Itaalia ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Satelliidifoto Apenniini poolsaarest

Itaalia ajalugu on Apenniini poolsaare ning Itaalia ajalooliste alade (Põhja-Itaalia, Kesk-Itaalia ja Lõuna-Itaalia) ning ajalooliste piirkondande (Lombardia, Liguuria, Toscana, Sitsiilia, Sardiinia, Liguuria, Piemonte, Veneto jt) sündmuste kirjeldus. Itaalia ajalugu ulatub tagasi etruskide aega. Itaalia ajalugu on läbi põimunud varakeskaegsete germaani hõimude riikide, keskaegse Saksa-Rooma riigi ja Habsburgide valitsemisega. See on täis sõdasid ja lõhenemisi.

Enne 19. sajandit oli Apenniini poolsaar poliitiliselt ühendatud vaid kahel korral: Rooma riigi võimu all (roomlased olid 3. sajandiks eKr alistanud teised Itaalia hõimud) ja 6. sajandil Bütsantsi võimu all.

Esiaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

u 5500 eKr – maaharimine levis Lõuna-Itaaliasse ja Sitsiiliasse,

Vanaaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia vanaaeg

Vanaajal: 900 eKr – Esimesed jäljed rauaajast Itaalias; Villanova periood, u 850 eKr – esimesed külad Rooma Palatinuse künkal, u 800 eKr – Itaaliasse ilmusid etruskid, 753 eKr – legendaarne Rooma linna asutamine Romuluse poolt

8. sajand eKr: 736 eKrSürakuusa linna asutamine Sitsiilias Korintose kolonistide poolt ja Vana-Kreeka kreeka kolooniate ala Lõuna-Itaalia rannikul Taranto lahe ääres, mis hõlmas eelkõige ahhaia kolooniaid Tarast, Krotonit ja Sybarist, samuti põhja pool asunud Kymet ja Neapolis (Suur-Kreeka). 7. sajand eKr: 616 eKrKesk-Itaalias, Roomas tuli võimule etruski kuningas Tarquinius I, u 600 eKr – Roomast sai linn. 6. sajand eKr: 587 eKrgallid vallutasid Põhja-Itaalia, 509 eKr – viimane etruski kuningas Tarquinius Superbus aeti Roomast välja, 510 eKrRooma vabariigi rajamine.

Rooma riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma vabariigi ja Rooma riigi lainemeine ajavahemikul 218 eKr kuni 117 aastani
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma riik, Latium, Liguuria,

5. sajand eKr: 496 eKr – roomlased alistasid Regilluse järve juures latiinid, 474 eKr – etruskide rünnak Cumae linnale löödi kreeklaste poolt tagasi. Etruskide positsioon nõrgenes, Rooma oma tugevnes. 4. sajand eKr: 396 eKr – roomlased vallutasid etruskidelt Veji linna. Rooma vallutuste algus, 387 eKr – gallid vallutasid Rooma, 380 eKr – Rooma ümbritseti müüriga püsides nii kaitstuna ligi 800 aastat, 370 eKr – uus seadus lubas plebeide valimist konsuliks, 367 eKr – rooma sõjavägi jagatati leegionideks ja sai elukutselise väljaõppe muutudes nii Vahemere rahvaste tugevaimaks, 340 eKr – puhkes nn liitlaste sõda Rooma ja Latiumi liitlaste vahel, kes nõudsid võrdseid õigusi, 338 eKr – Rooma saatis laiali Latiinide liidu ja võttis liitlased enda alla. Campania liideti Rooma riigiga, 327 eKrTeine samniidi sõda Apenniinide keskosas. Roomlased said lüüa, 310 eKr – ehitati Via Appia, esimene Rooma riigi suur maantee.

3. sajand eKr: 298 eKrKolmas samniidi sõda; peale võitu Sentinumi lahingus ulatus Rooma territoorium Napoli lahest Aadria mereni, 287 eKrpatriitside ja plebeide võitlus lõppes; mõlemad tunnistati võrdseks. Uus kihistus tekkis varalisel pinnal, 279 eKrPhyrros võitis Rooma Heracleia all, 275 eKr – Phyrros kaotas Beneventumi lahingu ja taganes Itaaliast, 272 eKr – Rooma vallutas Tarentumi. Lõuna-Itaalia kreeka linnriigid jäid Rooma ülemvõimu alla. Kreeka kultuur hakkas mõjutama Rooma elu, 262 eKr – roomlased vallutasid Argigentumi Sitsiilias, 241 eKr – roomlased võitsid Kartaago merelahingus Egadi saarte juures ja said endale Sitsiilia lääneosa. Sellest sai esimene Rooma provints, 238 eKr – Rooma vallutas Sardiinia ja Korsika, 223 eKr – Rooma vallutas gallidelt Põhja-Itaalia (Gallia Cisalpina), 217 eKr – Hannibal võitis Roomat Transimena järve juures. 2. sajand eKr: u 180 eKr – roomlased alistasid Alpide ja Apenniinide vahel elavad keldid, 132 eKr – mässajate ristilöömisega lõppenud orjade ülestõus Sitsiilias, 104 eKr – orjade ülestõus Sitsiilias. 1. sajand eKr: 89 eKr – kõigile Itaalia elanikele anti Rooma kodakondsus, 73 eKrgladiaator Spartacuse ülestõus,

Rooma keisririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma keisririik aastal 117 pKr oma suurimates piirides
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma keisririik

27 eKr – Octavianus võttis endale nimeks Augustus. Alguse sai Rooma impeeriumi ajajärk. 1. sajand: 9 – Roomas pühitseti sisse rahualtar Ara Pacis, 17 – Tiberius määras keisririigi piiriks Reini ja Doonau jõe, 46Traakia sai Rooma provintsiks, 64 – Rooma linn põles, 79Vesuuvi purske tagajärjel hävisid Pompeji ja Herculaneum, 80Colosseumi sisseõnnistamise mängud.

2. sajand: 105Daakiast sai Rooma provints, 134 – valmis Hadrianuse villa Tivolis, 167 – Roomas möllas katk. 3. sajand: 216 – valmisid Caracalla termid Roomas, 222 – Roomas tapeti paavst Callistus, 235 – alguse sai nn sõdurkeisrite periood, mille jooksul (kuni aastani 285) valitses u 20 keisrit, 258alemannid ja sueebid tungisid Põhja-Itaaliasse, kuid said Milano all lüüa, 284Diocletianus jagas Rooma keisririigi ida– ja lääenpoolseks osaks.

Lääne-Rooma keisririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lääne-Rooma keisririik

4. sajand: 313Milano ediktiga kuulutati välja usuvabadus. Licinius ühendas Ida-Rooma oma valitsemise alla, 324Constantinus Suurest sai pärast Liciniuse alistamist kogu Rooma valitseja, 382 – Rooma keiserlik õukond asus ümber Milanosse, 391Theodosius kuulutas kristluse Rooma riigiusuks.

Läänegootide sissetung Põhja-Itaaliasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. sajand: 401läänegoodid tungisid Põhja-Itaaliasse, 402 – läänegoodid tõrjuti peale Stilicho poolt juhitud Rooma vägede käest lüüasaamist Itaaliast välja. Keisri õukond asus ümber Ravennasse, 410Alarichi juhitud läänegoodid rüüstasid Roomat, 452hunnid tungisid Itaaliasse ja rüüstasid muuhulgas Paduat ja Veronat. Hunnide eest põgenenud itaallased asutasid Veneetsia, 455vandaalid rüüstasid Roomat, 468 – vandaalid vallutasid Sitsiilia.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsants oma suurimas ulatuses aastal 555. (Vasallid roosa tooniga)

Varakeskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Varakeskaeg, Suur rahvasterändamine
Idagootide kuningriik oma suurimas ulatuses.
Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia keskaeg

476 – germaani väepealik Odoaker kukutas viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse, Lääne-Rooma riik varises kokku.

Idagootide kuningriik, Rooma paavst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Langobardide kuningriik oma suurimas ulatuses
Next.svg Pikemalt artiklis Idagootide kuningriik

492 – Itaaliasse tungisid idagoodid. Theoderich Suur alistas Odoakeri ja rajas Itaalia kuningriigi pealinnaga Ravennas.

6. sajand: 535Bütsantsi väejuht Belisarios tungis Lõuna-Itaaliasse, Gooti sõjad (535554) Ida-Rooma riigi ja Idagootide kuningriigi vahel Itaalias, Dalmaatsias, Sardiinias, Sitsiilias ja Korsikal, 563 – Belisarios vallutas Rooma, 540 – Bütsantsi väed vallutasid Ravenna, 550 – Belisarios lahkus Itaaliast. Rooma vallutasid idagoodid Totila juhtimisel, 552 – Totila tapeti Busta Gallorumi lahingus Bütsantsi vastu võideldes.

Veneetsia vabariik (697–1797) ca 1000 aastal

Langobardide kuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Langobardide kuningriik

568 – Itaaliasse tungisid langobardid, 572 – peale Pavia langemist oli langobardide käes kogu Põhja-Itaalia, 590 – paavstiks sai Gregorius Suur, kes 598. aastal loovutas lepinguga Põhja-Itaalia langobardidele. 7. sajand: 603 – itaalia langobardid pöördusid katoliku usku, 663Konstants II tungis Itaaliasse ja rüüstas Rooma, 697Veneetsias valiti esimene doodž. 8. sajand: 712Liutprand sai langobardide kuningaks ja üritas Itaaliat ühendada, 728 – Liutprand vallutas kogu Bütsansti käes olnud Itaalia ala peale Ravenna, 733Leo III allutas Sitsiilia ja Kalaabria Konstantinoopoli kiriku võimule, 742 – Liutprand allutas endale Spoleto ja Benevento hertsogiriigid, 751 – kuningas Aistulf allutas Ravenna; Bütsantsi valitsemine Põhja-Itaalias sai läbi.

Frangi riik, Kirikuriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Frangi riigi laienemine

753Frangi riigi kuningas Pippin III tungis Itaaliasse, 756Karolingide kaitse all loodi paavsti Kirikuriik, 772 – paavst Hadrianus I palus langobardide vastu appi Karl Suure, 774frangid Karl Suure juhtimisel vallutasid langobardide riigi liites selle Frangi riigiga.

Next.svg Pikemalt artiklis Frangi riik, Kirikuriik, Rooma paavst

9. sajand: 800Frangi riigi kuningas Karl Suur krooniti Roomas paavsti poolt Püha Rooma riigi keisriks. Tekkis liit Frangi riigi ja katoliku kiriku vahel, Karl Suure (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutati langobardide kuningriik Põhja-Itaalias, Saksimaa ning Baieri. Karolingide valitsemise all olevat Frangi riiki tuntakse ka kui Karolingide impeeriumit.

Kesk-Frangi riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia kuningriik kuningas Lothar II valitsemise ajal (948-950)
Frangi riigi kolmeks jagamine Verduni lepinguga aastal 843: Lääne-Frangi riik (roosa), Kesk-Frangi riik (roheline) ja Ida-Frangi riik (kollane).
Next.svg Pikemalt artiklis Kesk-Frangi riik, Itaalia kuningriik (888–961), Lotharingia

843. aastal loodi Verduni lepinguga, üürike Kesk-Frangi riikmis jagas Karolingide impeeriumi Frangi riik keisri Ludwig Vaga poegade vahel. Paiknedes Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, koosnes Kesk-Frangi riik frankide territooriumist Reini ja Schelde jõgede vahel (hiljem tuntud kui Lotring), Friisimaast Põhjamere rannikul, endisest Burgundia kuningriigist (välja arvatud läänepoolne osa, hilisem Bourgogne) ja Provence'ist, samuti Itaalia kuningriigist.

851maavärin Roomas, 873bütsantslased võtsid Kagu-Itaalias Bari saratseenidelt tagasi ja moodustasid Itaalia katepanikioni, 878saratseenid vallutasid Bütsantsi käes oleva Sürakuusa ja haarasid kontrolli Sitsiilia üle, 898 – Itaaliasse tungisid madjarid ja rüüstasid Paviat.

Saksa-Rooma riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riik
Saksa-Rooma riigi ja Itaalia alad ca 1000. aastal

Aastal 951 abiellus Saksa kuningas Otto I viimase Itaalia kuninga Lothar II lese Adelheidiga ja võttis Pavias Lombardia raudkrooni rivaalitseva Ivrea markkrahvi Berengari eest. Kui aastal 960 ründas Berengar Kirikuriiki, vallutas paavst Johannes XII kutsutud kuningas Otto Itaalia kuningriigi ja kroonis end 2. veebruaril 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik.

Araablaste sissetung Sitsiiliasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia aastal 1000. Sitsiilia emiraat heleroheline.
Itaalia katepanikioni ligikaudne territoriaalne ulatus 11. sajandi algul. Keskaegsete kreeka nimede kõrval on antud tänapäevased (inglisepärased) linnaninmed.

10. sajand: 965. aastaks vallutati araablaste poolt Lõuna-Itaalias, Sitsiilia saar ja asutati Sitsiilia emiraat, 980Saksa-Rooma keiser Otto II asus Itaalias araablaste vastu sõdima, 982 – Otto II sai araablastelt Itaalias lüüa.

Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse

11. sajand: 1027normannid asusid sõdima Lõuna-Itaalias, 1030Napoli hertsog kinkis normanni rüütlile Rainulfile Aversa maakonna, 1047 – normannid vallutasid Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia, 1053 – paavst Leo IX asus normanne Itaaliast välja ajama kuid sai Civitate all lüüa, 1071 – normannid vallutasid viimased Bütsansti itaalia valdused Bari ja Brindisi, 1072 – normannid vallutasid Palermo ja Amalfi, 1076 – langobardide viimane tugipunkt Salerno langes normannide kätte, 1084 – Rooma alistus Saksa-Rooma keiser Heinrich IV-le; ametisse sai vastupaavst Clemens III.

Next.svg Pikemalt artiklis Sitsiilia krahvkond (1071–1130), Sitsiilia kuningriik (1130–1816), Napoli kuningriik (1282–1816), Sardiinia kuningriik (1297–1861)

Kõrgkeskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kõrgkeskaeg

Lõuna- ja Kesk-Itaalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. sajandil oli Lõuna-Itaalia kolme kultuuri — katoliikliku läänekristluse, ortodoksse idakristluse ning araabia maailma kokkupuutepunkt. Apenniini poolsaare lõunaosa kuulus formaalselt Bütsantsile, Sitsiilia oli jagunenud moslemiriigikeste vahel. Aastatel 10711130 ühendasid normanni päritolu hertsogid Sitsiilia ja Apenniini poolsaare lõunaosa oma valitsuse alla. Sitsiilia kuningriik keskusega Palermos oli paljurahvuseline seni, kuni Friedrich II asustas moslemid ümber Lucerasse. Ka riigi kese kandus samal ajal mujale: uuteks pealinnadeks said Foggia ning Napoli. Friedrichi surmale järgnenud segaduste järel läks võim 1266 Anjou ja Provence'i hertsogile Charles'ile. Eeskätt sisserände tõttu oli kuningriik selleks ajaks peaaegu puhtalt katoliiklik. Viimased moslemid orjastati aastal 1300. 1282. aasta Sitsiilia ülestõusu (Sitsiilia õhtumissa/Vespri ülestõusu) tulemusel eraldus Anjoude valitsuse alt Sitsiilia. Saare kuningaks valiti Aragóni kuningas Pedro III (Sitsiilias Pietro I). Tekkinud kahe kuningriigi vahel jäid suhted mitme sajandi vältel pinevaks. Kuni 15. sajandi keskpaiku ühendas Aragoonia kuningas Alfonso V saare ja maismaa, "Mõlema Sitsiilia Kuningriigina".

11. sajandi algul domineerisid nii Sitsiilias kui Kalaabrias kreeka ja araabia keel. Kreeka asustus Apenniini poolsaarel pärineb juba Magna Graecia perioodist, Bütsantsi valitsuse ajal 10.-11. sajandil oli kreeka keele mõju ja tähtsus väga suur. Sitsiilias tõi järgnev normannide võim kaasa isegi kreeka kogukondade tugevnemise. Paljud moslemid kreekastusid, Kalaabrias ja Sitsiilias kreeka keele tähtsus aga langes. Koos moslemi elanikkonnaga hääbus ka araabia keel. 14. sajandist alates domineeris kogu Itaalias rahvaladina keel, praeguse itaalia keele eellane. Araabia keel säilis mõningal määral vaid juudikogukondades.

11.-13. sajandil arenes ja kindlustus Kirikuriik keskusega Roomas. Paavstid pidasid Apenniini poolsaare keskosa "Peetruse päranduseks" (Patrimonium Petri): maadeks, millele kirikul oli ainuõigus. Selle väite juriidiliseks aluseks oli Constantinuse kingitus: dokument, mille järgi Rooma keiser Constantinus I oli andnud kõrgeima võimu impeeriumis paavstile. (Renessansiajal tõestati, et see oli võltsing.) Seega seisis paavsti võim keisrist kõrgemal. Võimu ja maade jagamine põhjustas pidevaid sõdu Saksa-Rooma keisritega. Paavstid liikusid oma valdustes palju ringi, resideerusid paljudes linnades ning osalesid kohapeal valitsemis- ning usuasjade korraldamises. See aitas valdusi konsolideerida.

Sardiinia seisis 11. sajandi algul edukalt vastu moslemite rünnakutele. Endise Bütsantsi valdusena domineeris seal kreeka-katoliku usk, järgnevate sajandite jooksul muutus valitsevaks roomakatoliiklu.s Poliitiliselt läks Sardiinia 12. sajandil Pisa mõju alla kuni aragonlaste vallutuseni 13231325. Saar oli Pisa linnale väga oluline sissetulekuallikas: enne aragonlaste sissetungi täitis maa kuni kolmandiku linna eelarvest. Tänu kaubandusele arenesid kiiresti linnad. 14. sajandi algul oli Cagliaris 10 000 elanikku.

Põhja-Itaalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. sajandil kaotas Põhja-Itaalias asuv Itaalia kuningriik praktiliselt igasuguse teovõime ning tegelik võim kandus linnadele. Esialgu said kuninga esidajaks linnades asunud piiskopid. Sajandi lõpust alates hakkasid linnade mõjukad isikud piiskoppe kõrvale tõrjuma. Tekkisid linnkommuunid, kus ainuvalitsejat asendas aristokraatlik demokraatia. 13. sajandi jooksul omandasid aristokraatide kõrval olulise rolli gildid. Niisuguseid linnkommuune nimetati societas populi või Popolo. Keskvõimu puudumisega kaasnesid konfliktid nii linnade vahel kui sees, ühise vaenlase korral võisid linnad aga ka omavahel liituda. Tuntuim niisugune liit oli 1167 asutatud Lombardia Liiga. Fraktsioonide tasakaalustamiseks loodi hiljem linnadele suurte volitustega linnapea (podesta) ametikoht. Podesta erapooletuse tagamiseks valiti ta sageli väljastpoolt, ka tema ametiaeg oli lühike, tavaliselt kuni aasta. 13. sajandi lõpuks läks võim linnades enamasti ühe vanema (signori) kätte. Mõnikord toimus see evolutsiooni tulemusel (näiteks Scotti Piacenzas või della Scala Veronas), mõnel pool aga pika võimuvõitluse järel (Viscontid Milanos).

11. sajandil kasvas Itaalia linnade roll Vahemerel. Rekonkista, ristisõdade ning moslemite vastu peetud muude sõdadega seoses oli vaja vedada nii sõjamehi kui varustust. Nii said Veneetsia, Genua ja Pisa kaupmehed lisaks heale teenistusele ka arvukalt privileege paljudes Vahemere linnades. Nii valitsesid Vahemerd ning kaubateid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Bütsantsi ning Lääne-Euroopa vahel 12. sajandi lõpust alates Itaalia linnad. Kolme linna omavahelises rivaalitsemises jäi Pisa aastal 1284 Meloria merelahingus alla, Pisa sadam muutus aga üha olulisemaks kiirelt kasvavale Firenzele. Olulisimad tolle aja Vahemere laevatüübid oli kitsas ning kiire, aerude jõul liikuv galeer ning laiemad ja aeglasemad purjede jõul liikuvad kaubalaevad. Suuremad laevad olid üle 30 meetri pikad ning veeväljasurvega üle 1000 tonni. Sel ajal võeti kasutusele magnetkompass ning endisi külgedel asuvaid tüürmõlasid asendav ahtris asuv tüür. Riskantne, aga tulus meresõit aitas kaasa linnade majanduse arengule. Kallist kaubareisi rahastati sageli hulgakesi (commenda), tekkisid pangad ning riskide vähendamiseks kindlustus, arenes rahvusvaheline kaubandusõigus. Nii sai Põhja-Itaaliast tolle aja Lääne-Euroopa kõige jõukam ja arenenum piirkond.

Külaelu koondus kiriku ümber. Piirkondlikku ühtekuuluvustunnet aitasid tugevdada tähtpäevad, usutalitused, tööd ja muu vastastikune abi ning ühine vastuhakkamine võõrastele. Linnade jõukus ei tähendanud aga linnade tagamaade jõukust. 13. sajandi jooksul kasvasid kiiresti külakogukondade maksud, linnadele tuli anda soodsat laenu, maksta külades viibivate ametnike tasu ning osaleda sõjaväe- ja tööteenistuses. Sageli määrasid linnad põllumajandussaadustele enda jaoks soodsad hinnad. Majandusraskused sundisid külasid müüma ühisvalduses olevad karjamaad ja metsad, mida just vaesem rahvas enne kasutas. Sajandi lõpul olid paljud maapiirkonnad niivõrd vaesunud, et ei suutnud enam makse maksta. Kõige hinnatum vili oli nisu, kasvatati ka otra, kastaneid, oliive ja viinamarju.

Eluolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne linnade kiirest kasvust tingitud ruumipuudust olid majad Itaalias valdavalt ühe-kahekordsed. Ülemist korrust kasutati eluruumide ja alumist panipaigana. Majades võis olla köök, linnades kasutati aga ka ühiskööke. Asju oli kodudes meie mõistes vähe: natuke mööblit, riideid, savinõud, tööriistad. Metallanumad ja klaas olid kallid. Rikastel võis olla ka siidriideid, hõbeehteid ning relvi.

12. sajandist on andmeid võimude püüetest hoida linnades puhtust. Näiteks oli Palermos munitsipaalprügimägi, Perugias ja Umbrias ehitati veevärk ning Friedrich II püüdis piirata loomaraibetega levivaid nakkusi. Suremus oli keskajal suur, enne 10-aastaseks saamist suri kuni pool lastest ning paljud kannatasid raskest füüsilisest tööst tingitud tervisehädade käes. Üllatavalt palju esines skorbuuti.

Lihtrahvas sõi leiba, aed- ja juurvilja ning piimasaadusi, liha sai endale lubada vaid pidupäevadel. Vein oli aga kõigile kättesaadav: hinnanguliselt tarvitati 15. sajandil Bolognas 200 liitrit veini inimese kohta aastas.

Keskaja vältel vähenes naiste abiellumisiga, sest noortele naistele oli vaja anda vähem kaasavara. Kõrge suremuse tõttu linnaperedes jõudis vähe lapsi täiskasvanuikka. Näiteks oli kolmandikes Genova peredes vaid üks laps. Pärijad, pärandus ning selle jagamine oma ja kasulaste vahel oli maaomandil põhinevas sotsiaalkindlustuseta ühiskonnas ääretult oluline. Ka sugukonna ning suguvõsa au peeti ülimalt oluliseks. 11. sajandil hakkasid levima perekonnanimed, algul aadlisuguvõsadel esivanema või päritolukoha järgi, hiljem ka teistes jõukates peredes.

Esimesed ülikoolid Itaalias ja ühtlasi Euroopas asutati Bolognas 12. sajandi lõpul, Padovas aastal 1222 ning Napolis 1224, juba enne aastat 1000 eksisteeris Salernos meditsiinikool. Kaupmeeste hulgas oli levinud kirjaoskus rahvaladina keeles, ilukirjanduses valitses ladina keel.

Uusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud võistelda suurvõimudega: 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.

19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.

1922 tulid võimule fašistid.

Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]