Õigeusk

Allikas: Vikipeedia
Keskaja Vene õigeusu preestri (svastikaga) ametirüü

Õigeusk on katoliikluse ja protestantismi kõrval üks kristluse kolmest põhivoolust.

Õigeusu tunnistajaid nimetatakse õigeusulisteks, õigeusklikeks, õigeusklikeks kristlasteks või ortodoksideks.

Õigeusulised peavad õigeusku kristluse algseks kujuks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirik asutati 33 pKr Nelipühal ning selle asutajad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse (Ap 2:42). Apostellik suktsessioon ulatub tagasi algkiriku viie keskuseni – Rooma, Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Konstantinoopoli kirikuni.

Aastast 1054 on õigeusu kirik katoliku kirikust lahus (vaata suur kirikulõhe), sest peab hereesiateks sõna filioque usutunnistuses, paavsti pretensiooni täielikule autoroteedile kõikide kristlaste üle ning mõningaid muid katoliku kiriku õpetuslikke ja liturgilisi uuendusi.

Hiljem lisas katoliku kirik oma õpetusele teisigi dogmasid, mida õigeusu kirik peab hereetiliseks, sealhulgas paavsti ilmeksimatuse ja Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogma. Katoliku kirik peab õigeusu kirikut skismaatiliseks. Õigeusu kirik peab katoliku kirikut nii skismaatiliseks kui ka hereetiliseks.

Alles 9 sajandit hiljem, 1965. aastal, tühistasid Rooma paavst ja Konstantinoopoli patriarh Õigeusutunnistuse pooldajatele kehtestatud kirikuvande.

Kirikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patriarhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õigeusk Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õigeusule Eestis panid aluse bütsantslikust Konstantinoopolist lähtunud misjonärid XI. sajandil, kes lõid Peipsi taha Novgorodi piiskopkonna. Suurem eestlaste õigeusku minek toimus aga aastatel 1845-1848 usuvahetuse ajal.[1]

Õigeusu ajalugu Eestis käsitleb ka Eestist pärit Vene Õigeusu Kiriku patriarhi Aleksius II teos Õigeusk Eestimaal (vene keeles "Православие в Эстонии" Moskva 1999.).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]