Vabariik
Allikas: Vikipeedia
Vabariik on riigi valitsusvorm, kus riigipea valitakse regulaarselt toimuvatel valimistel. Tavaliselt valib riigipea kas riigi esindusorgan (näiteks parlament) või valijad.
Valitsemisvormid on kujunenud välja ajaloo jooksul ja tingitud selle riigi sotsiaal-majanduslikest oludest. Maades, kus kodanlik revolutsioon sai võidu, kehtestati vabariiklik valitsuskord (Prantsusmaal ja USAs). Teistes maades, kus kodanluse ja feodaalide vaheline võitlus lõppes kompromissiga, säilus monarhistlik valitsemisvorm, mis kohandus võimule tulnud kodanlusega (Inglismaal, Hollandis ja Jaapanis).
Peale I Maailmasõda toimunud demokraatliku liikumise tõusu tagajärjel varisesid monarhiad Saksamaal, Austrias kokku, peale II Maailmasõda Itaalias, 1970ndatel Kreekas.
Minevikus oli vabariigi ja monarhia vahe poliitilise korra demokraalikkuse erinevuses. Kaasaja arenenud riikides ei sõltu demokraatlikkus ja ebademokraatlikkus või tsentraliseeritus (unitaarriik) ja hajutatud võim (föderaalne vabariik) vahetult riigi valitsusvormist, kuigi viimane avaldab mõju kõrgemate riigiorganite struktuurile ja omavahelistele suhetele, nende volitustele ning reaalsele poliitilisele staatusele.
[redigeeri] Presidentaalne vabariik
Presidentaalne vabariigis on presidendil oluline roll: ta on korraga riigipea ja valitsusjuht. Peaministrit sellistes vabariikides ei ole. Valitsus moodustatakse väljaspool parlamenti: president nimetab valitsuse liikmed sõltumata parlamendist (USAs senati heakskiidul). Ministrid on kohustatud ajama presidendi poolt etteantud poliitikat. Nad on vastutavad presidendi ja mitte parlamendi ees.
Parlamendil on õigus avaldada valitsusele või selle üksikutele liikmetele umbusaldust, kuid see ei too kaasa nende tagasiastumist. Presidentaalses vabariigis valitakse riigipea parlamendist sõltumatult või erilise valijameeste kogu poolt (USA), või otsestel valimistel valijate poolt (Mehhikos, Venetsueelas, Kolumbias jt). Valimisel saavad riigipead "rahva otsese mandaadi", mis lubab presidendil ja tema valitsusel teatud olukordades seista parlamendi vastu: presidendil on parlamendis vastuvõetud seadustele edasilükkava veto õigus. Presidendiks saab presidendivalimistel võitnud partei liider. Parlamendis võib enamus olla ka teisel parteil.
Presidentaalses vabariigis luuakse soodsad eeldused võimu kontsentreerumiseks täitevvõimu kätte ja eelkõige presidendi kätte. Presidentaalse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Ameerika Ühendriigid, kus selline vorm ka esmakordselt sisse viidi. Euroopas on see vähe levinud, kuid Ladina-Ameerikas esineb presidentaalse vabariigi vorm, kus president on praktiliselt sõltumatu, kohtu ja seadusandliku võimu poolt nõrgalt kontrollitav.
Aafrikas ja Aasias on levinud presidentaalne-monokraatilik vabariik. Seal on presidendil eriline staatus ainuisikulise täitevvõimu kandjana, kellel on laialdased volitused ja kes on sõltumatu seadusandlikust võimust ja kohtust. Presidendivalimised omavad rituaalset iseloomu ja nende vahetamine toimub põhiliselt sõjaväelise riigipöörde teel. Erinevalt klassikalistest presidentaalsetest vabariikidest, kannab valitsus parlamendi ees formaalset vastutust, kuid president võb parlamendi laiali saata. Autoritaarsete režiimide tingimustes võtab vabariiklik vorm spetsiifilised jooned: tihti ei kuulutata presidendiks mitte valitud isikut, vaid see, kes kuulutas end presidendiks riigipöörde järel (Pinochet).
[redigeeri] Parlamentaarne vabariik
 |
| Erinevad riigivalitsemise vormid maailmas |
|---|
|
Vabariik ██ Presidentaalne valitsemise vorm koos parlamendiga, kus täidesaateva võimu kohustused on jaotatud ██ Semipresidentaalne vabariik Monarhistlik riik ██ Konstitutsiooniline monarhia Erilised Seisuga: Aprill 2006
|
Parlamentaarset vabariiki iseloomustab valitsuse formeerimine parlamendi alusel ja selle formaalne vastutus parlamendi ees. Riigipeal on selles süsteemis tagasihoidlik roll, kuigi formaalselt võivad tal mitmekülgsed volitused olla. Parlamendil on peale seadusandlike ja eelarve kinnitamise volituste ka õigus valitsuse tegevust kontrollida. President ei nimeta valitsust omal äranägemisel, vaid parlamendis (kahekojalise parlamendi puhul alamkojas) enamuse moodustavate parteide või nende kooalisatsioonide esindajate hulgast. Valitsusele parlamendi poolt umbusalduse avaldamine toob kaasa valitsuse või parlamendi errumineku ja erakorralised valimised. Et valitsus moodustatakse enamuse saanud parteide esindajate hulgast, siis saavad nad kontrolli parlamendi üle. Valitsus juhib riiki ja valitsusjuht (peaminister, kantsler) on riigis poliitiliselt tähtsaim isik. Presidendi volitusi, välja arvatud esindusisikuna, teostatakse valitsuse nõusolekul.
Parlamentaarse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Itaalia 1947. aasta konstitutsiooni põhjal. Samuti on parlamentaarsed vabariigid Eesti, Saksamaa, Austria, Šveits, Island, Iirimaa jne.
Vabariiklike valitsusvormidega riikide hulgas on ka selliseid, kus leidub nii presidentaalsuse kui parlamentarismi tunnuseid. Selline valitsusvorm on Prantsusmaa 1958. aasta konstitutsiooni alusel. Kuigi on säilinud hulk parlamentarismi atribuute, tugevdas konstitutsioon oluliselt presidentaalset võimu. Et president on valitud otsestel üldvalimistel, on tal laiad volitused ja ka parlamendi laialisaatmise õigus. President nimetab valitsuse ilma parlamendi osavõtuta, kuid arvestades poliitiliste jõudude vahekorda Rahvuskogus.
Presidentaalse ja parlamentaarse vabariigi tunnustega on ka Soome ja Portugal. Eriline vabariigi vorm on teokraatlik vabariik, kus valitseb islami vaimulikkond. Iraani 1979. aasta konstitutsioon näeb ette nii valitava presidendi ametiposti kui ka riigijuhi, kelleks on kõrgem vaimulik, kel on riigiasjades oluline mõjuvõim.
