Benito Mussolini

Allikas: Vikipeedia
Benito Mussolini
Benito Mussolini
Itaalia peaminister
Ametiaeg
31. oktoober 1922 – 25. juuli 1943
Eelnev Luigi Facta
Järgnev Pietro Badoglio
Itaalia fašistide duce
Ametiaeg
23. märts 1919 – 28. aprill 1945
Eelnev Positsioon loodi
Järgnev Positsioon kaotati
Itaalia Sotsiaalse Vabariigi duce
Ametiaeg
23. september 1943 – 25. aprill 1945
Eelnev Ametikoht loodi
Järgnev Ametikoht kaotati
Isikuandmed
Sünninimi Benito Amilcare Andrea Mussolini
Sündinud 29. juuli 1883
Predappio, Itaalia
Surnud 28. aprill 1945 (61-aastaselt)
Giulino di Mezzegra, Itaalia
Erakond Itaalia Sotsialistlik Partei (1901-1914)
Fasci Italiani di Combattimento (1914-1921)
Rahvuslik Fašistlik Partei (1921-1943)
Vabariiklik Fašistlik Partei (1943-1945)
Abikaasa Rachele Mussolini (1915-1945)
Elukoht San Cassiano kalmistu, Predappio, Itaalia (viimne puhkepaik)
Elukutse ajakirjanik
romaanikirjanik
õpetaja
Autogramm
Sõjaväeline karjäär
Truudusvanne Itaalia kuningriik
Teenistus Itaalia kuninglik armee:
11. bersaglieri rügement
Teenistusaeg 1915-1917
Auaste Impeeriumi esimene marssal
Kapral
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Teine Itaalia-Etioopia sõda
Itaalia sissetung Albaaniasse
Itaalia-Kreeka sõda
Teine maailmasõda
Autasud Eesti Vabadusristi III liigi 1. järk (1925)

Benito Amilcare Andrea Mussolini VR III/1 (hüüdnimi itaalia keeles Il Duce 'juht'; 29. juuli 1883 Predappio, Forli provints28. aprill 1945 Giulino) oli Itaalia kuningriigi peaminister ja diktaator aastail 19221943 ja seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksa Kolmanda Riigi marionettvõimuna Itaalia Sotsiaalset Vabariiki (Salò vabariik).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses, mis ei võimaldanud tal omandada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuid õpetaja ametit ei pidanud ta kaua. Itaalia-Türgi sõja päevil (19101911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L'Avanti ('Edasi').

Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antandi poolel. Kuna aga sotsialistid olid haaratud patsifismi ideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti oktoobris 1914 Itaalia sotsialistide parteist välja ja oli kuni sõja lõpuni Antandi valitsuste palgaline mõjuagent, avaldades ajakirjanduses patsifistliku sisuga artikleid. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Põhiline toetajaskond olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud ja futuristid. Fašistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit ning tegelesid ka tänapäeva mõistes "katusepakkumisega".

Võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Oktoobris 1922 organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia valitsusele ja kuningale Vittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni, nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31. oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Antifašistidel keelati riigist lahkuda, nende üle mõisteti kohut, paljud hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. Huvitaval kombel ei kiusatud Mussolini võimuloleku ajal Itaalias juute taga, isegi kõik sünagoogid jäid terveks. 1927. aastal loodi antifašistide jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile.

 Pikemalt artiklis Itaalia kuningriik (1861–1946)#Fašism (1922–1943)

Abessiinia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal võimule tulnud Adolf Hitleri toetusega ja Prantsusmaa heasoovliku neutraliteediga vallutas Mussolini juhitav Itaalia 1935.–1936. aastal toimunud sõjakäigu ajal Abessiinia.

Hispaania kodusõda[muuda | muuda lähteteksti]

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Vasakult paremale on näha endise kommunistliku poliitiku Nicola Bombacci, hertsog Benito Mussolini, tema truu armastatu Clara Petacci, minister Alessandro Pavolini ja tunnustatud fašistliku poliitiku Achille Starace'i elutuid surnukehi, mida eksponeeritakse Plaza Loretos. Milano linn 1945. aastal.

Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aasta juulis ta kukutati ja arreteeriti Itaalia kuninga käsul. Sakslased vabastasid Mussolini Operatsioon Tamm käigus, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aasta 28. aprillil lasti Mussolini Como järve äärses Giulino külas maha. Tema ja ta armukese laipa näidati avalikult Milano rahva ees.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

„Ma pole kunagi teinud viga, kui ma olen talitanud oma instinkti järele; kuid ma olen alati teinud väärsamme, kui ma olen alistund mõistusele. Ma ei süüdista kedagi, ma ei laida kedagi peale iseenda. Ma isiklikult olen vastutav nii asjakäigu eest, mis on hästi tehtud ning millest maailmal pole võimalik lahti ütelda, samuti kui ka mu nõrkuste ning mu laostumise eest.[1]

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mussolini viimne intervjuu. Välis-Eesti, 21. märts 1948, nr. 12, lk. 6.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Luigi Facta
Itaalia peaminister
19221943
Järgnev
Pietro Badoglio
Eelnev
Paolino Taddei
Luigi Federzoni
Itaalia siseminister
19221924
1926–1943
Järgnev
Luigi Federzoni
Bruno Fornaciari
Eelnev
Antonino Di Giorgio
Pietro Gazzera
Itaalia sõjaminister
1925–1929
1933–1943
Järgnev
Pietro Gazzera
Antonio Sorice
Eelnev
Carlo Schanzer
Dino Grandi
Galeazzo Ciano
Itaalia välisminister
1922–1929
1932–1936
1943
Järgnev
Dino Grandi
Galeazzo Ciano
Raffaele Guariglia

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]