Korsika

Allikas: Vikipeedia
Korsika piirkond

prantsuse Région Corse
korsika Regione Corsica

Korsika vapp
Korsika vapp
Korsika lipp
Korsika lipp

Pindala: 8681 km²
Elanikke: 266 400 (2004)
Pealinn: Ajaccio (Aiacciu)
Korsika asendikaart

Korsika (korsika keeles Corsica, prantsuse keeles Corse) on Prantsusmaa piirkond (région métropolitaine) Vahemeres Sardiiniast põhjas. Piirneb põhjas Liguuria ja idas Türreeni merega. Piirkonna põhiosa moodustab Korsika saar.

Saare nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saare nimi on pärit foiniiklastelt- Korsai, mis tähendas metsaga kaetud. Vanad kreeklased kutsusid saart Kurnos või Kyrnos, aga ka Kalliste – imeilus saar.

Saar kuulub Prantsusmaale aastast 1768. Elanikud on enamalt jaolt korsiklased, kes räägivad korsika keelt.

Corse-photosat.jpg

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korsika saar on Vahemere saarte seas suuruselt neljas, jäädes ligi kolm korda alla Sitsiiliale ja Sardiiniale ning õige pisut ka Küprosele, kuid edestades napilt Kreetat. Ajalooliselt jaguneb saar kolmeks: põhja-kirde- ja lõuna-edelaosa, mida eraldab mäeahelik saare keskel, ning sõrmekujuline poolsaar saare põhjatipus (Capicorsu). Põhi on tööstuslikult arenenud, lõuna aga mägine karjakasvatajate ala, rannikul õitseb turismimajandus. Kliima on vahemereline, madalamatel aladel levivad igihaljad põõsastikud, kõrgemal tamme-, pöögi- ja nulumetsad. Talvel moodustub mägedes ka püsiv lumikate. Kultuurmaadel kasvatatakse viinamarju, tsitrusvilju ja õlipuid.

Saar on mägine (vana graniidimassiiv). Kõrgeim tipp (Cinto) saare loodeosas ulatub 2706 m üle merepinna. Rohkem kui 2000 meetriseid tippe on saare eri osades kokku 20. Lõunanaabrist Sardiiniast eraldab saart 11 km laiune Bonifacio väin. Kogu rannajoone pikkus on ca 1000 km.

Haldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitiliselt on Korsika Prantsuse regioon, kuid korsiklaste iseseisvussoov pole kuhugi kadunud. Saare kaks suurimat linna, Ajaccio ja Bastia, on geograafiliselt vastakuti: esimene lõunapoolse osa läänekaldal ja teine põhjatipu lähistel. Iseseisvusaja pealinn ja praegu ülikoolilinn Corte, mis asutati 1765. aasta 3. jaanuaril.

Korsika saare jaotus kujunes välja pärast saare liitmist Vatikani kirikuriigiga. Valdade piirid kulgesid geograafilisi eraldusjooni pidi: ühe oru elanikud kuulusid ühte valda. Diagonaalselt loodest kagusse kõrguv mäeahelik jagab saare kaheks. Põhja- ja kirdeosa nimetatakse suurima jõe järgi Goluks või siis Cismonteks (“siinpool mägesid”), samuti kogukonnamaaks; lõuna- ja edelaosa Liamoneks ehk Pumonteks (“sealpool mägesid”). Regioon jaguneb tänapäevalgi kaheks departemanguks:

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 2000. aasta algusest on huvi Korsika kui turismisihtpunkti vastu kasvanud. Turism on koondunud peamiselt põhjarannikul asuvasse Calvi ja l'Ile Rousse. GR20 (Grande Randonnée 20) matkarada on meelitanud paljusid Korsikale. Saar on tuntud ka WRC rallide ja Tour de France etappide kaudu.

Korsika ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korsika saar on olnud asustatud tuhandeid aastaid: vanim inimluude leid, Bonifacio linna lähedal välja kaevatud nn Bunifaziu daam pärineb 6570. aastast eKr.

Vanimat aega (4500-3000 a e Kr) iseloomustavad saart asustanud menhirid ja dolmenid Korsika lõunaosas Taravo orus, pisut hilisemast ajast (1800-700 e Kr.) seisavad samas orus antropomorfsed kujud e torred, mille loojaks peetakse salapärast mererahvast, kelle jälgi on ka naabersaarel Sardiinial.,

Umbes 700. a e Kr jõudsid saarele ibeerlased, pisut hiljem liguurlased, foiniiklased ja kartaagolased. Kreekast pärit fokislased rajasid 565. a e Kr esimese koloonia – Alalia linna (tänapäeva Aleria). Paarisaja aasta pärast maabusid Toscanast pärit etruskid. Kui kõik nimetatud rahvad peatusid vaid rannikul, siis roomlased tungisid ka sisemaale, kuhu oli varjunud põliselanikkond.

111. aastal eKr, pärast ligi 150 aastat kestnud sõjaretki Korsika saar vallutati ning järgmised viissada aastat püsis saarel rahu. Kirjeldatud skeem – põliselanikud sisemaal, vallutajad rannikualadel – jäi alles ja teatud määral kestab tänini. Rooma riigi võim tõi kaasa ladina keele, seda tugevdas teisel sajandil saarele jõudnud kristlus. Rooma riigi lagunemise järel, 552. aastal sai Korsikast Ida-Rooma riigi e Bütsantsi provints.

756. aastal kuulutas Rooma paavst Korsika oma Kirikuriigi haldusalasse kuuluvaks.

10. sajandist hakkasid nii Pisa kui ka Genova linnriik ihaldama Korsikat, Võitlus nende kahe linnriigi vahel Korsika pärast kestis kuni 13. sajandi lõpuni, kuni lõpuks jäi võitluses peale Genova. Kuid siiski korraldasin rahutud korsiklased linnriikide vastu mitu ülestõusu: 1264. a kuulutas Sinucello della Rocca end kogu saare valitsejaks; 1347.-1358. a toimusid talupoegade rahutused Sambucucciu d’Alandu juhtimisel, 1564. aastal juhtis Sampiero Corso kogu Korsikat hõlmavat sõda.

18. sajandil sõdisid korisklased Genova vastu 40 aastat (1729-1769) ning viimased neliteist aastat oli Korsika iseseisev vabariik. 1755. aastal valisid saare 16 valla esindajad oma juhiks Pasquale Paoli. Seda loetakse iseseisva Korsika riigi alguseks. Paoli, ehk "u Babbu di a Patria" (“kodumaa isa”) suutis 1757. aasta lõpuks kogu saar ühendada ning nüüd oli ta riigi riigikogu eesistuja, kõrgeim väejuhataja, riigi esindaja välissuhetes ja vastutav läbirääkija, kõrgeim otsustaja finantsküsimustes. Paoli kirjutas oma riigile põhiseaduse, mis oli kantud valgustusajastu filosoofide ideedest: põhiseaduses sätestati võimude lahusus, üldised ja otsesed valimised, kusjuures ka naistel oli valimisõigus, kõigi võrdsus, sõltumata seisusest, üldine sõjaväekohuslus.

Korsiklased valitsesid küll sisemaal, kuid rannikualad ja sadamalinnad olid Prantsuse vägede poolt okupeeritud. 1768. aasta 15. mail kirjutasid Genova Vabariik ja Prantsusmaa Versaille’s alla lepingule, millega Genova loobus võlgade katteks oma õigustest Korsikale ning nõustus maksma kümne aasta jooksul igal aastal 200 000 liiri. Korsiklased kuulutasid Prantsusmaale sõja. 1768. aasta 6. oktoobril said Prantsuse väed korsiklastelt lüüa, pärast mida saatis Louis XV Korsikale 30 000 sõdurit. Otsustav lahing toimus 1769. a 8. mail Ponte Nuovos, milles Paoli juhitud korsiklased said lüüa ning Korsikal kehtestati Prantsusmaa võim. Vallutatud Korsika säilitas Prantsusmaa koosseisus teatud iseseisvuse.

Pärast Prantsusmaa revolutsiooni algas kuulsaima korsiklase Napoleone di Buonaparte väejuhikarjäär ning pärast Napoleoni võimuletõusu määrati Korsika komissariks Napoleoni vanem vend Joseph. Kuid korsiklased ja Paoli kasutasid tekkinud segaduste olukorda Prantsusmaal ja palusid abi Inglismaalt, mis aga tähendas otsest vastasseisu revolutsioonilise Pariisiga, kes oli sõjas Suurbritanniaga. Suurbritannia saatis kapten Horatio Nelsoni juhtimisel laevastiku Korsika vetesse ning 1794. aastal vallutati Bastia, kusjuures Nelson sai lahingutegevuse käigus haavata ja jäi ühest silmast peaaegu pimedaks. 10. juunil 1794 kutsuti Cortes kokku ülemkogu ning Korsika kuulutas end Prantsusmaast sõltumatuks, kaheksa päeva hiljem teatati Anglo-Korsika liidust Inglise kuninga alluvuses. Kuid pärast Suurbritannia laevastiku ja Nelsoni lahkumist Korsikalt kuulutas Napoleon 1796. aastal Korsika Prantsusmaale tagastatuks. Kehtestati sõjaline diktatuur, relvakandmine keelustati ja anglo-korsika komitee saadeti laiali. Korsika jäi Prantsusmaa valdusse ka pärast revolutsiooni ja Napoleoni kukutamist.

Põhiliselt tegeldi Korsikal põllumajandusega: karjakasvatus laienes, rajati viinamarja- ja oliiviistandusi. Maaharimise intensiivistamist raskendas maa ühisomand, kuid püüd seda juulimonarhia ajal (1830-1847) muuta pingestas ühiskondlikke suhteid. Korsika jäi mandri-Prantsusmaaga võrreldes mahajäänuks. 20. sajandi algul, kui kogu Prantsusmaa majandus edenes tõusujoones, jäi Korsika endiselt vaeseks ja mahajäänud piirkonnaks. Noored Korsika mehed nägid armees võimalust raha teenida ning läksid massiliselt sõjaväeteenistusse. Sõjaväeline karjäär jäi populaarseks ka pärast Esimest maailmasõda: 1934. aastal oli 22% Prantsuse armee sõduritest korsiklased.

Teise maailmasõja ajal toimunud itaallaste dessant Korsikale novembris 1942 läks rahumeelselt, kohapeal vastupanu ei kohatud ega värvatud ka kohalikke Itaalia armeesse, kuid Vastupanuliikumine levis ka Korsikale ning see oli esimene departemang, mis itaalia vägedest vabastati.

Korsikal arenesid uuesti püüded iseseivuse taastamiseks pärast Alžeeria iseseisvumist 1962. aastal, kui Korsikale rändas üle 17 000 Alžeeria prantslast, kellele anti sooduskorras maad, enamasti kohalike arvelt, kuna maa on Korsikal endiselt ühisomandis.

1975. aasta 21. augustil toimus Alérias vastuhakk Prantsuse keskvõimule, kui iseseisvuslaste organisatsiooni Action Régionaliste Corse seitse liiget eesotsas Edmond Simeoniga rahumeelselt hõivasid Alžeeria prantslase veiniistanduse.[ Veiniistanduse hõivanute vastu korraldati sõjaline operatsioon - seitsme iseseisvuslase vastu saadeti kaheksa helikopterit, neli soomusautot ja 1250 sõjaväelast. Operatsiooni tulemusel hukkus kaks sõdurit ning hõivajad vangistati ning mõisteti vangistusse. Aktsiooni tagajärjel iseseisvusliikumine hoogustus, aga ka lõhenes: ühel pool seisid radikaalid, kes nõudsid täit iseseisvust ja kasutasid vägivalda (FLNC, "Fronte di liberazione Naziunale di a Corsica", teisel pool autonoomia pooldajad, kes nägid Korsika tulevikku Prantsusmaa koosseisus.

Iseseivusliikumise aktiivsuste tõttu saavutati Pariisilt järeleandmisi: 1981. aastal avati taasavati Cortes ülikool, 1982. aastal aga valiti kohalik võimuorgan Assemblée de Corse. Prantsusmaa kesvõimu ja korsiklaste suhted pingestusid taas, kui 6. veebruaril 1998. aastal tapeti Ajaccios Korsika prefekt Claude Erignac.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

42.159.08333333