Fašism

Allikas: Vikipeedia
Poliitika artiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

· redigeeri

Fašism (itaalia keeles fascismo) on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva ja ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva riigi loomist.

Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 19221943, ja mille juht oli Benito Mussolini. Fasišmi nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis neid nimetada fašistideks.

Sõna päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna fascismo tuleb sõnast fascio (mitmuses fasci), mis tähendab "kimpu" poliitilise või relvastatud rühmituse (Fascio di combattimento) ja ka rahvuse tähenduses. Samuti seostatakse seda ladina keele sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.

Fašism kitsamalt: Itaalia fašism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt tähendas fašism Benito Mussolini 1919. aastal rajatud Itaalia Võitlusliitudest (Fasci Italiani di Combattimento) alguse saanud poliitilist liikumist, mis tuli Itaalias 1922. aastal võimule.

Fašism pole selgesti eraldatav mitte ainult poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašismil, mis kritiseerib nii ennast kui ka teisi, on iseseisev lähtekoht ja suhtumismõõdupuu – järelikult ka teostamise lähtekoht – paljude probleemide lahendamiseks. Fašism ei usu igavese rahu võimalusse ega selle kasusse ja hülgab patsifismi, mis tähendab loobumist võitlusest ja eelistab seega argust ohvrimeelsusele. Fašismi põhimõtte järgi viib ainult sõda inimenergiad maksimaalse kõrguseni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on fašismile võõras. Samuti on fašistlikule vaimule võõrad kõik internatsionalistlikud ja sotsiaalsed konstruktsioonid. Samas pooldab fašism oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna, vanemate ja nõrgemate austamine.

Itaalia fašismi tunnusjooned[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Äärmuslikult natsionalistlik ja populistlik valitsemisvorm koos juhikultusega.
  • Poliitika rõhutatud ilustamine ja tahte tähtsuse rõhutamine majanduses. Selles lähtub fašism futurismist.
  • Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; eitab riigivälist poliitilisust.
  • Poliitiliste sümbolite (lippude, marsikolonnide ja mundrite) sage kasutamine.
  • Antiigile orienteeritud traditsionalism, mis avaldub eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses ja samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
  • Koporatiivne ühiskonnamudel – otseste valimiste asemel rahvaesinduste loomine kutsealaliitude vms organisatsioonide baasil.

Fašistlike joontega parteid ja liikumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olemus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fašismi iseloomustab autoritaarne ainupartei süsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Peale selle sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu. Vaenuõhkkonda tekitatakse poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda.

Kohalikest oludest lähtuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (Võitlusliit). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (19221943), seejärel Saksamaal (19331945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides. Hispaanias nt Falang, mis tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastal 1939. Austrias kehtis 19341938 fašismist mõjutatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Samasugune režiim oli Portugalis alates 1930. aastatest. Fašismile iseloomulikke jooni esines Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 19351944, Kreekas 1936–1944, samuti Ladina-Ameerika riikides, Jaapani militaristlikus režiimis ja mujal.

Ka tänapäeval on maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisviited[muuda | redigeeri lähteteksti]