Pank

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib rahaasutusest; geoloogia mõiste kohta vaata artiklit Pank (geoloogia); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Pank (täpsustus).

Pank on rahaasutus, mis tegeleb raha hoiustamise, laenamise, investeerimise ja teiste finantsteenuste osutamisega.

Pangad teenivad tulu laenuintresside, investeerimise ja finantsteenuste osutamise eest võetava tasu pealt.

Eristatakse universaalpanku ja eripanku, mis on spetsialiseerunud mingi kitsama finantsteenuse osutamisele.

Tänapäevased pangad tekkisid 14. ja 15. sajandi Itaalia kaubalinnades (Venezia, Genova).[1]

Panga mõiste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Royal Bank, Toronto

Pank on krediidiasutus.

Krediidiasutus on äriühing, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine.

Krediidiasutuste seadus[2]

Sõna „pank“ tuleb itaaliakeelsest sõnast "banco", mis tähendab poeletti[3]. Kõnekeeles nimetataks sõnaga "pank" ka paljude asjade kogumisega seotud asutusi, nt spermapank, andmepank jm. Krediidiasutuste seaduse kohaselt tohib sõna "pank" kasutada aga ainult krediidiasutus, kusjuures viimane on kohustatud seda ka oma ärinimes tegema[2].

Pangandus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on avalikkuselt raha kaasamine on lubatud ainult krediidiasutustel ja selleks on vaja tegevusluba. Eesti Vabariigis asutatud pankadele väljastab tegevusloa Finantsinspektsioon.[4]

Pank kui ettevõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Panga peamised ülesanded on järgmised:

  • säästude ja rahaliste tulude kogumine ning nende investeeringutesse paigutamine,
  • krediitide vahendamine,
  • maksete vahendamine,
  • rahakäibes kasutatavate krediidiinstrumentide loomine,
  • konsulteerimine ning majandusliku ja finantsinformatsiooni pakkumine[4].

Vastavalt Eestis kehtivale seadusele võib pank tegutseda aktsiaseltsi või ühistuna[2]. Erinevalt tavalisest aktsiaseltsist on krediidiasutuse asutamisel sissemakstav aktsiakapital olema tunduvalt suurem: 25 000 euro asemel vähemalt 5 000 000 eurot. Kuigi see summa on suur, moodustab omakapital pankade finantsstruktuuris väikese osa, tavaliselt alla 10%: domineerib võõrkapital, seal hulgas klientidelt kaasatud hoiused. Pankade peamiseks tuluallikaks on laenudelt teenitavad intressitulud. Samuti on tähtsal kohal pakutavate teenuste pealt võetavad tasud ja finantsinvesteeringutega seotud tulud.[4]

Intresse võib üldiselt nimetada pankuri riskipreemiaks. Panganduses esineb mitmesuguseid riske:

  • krediidirisk,
  • likviidsusrisk,
  • intressimäärarisk
  • välisvaluutarisk,
  • hinnarisk,
  • operatsiooniriskid[4].

Pankade tegevusvaldkonnad on erinevad: on panku, mis spetsialiseeruvad kitsale valdkonnale, näiteks investeerimispangad. Tänapäeval on enamik pankasid aga universaalsed ja pakuvad suurt hulka finantsteenuseid, millest olulisemad on

  • hoiustamisteenused,
  • krediiditeenused,
  • garantiiteenused,
  • väärtpaberiteenused,
  • finantsriskide kindlustusteenused,
  • sularaha- ja arveldusteenused,
  • mittesularahaliste maksevahendite (nt pangakaartide, reisitšekkide jt) väljastamine ja haldamine,
  • hoidla- ehk depooteenused,
  • informeerimis- ja nõustamisteenused (nt äriplaani koostamine, ettevõtte väärtuse hindamine, strateegilise- või finantsinvestori kaasamine, avalike emissioonide korraldamine, ettevõtte börsil noteerimise nõustamine, ühinemiste ja ülevõtmiste nõustamine, ettevõtte müügi nõustamine jms),
  • muud teenused, mis on lubatud krediidiasutuste seadusega[4].

Hoiused ja laenud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavainimese jaoks on tänapäeval väga oluline, et ta saaks raha hoida pangakontol ja teha sellega tehinguid. Sellist tavalist arvelduskontol olevat raha nimetatakse nõudmiseni hoiuseks. Pangad pakuvad palju erinevaid hoiustamisteenuseid, milleks on

  • nõudmiseni ehk jooksev hoius,
  • säästu- ehk kogumis- või kasvuhoius,
  • kasutus- ehk reservhoius,
  • tähtajaline hoius,
  • investeerimishoius,
  • üleöödeposiit.[4]

Teisalt on tavainimesele tähtis pangast laenu saamine. Sel puhul on tegu panga finantseerimistegevusega. Eraisikutele antavaid laene võib liigitada järgmiselt:

  • arvelduslaen,
  • limiidilaen,
  • krediitkaardilaen,
    • määratud tagasimaksega krediitkaardilaen,
    • püsimaksega krediitkaardilaen,
    • vaba tagasimaksega krediitkaardilaen,
  • väikelaen,
  • järelmaks,
  • eluasemelaen,
  • hüpoteeklaen,
  • riiklik õppelaen,
  • muud laenud[4].

Panganduse ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui võtta pangandust väga laia mõistena, võib selle algeid näha juba umbes 2000 aastat eKr Mesopotaamias. Pangad said alguse vajadusest hoiustada väärtuslikke kaupu, näiteks vilja. Alguses tegelesid sellega peamiselt templid ja paleed, sest need olid paremini turvatud. Eriti ohututeks peeti templeid, kuna neid valvasid jumalad ja seetõttu usuti, et templid on varguste eest kaitstud. [7]

Kui inimesed hakkasid arveldama kulla ja hõbedaga, muutus pangandus peamiselt väärismetallide keskseks. Rahvusvahelise kaubanduse arenemine tõi pankuritele uut tööd: valuuta vahetamine ja üldine müntide kontroll, et need sisaldaksid piisavalt kulda või hõbedat. Samuti kasutati pankurite abi rahvusvaheliste kaubandustehingute läbiviimisel. Selle asemel, et kulda üle mere viia, viidi hoopis kviitung, mis tõestas kulla olemasolu.[7]

Kullassepp kui varajane pankur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kullakang

Esimesed tõelised pangad ei olnud aga enam seotud raha vahetamise või müntide tootmisega, vaid olid taaskord seotud hoiustamisega. Nüüd hoiustati vilja asemel aga kulda ja hõbedat. Väga tihti juhtus, et pankuriks sai kullassepp, sest tema tegeles nagunii kullaga ja seega olid tal olemas selle hoiustamiseks turvalised võimalused. Jõukamatel inimestel tekkis kulla ülejääk – nad teenisid rohkem kui kulutasid. Kuna oma vara turvamine kodus oleks olnud kulukas, hakkasid inimesed oma vara hoiustama kullasseppade juures. Kullassepad hoiustasidki inimeste kulda ja teenisid selle eest väikest kasumit.[7]

Alguses pakkusid kullasseppadele konkurentsi ka valuutavahetajad. Kuna rahvusvaheline kaubandus tõi riikidesse sisse palju välisvaluutat, tekkis vajadus inimeste järele, kes muudaksid selle kodumaiseks rahaks. Nii tekkisidki inimesed, kes vermisid välismüntidest kodumaist raha. Kuna nad tegelesid rahaga, oli neil lihtne viia kokku inimesed kes vajasid laenu, ja need, kellel oli võimalik laenu anda.[7]

Esimesed tänapäevased pangad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõeliselt tänapäevased pangad tekkisid aga renessanssiajal Euroopas. Alates 16. sajandist jagunesid pangad peamiselt kaheks: valuutavahetuspankadeks ja deposiitpankadeks.[7]

Valuutavahetuspangad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valuutavahetuspangad ei tegelenud pangandusega selle tänapäevases tähenduses. Üks funktsioon oli välisvaluutaga arveldamine. Teine, peamine, funktsioon seisnes aga selles, et valuutavahetuspank võttis vastu väärismetalle ja muutis selle pangarahaks. Kui panka toodi kulda kullakangide või välisvaluutana, siis pank vermis sellest pangaraha, mida kaupmehed kohe aktsepteerisid. See tähendas, et kaubatehingut tehes ei pidanud enam kulda kaaluma ja hindama selle väärtust, vaid sai maksta müntidega, millel see oli juba kindlaks määratud. Valuutavahetuspangale tähendas see, et neil ei olnud kunagi vaja omakapitali – kliendile antava pangaraha väärtus oli võrdne sellega, mis panka toodi. Loomulikult arvestati teenuselt ka väike tasu. Algusajal töötasid valuutavahetuspankadena näiteks Hamburgi Pank ja Amsterdami Pank. Kuigi seda tüüpi pangad olid omal ajal väga tähtsad, lõpetas enamik neist tegevuse 19. sajandi teiseks pooleks.[7]

Deposiitpangad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deposiitpangad jätkasid ja arendasid edasi seda, millega tegelesid kullassepad. Selle asemel, et kulla hoiustamise eest tasu küsida, maksid deposiitpangad hoiustajatele intresse. Vastutasuks lubasid hoiustajad pangal oma kulla välja laenata, mille pealt pank suuremat intressi võttis. Selline tegevus tõi majandusse juurde hulgaliselt raha ja aitas kaasa arengule. Sarnaselt valuutavahetuspankadele, tekkis ka deposiitpankade juurde pangaraha. Siinkohal ei olnud selleks aga mündid, vaid tõendid selle kohta, kui palju oli inimesel pangas raha. Algselt toimus arveldamine suusõnaliste kokkulepetena, hiljem kirjalike kviitungitena, millest arenesid välja pangatšekid. Nimelt ei makstud kaupade eest enam kullaga, vaid kirjutati välja kviitung, mille võis viia panka ja pankur kandis ühe inimese arvelt kulla teise inimese arvele. Hiljem hakkasid pangad ise kviitungeid välja andma, millest arenes kullastandardil olev paberraha, mis tähendas, et teoreetiliselt oli võimalik viia raha panka ja saada vastu kindel kogus kulda. Tänapäevaks on enamik valuutasid kullastandardist loobunud. Deposiitpankadena asutati eri aegadel järgmised suured pangad: Inglismaa Pank, Veneetsia Pank, Rootsi Pank, Prantsusmaa Pank, Saksamaa Pank jt.[7]

Islami pangandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bank Teheran

Lääne tsivilisatsioonis on normaalne, et pankur annab laenu intressiga. See tähendab, et laenaja peab mingi aja möödudes maksma pankurile tagasi laenatud summa ja sellele lisaks teatud summa intressi. Islami seaduste kohaselt ei ole pankuril õigust intressi küsida[8]. On küll teatud tehingutasud, aga lääne pangasüsteemi peamist tuluallikat ei ole lubatud küsida. Kuidas siis islami pangandus toimib?

Kui tuua näitena ettevõtluslaen, siis lääne ühiskonnas saab ettevõtja laenu, teeb selle eest midagi, teenib kasumi. Kasumist maksab ta osa pangale intressina tagasi. Kui lääne ühiskonnas ettevõtmine ei õnnestu, on laenajal ikkagi vaja tasuda nii laen kui intressid. Seetõttu ei huvita üldiselt pankurit, kuidas laenaja raha kasutab, sest ebaõnnestumise korral saab pankur tagatiseks määratud kinnisvara. Islami ühiskonnas ei tohi laenudelt intressi küsida. Seega laenuandja sarnaneb pigem investoriga. Selle asemel, et võtta intressi, jagatakse pankuri ja ettevõtja vahel ära hoopis kasum. Kui ettevõtmine õnnestub ja tuleb kasum, siis laenaja tagastab laenu ja kokkulepitud osa kasumist (nt 50%). See tähendab, et laenaja kasum on seda suurem, mida paremini ettevõtmine õnnestub. See tagab olukorra, kus pankurid kaaluvad hoolega, kellele laenu anda ja kellele mitte. Tihti aitavad pankurid ettevõtjaid nõustamisega, kuna soovivad kasumit teenida. Kui projekt aga ebaõnnestub ja tekib kahjum, jääb osa kahjumist ka pankuri kanda.[9]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mereste, U. (2003). Majandusleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Köide II (N–Y) Lk 82. ISBN 9985701313
  2. 2,0 2,1 2,2 Krediidiasutuste seadus
  3. de Albuquerque, Martim (1855)Notes and Queries
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Andro Roos, Maire Nurmet, Priit Sander, Nadežda Ivanova. Finantsturud ja –institutsioonid, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012
  5. Finantsinspaktsioon:Turuosaliste nimekirjad
  6. Finantsinspektsioon:Turuosaliste nimekirjad
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Encyclopaedia Britannica
  8. Encyclopaedia Britannica
  9. Andro Roos. "Panganduse olemus ja ajalugu. Rahasüsteemid ja finantsturg", aine sissejuhatus pangandusse loenguslaidid, 2012

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]