Itaalia ajalooliste riikide loend

Allikas: Vikipeedia


Itaalia, pärast Lääne-Rooma riigi lõppu aastal 476 ja selle järgnenud barbarite sissetunge, kuni Itaalia ühinemiseni aastal 1860, oli kogum linnriike ja teisi väikseid sõltumatuid üksusi. Järgnev on loend erinevatest Itaalia riikidest selle aja jooksul.

Loend pole täielik; aita seda täiendada.

Riigid varakeskajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigid kõrgkeskajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia poliitiline kaart aastal 1000.
Lõuna-Itaalia poliitiline kaart aastal 1112.

Riigid Saksa-Rooma riigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigid Lõuna-Itaalias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sardiinia giudicatod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud riigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigid hiliskeskajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia aastal 1494, enne Itaalia sõdade algust.

Riigid pärast Itaalia sõdu (1494–1559)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Habsburgide Hispaania valdused pärast Itaalia sõdu.

Cateau-Cambrésis' rahu sõlmiti Elizabeth I ja Henri II vahel 2. aprillil ning Henri II ja Felipe II vahel 3. aprillil 1559. Selle kohaselt tagastas Prantsusmaa Savoia hertsogile Piemonte ja Savoia ning Genova vabariigile Korsika. Veelgi tähtsam oli, et leping kinnitas Hispaania otsese kontrolli Milano, Napoli, Sitsiilia, Sardiinia ja Stato dei Presidi üle ning kaudselt (Toscana, Genova ja teiste väikeste riikide valitsejate domineerimise kaudu) kogu Põhja-Itaalias. Paavst oli ka nende loomulik liitlane. Ainsad tõeliselt sõltumatud üksused Itaalias olid Savoia hertsogkond ja Venezia vabariik.

Riigid pärast Hispaania pärilussõda (1701–1714)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia poliitiline kaart aastal 1796.

Utrechti rahu kohaselt Hispaania valdused jagati. Itaalias sai Savoia hertsogkond Sitsiilia ja osi Milano hertsogkonnast, samas Karl VI (Austria ertshertsog) sai Napoli kuningriigi, Sardiinia ja põhiosa Milano hertsogkonnast koos muude väikeste riikidega.

Riigid Napoleoni ajastul (1792–1815)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia poliitiline kaart aastal 1810.

Revolutsioonilise Prantsusmaa tütarvabariigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsuse esimese keisririigi protektoraadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud riigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigid restauratsioonist ühinemiseni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia poliitiline kaart aastal 1843.

Pärast Napoleoni Prantsusmaa kaotust kogunes Viini kongress (1815) Euroopa kaarti ümber joonistama. Itaalias taastas kongress Napoleoni-eelsed sõltumatud riigid, kas juhtivate Euroopa riikide, eriti Austria poolt otse valitsetavad või tugevalt mõjutatavad. Kongress määras ka lõpetatuks kaks iidset vabariiki: Genova annekteeriti Sardiinia poolt ja Venezia liidendati koos Milanoga uude kuningriiki Austria keisririiis. Ajuti tajuti võitlust Itaalia ühinemise eest võitlusena peamiselt Habsburgide vastu, kuna need kontrollisid otseselt peamiselt itaalia-keelset kirdeosa tänapäeva Itaaliast ja olid kõige võimsam jõud ühinemise vastu. Austria keisririik rõhus jõuliselt Apenniini poolsaarel, samuti Habsburgi valduste teistes osades, kasvavaid rahvuslikke meeleolusid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]