi küsimused ja argumendid. Koolis õppis Leonardo da Vinci kirjutama, lugema ja arvutama ning geomeetriat ja ladina keelt.

Leonardo elas Vincis 1466. aastani. 14 aastaselt sõitis ta Firenzesse, kus alustas õppimist Andrea del Verrocchio ateljees. Verrocchio, keda peeti tollal üheks andekamaks Firenze kunstnikuks, avaldas Leonardole suurt mõju. Ateljees töötas ka teisi kuulsaid kunstnikke, teiste hulgas Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Noor õpilane alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega, hiljem lisandus õlivärvidega maalimine. 1472. aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppimine Andrea del Verrocchio juures, ehkki Leonardo ateljeest ei lahkunud.

Leonardo kui kunstnik

Oma kunstnikukarjääri alustas Leonardo 1469 Firenzes Andrea del Verrocchio töökojas õpipoisina.

Leonardo varajasim dateeritud töö on sulejoonistus 5. augustist 1473. See joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel, esiteks selle poolest, et selline töö üldse dateeritud on (mis paneb paljud uurijad arvama, et tööle on hiljem lisatud varajasem kuupäev), aga ka selle poolest, et maastikku on joonistatud täiesti erinevalt tolle aja stiilist, kujutades nii valgust, vett kui rohelust liikuvana.

Maarja kuulutus

Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (1472–1475). Sageli loetakse esimeseks tööks, mis suures osas Leonardo poolt maalitud on, Verrocchio "Kristuse ristimist", millel Leonardole omistatakse nii maalil kujutatud maastikku kui ka vasakpoolset inglit. Varem on maali dateeritud 1470. aastate algusesse, aga viimasel ajal usutakse, et ingel on maalitud hiljem (u. 1480). Täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et mõlema maali loomine on toimunud pika perioodi vältel.

Kuningate kummardamine

Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (u. 1481–1482), mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitse. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, hüljates väliselt värvika quattrocento ning luues sfumato, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine.

1482 kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi 1499. aastani. Neil aastatel arendas Leonardo oma tegevust nii inseneri, skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajavahemikust on järele jäänud väga vähe tema töid. 1483 telliti Leonardolt suurepärane maal "Madonna kaljukoopas", mis on praegu Louvre`i muuseumis Pariisis. Sellest teosest eksisteerib ka teine versioon, mis asub Londonis Rahvusgaleriis ning mille peamiseks autoriks peetakse Ambrogio da Predisi ning mis on võrreldes Pariisi versiooniga oluliselt kohmakamalt maalitud.

Püha õhtusöömaaeg

"Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495–1498. See on maalitud Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. a sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.

1499 lahkus Leonardo Milanost ja veetis mõnda aega Mantovas ja Venezias, tegeledes peamiselt leiutamisega, ning asus siis tagasi Firenzesse, kuhu jäi 1506. aastani.

1503 sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Vecchio saali seinale üks maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas ka Raffael tehtut kõrgelt. 1560. aastatel maalis Giorgio Vasari, tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning teave sellest tugineb tööst tehtud koopiatel ning säilinud skitsidel.

Mona Lisa

1506 asus Leonardo taas Milanosse. Seal lõpetas ta ka vist maailma tuntuima maali "Mona Lisa" (1508), mis praegu asub Louvre'is Pariisis. Pildil kujutatud naisterahva isik pole teada, aga Giorgio Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna (Itaalias ongi maal tuntud La Gioconda nime all). Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja porteedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.

Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega", mis asub samuti Louvre'i muuseumis, ning "Leda luigega", millest küll tänapäevani on säilinud vaid koopiad (Raffael, Cesare da Sesto jt.).

1513 suundus Leonardo Rooma, kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega. 1516 lahkus ta kuninga François I kutsel Prantsusmaale ja asus elama Cloux'i lossi Amboise'i lähedale. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali "Ristija Johannes", mis praegu asub Louvre'is ja mis on saanud kriitikat homoseksuaalse ja blasfeemse alatooni tõttu.

Päevikud

Renessansiaja humanism ei näinud kaunite kunstide ja teaduse vahel erilist vahet ja ka Leonardo tööd teaduse ning tehnika vallas olid sama muljetavaldavad, kui tema kunstiline töö. Tema päevikud, kus on kokku umbes 13 000 lehekülge märkmeid ning joonistusi, oli edasilükkavaks jõuks moodsale kunstile ning looduslikule filosoofiale (tänapäevase teaduse eelkäija). Need märkmed olid tehtud ja korrastatud igapäevaselt läbi kogu Leonardo elu ja reiside, ta vaatles pidevalt maailma enda ümber. Päevikud on enamjaolt kirjutatud peegelkursiivis. Põhjuseks võis olla pigem praktika, kui saladuse pidamine, mida on tihti põhjuseks pakutud. Kuna Leonardo oli vasakukäeline, oli tal tõenäoliselt mugavam kirjutada paremalt vasakule. Tema joonistused ja märkmed näitavad tohutut huvide ulatust, alates poenimekirjadest ja inimestest, kes talle võlgu olid lõpetades kavanditega tiibade ja vee peal käimise kingade jaoks. Seal on maalide kompositsioone, uuringuid detailide, nägude ja emotsioonide, loomade, laste, lahkamiste, taimede, kivide moodustumise, veekeeriste, sõjamasinate, helikopterite ja arhitektuuri kohta. Need päevikud – alguses lihtsad erineva suuruse ja tüübiga lahtised paberid, mis pärast tema surma olid ta sõprade poolt levitatud – on leidnud oma tee suurtesse kogudesse nagu Windsori lossi Kuninglik Raamatukogu, Louvre, Hispaania Rahvusraamatukogu, Victoria ja Alberti Muuseum, Biblioteca Ambrosiana Milanos, kus on kaheteistosaline „Codex Atlanticus“ ja Briti Raamatukogu Londonis, mis on valiku „BL Arundel MS 263“-st pannud ka internetti. „Codex Leicester” on ainus Leonardo suur teadustöö, mis on erakätes. Selle omanik on Bill Gates ja see on kord aastas väljapanekul erinevates linnades üle maailma.

Teaduslikud uurimustööd

Leonardo lähenemine teadusele oli vaatlemine. Ta püüdis asjadest aru saada neid ülitäpselt kirjeldades ega toonud esile eksperimente ega teoreetilist seletamist. Kuna tal jäi puudu korralikust haridusest matemaatikas ja ladina keeles, siis tema kaasaegsed teadlased ei tunnistanud Leonardot kui teadlast, kuigi ta ise õpetas ladina keelt. 1490-ndatel õppis ta matemaatikat Luca Pacioli käe all. Päevikute sisust tuleb välja, et tal oli kavas välja anda hulk uurimustöid erinevatel teemadel. Tema töö anatoomia, valguse ja maastiku vaatlemise kohta kogus kokku tema õpilane Francesco Melzi. 1651. aastal avaldati need nime all „Kirjatöö Leonardo da Vinci maalide kohta“ Prantsusmaal ja Itaalias ning 1724. aastal Saksamaal gravüüridega klassikalise maalija Ncholas Poussini joonistuste põhjal. Frtijof Capra hiljutine põhjalik analüüs Leonardost kui teadlasest väidab, et tegu oli Galileost, Newtonist ja talle järgnevatest hoopis erineva teadlasega. Leonardo eksperimendid järgisid kindlat teaduslikku meetodit ja ta teooriad ning hüpoteesid ühendasid endas kunsti, eriti maalimist. Need tema ühendatud teooriad ja terviklik lähenemisviis teevad temast tänapäevase süsteemi teooria eelkäija.

Anatoomia

Leonardo ametlikud õpingud inimese keha anatoomia alal algasid Andrea del Verrocchio käe all, kui õpetaja nõudis, et kõik õpilased õpiksid anatoomiat. Kunstnikuna sai ta ruttu topograafilise anatoomia meistriks, joonistades üles palju uurimusi lihastest, kõõlustest ja teistest nähtavatest kehaosadest. Eduka kunstnikuna anti talle luba lahata inimlaipu Santa Mari Nuova haiglas Firenzes ja hiljem ka haiglates Milanos ja Roomas. Aastatel 1510 ja 1511 tegi ta koostööd doktor Marcantonio della Torrega. Koos valmistasid nad teoreetilise töö anatoomiast, mille tarvis tegi Leonardo üle 200 joonise. See avaldati 1680 aastal (161 aastat peale tema surma) nime all „Uurimustöö maalimisest“. Leonardo joonistas palju uurimusi inimskeletist ja selle osadest, lihastest ja kõõlustest, südamest ja veresoonkonnast, suguorganitest ning teistest siseorganitest. Ta tegi ühe esimestest teaduslikest joonistest lootest emakas. Kunstnikuna vaatles ta põhjalikult ning jäädvustas vanuse ning inimemotsioonide mõjud psühholoogiale, uurides eriti põhjalikult viha. Ta joonistas ka palju inimesi, kelle oli silmatorkavaid näolisi moonutusi või haigusilminguid. Ta uuris ja joonistas ka paljude teiste loomade anatoomiat, lahates lehmi, linde, ahve, karusid ja konni ning võrreldes oma joonistustel nende anatoomilist struktuuri inimese omaga. Ta viis läbi ka hulga uurimusi hobustest.

Inseneriteadus ja leiutised

Oma elu ajal oli Leonardo hinnatud insener. Kirjas Ludovico il Moro’le väitis ta end olevat võimeline looma igasuguseid masinaid nii linna kaitseks kui piiramiseks. Kui ta 1499-ndal aastal Veneetsiasse põgenes, leidis ta tööd insenerina ja töötas välja liikuvate barrikaadide süsteemi kaitsmaks linna rünnakute eest. Tal oli ka plaan, kuidas muuta Arno jõe voolu, et Pisa üle ujutada. Tema päevikud sisaldavad suurel hulgal leiutisi, nii praktilisi kui mittepraktilisi. Nende hulgas on muusikariistu, veepumpasi, ümberpööratava vända mehhanisme ja aurukahur. 1502. aastal tegi Leonardo plaani ühe sildeavaga 240 meetri pikkusest sillast Osmanite Sultan Beyazid II-le Istanbulis. Sild pidi olema Bosporuse suudmes, Kuldsarve lahel. Beyazid ei järginud projekti, kuna arvati, et sellise silla ehitamine on võimatu. Leonardo nägemus taastati 2001 aastal, kui ehitati Norras tema planeeritud sild väiksemates mõõtmetes. 17. mail 2006. aastal otsustas Türgi valitsus ehitada Leonardo silla üle Kuldsarve lahe. Pea kogu elu võlus Leonardot lend. Ta tegi palju uurimustöid lindude lennu kohta, kaasa arvatud „Lindude lennu kogumik“ 1505. aasta paiku, nagu ka plaane arvukate lennumasinate, nagu helikopter ja deltaplaan, jaoks. Enamus neist, nagu kruvihelikopter, mis ei tõusnud õhku, olid ebapraktilised. Kuid deltaplaan on edukalt ehitatud ja demonstreeritud.

Kirjandus

• František Jílek. "Mees Vincist", tõlkinud Leo Metsar, Kirjastus Kunst 1988

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides:

Leonardo da Vinci

• Art Gallery – Leonardo da Vinci
• Leonardo da Vinci võis olla araablane
• "Avastati Leonardo da Vinci käsikirja alla peitunud autoportree", Postimees Online 28. veebruar 2009
• "Leonardo varjatud looming näitusel", Eesti Päevaleht, 1. august 2009